Düsseldorfi vampiir Peter Kürten

On tavaline õhtu. Peter Kürten jalutab ohvrit otsides Düsseldorfi pearaudteejaamas. Äkki märkab ta noort naist, kes näiliselt nõutult jaamahoone ees edasi-tagasi käib. Kürteni arvates pole naine kohalik. Kas ta ootab kedagi? Üks mees astub naise juurde ja kõnetab teda. Naine vastab talle ebasõbralikult. Selge, seda meest pole ta oodanud. Mees lihtsalt üritas hea õnne peale külge lüüa. Kürten ootab põnevusega, mis edasi saab. Naine läheb mehega kaasa…

Kürten vihastub, sest lõppude lõpuks oli tema selle naise välja valinud. Ta ei luba, et saak tema nina eest ära napsatakse, ja järgneb paarile kuni Volksgartenini. Pargi sissepääsu juures jääb mees seisma ning üritab naist suudelda. Naine teeb tõrjuva liigutuse. Mees üritab uuesti läheneda. Nüüd astub Kürten ligi, tõmbab meest varrukast ja röögatab: „Ma olen kriminaalametnik. Miks te noort naist ahistate?“
Pahviks löödud mees selgitab, et noorel naisel ei ole kusagil ööbida ja ta tahtis teda oma õe juurde viia.
„Achenbachstrassele,“ lisab neiu omalt poolt. „See on ju siin kusagil lähedal?“
„Üldsegi mitte,“ vastab Kürten, „see asub hoopis teisel pool.“
Noor naine hüüab oma saatjale pahaselt: „Ma loobun teie abist!“

Mees teeb kiirustades minekut. Kürten pöördub isalikult neiu poole: „Teil vedas. Kas te ei tea, et siin kandis liigub mõrvar, kes on juba palju noori naisi teise ilma saatnud?“
Naine on sellest kuulnud ja küsib hirmunult: „Kas te saate mind aidata?“ Ta räägib, et tema nimi on Maria Butlies ja ta otsib Düsseldorfis tööd. Üks tuttav pidi talle raudteejaama vastu tulema ning ajutiselt enda juurde võtma, kuid ta ei tulnud.
„Kriminaalametnik“ on väga abivalmis ja ütleb, et neiu võiks täna tema pool ööbida, tema abikaasa võtab ta oma hoole alla. Maria Butlies läheb Kürteniga pahaaimamatult kaasa. Kürten selgitab, et tema abikaasa on veel tööl, kuid tuleb varsti koju. Seejärel pakub ta Mariale pisut süüa. Kell on juba üksteist ja Maria muutub rahutuks, sest kriminaalametniku naine ei ole ikka veel koju tulnud. Äkki rebib Kürten külalise toolilt püsti, surub enda vastu ja nõuab, et ta temaga magaks. Maria püüab ennast mehe haardest vabastada ja karjub appi. Kürten laseb ta lahti ja ütleb: „See oli ainult nali. Midagi niisugust oleks teiega juhtunud, kui te oleksite teise mehega kaasa läinud, aga võib-olla ka hullemat.“ Maria ei tea, kas meest uskuda või mitte. Ta ei taha siia jääda, parema meelega läheks ta kodutute naiste varjupaika. Kürten lubab, et viib neiu Grafenbergeri metsa servas asuvasse Bethainienheimi. Mõlemad lahkuvad korterist ja sõidavad trammiga Grafenbergeri metsa lähedale. Kürten ütleb, et ta tahab Mariale oma aadressi anda juhuks kui ta peaks abi vajama. „Kas te leiaksite mu korteri uuesti üles?“ küsib ta nagu muuseas. Naine vastab siiralt, et ei leiaks, sest ta olevat ju võõras linnas. Grafenbergeri metsas juhatab Kürten neiu läbi Hundikuristiku. On pime öö. Jalutades mehe kõrval, kes ennist tahtis tema kallal vägivalda kasutada, haarab Mariat hirm. Ta küsib, millal nad metsast välja jõuavad. Kürten vastab, et varsti, kuid kõigepealt peab neiu talle anduma. Ta haarab kätega tugevasti neiu kaela ümbert kinni ning ähvardab teda üksinda metsa jätta. Neiu palub, et talle liiga ei tehtaks. Kürten sunnib teda vahekorda astuma. Seejärel jätkavad nad teekonda ja Kürten mõtleb, kas ta peaks naise tapma. Ta ei söanda seda teha, sest teda on selle naisega koos nähtud. Ta ei tohi olla ettevaatamatu.
Lõpuks väljuvad nad metsast. Kürten osutab käega läheduses olevale trammipeatusele ja läheb ise metsa kaudu koju tagasi.
Maria Butlies sõidab trammiga linna. On juba varahommik, kui ta lõpuks Gertrudis-Heimis ulualust saab. Siin jutustab ta oma kohutavast seiklusest. Samal päeval kirjutab ta juhtunust oma tuttavale proua Brücknerile. Kuid läks nii, et Brückneri asemel sattus kiri naabruses elavate Brückenmannide kätte, kuna postiljon oli selle kogemata nende postkasti visanud. Abielupaar loeb kirja läbi ja otsustab selle politseisse viia. Politseinikud on üsna kindlad, et Maria Butlies sattus sarimõrvari otsa. Mehe käitumine vastab oletatava kurjategija „käekirjale“.
