Deemonite lummuses

Üleloomulikud fenomenid on inimeste fantaasiat innustanud juba igivanadest aegadest peale ja selles osas pole midagi muutunud ka meie kõrgtehnoloogia ajastul. 68 protsenti ameeriklastest tunnistavad, et neil on juba olnud „paranormaalseid elamusi“, näiteks kohtumist kadunukese vaimuga. Saksamaal aga usutakse eelkõige poltergeistidesse. Uurime, mis kõige selle taga on.

Kõigepealt hakkavad perekond S. elutoa seintel pildid ja lambid siia-sinna kõikuma. Kas maavärin? Kuid siis lõhkevad hõõglambid ja köögis paiskub sügavkülmikust välja kana. Äkki haarab nähtamatu jõud mänguautol istuva noorima poja ja kannab ta avatud aknast välja. Väikemees karjub ja vehib kätega – viimasel hetkel jõuab ta kätega radiaatorist kinni haarata, kuid tema auto lendab aknast välja ja puruneb kuus korrust allpool. Ema ja õed-vennad püüavad väikemeest iga hinna eest akna juurest eemale tõmmata. Siis plahvatab seinakell ja rebib seina sügava augu. See kõik toimub loetud minutite jooksul, näiliselt lõputute minutite jooksul jõuab perekonna teadvusesse tõsiasi, et nende majas märatseb poltergeist.
Selliseid detailseid kirjeldusi võib leida Freiburgi ülikooli psühholoogia ja psühhohügieeni piirteaduste instituudi arhiivides. Selle kõlava nimetusega instituudi asutas keegi Hans Bender, keda sageli nimetatakse ka „tondi-professoriks“. Aastatel 1947–86 kogus Bender taolist materjali, mida hiljem psühholoogid Monika Huesmann ja Friederike Schriever teaduslikult analüüsisid. Nende tulemus: tervelt 85 protsenti kõigist paranormaalsetest nähtustest Saksamaal on seotud poltergeistidega. „Kui majades või korterites on kuulda koputusi, kui raamatud ise süttivad või supp hakkab iseenesest keema, mööbel paiskub nagu nähtamatu käe poolt tõugatuna trepist alla, esemed tungivad läbi seina või sajab koguni kivisid, nimetatakse seda Recurrent Spontaneous Psychokinesis’ks (RSPK). See ikka ja jälle korduv psühhokineetiline energia on klassikalise tondi „kaubamärgiks“,“ selgitavad Huesmann ja Schrierver.
Kuna taolised fenomenid kestavad sageli nädalaid ja kuid ning tunnistajaid on enam kui küllalt, on teadlastel olnud võimalus selle nähtusega ka põhjalikumalt tegeleda. Tänapäeval arvatakse siiski, et poletergeisti puhul pole tegemist mingi salapärase huligaansete kalduvustega olendiga. Tondi vallapäästjateks on alati inimesed ise ehk nn fookuspersoonid. Üllatavalt sageli tuleb teateid poltergeistide tegutsemise kohta puberteedieas tüdrukutelt või poistelt, kes on ekstreemse sisemise pinge all ja kes ei saa oma probleemidest või konfliktidest perekonnas rääkida. Tont, nii väidavad uurijad, on vaimse energia pingeväljas ja teda võiks pigem käsitleda väljapoole suunatud psühhosomaatilise reaktsioonina. Eespool kirjeldatud juhtumi puhul oli fookuspersooniks üks vanematest lastest, kes oli perekonna pesamuna peale uskumatult armukade.

