Farmingdale’i lillekasvatajast sarimõrvar Joel D. Rifkin

Tänu puuduvale autonumbrile tabati 28. juulil 1993 New Yorgis 17-kordne sarimõrvar. Politseipatrull sattus ilma numbrita sõitvale vanale logisevale pakiautole.

„Huvitav, mida see küll veab?” mõtlesid mõlemad patrullautos istuvad politseinikud. Peatumismärguandele veoauto ei reageerinud. Politseiauto katusel süttis sinine tuli, sireen hakkas huilgama ja algas jälitamine. Ka pakiauto lisas kiirust. Pärast paarikümneminutist tagaajamist õnnestus auto peatada. Roolis istus 34-aastane Joel D. Rifkin, elukutselt aednik.
„Jälk,” ütles politseinik, kui oli ringi ümber auto teinud. Ninna lõi spetsiifiline ilge hais, mida võib levitada ainult lagunev laip. Politseinik valgustas taskulambiga pakiauto sisemust — autos oli naisterahva laip.
„Ah see…” ütles aednik kulmugi liigutamata, „selle ma tapsin… nelja päeva eest. Enda juures kodus. Tuleb aeg ja ka tema jõuab maamulda nagu teisedki…” Rifkin sirutas vaikides käed ja laskis need raudu panna. Samal päeval tunnistas ta politseijaoskonnas, et on viimase kolme aasta jooksul tapnud paarkümmend naist.

Uurimise käigus selgus, et Joel Rifkin meelitas oma korterisse 17 naist (kõik prostituudid), magas nendega ja kägistas nad seejärel. Ta hoidis iga ohvrit nii kaua korteris, kuni laibahais väljakannatamatuks muutus. Kuni hais veel talutav oli, seksis maniakk surnuga.
Pikantne detail: kogu vanapoisi korter oli tapetseeritud popstaari, tollal 32-aastase Kim Wilde’i posteritega. Kord, kui popstaar autogramme jagas, õnnestus tal oma jumaldatut isegi põsele suudelda. Pooled maniaki ohvritest olid blondid nagu Kim Wilde.
Ohtrasti asitõendeid leiti maniaki garaažist: mootorsaag, verine käsikäru ja palju eri jämedusega köisi. Rifkini toast leiti kirurgi kummikindad, päevikust väljarebitud lehti ja raamatuid ajaloo tuntumatest massimõrvaritest ning ajaleheväljalõikeid New Yorgi osariigi omaaegse „edukaima” sarimõrvari, 11 inimest tapnud Arthur Shaw-Crossi tapatööde kohta.
Politsei hakkas palavikuliselt otsima ülejäänud laipu, tuhnima arhiivides, uurima kuulutusi teadmata kadumajäänute kohta.
Joel Rifkin, keda ootas surmanuhtlus, naeratas, nagu oleks kõik vaid mäng: „Küsige minu käest! Te säästate palju vaeva. Mina tean ju täpselt, kuhu ma naised matsin…”
Ülekuulamiste ajal rääkis ilmetu välimusega, hallide silmadega ja prille kandev Rifkin kiretu häälega, kuidas ta oli kutsunud ohvrid autosse, astunud masinas nendega vahekorda ja siis ohvrid kägistanud või lämmatanud ja seejärel laibad hävitanud. Osa surnukehi ta tükeldas, toppis tükid vanadesse õlitünnidesse või reisikottidesse, osa mattis New Yorgi lähedal maha.
Mõned laibad olid nii puruks lõigatud, et nende identifitseerimine polnud enam võimalik.

Kui naabrid said teada Rifkini arreteerimisest, ei suutnud nad uskuda, et aednik võis olla sarimõrvar. Ka polnud nad Rifkinit kunagi näinud mõne naisterahva seltskonnas. Rifkin elas New Yorgi eeslinnas Farmingdale’is koos 71-aastase kasuemaga ning 31-aastase vallalise õega. Rifkini kasuisa suri 1987. aastal. Loomulikult ei teadnud ema ega õde Joeli öistest käikudest midagi. Rifkini endised koolikaaslased meenutasid, et kooliajal jättis Joel veidriku mulje: käis totakates kukepükstes ja sõbrustas omapäraste tüüpidega. Ei tema kasuvanemad ega koolikaaslased tundnud Rifkini hingeelu ega osanud aimata, millised mõtted tolle veidrikust noormehe peas liikusid.
Ülekuulamisel ütles Rifkin, et ta hakkas tapma juba 18-aastaselt pärast kooli lõpetamist ja autojuhilubade kättesaamist. Ohvrite valikul eelistas ta võimaluse korral heledapäist naisterahvast, kuid ei põlanud ära ka ladinaameerika päritolu naisi. Uurimise käigus suudeti ümberlükkamatult tõestada, et Rifkin on tapnud kümme naist, kuigi Rifkin tunnistas, et neid on 17–20. Kuid ohvrite arv võis olla ka suurem. Lääne pressis Rifkini juhtumi kohta avaldatud materjalidest ei selgu, miks Rifkin hakkas prostituute vihkama, kuid on äärmiselt tõenäoline, et Rifkini kujunemisel patoloogiliseks sarimõrvariks olid samad põhjused, mis kõigil teistel tema „kolleegidel”.
Maniaki enda sõnul olevat prostituudid halvad inimesed, keda tuleb tappa. Ohvreid valis Rifkin põhiliselt Manhattani linnaosast. Rifkini mõrvade uurija, politseikomissar Walter Heesch pani juba uurimise alguses tähele, et Rifkini puhul oli tegemist tüüpilise sarimõrvariga, sest maniakk ei ilmutanud vähimatki kahetsuse märki. Joel Rifkinile mõisteti eluaegne vanglakaristus.