Kaks kriminaalpolitseinikku otsivad Maria Butliesi üles ja paluvad tal aidata vägistaja korterit üles leida. Maria Butlies ei suuda tänavat meenutada, kuid kangekaelsed politseinikud ei anna järele ja neil õnnestub Maria abiga tolle õhtu sündmuste käik rekonstrueerida. Lõpuks on kurjategija umbkaudne elukoht välja selgitatud.
Täpselt nädal pärast kallaletungi läheb Maria kahe politseiniku saatel mööda Mettmanner Strasset. Maja nr. 71 ees jääb Maria seisma, oletades, et tegemist võib olla sama majaga. Politseinikud saadavad tunnistaja esialgu üksinda majja ja jäävad ise tänavale ootama.
Maria läheb mööda treppi üles mansardkorrusele. Kahjuks ei ole ta endas kindel, ta tuleb alla tagasi ja ütleb politseinikele, et on ilmselt majaga eksinud. Politseinikud teevad ettepaneku väike lõunapaus teha, et hiljem uuesti Mariaga kohtuda ja otsinguid jätkata. Maria jääb üksinda. Ta ei ole kindel, kas kallaletungija ikka elab majas nr. 71 või mitte. Pisut mõttes aru pidanud, pöördub ta majja tagasi ja läheb mööda treppi ülemisele korrusele. Seal on kaks ust. Ühel on nimesilt PETER KÜRTEN ja teisel GRETE WIMMER. Maria annab kella. Ukse avab noor naine. Maria ütleb, et ta otsib kriminaalametniku korterit, kus ta nädal tagasi oli viibinud. Tema meelest peaks see olema naaberkorter. Grete Wimmer puhkeb naerma: „Seal ei ela mingit kriminaalametnikku, vaid vabrikutööline Peter Kürten.“
Samal silmapilgul avatakse Kürteni uks. Keegi pükstes ja särgis mees tuleb välja. Tal on käes ämber, mille ta täidab koridoris asuva kraani all. Seejärel pöördub ta oma korterisse tagasi.
„Kas te mõtlete seda meest?“ küsib Grete Wimmer.
„Ma ei tea. Ei, see ei ole tema.“ Maria jutustab nüüd, mis temaga tol ööl nädal tagasi oli juhtunud. Grete Wimmer kuulab huviga ja ütleb siis: „Ma ei suuda ette kujutada, et härra Kürten oleks võinud midagi niisugust teha. Ta on nii viisakas ja sõbralik naaber. Alati abivalmis.“ Mõtlikult lisab ta: „Kuid inimese sisse ei ole kunagi võimalik näha. Ma kirjutan teile igaks juhuks nime ja aadressi üles, siis saab politsei igal ajal kontrollida.“
Pärast lõunapausi kohtub Maria uuesti politseinikega. Ta räägib neile, mida ta teada sai, kuid ta ei tundnud Kürtenit ära.
Vett tooma minev Kürten tundis Maria kohe ära. Kohkumusega tõdes ta, et tal ollakse jälil. Siia ei tohi ta enam kauemaks jääda. Pannikasse sattunud Kürten otsustab peitu minna. Tema naine on tööl. Kürten võtab hoiuraamatu, lahkub korterist ja võtab pangas oma arvelt välja 140 marka. Pärastlõuna veedab ta pargis. Õhtul läheb naisele töö juurde vastu ja viib ta kohvikusse „Hennesath“. Seal ütleb ta naisele: „Juhtus midagi. Eelmisel nädalal kohtasin ma üht neidu. Ta tuli koos minuga metsa ja sa tead küll… Äkki ta enam ei tahtnud ning ma sundisin teda. Ta kaitses ennast. Ma olin sunnitud teda minna laskma. Nüüd on ta mul jälil, võib-olla ka politsei. Seda võidakse võtta ka vägistamiskatsena. Ja arvestades seda, et ma olen varem kohtulikult karistatud, võin ma saada vähemalt kümme aastat sunnitööd või veelgi rohkem. Seepärast pean ma otsekohe jalga laskma.“
Proua Kürten on šokeeritud. Ta ühtaegu kardab ja on ka pahane. Teda vihastab Kürteni järjekordne sigadus, kuid samas ei taha ta oma meest kaotada. Pahameel saab siiski võitu. Ta ütleb mehele, et ta laseb ennast temast lahutada. Kürten ei söanda koos naisega koju tagasi minna ja veedab öö pargis. Järgmisel hommikul hiilib ta ettevaatlikult Mettmanner Strassele. Ta vaatleb maja, ja alles siis, kui ta on kindel, et võib märkamatult korterisse siseneda, toob ta sealt pesu, et seejärel linnas endale uus eluase otsida. Vale nime all üürib ta Ackerstrassel toa. Kuna ta on juba mitu kuud tööta – ülemaailmne majanduskriis ei ole ka temast mööda läinud –, pole tal muud teha kui terve päev ja järgmine öö lihtsalt põõnata.
