Apollo 13: „Houston, meil on probleem!” (1970)

5 minutit lugemist

11. aprillil 1970, kell 22.13 Washingtoni aja järgi viis kanderakett Saturn 5 orbiidile kosmoselaeva Apollo 13, mille pardal olid astronaudid James Lovell, Fred Haise ja John Swigert. Nii nagu kahe eelmise Apollo puhul, oli ka sellegi kosmoselennu eesmärgiks maandumine Kuul. Seekord pidid astronaudid viibima Kuul pikemat aega ning viima läbi hulga tähtsaid teaduslikke eksperimente.

Astronautide esialgne programm koosnes tööst, puhkusest ja söömisest. Lend algas viperusteta ning meeskond oli optimistlikult meelestatud.

Apollo 13 start.

Ööl vastu 14. aprilli viidi Apollo nn. „hübriidorbiidile“. Sellelt trajektoorilt ei saa kosmoselaev ilma mootorite abita enam Maale tagasi pöörduda. Üleminek uuele orbiidile on meeskonna jaoks alati väga pingeline, sest mootorite väljalangemise korral oleks meeskonna hukk vältimatu. Õnneks kulges kõik rahulikult. Seejärel eraldati kolmas aste ning tehnilist sektsiooni koos kabiiniga pöörati 180° võrra, et ühendada viimane kuumooduliga ja vabastada orbitaalmooduli põhimootori düüs. Maandumiseni Kuule jäi 24 tundi.
Saatuslik vahejuhtum leidis aset hommikul kell 6.25, kui Apollo 13 asus Maast 329 845 kilomeetri kaugusel. Kosmilises vaikuses oli äkki kuulda lühikest teravat pauku. Otsekohe pärast seda langes patareide pinge, mis oli komando- ja juhtimissüsteemide ainsaks vooluallikaks. Kõigepealt langesid kolmest patareist välja kaks. Kui kontrollkeskus soovitas need välja lülitada, ilmnesid häired ka kolmandas patareis. Maalt teatati, et kolmas patarei võib elektrienergiat anda vaid 15 minuti jooksul. Ilma elektri ja kütteta jäädes, haaras mehi astronaudikabiinis hirm. Nende ainsaks lootuseks jäi nüüd kuumoodul, sest ainult seal olid säilinud nii energiaallikad kui ka elu tagamise süsteem, mille koosseisu kuuluvad õhukonditsioneer, veevarustussüsteem ja elutegevuse jääkide kõrvaldamise seadmed.
Kuid kuumoodul oli ette nähtud üksnes kahele astronaudile. Selleks, et suunata kosmoselaeva tagasi Maale, sai orbiiti muuta kuumooduli mootorite abil alles pärast Kuu-lähedasele orbiidile jõudmist.
Kell 9.00 teatas lennu juht Christopher Kraft, et seoses tekkinud avariisituatsiooniga jäetakse maandumine Kuule ära ja Apollo 13 peab pärast ümber Kuu lendamist Maale tagasi pöörduma.
James Lovell ja Fred Haise kolisid ümber kuumoodulisse, John Swigert jäi orbitaalmoodulisse. Hapnikku sai ta kuumoodulisse viiva tunneli kaudu, valgusallikana kasutas ta taskulampi. Avarii ajal voolas hapnik ja vesi orbitaalmoodulist välja. Selle tagajärjel illuminaatorid jäätusid ja raskendasid igasuguseid vaatlusi. Ümber kosmoselaeva moodustus kildude pilv, mis koosnes tõenäoliselt jääkristallidest. Kuumooduli orienteerumissüsteem funktsioneeris halvasti, tuli üle minna käsitsijuhtimisele.

Apollo 13 tehniline sektsioon pakkus üsna nukrat vaatepilti.

