„Kelner, minu supis ujub kärbes!”

35 minutit lugemist

„Kelner, minu supis ujub kärbes.”
„No ja mis siis? Kas ma pean talle tooma päästerõnga?”

* * *

„Kelner, sellelt määrdunult laudlinalt ma küll süüa ei tahaks.”
„Olge mureta, toit tuuakse teile taldrikul.”

* * *

„Kelner, kas te võiksite öelda, kui vana on see kana siin vaagnal?”
„Kahjuks ei saa ma seda teile öelda, sest nende sünnitunnistused korjatakse kokku juba tapamajas.”

* * *

„Kelner, see on ju lausa sigadus: supis on ainult neli hernest!”
„Oi vabandage! Nad on seal köögis jälle valesti lugenud.”

* * *

„Kelner, see pole supp, vaid mingisugune vesi!”
„Mitte „mingisugune”, vaid keedetud vesi!”

* * *

„Kelner, miks kolmest munast härjasilmad on kallimad kui kolmest munast munapuder?”
„Sellepärast, et munapudrus pole võimalik mune üle lugeda.”

* * *

Jaama restoranis.
„Ettekandja, närin juba kümme minutit, kuid ei saa sellest lihatükist jagu!”
„Närige rahulikult ja ärge kiirustage: teie rong hilineb poolteist tundi.”

* * *

Kelner pahandab: „Härra, kui toit teile ei maitse, siis ei maksa seda veel nii ära songida. Kes seda pärast teid siis veel sööma hakkab?”

* * *

„Kas see oli vähi- või aedviljasupp, mida te mulle tõite?”
„Mis maitse supil oli?”
„Seebi maitse!”
„Siis oli see vähisupp. Aedviljasupil on täna petrooleumi maitse.”

* * *

Abielupaar einetab restoranis.
Naine: „Söök selles restoranis on lihtsalt solk.”
Mees: „Õige, kallis, seda oleks võinud ka kodus süüa!”

* * *

John, nähes restorani menüüs astronoomilisi hindu, küsib oma daamilt: „Noh, mis minu paksuke siis tellida tahab?”

* * *

Ameerika miljonär sõitis Londonisse ja üüris endale kõige kallimas hotellis kõige luksuslikuma sviidi. Olles solvunud sellest, et restoranis ei pööranud teenindav personal talle küllaldaselt tähelepanu, ütles rahajõmm ülbelt kelnerile: „Tooge mulle mõni tuhat naela maksev praad!”
„Söör, mul on väga kahju, kuid poolt portsjoni me ei serveeri.”

* * *

„Härra oober, laudlinas on auk!”
„Üks silmapilk, mu härra, kohe tuuakse teile niit ja nõel!”

* * *

Kelner: „Ma tahan teie tähelepanu sellele juhtida, et teod on meie spetsialiteet.”
Külastaja: „Ma tean seda. Kui ma nädal tagasi siin einetasin, siis üks tigu isegi teenindas mind.”

* * *

Parlamendisaadik einestab restoranis. Restoraniomanik tuleb tema juurde ja küsib: „Kuidas teile meie firmaroog maitseb, härra senaator?”
„Väga! Kahju ainult, et kartulid on selles praes absoluutses enamuses!”

* * *

Restoranikülastaja pöördub kelneri poole: „Oober, härrat kõrvallauas teenindatakse palju kiiremini kui mind. Palun saatke restoraniomanik kohe minu juurde!”
„See härra ongi omanik.”

* * *

Mees läheb baari, istub pukile ja tellib ühe kosutava õlle.
Baarimees: „Aga palun, see maksab üks sent.“
„Ainult üks sent?“ imestab mees.
Kohe hakkab ta menüüd lappama ja küsib siis: „Aga kui palju maksab kõige kallim praad koos veiniga?“
„See teeb kokku 20 senti,“ vastab baarimees.
„20 senti,“ ei suuda mees uskuda. „Kus küll selle baari omanik võiks olla?“
Baarimees: „Üleval korrusel… koos minu naisega.“
„Mida ta seal su naisega teeb?“
Baarimees: „Täpselt sama, mida mina teen praegu tema äriga – keerab persse!“

* * *

Kelner külastajale: „Kuidas šnitsel oli?”
„Suurepärane! Mina juba oskan seda hinnata.”
„Kas te olete lihunik?”
„Ei, kingsepp!”

* * *

„Kelner, menüüs pakutakse „Turistikalamarja”. Mida see endast kujutab?”
„Peotäis riisi koos mustade prillidega, mu härra!”

* * *

„Kelner, kas siin saab korralikult süüa?”
„Teised külastajad on selleks võimelised!”

* * *

Ühes Pariisi restoranis.
„Kas härrased soovivad lõpetuseks prantsuse või šveitsi juustu?” küsib teenistusvalmis kelner.
„Me võtame prantsuse juustu, sellel pole auke sees!” vastab šotlane.

* * *

„Ma tahaksin rääkida restoraniomanikuga. Mul on kaebusi!” ütleb külastaja.
„Vabandage, härra, siin on restoran, aga mitte arsti vastuvõtt!” vastab kelner armastusväärselt.

* * *

Mees tuleb varahommikul kohutava pohmelliga baari ja tellib endale tassi kanget kohvi.
Ettekandja ütleb naeratades: „See teid ei aita. Te peate sellega alustama, millega te eile lõpetasite!”
„Hästi, kas teil on veerand tundi aega?”

* * *

Veinikaupmehe agent püüab restoraniomanikule oma kaupa kaela määrida.
„Soovitan teile seda suurepärast burgundia punast veini.”
„Ma ei vaja mingisugust punast veini,” toriseb omanik.
„Te proovige kõigepealt,” käib proovireisija peale.
„Mul pole aega!”
„No nuusutage vähemalt…”
„Veel üks sõna ja ma viskan teid tänavale!”
„Kuid see punane vein…”
Peremees teeb oma sõnad teoks ja virutab tüütu proovireisija uksest välja. Mees maandub tolmusele tänavale. Ta ajab end vaevaliselt üles, klopib riietelt tolmu ja tuleb restorani tagasi ning ütleb oiates: „Nii palju siis punasest veinist, nüüd räägime valgest veinist…”

* * *

Kõrtsis käib äge kaklus. Üks külaline ütleb kõrtsmikule: „Ma võtaksin meelsasti kaklusest osa, kuid siin kakeldakse poliitika pärast ja sellest ei jaga ma midagi.”