Reedel enne lõunat üritab Kürten uuesti oma vanasse korterisse minna. Majale lähenedes näeb ta sealt kahte meest väljumas. Ta peab neid kriminalistideks. Järelikult on ta politsei sihikul. Sellegipoolest riskib ta koju minna. Oma üllatuseks leiab ta eest oma naise. Abikaasa räägib, et hommikul oli kaks politseiametnikku tema töö juurde tulnud ja nõudnud, et ta näitaks neile oma korterit. Politseinikud otsisid korteri läbi ja ütlesid, et tema meest otsitakse seoses vägistamisega taga. Tema omakorda ütles, et mees on tema juurest ära läinud, aga ta ei tea kuhu. Kuna Kürten on töötu, läheb ta täna tõenäoliselt tööametisse abiraha järele. Politseinikud andsid naisele üle kutse – Kürten peab ilmuma politseipresiidiumi.
Pärast seda kui naine on kõike seda Kürtenile rääkinud, palub ta mehel otsekohe lahkuda, et tal ei tuleks üle elada tema arreteerimise häbi. Naine heidab mehele ette, et too on järjekordselt valetanud. Kürten rääkis vahekorrast Butliesiga, kuid tegelikult oli ta neiu vägistanud. Kürten karjub vihaselt: „Jaa, jaa, ma tegin seda. Tegin ka kõike muud!“ Siis jookseb ta korterist välja ja tormab trepist alla. Naine jookseb mehele järele, saab ta tänaval kätte ning võtab tal varrukast kinni: „Mida tähendab, et sa oled ka kõike muud teinud? Mida sa oled korda saatnud?“
Kürten vaatab segase pilguga ringi, rebib ennast lahti ja sosistab: „Ma selgitan sulle kõike, aga mitte siin. Tule Hopfgartenisse Seufzerallee ääres, kuid passi peale, et keegi sulle ei järgneks!“
Mees lahkub kiirustades. Mõte sellest, et politseinikud ootavad teda asjatult tööametis, parandab pisut tema meeleolu.
Teel parki valdab teda taas hirm. Kas tal on üldse mingit võimalust jälitajate käest pääseda? Ta võib võita vaid mõne päeva, siis ilmuvad tagaotsimisplakatid tema näopildiga kõikidele müüridele ja tema foto avaldatakse kõikides ajalehtedes. Iga kolkaküla sandarm võib tema asukoha välja nuhkida. Veel halvem on aga elanikkonna raev. Ta on lugenud ajalehtedes avaldatud lugejate kirju: temasugune peab aeglaselt ja piinarikkalt surema. „Ja kuidas ma peaksin kõike seda oma naisele selgitama?“ mõtleb Kürten. Kuidas ta tuleks toime lahutusega? Eluaegne vanglakaristus või koguni giljotiin? Tema naine jääb üksinda ning kaotab oma koha kohvikus, sest kes tahaks tegemist teha massimõrvari abikaasaga. Kodutus, vaesus, häbi. Naine pole seda ära teeninud, ta on alati Kürteni vastu hea olnud, tema ainuke tugi, ning andestanud kõik mehe armuseiklused. Ta oli ikka ja jälle üritanud Kürtenist korralikku inimest kasvatada. Ta tegi mehe meeleheaks kõik, täitis alati tema soove, ka siis, kui see talle endale vastumeelt oli. Naine võttis ennast alasti, kui Kürten seda soovis, kuigi see oli tema arvates patt.
Pisut enne keskpäeva jõuab proua Kürten kokkulepitud kohta. Ta asub kohe asja juurde ja tahab teada, mis siis mehega juhtunud on. Kürten püüab selgitusi edasi lükata, pealegi on ta näljane. Nad lähevad restorani ja Kürten tellib lõunasöögi. Naisel pole suure hirmu tõttu isu. Kürten einestab mõnuga ja sööb ära ka naise portsjoni. Seejärel kutsub ta abikaasa jalutama, lubades kõik ära rääkida. Nad lähevad üle Oberkassleri silla ja pöörduvad seejärel alla Reini aasadele. Nüüd on nad kahekesi vabas looduses ja Kürten on sunnitud tõe välja ütlema. Valede ja väljarääkimiste jaoks on ta hiljaks jäänud. Mõne päeva pärast võib naine kõigist ajalehtedest lugeda, et tema mees on massimõrvar! Ta tahab naist säästa, pärinegu tõde parem temalt endalt. Peale naise ei mõistaks teda ükski inimene, mitte keegi ei andestaks talle. Oli ju ka abikaasa kunagi oma kavaleri maha lasknud, seepärast suudab ta ehk meest mõista. Nii nagu Kürten abiellus oma naisega hoolimata tema sooritatud mõrvast, nii hoiab naine ka nüüd tema poole.