Psüühiline energia võib mööblit ümber paigutada
Psüühiliselt kannatava inimese vaimujõud suutvat füüsikaseadusi mõjutada ja viia dramaatiliste või koguni grotesksete „psühhofüüsiliste“ sündmusteni. Igal juhul näevad Huesmann ja Schriever järgmist juhtumit tõendina selle kohta. Ühe maja terrassiuks olevat valju pauguga kadunud ja leiti hiljem aiast õunapuu najalt. Kaks ameerika füüsikut, Richard D. Mattuck ja Evan H. Walker, tahtsid seda psühhokineesi teesi teoreetiliste arvutustega toetada: nad jõudsid tulemusele, et psüühikal on tõepoolest piisavalt mobiliseerivat jõudu, et objekte liigutada – sellal kui nad saavad vajaliku energia ümbruselt ja selle ümber muudavad. Kui näiteks raske kapi ümbruses õhutemperatuuri kõigest kümnendiku kraadi võrra alandada, suudetaks sel viisil saadud energiaga mööblieset liigutada. Sellega oleks seletatav, miks paljude poltergeisti-juhtumite puhul käiks ruumist nagu külm tuuleiil läbi. Mis liiki selline psüühiline energia on ja kuidas see meie maailma füüsikaseadusi mõjutab, pole suudetud tänini vettpidavalt seletada.
Mõlemad psühholoogid leiavad poltergeistide tembutamistes teatud seaduspärasusi.
* Kõige armastatumad kollitamise kuud on november ja juuni.
* Poltergeistid ei ole verejanulised. Isegi siis, kui nad korterid ja majad tuhahunnikuteks muudavad ja ohvritele hirmu nahka ajavad, ei tee nad pea kunagi inimestele haiget. Metsikult ringilendavad munakivid ei taba kedagi, läbi õhu vihisevad noad ei jää kellegi kopsus pidama.
Poltergeistide vastu on kirik suhteliselt võimetu: appi kutsutud preestrid on suutnud oma palvete või muude hookuspookustega pakkuda ohvritele leevendust vaid neljal protsendil juhtumitest. Kui aga parapsühholoogil õnnestub kindlaks teha fooksupersoon ja ta annab talle võimaluse oma probleemidest või konfliktidest rääkida, kaob poltergeist nagu lõkkesuits.
1990. aastal USA-s korraldatud küsitlus näitas, et 68 protsenti ameeriklastest on vähemalt kord elus kogenud „paranormaalset elamust“. Gallupi küsitlus 1987. aastal 16 Lääne-Euroopa riigis ja Põhja-Ameerikas näitas, et vähemalt iga kümnes täiskasvanu olevat surnu vaimuga kontakteerunud.
Sel puhul olevat tegemist hoopis teistlaadi vaimuga. Parapsühholoogid teevad vahet fookuspersooni poolt aktiviseeritud poltergeistil ja kindla kohaga seotud kadunukeste vaimudel.
Huesmann ja Schriever on Benderi arhiivi uurimisel kindlaks teinud, et poltergeisti fenomen muutus pärast Teist maailmasõda puhtsaksa nähtuseks, samal ajal kui Inglismaal jätkasid vaimud kummitamist vanades majades ja lossides.
Klassikalise vaimudesseuskumine on alguse saanud eelkristlikust antiiksest Roomast. Roomlased uskusid, et surnud elavad haudades edasi päevi ja nädalaid. Kui nad millegagi rahul polnud, suutsid nad igal ajal oma puhkepaigast lahkuda, et inimesi kollitada. Nendele kodukäijatele anti erinevaid nimesid: larvae, maniae, monstres jne. Luuletaja Ovid tegi aga vahet kurjade kodukäijate (lemures) ja heade (lares) vahel. Suurest hirmust maisesse ellu tagasipöördujate ees oli Roomas surnutekultusel eriline roll. Spetsiaalsete rituaalsete vormelitega nagu „Puhka rahus!“ või „Olgu muld sulle kerge!“ loodeti, et surnud jäävad oma haudadesse. Kui aga elavad loobusid „kolmanda päeva ohvrist“ või lesk abiellus enne ametliku leinaaja lõppu või reeglipärased esivanemate austamise pühad unustati, pöördusid pahased surnud tagasi, et sellise solvangu eest kätte maksta. Nad tõid inimestele kõiksugu hädasid kaela, alates epideemiatest ja hullumeelsusest kuni epilepsia, ajurabanduse ja viljatuseni välja.

