Armastus Vana-Indias

Vanadele hindudele oli armastus peaaegu religiooniks ning filosoofias vaadeldi seda kui elu üht põhilist eesmärki.

„Kes tahab elada,“ kuulutas see filosoofia, „sellel on kolm elu põhilist eesmärki. Need on: dharma – seadus, teadmine, artha – kasu, rikkus, ja kama – armastus, nauding.“

Vanas Indias eksisteeris põhjalikult väljaarendatud teadusharu – teadus armastusest. On säilinud mõned armastust käsitlevad traktaadid, millest kõige tuntum on Vatsjajana kirjutatud „Kamasuutra“ – „Armastuse raamat“ (Kama – india armastusjumal, suutra – raamat). See traktaat ilmus 4.–5. sajandil, kuid juba sadu aastaid varem oli Indias suur hulk armastusalast kirjandust. Selle teaduse isa, nagu ütleb Vatsjajana, oli Nandhi, kes umbes kaksteist sajandit tagasi pani kirja „Kama tuhat peatükki“. Nandhil oli palju järgijaid ja nemad lõidki teaduse kirest, teaduse, millel on kõik tõelise teaduse tunnused.

„Kamasuutra“ on unikaalne raamat kogu maailmakirjanduses, see on tõeline armastuse entsüklopeedia, mis oma mitmekülgse põhjalikkusega erineb kõigist armastuse kohta käivatest traktaatidest. Selles raamatus esitatakse armastuse filosoofiat, selles on ära toodud meeste ja naiste klassifikatsioon nende ilu, kehaehituse ja temperamendi järgi; seal õpetatakse armastust äratama ja hoidma, loetletakse armumise tunnuseid, jagatakse nõuandeid sobiva pruudi leidmiseks ja naisega suhtlemiseks. Paljud selle raamatu peatükid on pühendatud armumängu ja armastusekunsti praktilistele küsimustele, õpetatakse suudlema ja kallistama. Armastuse kõik küljed, kõige pisemadki detailid leiavad selles traktaadis valgustamist.

Vana-India armastuse mõned omadused nähtuvad ka india hetärismist. Hetäärid polnud tollal, nagu ka Kreekas, üldsegi mitte sellised, nagu hilisema aja armastuse professionaalid, nad elasid oma järeltulijaist hoopis erinevat laadi elu. „Kõige esimese ja vanima elukutse“ esindajad olid ilusad, tihti rikkad, kõrge kultuuriga naised ja oma ameti pärandasid nad emalt tütrele. India hetäärid olid tõelised armukultuse preestrinnad, armastuse kui religiooni teenijannad.

Nad pidid tundma kõiki „64 kunsti“, mille hulgas erilise grupi moodustasid muusika, laulmine, tantsud, pillimäng, etlemine, kujutav kunst, kirjandus, näitlemine, luule. Hetäärid valdasid kirja- ja vestluskunsti, pidid oskama lõbustada ja mängida, ka hasartmänge, nad tundsid hästi kulinaariat, majapidamist, rõivastumiskunsti, kodu ja enda kaunistamist, pidid oskama valmistada lõhnaõlisid, lillekimpe, vanikuid. Nad pidid valdama mitmeid india keeli, tundma meditsiini. Nad tundsid põhjalikult armastuse teadust, sellest lähtudes ka psühholoogiat, hügieeni ja füsioloogiat, nad oskasid massaaži ja olid head võimlejad. Juba hetääride üldiseloomustusest on selge, et vähemalt oma kvalitatiivsetes kõrgpunktides polnud armastus hindudel üksnes kehaliseks eroseks.

Armastus seostus inimese kõigi tunnete, teadmiste, püüdluste ja oskustega. Hingelis-vaimsete ja kehaliste motiivide sulamina oli ta kreeklaste omast hulga täiuslikum.

Hindude käsitluses on keha nagu muusikariist. Ta on nagu hulga klahvide ja keeltega klaviatuur. Igal žestil, miimikal, asendil ja poosil on siin oma kindel tähendus. See tähenduste süsteem on väga rikas ja keha keel koosneb mitmesajast märgist.

Liigutuste süsteem on hindudel üldse äärmiselt peen ja kõrgetasemeline. Näiteks on nende tantsus ainuüksi kätel kuussada eri tähendusega liigutust. Vana india tants polnud üksnes näitekunst. See oli laul elust, elufilosoofia, pantomiimiline pihtimus elu kõigist külgedest, pihtimus kõige salajasemast ja sügavamast oma hinges. Võimalik, et ühegi teise maa kultuuris pole olnud tantsul nii suurt tähendust ja tähtsust kui Indias.

Keha selline unikaalne käsitlus pole täheldatav üksnes india armastusekultuses ja tantsus, see kajastub ka jooga-õpetuses. Erilise treeningu ja karastamise, ülima vaimse ja hingelise pingutusega püüavad joogid allutada inimkeha salajasi süvasid, kutsuda esile tavalise inimese jaoks ebatavalisi seisundeid. Selles ongi jooga-õpetuse, õieti selle füüsilise külje mitte müstiline, vaid ratsionaalne mõte.