Nii arutledes otsustab Kürten naisele kõik ära rääkida. Otse jõe kaldal jääb ta äkki seisma ja pahvatab: „Siin lõin ma maha Ida Reuteri – haamriga. See juhtus seitse kuud tagasi. Oli vaikne septembriõhtu.“
Naine vaatab talle nõutult otsa. „Ida Reuter?“
„Ja kõik teised. Düsseldorfi mõrvar – see olen mina.“
Mehe ülestunnistus lööb naise tummaks. Hea küll, üleaisalöömise võib ta andestada, nii raske kui see talle ka ei oleks. Kuid kaitsetute naiste tapmist? „Ja lapsed,“ karjub ta. „Lapsed? Sa tapsid ka lapsi?“
„Jaa,“ noogutab Kürten, „ka neli last.“
„Aga miks, miks?“
„Ma ei tea. Ma pidin seda tegema.“ Ja Kürten hakkab oma ohvreid üles lugema: Vincnenkirche juures tappis ta kääridega 9-aastase Rosa Ohligeri, Flingeris Rudolf Scheeri, Kurfürstenstrassel prostituut Emma Grossi, Papendelles Maria Hahni. Pistodaga tappis ta 6-aastase Gertrud Hamacheri ja 13-aastase Luise Lenzeni. Veel tappis Kürten Ostparkis haamriga Elisabeth Dörrieri. 5-aastase Gertrud Albermanni surmas ta pistodaga…
Need ei ole veel kõik ohvrid, need on ainult tapetud. Kürten asub nende juurde, keda ta haamriga vigastas ja kes tema käest eluga pääsesid. Tervelt kaks tundi puistab Kürten südant, kord ladusalt jutustades, kord takerdudes, kord lausa sosinal rääkides.
Kui Kürten on lõpetanud, saab ta aru, et ta on naise hingejõudu üle hinnanud. Seni oli abikaasa kuulanud kivistunud näoga, nüüd ütleb ta: „Ma ei saa sind enam aidata. Ma ei saa sellest aru. Tee lõpp, mine ja tee endale lõpp. Siis ei saa keegi midagi teada. See oleks sinu jaoks parim lahendus. Ka mina teen seda, ma ei suuda edasi elada.“
Seda kuuldes muudab Kürten taas meelt. Ta rääkis suu puhtaks, pihtimine valmistas talle kergendust. Kuid ühine enesetapp? Sellega pole ta nõus. Ja juba ta kahetseb, et oli naisele kõik ära rääkinud. Ta ulatab naisele käe: „Luba mulle, et sa endalt elu ei võta ja mind kunagi ei reeda.“
„Aga kuidas sa loodad pääseda?“ küsib naine kõheldes. „Politsei on juba su jälil!“
Kürten lööb käega. Nõutult kuulab naine tema plaani: mees kavatseb järgmisel päeval Düsseldorfist lahkuda ning ühest kohast teise rännata, iga paari päeva pärast töökohta vahetades.
Kürteni meelekindlus kohutab naist samal määral kui tema koletud teod. Ta ei suuda mõista, kuidas mees on võimeline sellise süükoormaga edasi elama – kas ta kavatseb ka edaspidi tappa? Naine ei tea, mida ta peaks ütlema. Tema pea on tühi. Vaikides lähevad nad üle Rheinbrücke tagasi. Kuhu? „Ma lähen koju,“ mõtleb naine, „aga mul ei ole enam kodu, mitte kunagi.“
Ka Kürten ei tea, kuhu minna.
„Ma ei tule sinuga kaasa,“ ütleb ta. „Tõenäoliselt politsei juba ootab mind. Ma lahkun Düsseldorfist. Selleks vajan ma pisut raha. Ma tahan ka sinuga hüvasti jätta. Me kohtume homme pärastlõunal kella kolme paiku Rochuskirche juures.“
Nad lähevad sõnatult lahku.
Kui proua Kürten koju jõuab, ootavad teda seal juba mitu politseiametnikku, kes külvavad ta üle küsimusterahega: „Kus te olite? Mida Kürten ütles? Kus ta praegu viibib?“
Veel samal ööl viiakse proua Kürten politseipresiidiumi, kus jätkatakse ülekuulamist. Ta ei tea, kus Kürten redutab, kuid teda piinab südametunnistus, ta peab sellest piinavast koormast vabanema. Ta jutustab politseile, mida Kürten talle oli rääkinud – nii palju kui talle meelde jäi. Ta ei tee saladust ka sellest, et järgmisel päeval kohtub ta oma mehega Rochuskirche juures.
Järgmise päeva pärastlõunal, pühapäeval, 24. mail 1930 piiravad erariietes politseinikud kiriku ümber. Kui Kürten oma naise juurde suundub, võetakse ta vahi alla.

* * *

Arreteerimisjärgsetel kuudel kuulati Kürtenit palju kordi üle. Uurijad ja psühhiaatrid püüdsid sarimõrvari müsteeriumi lahendada. Kürteni veretööd äratasid tähelepanu kogu maailmas. Düsseldorfi kodanikud adusid kohkumusega, et verejanuline noakangelane oli elanud nende keskel ja et selle mehe mõrvarlike visoonidega täidetud maailm ei asunud kusagil kauges eksootilises paigas, vaid sai alguse nende kodulinnas ühe kiriku aia taga ning ulatus Düsseldorfi eeslinnani ja idülliliste Reini jõe aasadeni. „Selle kurjategija puhul oli kõige jahmatavam see, et ta varjas oma olemust ontliku kodaniku maski taha,“ ütles ekspert professor Berg. „Tema šarmantne olek ja hoolitsetud välimus äratasid ohvrites usaldust ning mõne naise silmis oli ta isegi veetlev.“
Ikka ja jälle küsisid inimesed, mis muutis selle mehe kohutavaks tapamasinaks.