* * *

Mees läheb baari ja tellib veini. Ta paneb raha letile ja kallab veini kõrist alla.
„Palun vabandust, mu härra, aga ma paluks veel ühe krooni,” ütleb talle baarimees.
„Kas siis ühe pokaali veini hind on nii palju tõusnud?”
„Kahjuks küll.”
„Ajalehtedes ometi just kirjutati, et veini hinda ei tõsteta.”
„See kõik on õige, aga vee hinda ju tõsteti.”

* * *

„Kelner, ma olen juba kümme korda šnitslit tellinud!”
„Suure koguse küpsetamine võtab ikka rohkem aega.”

* * *

„Peremees, teie saiakesed ei kõlba süüa!”
„Lubage tähendada, et ma küpsetasin saiu juba siis, kui teie alles hällis olite.”
„Ja miks te neid alles nüüd serveerite?”

* * *

„Mida joote?” küsib baarimees kliendilt.
„Kõike, mida iganes te mulle valate,” vastab too.
„Tuleb märkida, et teil on suurepärane maitse.”

* * *

Ühte Tallinna baari siseneb jaapanlane ja istub eestlase kõrvale. Eestlane silmitseb teda mõnda aega ja küsib siis inglise keeles: „Kas te judot oskate?”
„Ei,” vastab jaapanlane.
„Aga karated?”
„Ka mitte. Kas teie arvates peab siis iga jaapanlane seda oskama?”
„Ei! Minu arvates peab seda oskama igaüks, kes minu klaasist joob!”

* * *

Kaks sõpra istuvad baaris.
„Mu naisel on täna sünnipäev.”
„Mis sa siis siin passid?”
„Ta valmistab juba hommikust saadik pidusööki, koristab, kaunistab maja … Milleks inimest segada?”

* * *

„Mitte ühtegi uut auku,” mõtles vana hambaarst baari külastajaid uurides.

* * *

Klient küsib baarimehelt: „Palju teil kokteil maksab?”
„Kui tellite ühe, saate teise tasuta.”
„Sel juhul andke mulle kohe see teine.”

* * *

Meremees tutvub baaris kena neiuga ja tõmbab ta enda sülle. Muu jutu sees küsib meremees: „Kas tead ka, mis mu kõhu peale on tätoveeritud? Allveelaev!”
„Tean-tean, periskoopi on juba tunda,” vastab neiu.

* * *

Kaks sõpra baaris: „Huvitav, miks kõik mehed ümberringi minu naisele külge löövad?”
„Arvatavasti peavad nad teda väga ligitõmbavaks.”
„Kas tõesti? Mis temas nii ligitõmbavat on?”
„Tema kõnedefekt.”
„Millest sa räägid? Pole tal mingit kõnedefekti!”
„Sa oled vist ainus, kes veel ei tea, et ta ei suuda kunagi „ei” öelda.“

* * *

Baaris heliseb telefon.
„See on mulle!” hüüab üks külastajaist.
„Kust te teate?” imestab baarimees.
„Ainult minu naine oskab telefonist nii vastiku helina välja meelitada.”

* * *

Mees tellib baaris: „50 grammi Finlandia Vodkat, 50 grammi Absoluti ja 50 grammi Viru Valget! Segage hästi ja serveerige siis ühes klaasis!”
„Milline veider kokteil!” imestab baarimees. „Äkki võtate ikka 150 grammi ühte ja sama viina? Teie jaoks on ükskõik, aga mina pean pudelitel korke maha keerama…”
„Ükskõik?! Miks siis teie arvates üldse erinevaid sorte tehakse?”

* * *

Klient mõtiskleb baaripukil: „Võtaks 100 grammi? Vähe. 200? Palju.”
Ja valjusti: „Hei, baarimees! Kaks korda 150 grammi konjakit!”

* * *

Kaks liliputti sisenevad baari.
„Kaks poolikut,” tellib üks.
Baarmen küünitab üle leti vaatama ja vastab: „Seda ma näen. Aga mida te joote?”

* * *

Mees läheb baari ja hakkab ohjeldamatult viina jooma, muudkui tellib ja valab kõrist alla. Umbes tunni pärast pöördub ta pehmel keelel baarmeni poole: „Ja nüüd veini!”
„Kuidas te siis pärast viina veini joote?” üllatub too.
„Mitte pärast viina, vaid enne õlut.”

* * *

Kaks sõpra sisenevad baari.
„Võtaks õige ühe väikese napsi?”
„Ei saa, ma olen roolis!”
„Pole hullu, võtame punast veini. Seda pole veres näha!”

* * *

Mees tellib: „Sada grammi viina ja pudel Coca-Colat!”
Istub lauda, joob selle ära ja kordab pärast sama tellimust veel viis korda. Kuuendal korral nõuab ta baarimehelt: „Sada grammi viina ja Fanta!”
„Aga miks mitte kokakoola?” küsib baarimees.
„See kuradi Coca-Cola ajab mind juba oksele!”

* * *

Kaks sõpra lähevad baari.
„Noh, kuidas on?” küsib üks. „Kas võtame kohe 150 grammi või võtame algul 100 grammi ja siis 150 grammi?”

* * *

Mees istub baaris ja joob õlut. Korraga kuuleb ta, kuidas keegi tänaval karjub: „Hei, Jaan! Su naine teeb sulle just praegu kodus sarvi!”
Mees kargab püsti, tormab baarist välja ja jääb auto alla. Nädala pärast räägib ta teda haiglasse vaatama tulnud sõbrale: „Tead, mu närvid on ikka täitsa läbi. Ma ei ole ju Jaan ega ka abielus … Miks kuradi pärast ma siis sealt baarist välja tormasin?!”

* * *

Ärinaine istub baaris. Talle läheneb keegi mees.
„Tere õhtust! Kas tohin teile oma seltskonda pakkuda?”
„Miks te oma seltskonna maha müüa tahate?”

