Gary Ridgway

7 minutit lugemist

USA kõige viljakam sarimõrvar tappis kahe aasta jooksul üle 40 naise. Mees tegutses Seattle’is, Tacomas ja Washingtonis ning nende linnade ümbruses. 8 ohvrit, kes surid tõenäoliselt sama maniaki käe läbi, kuulutati teadmata kadunuks, sest nende maiseid jäänuseid ei leitud. Kui tapmiste seeria oli alanud, oletasid uurijad, et mõrvariks on valge kolmekümnendates aastates mees. Oma hüüdnime Green Riveri Mõrtsukas (Green River-Killer) sai ta sellepärast, et mitu tema ohvrit leiti Green Riveri äärest. Kõik ohvrid olid naised, nendest paljud prostituudid.

1984. aasta sügisel mõrvaseeria lakkas ja politsei ei osanud öelda, miks mõrvar oma tapatööd katkestas ja kus ta võis redutada. Avalikkuse huvi juhtumi vastu vähenes ja uurimise rahastamine lõpetati. Green Riveri mõrvaseeria arvukad asitõendid pandi kastidesse ja paigutati lattu.
Vaid üks mees jätkas asja uurimist. Uurija Tom Jensen töötas üksinda 9 aastat, võttes endale vastutuse ligi 50 mõrva lahendamise eest. Ta oli kannatlik ja ootas, mil DNA-analüüs muutub nii täpseks, et seda saaks edukalt kasutada ka vanade asitõendite puhul. Jensen tahtis võrrelda asitõenditelt saadud DNA-proove nendega, mis olid võetud aastaid varem ühelt peamiselt kahtlusaluselt, kelleks oli Seattele’i lähedal elanud Gary Ridgway. Tollel mehel seaduserikkumisi seni kirjas polnud. Ta oli olnud kolm korda abielus ja tal oli poeg. 1987. aastal arreteeriti Ridgway prostituudile kallaletungimise eest. Kuid siis lasti ta mõne aja pärast vabadusse.
Mõrvari esimene teadaolev ohver oli Tacomast pärit 16-aastane Leann Wilcox. Kägistatud tüdruku laip leiti 21. jaanuaril 1982 Tacoma–Seattle’i maantee lähedalt, 13 kilomeetri kauguselt Seattle’ist. Kulus hulk aega, enne kui politsei jõudis järeldusele, et Leann suri Green Riveri Mõrtsuka käe läbi. Viimase teine ohver, 36-aastane Amina Agisheff jäi kadunuks 7. juulil 1982. Tema skeleti jäänused leiti ja identifitseeriti 1984. aasta aprillis.
Maniaki esimene „ametlik” ohver oli 16-aastane Wendy Coffield, kelle kadumisest teatasid tema kasuvanemad 8. juulil 1982. Seitse päeva hiljem leiti Wendy laip Green Riverist. 12. augustil tõmmati jõest välja 23-aastase Deborah Bonneri surnukeha – kõigest 800 meetri kaugusel kohast, kust oli leitud Wendy Coffieldi laip. Kolm päeva hiljem andis jõgi välja veel kolm ohvrit: 31-aastase Marcia Chapmani, 17-aastase Cynthia Hindsi ja 16-aastase Opal Millsi.
Sama aasta augusti lõpus jäid kadunuks 17-aastased Karen Lee ja Terri Milligan, 14. septembril 15-aastane Debra Estes, päev hiljem 19-aastane Mary Meehan. (Estese jäänused leiti 1988. aasta mais ja Meehani skelett novembris 1983.) 17-aastane Gisele Lovvorn oli maniaki ametlik ohver nr 6. Tema laip leiti 25. septembril, kaks kuud pärast seda, kui ta oli kodunt lahkunud.
Politsei andmetel olid 6 ohvrit olnud prostituudid, kuid mõrvar tappis ka maanteedel hääletajaid ja kodunt jalga lasknud teismelisi. 17-aastane Shawndra Summers jäi kadunuks 7. oktoobril 1982, tema jäänused leiti 1983. aasta augustis. 20-aastast Becky Marrerot, Debra Estese sõbrannat, nähti viimati elusalt 2. detsembril 1982. 19-aastane Alma Smith jäi kadunuks Seattle’is 3. märtsil 1983. Tema ja Terri Milligani skelett leiti 2. aprillil 1984. Kaks nädalat hiljem jäi Seattle’is kadunuks 16-aastane Carrie Rois. Tema jäänused leiti peaaegu kaks aastat hiljem: 10. märtsil 1985. 28. aprillil 1983 jäi kadunuks 16-aastane Kimi Pitsor.
Ka Green Riveri Mõrtsukal oli oma käekiri, osa mõrvu oli sooritatud teatud rituaalsusega. Nii nagu Ted Bundy, eelistas ka see sarimõrvar kõrvalisi tühermaid. Mõnele ohvrile oli oksi peale visatud, mõni leiti langetatud puude lähedusest. Mõne ohvri tupest avastasid patoloogid püramiidikujulisi kivikesi, mille otstarve jäi segaseks. Ühe tapetud naise reiele oli mõrvar aga asetanud surnud kala.
5. mail 1983 tappis maniakk 18-aastase Martina Authorlee ja peitis tema laiba nii osavasti ära, et see leiti alles 1984. aasta novembris. 8. mail 1983 pani jõhkard toime topeltmõrva. Ta tappis Seattle’is 21-aastase Carol Christensoni ja toimetas tema laiba Maple Valley linna lähedale. Siis pöördus ta tagasi, et meelitada Everettis endaga kaasa tulema äsja kasvatusasutusest välja lastud 16-aastane Joanne Hovland, kelle ta samuti tappis.
Ohvrite nimekiri aina kasvas ja kasvas. 1983. aasta sügisel tegi mõrvar väikese puhkepausi. 6. veebruaril 1984 meelitas ta endaga kaasa turule läinud 16-aastase Mary Westi, kellele ta otsa peale tegi. Tüdruku kolp identifitseeriti 1985. aasta septembris.
1984. aasta aprilliks oli uurijatel nimekirjas 24 mõrva, mida seostati Green Riveri Mõrtsukaga, samuti 13 teadmata kadunuks jäänud ja ilmselt tapetud isikut. Sama aasta algusest oli leitud 12 skeletti. 1986. aasta jaanuariks oli maniaki oletatavate ohvrite arv kasvanud 34-ni, 1988. aasta kevadeks 40-ni.
Kuid vähemalt ühel ohvril õnnestus tolle jubeda mehe käest eluga pääseda. Mingil põhjusel kiirustav mõrvar oli teda surnuks pidanud ja sündmuskohalt lahkunud. Ohvri julgeoleku huvides ei avalikustanud politsei andmeid tema kohta. Eluga pääsenud ohvri kirjelduste põhjal tehti mõrvari fantoomportree, mida näidati 1989. aasta jaanuaris riiklikus televisioonis. Hoolimata politsei pingutustest jäi jõhkard siiski tabamata. Seattle’is olid peamisteks kahtlusalusteks keegi taksojuht ja juuratudeng. Politsei hinnangul olid mõlemad mehed „hullud”. Süütõendite puudumise tõttu langesid need kaks siiski kahtlusaluste hulgast välja.
Uurijatele pakkus väikest lohutust asjaolu, et Seattle’it ja Tacomat tabanud mõrvaseeria oli 1984. aasta alguses lakanud. Oletati, et Green Riveri Mõrtsukas oli läinud turneele ehk siis vahetanud tegutsemispiirkonda. Aga seksuaalmõrvu pandi toime USA paljudes paikades ja kõigi nende vahel mingeid seoseid leida oli sama hästi kui võimatu.
30. novembril 2001 teatati ajakirjanduses 52-aastase veokivärvija Gary Leon Ridgway arreteerimisest. Tema oli kahtlusaluste nimekirjas esimesel kohal. Tema sülje DNA-analüüs näitas, et ta on tapnud vähemalt kolm 49-st Green Riveri Mõrtsuka arvele pandud ohvrist. Gary Ridgway polnud just kõige intelligentsem inimene. Ta oli vähese haridusega, kuid tal oli, kui nii võib öelda, annet tapmiseks. Aja jooksul sai temast osav sarimõrtsukas. Ta oskas inimesi varitseda ja neid tappa. Ta oli kaval, tegutses nagu kiskja: valis alati õiged ohvrid, kellest jõud üle käis. Ohvriteks olid noored tüdrukud, tänavaprostituudid. Tüdruk istus autosse, polnud mingit kähmlust ega karjumist, ta lihtsalt kadus jäljetult. Mingil ajal töötas tolle mehe roimade lahendamisel üle 50 uurija.
Uurimine võttis üllatusliku pöörde, kui Gary Ridgway tegi 5. novembril 2003 avalduse, milles tunnistas üles, et on tapnud 48 naist. Süüdistajad ja kaitsjad leppisid kokku, et mehele ei nõuta surmanuhtlust, kui ta kõik üles tunnistab. Uurimisel tunnistas Ridgway muu hulgas, et pussitas teismelisena ühe poisikese. Tal oli probleeme naistega, alates emast. Ta vihkas naisi. „Ma vihkan prostituute! Ma ei tahtnud neile seksi eest maksta,” tunnistas Ridgway. „Ma valisin prostituute ohvriteks ka seepärast, et neid oli kergem üles korjata, keegi ei märganud seda. Ma teadsin, et neid ei kuulutata kadunud isikuteks kohe ja võib-olla mitte kunagi.”
Ridgway esitas kohtule 16-leheküljelise ülestunnistuse, mis kohtus ette loeti. Mees tappis põhiliselt prostituute, kuna arvas, et saab neid teise ilma saata nii palju kui soovib, ilma et vahele jääks. Kohus määras maniakile eluaegse vanglakaristuse. Olgu ka öeldud, et Ridgway pidas tapmisi oma elu suurimaks saavutuseks.