Kell 11.43 lülitati sisse kuumooduli mootorid. Kosmoselaev suunati Kuu-lähedasele orbiidile. 15. aprillil lendas Apollo 13 ümber Kuu ja suundus seejärel Maa-lennu trajektoorile. Kuid sellega ei saanud astronautide päästmisaktsiooni veel lõppenuks lugeda. Kas vee, elektri ja hapniku väikesest tagavarast ikka jätkub 330 000 kilomeetrise tagasilennu jaoks?
Tagavarad aina vähenesid. Elektrienergia kokkuhoiuks lülitati välja kõik süsteemid peale nende, mis tagasid elutähtsate süsteemide töö. Vähendati ka üldvalgustust kuumoodulis, orbitaalmoodulis lülitati see aga üldse välja. Hoiti kokku ka joogivett, et kasutada seda eelkõige pardaaparatuuri jahutamiseks.
15. aprillil kell 6 teatas signalisatsioon: kosmoselaevas on liiga palju süsihappegaasi. Et ka kuumooduli hapniku adsorptsioonisüsteem hakkas streikima, siis ei tulnud see toime kolme mehe väljahingatud õhu puhastamisega süsihappegaasist. Fred Haise lülitas sisse tagavarasüsteemi ja süsihappegaasi hulk kabiinis mõnevõrra vähenes. Avariist möödunud 24 tunni jooksul ei saanud astronaudid tugeva erutuse tõttu kordagi sõba silmale ja neil tuli end kokku võtta, et püüda pisutki tukastada. Kuid kavandatud uinakust ei tulnud midagi välja, sest temperatuur kabiinis oli langenud 4 kuni 7 plusskraadini. Astronaudid hakkasid külmetama.
16. aprillil kell 21.58 oli Apollo poolel teekonnal Kuu ja Maa vahel. Rohkem häireid küll ei tekkinud, ainult et orbitaalmoodulis oli väga külm. Seepärast läksid kaks astronauti kuumoodulisse ja kolmas jäi ühendustunnelisse. Oli aeg hakata ette valmistama maandumist Maale. 72 000 kilomeetri kaugusel Maast korrigeeriti viimast korda kurssi, et maandumisel siseneda täpselt ettenähtud kohas atmosfääri tihedatesse kihtidesse.
17. aprillil, vahetult enne maandumist eraldati orbitaalmoodulist (mis on ühtlasi ka laskumiskapsliks) tarbetuks muutunud tehniline sektsioon. Esimest korda pärast avariid võisid kuumoodulis viibivad astronaudid sellele pilku heita. Tehniline sektsioon nägi üsna armetu välja: suur tükk väliskattest oli kogu pikkuses välja rebitud, mootoridüüs vigastatud, juhtmete külge olid jäänud rippuma suured korpusetükid.
Kell 19.27 asusid astronaudid laskumiskapslisse ja sulgesid kuumooduli luugi. Kuumooduli eraldamine toimus kell 19.43. Lahkuviimise manöövri ajal ütles James Lovell: „Goodbye Aquarius! Thank you.“ Aquarius oli astronautide elu päästnud kuumooduli nimi. Seejärel pöörati laskumiskapslit 180° võrra ja see hakkas sisenema Maa atmosfääri. Astronaudid, kuigi pisut külmavõetud, laskusid õnnelikult Vaiksesse ookeani. Alles siis oli võimalik hakata avarii põhjusi uurima.

Paremal admiral Donald C. Davis, Fred Haise (vasakul), Jack Swigert ja Jim Lovell lennukikandja „Iwo Jima“ pardal.

Selgus, et avariil oli uskumatult lihtne eellugu. Kaks nädalat enne starti tuli tühjendada orbitaalmooduli tehnilise sektsiooni hapnikuballoon. Kuid kahjustatud filtri tõttu ei õnnestunud mahutit täielikult tühjendada. Siis otsustati sisse lülitada kütteseade, et ballooni seisma jäänud vedel hapnik aurustuks. Nagu tehti kindlaks, oli üks tehnik protsessi kiirendamiseks suurendanud küttekeha võimsust kaks korda. Kuna temperatuur oli liiga kõrge, sulasid kütteseadme kaitsmed üles. Kuumus kahjustas juhtmeid, mille kaudu pandi tööle mahutis hapnikku segavad ventilaatorid. Juhtmed deformeerusid ja kui astronaudid lennu ajal ventilaatorid sisse lülitasid, süttis juhtmete isolatsioon ning tekkis lühis. Hapnikuballooni kest kuumenes üle ja sulas osaliselt üles. Tekkinud avause kaudu paiskus suure surve all olev hapnik välja. Hapnikujuga vigastas paljusid seadmeid ja tungis läbi tehnilise sektsiooni väliskesta. Üheainsa tehniku mõtlematu kiirustamine muutis nulliks 375 miljonit dollarit maksma läinud Apollo 13 projekti ning kümnete tuhandete inimeste töö ja vaeva.
Juhtum Apolloga näitab veel kord, kui suur tähtsus meie komplitseeritud tehnikaajastul on näiliselt tähtsusetutel asjaoludel.

Tunnuspildil: Apollo 13 laskumiskapsel pärast maandumist.

©Peter Hagen

0

Your Cart