Egiptuse maagiline jõud ehk miks preestrid vihkasid Nofretetet

7 minutit lugemist

Iga epohh kingib inimkonnale oma ettekujutuse naiseilust. Antiikajastul oli see täidlane neitsi, keskajal kahvatu ja rahiidiline kaunitar, renessansis lopsakate puusadega naine. Ent, olenemata kõigist mefamorfoosidest, jäi üks etalon absoluudiks – iidse Egiptuse keisrinna Nofretete (u 1370–1330 eKr). Kuigi tema ilust võinuks kaasaegne maailm ka üldsegi mitte teada saada…

19. sajandi lõpus tundis keiser Wilhelm II, võitnud Saksmaale tagasi juhtiva suurriigi rolli, muret selle mahajäämuse pärast Suurbritanniast ja Prantsusmaast ajalooteaduste vallas. Tollal oli maailm haaratud „egüptoloogiast”, ent Berliini muuseumid ei võinud just hõisata haruldaste artefaktidega. Kõik muutus, kui Saksamaa saatkonna teadusliku atašee ametikohale Egiptuses asus Ludwig Borchardt (1863–1938).

Sakslaste ekspeditsioon

Ludwig Bockardt.

20. sajandi alguses oli Borchardt Saksamaa tuntuim egüptoloog, tunnustatud autoriteet teadusmaailmas. 1907. aastal määrati ta uue Imperaatorliku Instituudi direktoriks iidse Egiptuse uurimise alal ja väljakaevamiste juhatajaks Memphise nekropolis. Olles kursis värskeimate tendentsidega, otsustas Borchardt 1911. jaanuaris keskendada pingutused Amarna asulale Niiluse idakaldal. Siin olid avastatud Ehnatoni impeeriumi endise pealinna Ahetatoni varemed. Aastal 1346 eKr asutas Ehnaton IV (’see, kes teenib Atonit’) Egiptuse pealinna Teebast siia ümber, mida ajendas vaarao soov pääseda eemale arvukate autoriteetsete preestrite mõju alt ja asutada ühe jumaluse – Atoni kultus. Sisuliselt oli see katse kehtestada Egiptuses monoteism. Sellega asendati varasem monoteism henoteismiga: tunnistati küll paljude jumalate olemasolu, kuid kummardada tohtis neist ainult ühte, päikeseketast Atonit. Päikesejumal Re samastati Atoniga.
Taastatud linna täitis vaarao templite, paleede, aedade ja parkidega, ent kahjuks püsis uus pealinn vaid umbes 15 aastat. Vahetult pärast tema surma viis tema järglane pealinna tagasi Teebasse, ja Ahetaton jäeti maha. Just see hülgamine aitas Borchardti oletusel siin säilida paljudel artefaktidel, ja nagu näitas aeg – ta ei eksinud.
Iidset linna uurides sattus saksa ekspeditsioon kummalisele elamule. Nagu ilmnes, oli see „skulptorite ülema” Thutmose töökoda. Arheoloogid kaevasid siit välja 26 kipspead, ent ühelgi neist polnud erilist väärtust, kuna need osutusid tavalisteks toorikuteks. Aga kõik muutus 6. detsembril 1912.
Borchardti ennast tol päeval väljakaevamistel polnud, kuna ta viibis kohtumisel Saksamaa keiserlike isikutega. Naastes sai ta teada, et meeskond oli leidnud midagi tähtsat – oli välja kaevatud vaarao Ehnatoni büsti 5 kildu. Need üle vaadanud, käskis Borchardt ettevaatlikult edasi kaevata, lootes leida enam kilde. Ise asus kaevama vastupidises suunas, oletades, et sealgi võib leiduda midagi huvitavat. Ja tõesti, kaevanud pinnase läbi põlve sügavuseni, silmas ta tükki värvitud kipsi. Selle puhastanud, nentis sakslane, et tegemist on fragmendiga naiseskulptuuri kaelast. Selle kohal paistis büsti alus, selle all kukal. Kui sakslased leiu päevavalgusse tirisid, oli selge – see on šedööver! Hämmastunud arheoloogide silme ees seisis ajast ja vandaalidest pea puutumata jäänud majesteetliku kaunitari büst! Juba siis ei kahelnud keegi, et nende ees on Ehnatoni naise Nofretete kujutis.

Majesteetlik välimus
Kõige primitiivsemas (üldmõistetavas) tõlgenduses kõlaks nimi Nofretete nagu „saabus kaunitar”. Egiptuse kohalike legendide kohaselt poldud enne nähtud nii kaunist naist. Teine üldmäärang tema kohta oli „täiuslikkus”, tänu millele ehtisid tema kujutised Ehnatoni valitsemise ajal kõiki riigi peamisi templeid. Valitsejannaks sai Nofretete juba12-aastasena, abiellu pühitsemisel Ehnatoniga viimane temast vaid napilt vanem. Ometi ei takistanud see paari sünnitamast kuut ühist last.

Nofretete büsti leidmine.