* * *

Mees tutvub baaris seksika 50-aastase daamiga. Nad joovad koos mõned kokteilid, siis küsib daam: „Kas sa oled kunagi korraga koos ema ja tütrega voodis olnud?”
„Ei ole.”
„Aga tahaksid proovida?”
„Sa veel küsid! Muidugi tahaksin!”
„Siis sul vedas. Läki minu poole.”
Kui nad daami korterisse jõuavad, avab too ukse ja hüüab: „Ema, ega sa veel ei maga?”

* * *

Baarileti ääres istuv mees näitab naabrile jäätükki oma kokteilis.
„Vaadake, kui huvitav vorm – jäätükk augukesega.”
„Pole siin huvitavat midagi,” uriseb naaber tigedalt, „mina olen ühe sellisega juba 20 aastat abielus!”

* * *

„Mehed, täna valage mulle rohkem ja endale vähem!” hüüab Jaan baaris.
„Miks?!” imestavad kaaslased.
„Sellepärast, et täna on teie kord mind koju vedada.”

* * *

Külastaja baarmenile: „Pange palun mu martiinisse kaks oliivi. Arst käskis rohkem puuvilju süüa.”

* * *

Mees astub baari ja tellib martiini.
„Milline kokkusattumus!” imestab baarmen. „Ainus külastaja siin praegu, see ilus blondiin, joob samuti martiinit!”
Pärast mõnda lonksu jalutab mees blondiini juurde ja lausub: „Kas pole huvitav kokkusattumus, et me martiinit joome?”
„Jah, on küll,” nõustub naine. „Mina olen siin sellepärast, et minul on suur tähtpäev: pärast 10 aastat üritamist olen ma lõpuks rase!”
„Milline kokkusattumus!” on mees üllatunud. „Ka minul on suur tähtpäev: pärast mitmeid aastaid üritamist aretasin ma lõpuks mitmevärvilise kana!”
„Kuidas see teil küll õnnestus?” imestab blondiin.
„Tuli palju erinevaid kukkesid katsetada,” vastab mees.
„Milline kokkusattumus!” on naine taas üllatunud.

* * *

Kaks nokastanud sõpra istuvad baaris. Üks neist ajab taldrikul viimast allesjäänud hernest taga: küll ründab kahvliga ühelt poolt ja teiselt poolt, kuid kätte ei saa. Mõne aja pärast võtab kahvli tema kaaslane ja püüab herne juba esimesel katsel kahvli otsa. Esimene märgib: „Mis sul oli viga teda kinni püüda, kui ma ta enne ära väsitasin!”

* * *

Taksojuht tormab närviliselt baari ja hüüab: „Kas kellelegi teist kuulub valge kaelarihmaga must koer?”
Kõik on vait. Mees tõstab häält ja hüüab uuesti. Ka nüüd ei tule vastust.
„Jumal hoidku!” sosistab taksojuht hirmunult. „Siis oli see ikka vaimulik, kelle ma alla ajasin.”

* * *

Liikluspolitseinik passib baari juures, lootes tabada mõne purjus juhi. Jõuabki kätte sulgemise aeg ja rahvas valgub baarist välja autodesse. Politseinikule jääb silma mees, kes baarist eriti tugevasti tuikudes välja astub, komistab ja peaaegu kõnniteele kukub ning võtmeid viie erineva auto peal proovib, enne kui enda oma leiab. Rooli taha istunud, jahmerdab mees mitu minutit, enne kui auto käima saab. Selleks ajaks on kõik teised ammu ära sõitnud. Viimaks saab mees autole hääle sisse, kuid ei jõua kuigi kaugele, kui politseinik ta kinni peab. Politseinik tutvustab ennast, palub näha mehe juhiluba ja leides, et see on korras, määrab alkomeetritesti. Alkomeeter näitab 0.0.
„Kuidas see võimalik on?” imestab politseinik.
„Täna õhtul on minu kord peibutis olla,” vastab mees naeratades.

* * *

Turske mees müksab baaris kogemata endast tublisti pisemat prillidega härrat. See käratab vihaselt: „Vaata ette, vennike! Sa võibolla ei usu, aga ma oskan judot ja karated.”
Ümber pööranud ja oma vastast silmast silma näinud, lõpetab ta kiiresti: „… ja veel mitut muudki jaapanikeelset sõna.”

* * *

Purjus mees kakerdab baarist välja, märkab tänaval politseiautot ja imestab: „Näed sa, takso, millega ma tavaliselt koju sõidan, on juba kohal!”

* * *

„Praegu on minu jaoks saabunud selle päeva kõige õnnelikumad minutid,” räägib kunde baarimehele. „On juba liiga hilja, et minna tagasi tööle, ja liiga vara, et minna koju.”

* * *

„Härra oober, ma olen näljane, palun tooge mulle menüü.”
„Meeleldi, mu härra, kuid paber on raskesti seeditav.”

* * *

Kelnerilt küsiti, mis on tema elu kõige suuremaks unistuseks.
„Et kõik külalised sööksid ja jooksid kodus, aga jootraha saadaksid pangaülekandega.”

* * *

„Kas teile õlu?” küsib kelner alaliselt külastajalt.
„Ei, ma olen täna autoga, palun tooge mulle mineraalvett.”
Mõne minuti pärast tuleb kelner õllega ja ütleb: „Te võite täna rahumeeli õlut juua, just äsja aeti teie auto ära.”

* * *

Kaks pisut napsist sõpra hakkavad baarist koju minema.
„Au revoir!” hüüab üks.
„Mida see tähendab?” küsib teine.
„See on „nägemiseni” või „jumalaga” prantsuse keeles.”
„Hea, kui ikka võõrkeeli oskad!” ütleb teine ja hüüab siis omakorda: ,,KCN!”
„Ja mida see tähendab?”
„„Jumalaga” kõigis keeltes. See on tsüaankaaliumi keemiline valem.”

* * *

Kaks meest väljuvad baarist.
„Põrutame naistesse!” paneb üks ette.
„Ei, tead, mul on endal kodus ilus noor naine.”
„Sain aru. Põrutame sinu poole!”