Ei saaks öelda, et Kürteni juhtum oleks ainulaadne. Kuna julmuse lätteid tuleb alati otsida lapsepõlvest, siis sellest alustamegi.
1883. aastal sündinud Peter Kürten oli 13-lapselises perekonnas vanim poeg. Ta kasvas üles despootliku joomarist isa hirmuvalitsuse all. Kürten oli kaheksa-aastane, kui ta esimest korda kodunt minema jooksis ja ennast vargustega elatas. Kui Kürten oli 14-aastane, pilastas isa ühe oma tütardest. Selle eest mõisteti talle vanglakaristus ja ema laskis ennast isast lahutada. Tollal vihkas Kürten oma isa nii, et haudus isegi plaani teda tappa. 16-aastasena võeti Kürten esimest korda varguse eest kohtulikule vastutusele. Järgnesid uued karistused uute kuritegude eest: sissemurdmine, väljapressimine, süütamine. 21-aastasena mõisteti Kürten varguse eest ja Reinimaal eriti rängaks süüteoks peetud deserteerumise eest seitsmeks aastaks sunnitööle.
1913. aastal tappis 30-aastane Kürten sissemurdmisel une pealt 10-aastase tüdruku. Naljaviluks lõikas ta lapsel kõri läbi. Selle mõrva eest mõisteti süüdi süütu inimene. Kürten taipas, kui osavalt tal oli õnnestunud kuriteo jälgi varjata. Järgmisel aastal sooritatud kuriteod viisid ta taas seitsmeks aastaks trellide taha. Vanglas luges ta väga palju Karl May seiklusromaane, Gustav Freytagi ajaloolisi romaane, samuti krimkasid ja kriminalistikaalaseid ajakirju. Pärast vanglast vabanemist 1921. aastal asus Kürten elama Altenburgi, läks vabrikusse tööle, ning jäi mulje, et ta on tavapärasesse kodanlikku keskkonda sisse elanud. Ta astus sotsiaaldemokraatliku võitlusgrupi Reichsbanner liikmeks ja 1923. aastal abiellus. Temast kolm aastat vanem naine oli kümme aastat tagasi kandnud vanglakaristust selle eest, et oli oma kihlatu pärast kaheksat aastat kihlust maha lasknud, kuna mees jättis ta maha.
Kürten hakkas juba pärast abiellumist teiste naistega mehkeldama. Rahuldust sai ta ainult partnereid kägistades ja neid piinates.
1925. aastal kolisid Kürtenid Düsseldorfi. Selles linnas lõi taas välja tema püromaani kalduvus. Kuni 1929. aastani süütas ta ühtekokku 24 maja, küüni ja talli. Samuti tekitas ta metsatulekahjusid. 1929. aasta märtsis hakkas ta tapma. Kuni 1930. aasta maikuuni pani ta toime üheksa mõrva, 27 tapmiskatset ning kallaletungi.
Ülekuulamistel, eriti vestlustes psühhiaatritega oli Kürten avatud ja valmis tunnistusi andma. Ka tunnistas ta varmalt üles kuritegusid, mida muidu poleks eales avastatud. Kürten püüdis oma kuritegude tausta selgitada ning hämmastas ülekuulajaid oma ladusa jutuga. Ta kirjeldas hea meelega oma veretööde üksikasju ning nautis silmanähtavalt tähelepanu ja massimõrvari kuulsust. Just Kürteni suurushullustusega tuleb seletada seda, et ta ei püüdnudki oma kuritegusid varjata. Vastupidi, ta kirjeldas oma tegusid koos kõigi jälkide üksikasjadega. Ülekuulamistel avameelitsedes elas ta veel kord läbi naudingut, mida oli tundnud tappes.
Nii nagu enamik sarimõrvareid, maksis ka Kürten süütamiste, sadismi ja mõrvadega kätte talle lapsepõlves, nooruses ja vangla-aastatel osaks saanud ülekohtu ja alanduste eest, et sel viisil oma piiramatut võimu nautida. Kuigi ta oli intelligentne, oli ta ka moraalitu, tundetu ning pidas esmatähtsaks omaenda elementaarseid vajadusi.