Roomlased sooritasid enesetapu, et surnuna vaenlastele kätte maksta
Kodukäijateks hakkasid eelkõige need, kes polnud surnud loomulikku surma. Nende hulka arvati õnnetuste ohvrid, raskesse haigusesse surnud või mõrvatud, samuti hukatud kurjategijad. Ka enesetapjaid ei suutnud haud kinni pidada. Nii oli Roomas tavaline, et ennast võlgadesse uputanud kodanik sooritas enesetapu, et kodukäijana rahalaenajale kätte maksta. On märkimisväärne, et germaanlastel olid peaaegu identsed uskumused, kuid veelgi drastilisemad rituaalid võitluses kodukäijate vastu. Juba keskmise kiviaja haudadest on leitud osaliselt tükeldatud skelette: küll oli surnul kolp sisse löödud või pea otsast lõigatud ning see surnu puusade juurde asetatud. Kükkasendis, kätest ning jalgadest kinniseotud skeletid Lääne-Germaanias lubavad oletada, et sel viisil püüti takistada nende elluärkamist.
Ühest Lothringeni matmispaigast leiti läbipuuritud kolpadega skeletid ning isegi veel Karl Suure ajast pärit ürikus on soovitus, et surnu pealuu tuleb rituaalselt läbi puurida, et igasugust elluärkamist takistada. Kui teadlased uurisid Põhja-Saksa ja Taani soodest leitud 21 hästi säilinud kadunukest, tegid nad kindlaks, et kaheksa neist oli läbi puuritud. 15. sajandist pärit Riia linnaõigustes on kirjas: „Enesetapjad tuleks igaks juhuks teivastada.“ Seda rituaali leierdatakse lõpmatuseni ka kõigis kaasaegsetes vampiiriromaanides ja -filmides. Ja et vääritut surnut igaveseks hauda aheldada, tuleb tema südamest puuteivas läbi lüüa.
Nii roomlased kui ka germaanlased pidasid kodukäijaid mitte kehatuteks vaimolenditeks, vaid luust ja lihast ebasurnuteks. Kui nood ellu tagasi pöördusid, jäi sageli üle ainult võitlus, et neid lõplikult kahjutuks teha. Paljud põhjamaade saagad kirjeldavad pikalt ja laialt võitlusi elavate ja surnute vahel.

Juba varajane kirik võitles vaimudesse uskumise vastu
Kristlikule kirikule oli mõte sellest, et inimesed võiksid pärast surma hauast üles tõusta, täiesti vastuvõetamatu. Surnud läksid kas põrgusesse või paradiisi. Vahepealne aste – puhastustuli polnud tollal veel leiutatud. Kuid üha enam leviva vaimudekultuse vastu Roomas ja hiljem Germaanias, pidid kirikuisad midagi ette võtma. Üks nendest, Hippo Augustinus, eitas kategooriliselt igasugust surnu füüsilist eksistentsi ning pidas vaimudekultust fantaasiaviljaks. Aja jooksul lõi aga kristlik kirik ettekujutuse kehatust läbipaistvast vaimust, mida me tunneme tänini.Rooma-katoliku kirik läks veel kaugemale ja leidis ringimüttavate kodukäijate kohta järgmise põhjenduse: „Jumal on saatanale lubanud surnute kehadesse siseneda:“ Alates 12. sajandist võeti kasutusele termin „incubi“, millega tähistati saatanast vaevatud deemonit.