* * *

Anonüümsete Alkohoolikute kokkutulekul tõuseb esimene mees: „Tere, mina olen Jaan. Ma olen alkohoolik ja joon viina.”
Tõuseb teine: „Tere, mina olen Margus. Ka mina olen alkohoolik ja joon viskit soodaveega.”
Tõuseb kolmas: „Tere, mina olen Vello. Ma olen baarimees. Teie tellimused on vastu võetud.”
„Seda väikest tükikest jäätist nimetate te portsjoniks?”
„Jah, proua, või mõtlesite te, et kahe euro eest võite sellel uiskudega sõita?”

* * *

„Kelner, minu veiniklaasis on valge juuksekarv.”
„Nüüd veendute ka ise, et meie vein on tõesti vana!”

* * *

Külastaja raevunult: „Oober, minu kohvitassis on pragu!”
„Noh, näete, mu härra, kui kange on meie kohv.”

* * *

„Kelner, palun hambaorki!”
„Kahjuks ei ole!”
„No pole teil siin ka mingit korda!”
„Algul meil oli hambaorke, kuid austatud külalised ei andnud neid kunagi tagasi!”

* * *

Uus külastaja küsib viisakalt kelnerilt: „Kas selles restoranis on võimalik ka mõistlikult süüa?”
Kelner pareerib: „Seda tahan ma teile julgesti soovitada, vastasel korral visatakse teid välja!”

* * *

„Kelner, need on ju eilsed saiad! Ma tahaksin tänaseid süüa!”
„Sellisel juhul peate homme tulema!”

* * *

Baarimees räägib tuttavale: „Milline mure! Eile suri üks meie alalisi kundesid. Suurepärane inimene. Iga päev jõi kaheksa kannu õlut, pool liitrit viina ja pudeli veini.”
„Millesse ta suri?”
„Pole õrna aimugi.”

* * *

 

Üks mees istub baarileti äärde ning tellib endale kannu õlut ja pitsi viina. Baarimees lükkab mehele õllekannu nina alla.
„Aga kuhu viin jääb?” uriseb külastaja.
„Põle viina, põle!” seletab baarimees.
„Mis? Kas ma pean oma õlle kuivalt kurku kallama?”

* * *

Restoranis pöördub külastaja lauanaabri poole: „Noormees, palun, üks hetk, ärge hakake kohe oma šnitslit sööma! Ma tahaksin seda natuke vaadata.”
„Milleks?”
„Asi on selles, et ma pean ranget dieeti pidama.”

* * *

Külastaja: „Huvitav, kas teie ülemkokk ise sööks seda toitu, mis te mulle tõite?”
Kelner: „Meie šeff peab toitu valmistama, aga mitte seda sööma, et siis hiljem haiglas piinelda.”

* * *

„No on see siin aga üks igav kõrts,” kaebab külastaja, „siin ei toimu ju mitte kui midagi!”
„Lubage siiski,” ruttab peremees selgitama, „järgmisel nädalal on meil kuuvarjutus!”

* * *

Restorani peremees kelnerile: „Kas see paarike seal nurgalauas pole ikka veel midagi tellinud?”
„Mitte midagi. Temake hoiab figuuri ja tema raha.”

* * *

„Kelner, miks seda rooga nimetatakse üllatusraguuks?”
„Siis taipate, kui ma teile arve toon.”

* * *

Külastaja on ennast restoranis juba halliks oodanud. Esmalt ootas ta tükk aega kelnerit, siis tellitud kalarooga. Külastaja on juba valmis restoranist lahkuma, kui ilmub taas kelner ja teatab, et mõne minuti pärast toob ta tellitu.
„Kas te võiksite mulle öelda, millise söödaga te selle kala lõpuks kinni püüdsite?” küsib seepeale külastaja.

* * *

„Oober, tooge mulle ruttu üks võileib singiga!”
„Suurima heameelega.”
„Seda mitte, ma paluksin parem sinepiga.”

* * *

„Näeb vihma moodi välja,” mainib kelner, asetades kundele kohvitassi lauale.
„Nii, nii! Võib-olla! Aga kui lähemalt vaadata, siis see tahab küll siiski kohv olla.”

* * *

„Ettekandja, supi sees on kuuldeaparaat.”
„Andke andeks, kas te ütlesite midagi?”

* * *

„Vabandage, armuline proua, aga teie mees kukkus juba laua alla,” teatab kelner lauas istuvale daamile.
„Ole tasa, lollpea!” sisistab daam kelnerile. „Minu mees astus just praegu restorani uksest sisse.”

* * *

„Vabandage väga, aga ma ei saa aru, miks te mulle selle märja taldriku lauale toote?” esitab restoranikülastaja pretensiooni teda teenindavale kelnerile.
„See pole märg taldrik, sellel on teie tellitud supiportsjon,” teatab kelner malbelt.

* * *

„Üks kohv,” tellib restoranikülastaja.
„Mulle ka üks kohv,” ütleb teine.
„Küll on nõmedad inimesed, tulevad restorani ainult kohvi jooma,” mõtleb kelner ja läheb kolmanda juurde.
„Mulle ka üks kohv,” kordab seegi nagu papagoi. Raevunud kelner tormab tellimust täitma, kuid siis hüüab kolmas kohvitellija talle järele: „Kuhu te kiirustate, tooge mulle üks saiake ka!”

* * *

„Kelner, see supp on ju nii soolane, et seda on võimatu süüa!”
„Palun vabandust, aga ma arvan, et kokk on järjekordselt armunud.”
„Ütelge siis restorani peremehele, et lasku lahti selline armunu!”
„Ma kardan, et peremees ei saa seda teha.”
„Mis teda siis takistab?”
„Kokk on peremehe naine…”

* * *

„Tooge mulle kõrghoone ja ühishaud!” annab parajalt vintis tudeng kelnerile korralduse. Kelner jääb rumala näoga tudengile otsa vahtima.
„Äraseletatult tähendab see pealinna viina ja räimekonservi,” selgitab kelnerile tudengi kaaslane.