Omandanud aste-astmelt selle õpetuse, valitsevad joogid oma keha müstilise, üliinimliku täiuslikkusega. Nad suudavad pikka aega mitte hingata, aeglustada või kiirendada oma südametegevust, kutsuda esile ja ületada letargiat, juua mürke, taluda surveid, mis hariliku inimese otsekohe lömastaksid. Nad on suutelised pingutama tahet ja käsutama organismi isegi sellisel määral, et jäises tuules alasti seistes aistivad kuumust. Nad võivad endas haigused maha suruda, juhtida oma meeleolusid ja tundeid.

Oma keha valitsemine ja sisemiste, tavaliselt juhtimisele mitte alluvate protsesside juhtimine saavutab joogide juures tihti üliinimliku taseme. Kuid kui heita kõrvale religioosne müstika, säilitada õpetuse tuum – füüsiline mõte, siis kas ei täheldata siin, et inimeses peituvad hiiglaslikud veel avastamata jõud, sellised energialiigid, mille olemasolust pole meil aimugi?

Tõsi, võime enda üle valitseda annab joogidele nende endi äärmine pingutus, askeetlik loobumine elu täiusest, kitsas „spetsialiseerumine“ oma hinge ja keha arendamisele. Igasugune fanatism on ju ebaloomulik ja vähendab inimese inimlikkust. Ja ikkagi, kuigi deformeeritult, kajastub jooga-õpetuses püüd ideaali poole, selle poole, et inimene saaks looduseseadustest võimsamaks, allutaks iseenda, muutuks „jumalasarnaseks“. See on omamoodi kangelasutoopia, müstifitseeritud katse tõusta looduse võimust kõrgemale.

Jooga-süsteemis sai keha hinge asjaks, keha alistati ja allutati hingele, kusjuures harmooniat ei saavutatud. Kuid india tantsus, maalis, skulptuuris ja armastusekultuses kajastub harmoonia surematu jõuga. See harmoonia polnud küll selline, nagu mõistame seda praegu; eetika osatähtsus oli väike, ta seisis lähedal erootilise ja esteetilise antiiksele ühendusele ja peamiseks temas oli keha.

„Kamasuutras“ ja teistes india armastustraktaatides, nagu näiteks „Virsikuoksad“, on kehaline armastus tõstetud kunsti tasemele, see pole mitte lihtne kahest-kolmest lülist koosnev kett, vaid suur omaette maailm. Igal hellitusel, suudlusel, embusel on kümneid variante, ja „Kamasuutras“ leiavad nad üksikasjaliku ning ohtra jaotuse klasside ja gruppide kaupa, ühtne hoovus jaguneb siin voolusteks, need omakorda niredeks, armastuse iga väljendust vaadeldakse otsekui läbi luubi ja armastuse rõõmud suurenevad seetõttu nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt.

Ükskõik mida ei räägiks silmakirjateenrid, on need kõik mitte loomalikud, vaid just nimelt inimlikud rõõmud; nende nautimine, nende hingestamine on kättesaadav ainult inimesele.

„Kamasuutra“ õpetused justkui toovad inimkehast välja kõik temas peituvad rõõmud. Nad otsekui annavad inimesele uusi naudinguallikaid lisaks, avaldavad kogu selle väärtuse, mis inimeses peitub. Kogu inimkeha täielik hõlmamine, kõigi viie kehalise aistingu rakendamine armastuse teenistusse ilmnes selles õpetuses enne araabia armastusekultuse teket. Just „Kamasuutras“ räägitakse esmakordselt, et armastuse olemus on „nauding, mida annavad viis aistingut: kuulmine, kompimine, nägemine, maitsmine, haistmine, mida ühendab hing ja suunab mõistus“.¹

Tõstes need tundenaudingud ideaali tasemele, annavad „Kamasuutra“ õpetused kehalisele armastusele hingelise sisu, teevad selle sõna otseses mõttes inimlikuks. „Ühinemine on hinge, mõistuse ja keha naudinguid ühendava armastuse tipp ja siht,“ ütlevad hindud kehalise ja hingelise läheduse, nende sulami kohta.

„Kamasuutra“ õpetustes torkab silma maailmatunnetuse, naise ja mehe vaheliste suhete eripära. Neis pole vähimatki viidet häbile või mingile keelule. Inimesed seisavad selles raamatus kartustest ja kahtlustest kõrgemal, elavad otsekui erilises, normaalses, silmakirjalikkusest ja kiimalusest riivamata tunnete maailmas. Selline loomulikkus nähtub ka liitumises loodusega, mida õpetab traktaat ja mis ilmnes seal kõiges, isegi suudluste ja hellituste nimetustes („koiduvärskus“, „õielõhna  nautimine“, „liaanipõiming“, „kulli ringid“, „leegi õhutamine keelega“, „nektari korjamine“, „lootose varred“, „maorõngad“, „veepeegel“, „avatud õiepung“ jne.).