Väärastunud sugutungi rahuldamine muutus tema elusisuks. Muidugi ei saa tugevat libiidot pidada ebanormaalseks, küll aga sellega kaasnevat sadismi. Kuid ka selles osas ei olnud Kürten mingi erand. Nagu iga teinegi sadist, sai ta orgasmi ainult partneri kallal vägivalda kasutades. Kürten rääkis ise, kuidas ta juba lapsepõlvest saadik üha sadistlikumaks muutus. 13-aastaselt üritas ta esimesest korda ühe tüdrukuga vahekorda astuda. See ebaõnnestus. „Siis tuli mulle mõte teha seda loomadega, kitsede ja lammastega,“ tunnistas Kürten. Juba varakult meeldis talle loomade tõurastamist pealt vaadata, hiljem hakkas ta ka ise loomi tapma. Ta lõikas koeral ja hanel pead otsast. „Ma kogesin sealjuures meeldivat tunnet. Kui olin kolmeteistkümneaastane, lõin seale noa selga. Loom kisendas ja veritses. Ma lõin noaga ka lammast ja samal hetkel tekkis mul seemnepurse. Siis sain ma teadlikuks julmuse ja sugutungi vahelisest seosest.“ (Teistel andmetel olevat ta oma elu esimese orgasmi saanud 14-aastaselt oravat kägistades. „Siis kuulsin ma pimeduses verd voolavat. See oli kulminatsioon ning siis saabus orgasm.“ Autori märkus.)
Sellest ajast peale hakkas Kürten verd nautima. Naudingust kujunes sundmõte. Ikka ja jälle kirjeldab ta ülekuulajatele, mida ta tundis, kui ta looma või inimest tappis: „Ma suudan verevoolamist kuulda. Kui ma kuulen voolava vere kohinat, tuleb mul seemnepurse.“ Maria Hahni tapmist kirjeldas ta nii: „Kui tema kaelast pärast noalööki verd hakkas voolama ja ma seda haavast jõin, tekkis mul seemnepurse.“ Kürteni vampiirilik verejanu oli nii tugev, et kord küsis ta professor Bergilt: „Kui mul pea maha lüüakse, härra professor, kas maharaiutud pea võib siis veel omaenda voolava vere kohinat kuulda? See oleks sel juhul mu viimane nauding.“
Psühholoog von Hentig on veendunud, et taparelva valik on võrreldav sõrmejäljega. See osutab mõrvari alateadvusesse kinnistunud kujutelmadele. Kürten avas noa ja kääridega tee voolava vere juurde. „Sageli üritasin ma seksuaalvahekorda astuda,“ meenutas Kürten, „kuid see ei õnnestunud. Siis haavasin partnerit uuesti ning lõpuks tekkis seemnepurse.“ Nii muutusid Kürteni noa-, kääri- ja haamriorgiad suguakti aseaineks. Nuga ja haamer asendasid impotentset suguliiget.
Kuigi Kürten püüdis jätta endast muljet kui enneolematust koletisest, et sellega maailma šokeerida, oli tal alguses väga raske nõustuda, et tema kuritegude tõukejõuks oli tegelikult lihtlabane, kuigi ohjeldamatu sugutung. Oma mõrvade banaalset põhjust ta tunnistada ei tahtnud. Kord hüüdis ta eeluurimiskohtunikule pahaselt: „Ma pole ometigi mingi kihumõrvar!“ Oh ei, sadistliku naudinguga polevat tema mõrvadel mingit pistmist. Oma mõrvadega, nagu ta visa kangekaelsusega kinnitas, olevat ta täitnud püha missiooni.
Täis siirast pahameelt kirjeldas ta ekspertidele oma üleelamisi preisi vanglates: nälga, nädalateks kettipanekut, peksmist, aresti pimedas kongis, aastatepikkust üksikvangistust ja ülevaatajate julmust. Kõik see tekitas viha. Unetutel öödel kujutas Kürten ette, kuidas ta kõige selle eest kätte maksab. „Mitte miski ei ületa selle inimese hingevalu, kes on teiste läbi kannatanud ja avastab endas tungi teistele kannatusi põhjustada. Ja kui ma kujutasin ette, kuidas ma olen kellelgi kõhu lõhki lõiganud, tekkis mul seemnepurse, millele järgnes täielik rahuldus.“
Kürteni vägivaldsed fantaasiad muutusid üha grotesksemaks. „Ma kujutasin ette massilisi katastroofe, sildade kokkuvarisemist, batsillide joogivette viimist,“ tunnistas Kürten ja lisas: „Pole ka mingi ime, et ma nende kujutlustega harjusin ning vanglast välja pääsedes neid teostada püüdsin.“
Nii arenes Kürteni sõnul tema „kättemaksu- ja patuteooria“. Tal olevat jumalik missioon inimesi tappa. Sel viisil karistavat ta neid, kes teda piinanud on. Psühhiaater professor Sioli ütles seepeale, et siis makstakse äärmisel juhul kätte oma piinajatele, mitte aga süütutele inimestele. Kürten vastas, et ametnikud ja politseinikud on liiga võimsad, neile ei hakka tema hammas peale. Jumala kättemaks kulgeb aga n.-ö. kaudselt – tema kaudu. „Ma mõtlesin, et kui ma süütuid inimesi tapan, langeb süütute veri ka nende peale, kes mind nii julmalt kohtlesid.“
Psühhiaatrid pidasid Kürteni sellist motiivi kavalaks eneseõigustuseks. Alles siis, kui ekspertidel tekkis aja jooksul vahialusega usalduslik suhe, tunnistas Kürten, et see teooria on mõttetus. „Ma pean vajalikuks osutada sellele, et mõtted ja kujutluspildid, mis visalt minu silme ees püsisid ja mind pidevalt piinasid, olid tingitud varasemas elus kogetud paljude julmade karistuste tagajärg. Need kujutlused ei andnud mulle rahu ning koos tugeva sugutungiga viisid mind tegudeni, mille abil ma lootsin kergendust saada. Samas kujutasid need teod endast teatud kättemaksu kõige ebaõiglase eest, mis oli mulle osaks saanud.“
Professor Sioli pidas Kürteni tegutsemise esmaseks motiiviks siiski sadistlike seksuaalsete vajaduste rahuldamist. Juttudega kättemaksust üritab maniakk ainult oma veretöid õigustada. Need teod on toime pandud vaimselt arenenud, tundliku ja äärmiselt kättemaksuhimulise inimese poolt, kelle tegutsemist suunasid sadistlik-erootilised fantaasiad, mis aja jooksul muutusid tõelisteks sundmõteteks. Kui kättemaksuhimu ja sadism ühinevad, nagu see juhtus Kürteni puhul, areneb aja jooksul välja vastupandamatu tapahimu. Tunnistas ju Kürten ise: „Õigupoolest oli mul alati tahtmine tappa. Mida rohkem, seda parem. Jaa, kui mul oleks olnud vahendeid, oleksin ma terveid masse hävitanud.“
Kürteni „jumalikust missioonist“ ja muust sellesarnasest lobast hoolimata ei pidanud eksperdid teda vaimuhaigeks.