* * *

„Kas te jäite meie firmapraega rahule?” küsib restorani kelner kliendilt arvet sisse kasseerides.
„Portsjon oli väike, kuid aega läks selle söömisega küll tublisti.”

* * *

Baarileti ääres võtavad istet kaksikud. Nende kõrval konutav joobnud külastaja hüüab hirmunult: „Appi, ma näen juba neljakordselt.”

* * *

Mees läheb baari ja ütleb baarimehele: „Ma sooviksin midagi hästi teravat, jääkülma ja mõru!”
„Okei,” ütleb baarimees, „ma kutsun šefi naise.”

* * *

Kelner tahab külastaja ette asetada supitaldrikut, kuid too hakkab protesteerima: „Supp on külm. Tooge uus portsjon!”
„Aga te ei ole ju suppi maitsnudki!”
„Pole ka vaja. Kui supp oleks kuum olnud, oleksite oma pöidla ära kõrvetanud!”

* * *

„Oober, palun hambaorki!”
„Kinni!”

* * *

Väljas on niiske ja külm sügisilm. Nurgatagusesse joomakohta vajub sisse katkistes riietes alkohoolik ja palub puhvetipidajalt klaasikest peaparanduseks.
„Võiksite endale vähemalt kobedamad jalavarjud muretseda,” tunneb puhvetipidaja talle kaasa.
„Tühja mul nendest! Tervise eest peab hoolitsema eelkõige!”

* * *

Äärelinna söökla seinale oli riputatud plakat:
„Näppude ja munadega palutakse mitte soolatoosi ronida!”

* * *

Väsinud teekäija astub ühte kõrtsi ja tellib süüa.
„Olge lahked,” ütleb kõrtsmik ning soovitab jänesepraadi. Sellal kui külaline laseb prael hea maitsta, vaatab peremehe väike tütar söömist pealt.
Külaline küsib: „Noh, pisike, jänese laskis kindlasti sinu isa?”
„Jah, pärast seda, kui ta meie viirpapagoi ära sõi.”

* * *

Kelner: „Kas soovite veel midagi?”
Külastaja: „Jah. Tooge mulle raha, ma tahan maksta!”

* * *

„Oober, te ütlesite, et teie restoranil on uus omanik, kuid ma näen endist.”
„Jah, härra, kuid ta abiellus eile.”

* * *

„Härra kelner, palun pange aken kinni!”
„Kas tuul tõmbab?”
„Jah, puhus juba kaks korda šnitsli mu taldrikult põrandale.”

* * *

„Küll on kahju, et me teie restorani juba varem ei tulnud.”
„Kas teile tõesti toit nii väga maitses?”
„Seda mitte, kuid kala oleks värskem olnud.”

* * *

„Kuidas on teie restoranis lood teenindamisega?”
„Tänan, pole viga! Teenindav personal on igati rahul!”

* * *

„Kelner, ma olen paremat suppi söönud, kui see siin on.”
„Võib-olla, kuid mitte meie juures.”

* * *

„Ettekandja, kui lähete pensionile, ärge unustage oma järglasele ütlemast, et ootan ikka veel oma kannu õlut!”

* * *

„Hei, baarimees! Ma avastasin, kuidas te saaksite õlut poole rohkem müüa.”
„Kuidas nimelt, härra?”
„Valage kruusid täis.”

* * *

Kelner: „Punast või valget veini?”
Külastaja: „Ükskõik, ma olen daltonist.”

* * *

Mees läheb restorani ja tellib 99 klaasi teed.
„Aga miks mitte juba sada?” küsib ettekandja.
„Kas ma olen hobune või?”

* * *

Pariisi restorani tuleb külastaja ja ütleb kelnerile: „Palun austreid. Nad ei tohi olla liiga suured ega liiga väikesed, peavad olema mahlased ja täiesti värsked…”
Kelner vahele: „Kas pärlitega või ilma?”

* * *

Restoraniomanik viskab välja külalise, kes keeldus arvet maksmast, ja hüüab talle järele: „Olgu see teile karistuseks, lontrus! Ja veel – et te teaksite! – see oli hobuseliha, mida te vasikaliha pähe sõite!”

* * *

Mister Smith astus restorani, istus lauda ja kutsus kelneri: „Palun tehke mulle meelehead ühe napsi, kotlettide ja paari sõbraliku sõnaga.”
Mõne minuti pärast asetab kelner napsi ja kotletid tellija ette. Mister Smith ohkab raskelt: „Kuid kuhu jäid sõbralikud sõnad?”
Kelner astub arglikult lähemale ja sosistab talle kõrva: „Kotlette ärge sööge!”

* * *

Külastaja ettekandjale: „Ma olen teid kuskil näinud!”
„Õige, olete näinud. Kaks tundi tagasi ma ju tõin teile suppi…”

* * *

„Kelner, pange ventilaator kinni – külm on.”
Mõne aja pärast: „Pange ventilaator käima…”
„Mis ta ometi kogu aeg hädaldab!” sekkub teine külastaja.
„Ärge pange tähele,” sosistab talle kelner, „meil polegi ventilaatorit…”

* * *

Külastaja pöördub ettekandja poole: „Te andsite mulle musta tassi. Mida see tähendab?”
„Ei tea. Töötan siin ettekandjana, aga mitte ennustajana.”

* * *

„Miks tee magus pole?”
„Kas te lusikaga segasite?”
„Segasin.”
„Kummale poole?”
„Mis tähtsus sel on? Noh, paremale poole.”
„Suhkur läks aga vasakule.”

* * *

Külastaja: „See supp meenutab mulle pesupulbrivett.”
Kelner: „Imelik! See on meie parim firmatoit. Aga, vabandage palun, kas te joote sageli pesupulbrivett?”

* * *

Külastaja: „Mida te mulle soovitate: härjasilma või omletti?”
Kelner: „Ärge võtke härjasilma. Munad on halvaks läinud. Soovitan omletti, selles ei ole mune.”

* * *

Külastaja: „Mida te soovitate mulle lõunasöögiks?”
Kelner: „Kuidas teile öelda? Kõige vähem kaebusi on täna olnud šnitsli suhtes.”