* * *

Ridgway tappis, sest talle meeldis tappa
(väljavõte videosalvestisest)

Uurija: Kirjeldage, kuidas te tapsite?
Ridgway: Tahtsin ainult tappa. Käed kõril, surusin põlved vastu ohvri selga.
Uurija: Miks te neid tappa tahtsite? Miks te tahtsite neil kaela murda?
Ridgway: Ma ei tahtnud, et nad minema pääsevad. Tahtsin vahekorras olla ja tahtsin neid tappa.
Uurija: Kui te neid tapsite, siis mida te mõtlesite?
Ridgway: Mõtlesin, et võtan elu väärtusetult rämpsult.
Uurija: Kuidas te seda tegite?
Ridgway: Töötasin õhtuses vahetuses. Koduteel võtsin mõne naise ligi, siis oli hommikul aega teda matta.
Uurija: Ütlesite äsja, et olete sarimõrtsukate pingereas kaheksas. Päris hea tulemus, mis?
Ridgway: On küll.
Uurija: Kuhu te ennast ise liigitaksite? Kas oled üks kõigi aegade parimaid?
Ridgway: Tulemuse järgi ilmselt jah üks parimaid.
Uurija: Mitmendaks te end ise paigutaksite?
Ridgway: Ise paneks esimeseks.

Peter Hagen

0

Your Cart