Professor Sioli tunnistas, et Kürteni tegude motiivid on väga segased ning neid kõiki pole võimalik veenvalt selgitada. Esikohal oli siiski sadistlik-perversne sugutung. Geneetiline eelsoodumus, vihkamist täis suhtumine isasse, õnnetu noorus ja aastatepikkune vanglas viibimine mõjutasid tema arengut küll negatiivselt, kuid ei olnud tapahimu peamisteks vallandajateks. „Me näeme,“ on kirjas Sioli ekspertotsuses, „et Kürteni isiksuse arengus mängis otsustavat osa sadistlik perversioon, mis oli pärit tema varajasest lapsepõlvest. Sadistlikud fantaasiad mõjutasid tema arengut ja käitumist. Kättemaksuteooria mõtles ta välja selleks, et oma sadismi iseenda silmis õigustada. Hoolimata kõigist kohutavatest tegudest ei saa Kürtenisse suhtuda kui kalki kurjategijasse. Oma olemuselt on ta inimene, kellele pole võõrad ka õrnemad tunded.“ Sioli osutas Kürteni lõhestunud isiksusele ning soovis, et ta ise suudaks Düsseldorfi mõrvarit mõista.
Professor Berg nimetas Kürtenit kriminaalseks psühhopaadiks, kes korraliku kodaniku maski varjus mõrvas. Ka Berg nägi sadistlikku sugutungi Kürteni tegude peamotiivina. Samas leidis Berg, et „kättemaksuteooriat“ ei tohi ka päris kõrvale jätta. „Freudi õpetuse pooldajaid ei üllataks, et esimesi tunnistusi andes osutas Kürten oma haavatud õiglustundele. Psühhoanalüütikute arvates erineb kurjategija vabast inimesest selle poolest, et tal puudub võimalus oma agressiivseid tunge välja elada ja nii jäävad need tema alateadvusse tallele nagu tuli tuha alla. Hiljem areneb välja ebakõla sisemise pinge ja ühiselu reeglite vahel. Kui tavaline neurootik maandab oma pingeid ebahaigustega, siis kriminaalne neurootik maandab ennast kuritegusid sooritades. Sealjuures motiveerib ta oma tegusid haavatud õiglustundega.“
Berg rõhutas, et Kürtenil oli tugev autosugestioon. Kürten oli virtuoos seksuaalse rahulduse saamisel sadistlike fantaasiate abil – ainuüksi unelmad verisest kättemaksust viisid ta orgasmini. Need sundisid teda vabaduses fantaasiaid ellu viima, kusjuures see toimus astmeliselt, alates loomapiinamisega lapsepõlves, inimeste ähvardamisega, esimeste vägivallategudega, süütamistega ja lõppesid mõrvadega.
Ainuüksi oma mõrvade meenutamine viis Kürteni peaaegu orgiastilise rahulduseni. Seepärast pöördus ta meeleldi kuriteopaika tagasi.
Mõlemad professorid ei näinud Kürtenis ainuüksi koletist inimese kujul, vaid leidsid ka, et see, kes on temaga lähemalt suhelnud, võib Kürteni juures peale negatiivsete omaduste märgata ka positiivseid – nii nagu seda kõigi inimeste juures ette tuleb. Sarimõrvarite uurimised on korduvalt kinnitanud, et sadistide puhul on sageli tegemist nõrkade, pehmeloomuliste inimestega, kes oma nõrkusi ja puudusi püüavad tasakaalustada absoluutses võimus mõrvaritena.