* * *

„Kelner, kas te võite öelda, kui vana see kana oli?”
„Vabandage, härra, me toidame kanu kartulitega, porganditega, rohelisega – aga biograafiaga – kahjuks mitte kunagi.”

* * *

„Kelner, palun tooge mulle pokaal ambroosiat!”
„Kuidas palun?”
„Kas te ei tea, mis on ambroosia? See on jumalate jook!”
„Oo jumal! Vabandage, ma ei tundnud teid ära.”

* * *

Külastaja: „Kui mitu aastat ma tellin teie juures seda rooga ja alati on minu portsjonis olnud kaks lihatükki. Miks täna on ainult üks?”
Kelner: „Vabandage, härra, kokk arvatavasti unustas selle kaheks osaks lõigata.”

* * *

Kelner külastajale: „Mul on teile köögist rõõmustav uudis. Selgus, et teil oli õigus. See, mida te sõite, oli tõepoolest nõudepesuvesi, aga mitte supp.”

* * *

„Kelner, kas see, mis te mulle tõite, on ikka tõesti kalasupp?”
„Kahtlemata. Ma nägin oma silmaga, kuidas kokk akvaariumist vett valas.”

* * *

„Kelner, tooge mulle sama, mida sööb too tüüp seal akna all.”
Mõne minuti pärast naaseb kelner: „Vabandage, et lasksin teil oodata, aga too tüüp ei tahtnud kuidagi oma praadi ära anda.”

* * *

Kohviku seinale pandi silt: „Personalile maksab palka töökoht. Palume külastajaid jootraha mitte anda.”
„Mul on kahju,” vabandas kodanik arve tasumisel, „aga ma näen, et jootraha andmine on teie pool keelatud.”
Selle peale solvus ettekandja: „Paradiisis olid õunad kah keelatud…”

* * *

„Härra oober, ma läksin kogemata teie restoranist mööda ja siis meenus mulle, et tellisin eile õhtul šnitsli. Ega te tea öelda, kas tellimus on nüüd juba kokale edasi antud?”

* * *

Uue koka oskusi tuli hindama hotelli direktor. Söögid maitstud, küsib ta: „Te olite vist sõjas?”
„Jah, härra. Olin kompanii kokk ja sain kaks korda haavata.”
„Siis on teil vedanud. Lausa ime, et teid maha ei lastud.”

* * *

Kelner: „Mul on väga kahju, aga see laud on tellitud.”
„Tore, niipea kui lauale järele tullakse, istun ma kuhugi mujale.”

* * *

„Kelner, kas selles supis on tõesti kana?”
„Muidugi kana, kana ikka. Ainult et väga noores eas. Selles vees keedeti nimelt mune!”

* * *

„Kelner, kas see on pool kana?”
„Jah, härra.”
„Siis palun tooge mulle teine pool.”

* * *

„Mu härra, kuidas oli täna šnitsel?”
„Oo, tänan, mul tarvitses vaid kartulid pisut kõrvale lükata, et šnitslit näha!”

* * *

„Täna on teil toit lihtsalt õudne!”
„Mõni ime, ka kokale tõi tema naine täna lõuna järele!”

* * *

„Kelner, öelge mulle palun, mis see oli, mida te mulle tõite?”
„Puljong.”
„Nii, nii, siis olen 50 aastat ennast puljongiga pesnud.”

* * *

„Härra kelner, minu jäneseprael istub kärbes!”
„Võimatu, mu härra!”
„Kas see siis ei ole kärbes?”
„On küll, aga see pole jänesepraad!”

* * *

Kelner tõi külastajale šnitsli.
„Mida te šnitsli kõrvale soovite?” küsis ta.
„Veel ühte šnitslit,” vastas pettunud külastaja.

* * *

Vihane restoranikülastaja kelnerile: „Kas te mõtlete, et ma hakkan seda solki sööma! Kutsuge peremees!”
Kelner: „Asjatu nõudmine. Ka tema ei hakka seda toitu sööma.”

* * *

Restoranikülastaja karjub vahetpidamata: „Härra kelner!”
Lõpuks kelner ilmub.
„Juba viiendat korda tellin ma teilt karbonaadi!”
„Mul on hea meel, et see teile nii meeldib.”

* * *

Restorani omanik: „Vabandage, oleme teile eksikombel viina asemel äädikat andnud.”
Külastaja: „Seda ma imestasin, miks viin täna nii hästi maitseb!”

* * *

Külastaja: „Kulla peremees, teie kotletid on väga väikesed, palun seda mitte pahaks panna.”
Peremees: „Taevas tule appi! Kuidas võiksin mina seda pahaks panna!”

* * *

Kelner toob karbonaadi, hoides seda näpuga taldrikul. Tellija vihastub: „Koristage oma sõrmed minu karbonaadilt!”
„Kas te tahate, et ma pillaksin selle kolmandat korda?”

* * *

Külastaja: „Teie kilpkonnasupis polnud ühtegi lihatükki!”
Kelner: „Huvitav! Ja mis te Aleksandrikoogist lootsite leida?”

* * *

Külastaja, oodanud pool tundi ettekandjale antud tellimuse täitmist, kutsub restoraniomaniku.
„Siin on teile raha, ostke sellele ettekandjale lilli.”
„Heameelega,” kummardub meelitatud peremees. „Kas ta meeldis teile?”
„Oh ei. Ma arvan, et ta on surnud.”

* * *

Külastaja ettekandjale: „Teie kohvikus ilutseb plakat „Sõda kärbestele!”, neid on aga ikkagi kõik kohad täis.”
„Pole parata! Sõda lõppes kärbeste võiduga.”

* * *

Võõrastemaja numbritoa uksele koputab kelner ja küsib: „Kas kohvi voodisse?”
„Ei, parem tassi sisse,” vastab külastaja.

* * *

„Kala ei ole just kõige värskem!” kaebab külastaja kelnerile.
„Ta tuleb otse merest,” kinnitab kelner.
„Siis on ta küll jala tulnud!”

* * *

„Kelner, kui see, mida te tõite, on biifsteek, siis olen mina idioot!” hüüab ärritatud restoranikülastaja.
„See on tõepoolest biifsteek, proua.”

