Inglinäoga lapsetapja Beverley Alitt

4 minutit lugemist

1993. aasta mai lõpus mõisteti 24-aastasele medõele Beverley Allittile (s. 4. okt. 1968) nelja lapse tapmise eest eluaegne vanglakaristus. 1994. aasta varakevadel mõrvas Beverley AlLitt ühes Lincolnshire’i haiglas neli last. Allitt kas süstis lapsele insuliini, andis talle tsüaankaaliumi või lämmatas ohvri. Beverley ohvrid olid üheksakuune Becky, viieteistkuune Clair, seitsmenädalane Liam ja 11-aastane Timothy. Kaheaastane Paul pääses imekombel, ehkki hoidja on talle süstinud sajakordse annuse insuliini.

Haiglas olevat Allitt kohelnud lapsi hellalt. Enne haiglasse tööleasumist olevat naabrid teda tihti lapsehoidjaks palganud.
„Naabrid on Beverleyd alati kiitnud ja abivalmis inimeseks pidanud,“ ütles kibestunult kurjategija isa.
Beverley proovis tappa veel üheksat last. Mõnele neist jäid eluaegsed kehalised või vaimsed kahjustused. 58 päeva jooksul üritas õde elu võtta 26 väikeselt patsiendilt.
„Minu arvates on ta saatan,“ ütles Sue Phillips, maniaki käe läbi hukkunud väikese Becky ema. Hirmsaim on see, et Beverley oli Becky kaksikõe Kati ristiema. Ka oma ristitütart üritas Beverley surmata.
„Vihkan teda kogu südamest. Arvasin, et ta on meie sõber. See „sõber“ tappis mu lapse,“ ütleb Sue katkeva häälega.
Beverley Allitt kannatas anoreksia all (anorektikul on haiglaslik vajadus kaalus alla võtta). Ta paigutati erihaiglasse ja jäi sealsete psühhiaatrite kontrolli alla. Haiglas diagnoositi Beverleyl Münchhauseni sündroom, mis avaldus ebanormaalses tungis millegagi silma paista. Ka kartis ta paaniliselt, et inimesed teda tahtlikult nakatavad, ja nõudis pidevalt ravi. Beverley Allitt tunnistati psüühiliselt ohtlikuks haigeks juba 1986. aastal. Haigla juhtkond oli kõigest teadlik. Mõistatuseks jääb, kuidas psüühiliselt ebanormaalsel inimesel lubati haiglas õena töötada.
Münchhauseni sündroomi all kannatav medõde vigastas ja tappis lapsi, et tähelepanu äratada. Sel põhjusel oli ta ka ennast mitu korda vigastanud. Tema vajadus tähelepanu järele viis isegi niikaugele, et ta murdis oma pöidlaluu. Tuttavatele väitis aga, et tegemist on salapärase haigusega.
Beverley Allitt ei tahtnud endale tükk aega tunnistada, et tundis tõmmet rohkem naiste kui meeste poole. Lõpuks jättis ta siiski oma kavaleri Steve Biggsi maha ja asutas ühise kodu naissõbra Tracyga.
„Elasime koos kaks ja pool aastat. Kordagi polnud me koos voodis. Samuti ei riietunud Beverley kunagi minu nähes lahti. See ei tähenda aga, nagu poleks meil olnud seksuaalseid suhteid. Beverley olnuks ka siis rahul, kui me seksinuks vaid kaks või kolm korda aastas,“ tunnistas elukaaslane Tracy.
Kohtus eitas Beverley Allitt oma süüd. Psühhiaatrilise intervjuu ajal ütles ta eksperdile, et ta ei mäleta, et ta oleks lapsi vigastanud.
Kohtunik David Lathan iseloomustas 24-aastast kohtualust kui raske käitumishälbega osavat manipuleerijat ja kavaldajat, oma tegusid mittekahetsevat inimest. Muide, tüüpiline sarimõrvari iseloomustus!
„Te olete ja jääte kaasinimestele ülimalt ohtlikuks,“ ütles kohtunik Lathan ja lisas: „On äärmiselt ebatõenäoline, et teid kunagi vabadusse lastakse.“
Kohtunikud mõistsid mõrtsukast medõele ühtekokku 13 eluaegset vanglakaristust. Kohtuotsuse väljakuulutamise ajal istus kaebealune süüpingis osavõtmatult ja kokkupandud kätega. Kohus jättis esialgu lahtiseks, kas kaebealune kannab oma karistuse vanglas või kinnises psühhiaatriahaiglas.
Pärast seda kui naismõrvari kuriteod avalikkuse ette jõudsid, hakati Inglismaal taas valjuhäälselt surmanuhtluse taastamist nõudma. Teatavasti loobuti Inglismaal selle karistuse rakendamisest 1950. aastate lõpul. 1990. aastal korraldas ajaleht „Sun“ küsitluse. Selgus, et tervelt 81% vastanutest oli kõrgeima karistusmäära kasutuselevõtmise poolt, vastu aga kõigest 18%. Ühel protsendil küsitletutest puudus selle kohta kindel arvamus.

Münchhauseni sündroom

Parun Münchhauseni järgi sai nime sündroom, millega tähistatakse inimest, kellel on tungiv soov valetada ja kes sageli ka ise oma valesid usub.

Sündroom on oma nime saanud „valede paruniks“ ristitud parun Karl Friedrich Hieronymus von Münchhauseni (1720–97) järgi. Parun avaldas oma esimesed seiklus- ja imelood anonüümselt aastail 1781–83 ajakirjas „Vademecum für lustige Leute“. Hiljem on neid lugusid korduvalt välja antud ja kohendatud.
Münchhauseni sündroomi all kannatav inimene teeskleb haigusnähte, liialdab nendega või raskemal juhul vigastab ennast ise. Sellise inimese eesmärgiks on saada patsiendi staatust, pälvida tähelepanu, hoolitsust ja lahkust, mida ta ühelgi muul moel ei usu saavat. Sündroomi süvenedes võib inimene hakata seda teistele üle kandma. Ta võib endale tähelepanu tõmbamiseks teisi haigeks teha või ekstreemsel juhul koguni tappa, kusjuures ohvriteks on enamasti lapsed.

©Peter Hagen

0

Your Cart