Kuigi kõiki Kürteni mõrvamotiive polnud võimalik täielikult välja selgitada, pidasid mõlemad psühhiaatrid kohtualust süüdivaks. Kürten oli tegutsenud sihikindlalt ja ettevaatlikult, iga sammu hoolega kaaludes. Ta oli osavalt jälgi kõrvaldanud ning vahelejäämise ohu korral kavatsetud mõrvast loobunud. Kürten ise oma süüdivust ei eitanud: „Ma ei suutnud oma kallaletungidest loobuda, sest tung sundis mind selleks ikka ja jälle. Tahan aga rõhutada, et ma võisin seda tungi ka kontrolli all hoida. Minu süü seisneb selles, et ma mõrvadest ei loobunud.“ Kord aga ütles ta: „Ma olen elajas, metsloom.“
Närviarst dr. Sanders arvas seevastu, et Kürteni tunnistus oma süü kohta ei tõesta sugugi seda, et ta oleks suutnud oma tapmiskirge ohjeldada. Ütles ta ju ise mitu korda, et ta olevat iseendagi jaoks mõistatus. Kürteni kuriteod olevat nii kohutavad, tema sügav rahuldustunne pärast mõrva aga nii tugev, et selliseid kuritegusid võis sooritada ainult vaimselt ja hingeliselt haige inimene. Ka see, et Kürten ohu korral mõrvaplaanist loobus, ei tõesta midagi. Nii reageerib ka röövloom, kui teda häiritakse. Dr. Sanders teeb kokkuvõtte: „Kürteni haiglaselt suurenenud sugutungi mõjutavad sundmõtted….“
Kohtuprotsess kestis kümme päeva. Kürten tunnistati üheksas mõrvas ja seitsmes tapmiskatses süüdi ja ta mõisteti surma.
Lõppsõnas ütles Kürten järgmist: „Minu sooritatud teod on minu enda äratundmist mööda nii jõledad, et ma ei tee katsetki neid mingil viisil vabandada.“ Ta arvas, et nende tegude algeid tuleb otsida tema noorusaegsest keskkonnast. Tema südametunnistus olevat nüüd puhas: „Ükskord saabub ka kõige koletumale kurjategijale aeg, mil ta ei saa enam edasi minna. Sellise hingelise kokkuvarisemise olen ma üle elanud.“ Lõpetuseks ütles ta: „Ma jälestan oma tegusid ning tunnen ohvrite omastele sügavalt kaasa. Ma sooviksin väga, et kui mul oleks võimalik, siis ma paluksin neilt andestust.“
Lühikest aega enne hukkamist kirjutas Kürten kõigile oma ohvrite omastele ja palus neilt andestust.

Peter Kürten giljotineeriti 2. juulil 1931 Kölnis Klingelpützi vanglas. Tema viimased sõnad olid: „Hukkamisega ei saavutata midagi. See on kättemaksuakt!“
Kui Kürten oma lõppsõnas ütles, et ta tunnistas oma teod üles, kuna ei suutnud süükoorma all enam edasi elada, siis pettis ta iseennast. Kui Kürteni viimane ohver Maria Butlies poleks tema jälile saanud, oleks ta rahumeeli edasi tapnud. Pole selge, miks ta jättis oma viimase ohvri ellu. Kas oli tegemist iseenda „reetmisega“?
Me ei tea seda. Kindel on aga see, et politsei ei olnud Kürteni juhtumi uurimisel tasemel. Mitte korravalvurid ei sattunud mõrtsuka jälile, vaid tema viimane ohver. Saamatud kriminalistid püüdsid ennast õigustada, väites, et alles pärast üheksandat mõrva oletasid nad, et tegemist võib olla ühe ja sama mõrvariga. Kürten olevat sarimõrvari kohta ebatüüpiliselt käitunud, vahetades korduvalt tapariista. Pealegi olevat politsei saanud elanikelt tohutul hulgal desorienteerivaid teateid. Need argumendid ei ole veenvad. Juba Kürteni esimeste kuritegude aegu oleks pidanud tulema selle peale, et see mees on äärmiselt ohtlik retsidivist, keda ei tohi enam kunagi vabadusse lasta. Võimude saamatust kritiseeris teravalt ka dr. Sanders, leides, et Kürteni-sugune kurjategija oleks igal juhul tulnud ühiskonnast jäädavalt isoleerida. Hämmastav on ka see, et nii ohtlikku retsidivisti ei võetud pärast vanglakaristuse kandmist politsei järelevalve alla. Ka selline abinõu oleks piiranud maniaki tegutsemisvabadust ning kergendanud tema tabamist.
Liiga hilja taipas juhm politsei juhtida elanike tähelepanu sellele, et oletatav sarimõrvar võib olla ka silmatorkamatu ja isegi armastusväärne inimene. Kuid ka Kürten oskas teatud asjaolusid ära kasutada. Muu hulgas tundis ta suurepäraselt Düsseldorfi ja selle ümbrust ning sai pärast mõrva fantoomina kaduda. Koos Karl Denke ja Friedrich Haarmanniga kuulub Peter Kürten 1920. aastatel tegutsenud saksa sarimõrvarite „suurde kolmikusse“.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Papa Denke – Münsterbergi inimsööja
Friedrich Haarmann
Poistetapja Adolf Seefeldt – onu Tikk-Takk