* * *

„Miks te mulle nii väikese portsjoni toote? Eile sain palju suurema.”
„Kuid eile te istusite akna juures.”

* * *

Restoranis pöördub üks külastaja kellegi härra poole ja palub endale keedist ulatada.
„Pöörduge palun kelneri poole!”
„Vabandage, ma eksisin.”
„Kas pidasite mind kelneriks?”
„Ei, džentelmeniks!”

* * *

„Mu härra, te unustasite maksta!” ütleb kelner külastajale.
„Väga võimalik, ma ju jõin selleks, et unustada.”

* * *

Restoranikülastaja: „Kui keegi kunagi sellel klaveril ei mängi, miks te siis seda lihtsalt välja ei viska?”
Peremees: „Oh, seda tarvitatakse väga sageli. Iga kord, kui kelner keerab klaveri kohal olevat kella üles, ronib ta selle otsa.”

* * *

Härra Meier on vaevalt saanud astuda restorani, kui šveitser talle juba järele ruttab, hüüdes: „Mu härra, teie koer ei tohi siia sisse tulla!”
„See ei ole minu koer,” vastab härra Meier.
„Aga ta jookseb ju teile järele.”
„Seda teete teiegi ja ometi pole te minu koer.”

* * *

Mees tahtis restoranis maksta tšekiga.
„Kahetsen väga,” ütles kelner, „aga meil on pankadega kokkulepe, et meie ei võta vastu tšekke ja nemad ei anna välja supiportsjoneid.”

* * *

Hommikul tuleb restorani tagauksest sisse erutatud mees ja küsib: „Vabandage, öelge, kas ma olin eile õhtul siin?”
„Olite küll.”
„Kas ma jõin teie juures maha tuhat krooni?”
„Jah.”
„Jumal tänatud! Ma olin hirmul, et olen selle raha ära kaotanud.”

* * *

Kohvikus lehitseb daam ajakirju.
„Kelner!” hüüab ta. „Ma tahaksin „Noorust”!”
Teenistusvalmilt hüüab kelner vastu: „„Noorus” on ju teil selja taga, armuline proua!”

* * *

Arve maksmisel avastab restoranikülastaja, et ta on rahakoti koju unustanud ja ütleb kelnerile: „Vabandage, ma jätan oma naise siia ja jooksen raha järele.”
„Ei, ei, jätke midagi hinnalist, näiteks kell…”
„Mis te nüüd? Kas käekell on hinnalisem kui minu naine?”
„Vaadake, käekella ma saaksin maha müüa, aga mida ma teie naisega teen? Mul kodus juba on üks.”

* * *

„Miks te sellepärast nii väga erutute, et teie kaabu ära vahetati?”
„Või veel! Esiteks juhtub mul see siinses lokaalis juba teist korda ja peale selle sain ma oma vana kaabu tagasi!”

* * *

„Kelner, õllekannus ujub kärbes. Kas see on tingimata vajalik?”
„Loomulikult, muidu upuks ta ära.”

* * *

„Kelner, siin on teile 20 eurot.”
„Tänan, kas soovite lauda?”
„Ei, tulen siia kohe tagasi ühe daamiga. Ütelge, et kõik lauad on tellitud.”

* * *

Restoranikülastaja istub laua taha ja uurib menüüd. Seejärel lausub ta kelnerile: „Siin on teile jootraha, kuid öelge mulle ausalt, mida te mulle soovitate?”
„Teist restorani!”

* * *

Kulinaarialoengul ütles lektor: „Pidage meeles, et heal kokal ei lähe midagi kaduma! Kui näiteks pärast banketti jääb pooleldisöödud hautatud porgandeid üle, võib neile üht-teist lisades saada hea pudingi. Kas küsimusi on?”
„Aga mis teha, kui jääb üle pooleldisöödud porgandeist valmistatud pooleldisöödud pudingit?”

* * *

„Kelner, miks see vähk ühe sõraga on?”
„Ta kakles katlas teisega.”
„Siis tooge mulle võitja!”

* * *

„Kelner, möödunud pühapäeval oli kala märksa värskem!”
„Härra, kinnitan teile, see on sama kala.”

* * *

„Kelner, kuid see lihaportsjon on ju nii väike!”
„Seda küll, kuid vaadake, kui kaua te seda süüa saate!”

* * *

Kõrtsmik on oma halva veini poolest kuulus. Kord kurdab ta külaarstile, et läinud öösel varastatud tal keldrist kaheksa pudelit veini. Tohter trööstib kõrtsmikku: „Ärge muretsege – varga saame varsti kätte. Nii nagu ta teie veini joob, saab temast minu patsient…”

* * *

Tokio restoranis nõuab turist ehtsat jaapani saket. Mõne lonksu järel tundub talle, et seinad kõiguvad.
„See on tõesti kange jook.”
„Eksite, see on tavaline maavärisemine.”

* * *

Iiri perekond on Prantsusmaal turismireisil. Teeäärses trahteris tellivad nad prae „kana à la Peugeot”. See osutub suupäraseks ja iirlased usutlevad kelnerit, millest selline kummaline nimi. Kelner puikleb kaua, kuid lõpuks pihib: „See on kana, millest „Peugeot” üle sõitis!”

* * *

„Palun üks jäätis, aga ilma maasikakeediseta.”
„Kahjuks meil ei ole maasikakeedist. Kas tohin tuua ilma vaarikakeediseta?”

* * *

„Kelner! Mis kanapoja te mulle tõite? Ainult nahk ja kondid!”
„Vabandage, härra, kuid kõik suled korjas peremees kokku patjade täitmiseks.”

* * *

Restoranikülastaja: „Sellest ajast, mil ma viimati siin käisin, on teie portsjonid küll tubli tüki pisemaks jäänud.”
Kelner: „Oh ei. See ainult tundub teile, sest meil oli siin vahepeal remont ja me tegime ruumi suuremaks.”

* * *

Ettekandja valab kogemata sousti kiilaspäisele külastajale pähe.
Too naeratab kohmetunult ja küsib: „Kas te tõesti arvate, et kaste paneb juuksed kasvama?”