Sisenemine teise maailma „animaalse magnetismi“ abil?
Sõnasõda teemal, kas vaimud on „reaalselt“ ilmuvad surnud või meie alateadvuses tekkinud unelmad või hallutsinatsioonid, kestis kuni 20. sajandi alguseni. Kuid selles sõnasõjas ei jäänud võitjaks ei animismi pooldajad (vaimud on elavad surnud) ega spiritualistid (vaimud on hallutsinatsioonid).Kuni 18. sajandi lõpuni olid vaimud ja halastamatu võitlus nende vastu kiriku pärusmaa. Alles 1778. aastal muutus see taas ülemaailmseks fenomeniks. Nimelt tegi tol aastal saksa arst Franz Anton Mesmer kindlaks, et inimest on võimalik „animaalse magnetismi“ abil viia transitaolisse seisundisse. „Kunstlikud uneskõndijad“ langesid ekstaatilisse seisundisse, võisid mõtteid üle kanda, ravida ja vaimudega suhelda. Mesmeri pooldajad rõõmustasid: sel viisil oli tõestatud „tungimine vaimude maailma“ ja nimelt „surnute vaimude läbi, aga mitte kuradi, inglite või teiste katoliku kiriku leiutatud vaimolendite kaudu“.

Vaimude väljakutsujad olid peene seltskonna staarid
1848. aastal muutus sündmus USA-s Foxi farmeriperekonnas sensatsiooniks. Tütar Margareta (14) ja Catherine (12) väitsid, et nad suudavad saavutada koputamistega kontakti nende majas mõrvatud mehega. Nii algas spiritismi ajastu ja aastaks 1855 oli juba miljon ameeriklast (iga kahekümnes) veendunud, et surnu vaimuga on võimalik kontakti astuda. Nagu seeni pärast vihma ilmus välja meediume, kes väitsid, et transis olles on nad võimelised suhtlema vaimudemaailmaga, kirjutama vaimude dikteerimise järgi, neid materialiseerima, esemeid neid puudutamata liigutama ja suust, ninast ja kõrvadest välja võtma gaasitaolist ainet, mida nad nimetasid „ektoplasmaks“. Mõned uneskõndijad aga tegid staaridena turneesid mööda maailma.
Vastukaaluks sellele vaimudehullusele loodi 17. juulil 1882 Londonis kuulus Society for Psychical Research (SPR), kes seadis endale eesmärgiks paranormaalsete nähtuste selgitamist kaasaegsete teaduslike vahenditega või paljastada pettureid. Ameeriklane Joseph P. Rhine (1895–1980) lõi vastukaaluks parapsühholoogilise uurimisviisi ja sakslane Hans Bender analoogilise valdkonnaga instituudi Saksamaal.
Üsna kiiresti loobusid uurijad oma eksperimentidest, sest vaimude tegutsemine oli täiesti ettearvamatu. Seepärast pöörduti palju kergemini uuritavate nähtuste nagu telekinees (esemete liigutamine mõttejõu abil) või telepaatia (mõtete edasikandumine) juurde. Tänapäeval pole aga enam ühtegi teadusala, mis oleks spetsialiseerunud vaimude uurimisele.
Freiburgi parapsühholoogilise nõustamiskeskuse juht Dr Walter Lucadou on Saksamaal ainuke korüfee sel alal. Ta leiab, et vaimude ilmumist ei saa ette planeerida, seega pole ka võimalik neid teaduslike eksperimentidega uurida. Kus videokaamera või diktofon on sisse lülitatud, et vaimu jäädvustada, siis ta kohe kindlasti ei ilmu. Selle dilemma tõttu jäävad Lucadou-sugustele parapsühholoogidele igasugused selgitused vaimude ilmumise kohta kõigest targutamise tasemel teooriaks. Tähtsat rolli mängib sealjuures koha, ruumi või eseme „tähendus“. Kuid keegi ei tea ega oska selgitada, kuidas see „tähendus“ avaldub.
Kui aga vaimudesse uskuvad inimesed omistavad mingile lossile „kummitustelossi“ tähenduse ja ise sellesse piisavalt usuvad, siis seal ka kummitab. Ja nimelt reaalselt. Sest Lucadouse uuringute järgi on tähendus „psüühiline energia, mis suudab mõjutada füüsikalist maailma. Näeb välja nii, nagu oleksid unelmad reaalsuseks muutunud.“

MAAJA