Traktaadi paljud õpetused on jõukohased ainult tervetele, tugevatele, nõtketele inimestele ning on selge, et need pole loodud nõrkade jõudetüüpide, lõtvade kiimlejate, vaid normaalset elu elavate füüsilise tööga karastatud inimeste tarvis.

Muidugi ei maksa arvata, et selline oli armastus kogu vanas Indias. Sellised olid armastuse ideaalid, mitte ta ise, ehkki india kajutava kunsti ja kirjanduse põhjal otsustades kohtas neid ideaale küllalt tihti ka elus. Kuid enamiku inimeste jaoks, nagu igal teisel ajastulgi, oli siin ideaali ja elu vahel vahe.

India oli tollal kastide ja kaanonite maa, naine oli allutatud despootlikule ülemvõimule, ta elu oli aheldatud perekonna või haaremi raami. Mõistagi mõjutas see kõik tolleaegset armastust, rõhus ja kustutas seda, röövis talt rõõmu.

„Kamasuutra“ ideaalid olid armastuse soolise alandamise vaenlased, üheski nendest õpetustest pole vähimatki märki egoismist, halvustavast suhtumisest naisesse. Püüd hingelise võrdsuse poole, teineteise austamine, soov anda teisele võimalikult rohkem rõõme – need põhimõtted läbivad kogu raamatut.

„Kamasuutra“ räägib hoolitsevast suhtumisest pruudisse ja naisesse, eriti abielu esimestel päevadel. Õpetatakse, kuidas käituda, et neile mitte valu teha, mitte solvata nende häbitunnet, mitte riivata nende väärikust. Raamat hoiatab selle eest, mis võib teatud temperamendi ja kehaehitusega neiule või noormehele olla armastuses ebameeldiv, õpetab, kuidas ületada temperamentide erinevust ja kehaliste mõõtmete mittevastavust, mis võib tekitada nii palju tragöödiaid.

Kogu raamatut läbib hedonistlik maailmatunnetus. Nende jaoks, kellest räägib „Kamasuutra“, polekski nagu olemas minevikku ega tulevikku, on ainult see, mis voolab praegu, ja see loob õnnesära, mille taga pole enam võimalik midagi muud näha. Otsekui poleks neil, kellele traktaat määratud, mitte mingit põhjust tulevikku karta ega elu üle muretseda.

Mõistagi tõstab selline illusoorne aspekt armastuse tavalisest elust kõrgemale. Kuid just selle oma külje poolest ongi ta huvitav nagu utoopia. Temas on ideaalse maailmatunnetuse seeme, kaja sellisest elust, kus armastus ja teised inimelu vallad eksisteerivad koos täielikus harmoonias ja inimesel pole vaja mõelda muust kui armastusest.

Võimalik, et selline „kergemeelsus“ on kodeeritud juba inimese psüühikas. Paljudele on nähtavasti teada, et armastuse kõrgpunktidel ei eksisteeri inimese jaoks midagi peale armastuse, et tundepursked varjutavad mõistuse hääle. See on loomulik ja normaalne. Ning juba oma olemuselt pole tunded võimelised tajuma tulevikku või mingit abstraktsiooni üldse. Need loomulikud ja vastuolulised seisundid ei hävi nähtavasti kunagi, nad kingivad inimestele õnne ja rõõmu, valu ja igatsust ka edaspidi.

Kui võrrelda india ja provanssaali armastust, on selgesti näha, kuivõrd erinevaid teid pidi arenesid inimesed idas ja läänes ning kuivõrd erinevalt – kaldega hingelisusse ja kaldega kehalisse – mõistsid nad armastuse väärtusi.

Mõistagi polnud araabia ja india armastused üksnes hüved. Armastusse suhtuti kui rõõmude allikasse, mis on kättesaadav kõigile ja mis korvab elu hädad. Kuid idealiseerituna oli see armastus paljuski illusioon ja vaevalt suutis ta elu viletsust tasa teha.

Mõningates oma joontes oli selle armastuse kehaline rafineeritus sama ühekülgne nagu hingeline rafineeritus trubaduuride ja itaalia „uue magusa stiili“ luuletajate loomingus. Eriti araablaste puhul tuleb ilmsiks, et see armastus arendas vähe individuaalset armastust, mõneti isegi pidurdas seda.

Ka naisesse suhtumine oli selles kultuses vastuokslik: naist ülistati, kuid peamiselt nagu naudinguid täis anumat, mitte nagu inimest, isiksust. Tõelisest inimlikust võrdsusest oli see kaugel. Ning ka armastuse kui kogu elu keskpunkti ülistamine ise võis anda mitte üksnes rõõme, vaid ka teha inimest tunnete asjaks, nivelleerida kõik väärtused.

©Peter Hagen