Erinevate maade ajaloolased on läbi aegade ühte meelt: Nofretete polnud mitte üksi truu abikaasa, vaid ka rafineeritud poliitik, jäägitult ustav oma abikaasale. Toetas tingimusteta tema usureforme, mis eeldasid vabanemist preestrite klannide mõjust. Nofretete ilu ja mõistus aitasid lahendada probleeme, millega vaarao ise hakkama ei saanud. Ent erinevate riikide ajaloolased möönavad: Ehnatoni 12-aastase valitsemisperioodi tulemusena kaotas Nofretete ajapikku paraku oma mõju. Selle oluliseks põhjuseks võis olla paari keskmise tütre, printsess Macehnatoni surm. Kuigi need on vaid oletused, hakkasid pärast seda riigi esimese kaunitari kujutised avalikkusest kaduma. Ju sellepärast säilis tema büst vaid skulptor Thutmose töökojas, mida tuleks lugeda erakordseks vedamiseks maailma kultuuriajaloos.
On fakt, et keisrinna büst sobis kokku vaarao Ehnatoni kujuga. Ent lähtuvalt sellest, et arheoloogid leidsid viimasest vaid killud, võib järeldada, et vaenlased olid õiendanud arved oma „valitsejaga”, tema naine jäeti siiski puutumata.
Sakslased seisid nüüd fakti ees, kuidas saata šedööver Saksamaale. Kokkuleppe kohaselt tuli ju kõik leitud artefaktid jagada võrdselt pooleks Saksamaa ja Egiptuse vahel, kusjuures reliikviad Egiptuse jaoks valis välja Prantsusmaa administratsiooni esindaja, papüüruste-spetsialist Gustav le Werf. Seda teades võttis Borchardt appi kavaluse – jaotas leiud kahte ossa. Ühe moodustas Nofretete büst, kirjapanduna kui „printsessi värviline pea”, teise Kairo kokkupandav altar Ehnatoni, Nofretete ja nende kolme lapse kujutistega. Prantslast vaimustas altar, ja Nofretete jäi sakslastele. Kuigi sellel versioonil on ka teine tõlgendus: prantslasele ettenäitamiseks mähiti Nofretete fooliumisse ja kaeti pealt kipsiga. Loomulikult ei tabanud inspektor umbmäärases skulptuuripakendis midagi huvitavat ja jäi oma valikus altari juurde.

Igavesti vananematu šedööver
On teada, et kõiki Borchardti väljakaevamisi Egiptuses finantseeris saksa puuvilla-magnaat James Simon. Lepingu kohaselt omandas tema kõik artefaktid, mida säilitas muuseumis oma villas. Näinud Nofretete büsti, ei suutnud ta tagasi hoida rõõmuhõiskeid – et tegemist on šedöövriga, oli selge ka asjatundmatule võhikule. Ent Borchardt rahustas magnaadi maha, soovitades talle büsti mõni aeg avalikkusele mitte näidata. Ikka peljates, et prantslased ja egiptlased mõistavad, kui osavalt neid alt veeti, ja keelavad sakslastele edasised väljakaevamised ära.

Napoleoni sõjakäik Egiptusesse aastatel 1798–1801 vallandas hiljem Euroopas tohutu huvi Egiptuse vastu. Ekspeditsioonis osales 167 teadlast, inseneri ja kunstnikku. 1798. aastal asutasid prantsuse õpetlased Kairos Egiptuse instituudi. Napoleoni retke ajast on pärit kuulus ütlus „Eeslid ja õpetlased keskele” (nii oli teadlastel kolonnis ohutum liikuda).

Kogu see salatsemine ei seganud Simonit aastal 1920 andmast Nofretete büsti kingituseks Vabale Preisimaale. Ja neli aastat hiljem (1924) pandi šedööver välja Berliini Uues muuseumis kui osa Amarna leidude püsivast ekspositsioonist. Nii spetsialistid kui lihtpublik olid artefaktist vaimustatud – Nofretete kuulutati täiuslikuks inimolendiks, kauneimaks naiseks, kes kunagi maakeral elanud, jne. Nõukogude egüptoloog Rebekka Rubinstein näiteks kirjeldas teda nii: „Õrn näoovaal, raskete laugudega kergelt kaetud silmad, pehme põsejoon ja lõug rõhutavad Nofretete näo tavatut naiselikkust. Kui palju elegantsust tema profiilis, peenust, milline suursugune, kuninglik rüht! Pea nagu imeline lill, veidi ehk raskevõitu oma haprale varrele – kaelale…”
Pärast šedöövri eksponeerimist nõudsid prantslased ja egiptlased büsti tagastamist Egiptusele, ent sakslased keeldusid. Borchardtilt võeti ära õigus edasistele väljakaevamistele. Aastal 1933, sõpruse huvides Egiptuse ja Saksamaa natsistliku valitsuse vahel, pani viimane ise ette tagastada büst Kairole. Lõpliku otsuse pidi tegema Hitler, kes palus aega mõtlemiseks, ja kaks aastat hiljem keeldus ta kategooriliselt sellest variandist. 1941. aastal, ajendatud õhurünnakute ohust, paigutati šedööver Berliini loomaaia suurtükitorni alusesse punkrisse. 1945. aasta märtsis peitsid natsistid Nofretete koos muude artefaktidega Tüüringi soolakaevandustesse, kust liitlased ta õnneks üles leidsid. Imetlusväärne, ent ameeriklane Walter Farmer, kunstiteoste kokkukogumise keskpunkti ülem, keelas ära reliikvia toimetamise USAsse. Praegu eksponeeritakse Nofretete büsti Berliini Muuseumi-saarel rekonstrueeritud Uues muuseumis.

* * *

Katseid määratleda kuninganna Nofretete büsti algupärasust on tehtud alates 20. sajandi 1920-ndatest. Probleem oli selles, et elutud materjalid (kivi ja kips) ei allunud radiosüsinikanalüüsile. Tänu arvutitomograafiale selgitati 1992. aastal välja, et Nofretete paremas silmamunas, mäekristallist katte taga, paikneb vaha. Nimelt see saigi võtmeks büsti vanuse määramisel. 1997. aastal jõudsid teadlased lõpliku otsuseni kivist Nofretete vanuse asjus – 3347 aastat! Valdava osa sellest üüratust ajast jäid kahjuks tavasurelikele imetlemiseks küll kättesaamatuks, ometi pole see vähendanud temast vaimustumist tänapäevalgi…

©Peter Hagen

 

0

Your Cart