* * *

„Härra kelner, teil on püksilukk lahti!”
„Oh, vabandust, armuline proua!”
„Pole midagi. Mida te mulle veel soovitate?”

* * *

„Kelner, miks selles jaamarestoranis portsjonid nii väikesed on?”
„Et külastajad rongile ei hilineks!”

* * *

„Kelner, ma ju ütlesin, et ma tahan hommikueine juurde kolme eri sorti leiba.”
„Saite ju, mu härra: ühe viilu tänast, ühe eilset ja ühe üleeilset!”

* * *

„Viinas peitub tõde!” filosofeerib kõrtsmik kundele veini välja valades.
„Õige,” nõustub kunde, „pettus on etiketil!”

* * *

„Härra kelner, kas te ei tunne mind ära?”
„Püha müristus, kust ma peaksin teid mäletama?”
„Siiski. Mina olingi see, kes teilt kolm tundi tagasi prae tellis.”

* * *

Kelner külastajale: „See laud on kahjuks reserveeritud.”
„Hästi,” vastab külastaja, „siis viige palun see laud minema ja tooge mulle uus!”

* * *

Suri vana kelner. Tema abikaasa on kirglik spiritist. Ühel õhtul paneb ta klaaskera ümmargusele lauale ja hakkab mehe vaimu välja kutsuma.
„Einar, mu Einar,” sosistab naine, „miks sa ei ilmu?”
„Seda lauda ma ei teeninda,” vastab nõrk hääl.

* * *

„Selle kana tapsite te küll raske südamega,” ütleb külastaja kõrtsi peremehele.
„Miks te seda arvate?” pärib peremees.
„Kana maitseb nii, nagu oleksite aastaid seda otsust kaalunud!”

* * *

„Härra kelner, menüüs on kirjas „Täidetud seamagu”. Millega see magu täidetud on?”
„See oleneb sellest, millega siga söödeti…”
Härra Meier tellib endale tuviprae. Lind on uskumatult vintske lihaga. Kui Meier tuvi lähemalt uurib, leiab ta selle tiiva alt metallkapsli. Meier avab kapsli ja võtab sealt välja sedeli, millele on kirjutatud: „Alustan homme hommikul rünnakut. Feldmarssal Rommel.”

* * *

„Hei, kelner, kas teil on veel tigusid?”
„Ei, ülejäänud kuuluvad kõik personali hulka!”

* * *

„Kelner, vaadake, õlles ujub kärbes.”
„Pole viga. Nii väike loomake ei jõua palju ära juua.”

* * *

„Kelner, eile leidsin supist kuldmansetinööbi, täna oli supis kuldkett.”
„Palun väga vabandust!”
Ma ei olegi pahane,” tõrjub külastaja, „aga öelge mulle, palun, mis päeval te kuldkäekella supi sisse panete?”

* * *

„Kelner, mu kohv on jääkülm.”
„Kui te soovite meil sooja jooki, siis peate õlut tellima.”

* * *

„Kelner, kas see ongi praad? Lubage naerda!”
„Väga hea mõte, mu härra, enamik külastajaid hakkab sõimama!”

* * *

Klient kelnerile: „Sööksin meelsasti kala, kui ta teil värske on. Mis nõu te mulle annate?”
„Iga minut on kallis!”

* * *

„Kelner, nüüd ma veendun, et aeg on tõesti raha.”
„Mida te silmas peate?”
„Te olete arvele ka tänase kuupäeva lisanud.”

* * *

„Te väidate, et te olete sama kelner, kes võttis meilt tellimuse. Siis peaksite küll vanem välja nägema!”

* * *

Külastaja püüab tagajärjetult noa ja kahvli abil karbonaadi küljest tükki kätte saada. Lootuse kaotanud, pöördub ta kelneri poole: „Võtke praad tagasi!”
„Ma ei või seda teha, te olete karbonaadi kriimustanud.”

* * *

„Kelner, just praegu ma vaatasin menüüd. Kala oli maha tõmmatud ja nüüd on ta jälle kirjas. Mida see tähendab?”
„Vaadake, härra, kes istub naaberlauas, saatis oma portsjoni tagasi.”

* * *

Restoranikülastaja: „Kas ma pean ootama, kuni ma nälga suren?”
Mööduv kelner: „Loomulikult mitte, mu härra. Restoran suletakse kell 24.”

* * *

„Kelner, kas loomakeel on ka värske?”
„Nii värske, et võite sellega veel vestelda!”

* * *

Ühes kõrvalises restoranis.
„Kelner, vaadake ette! Te ajasite mu ülikonnale rammuleent.”
„Pole viga, härra, – pärast kella seitset õhtul ei jäta see enam plekke.”

* * *

Rahulolematu külastaja: „Kas te ka teate, kes ma olen?”
„Jah, kuid kas te ise siis seda ei tea?” vastab kelner rahulikult.

* * *

„Kelner, minu supis on kärbes!”
„Tänan, härra, tavaliselt nimetavad külastajad meie suppi nõudepesuveeks!”

* * *

„Kelner, minu kana haiseb viina järele!”
„Kas ka nüüd, mu härra?” küsib kelner, olles paar sammu tagasi astunud.

* * *

„Kelner, me istume siin juba poolteist tundi!”
„Aga võtke heaks, mu härra,” ütleb kelner võluva naeratusega, „selleks ju need toolid ongi!”

* * *

Härra Meier on puhkusel. Hotelli restoranis tellib ta endale sööki: „Härra kelner, ma tahaksin täna hommikul paar kivikõvaks keedetud muna, kõrbenud karbonaadi pooltooreste kartulitega ja leiget ning hästi lahjat kohvi.”
„See on võimatu, mu härra.”
„Kuidas nii? Eile sõin ma ju sama!”

* * *

„Teie pärast kaotasin ma 50 eurot!” ütleb kelner külastajale.
„Mispärast siis?” imestab külastaja.
„Ma vedasin kokaga kihla, et pärast seda, mida te siin eelmisel teisipäeval sõite, ei tule te enam kunagi meie restorani.”

* * *

Klient, proovides praadi, pöördub kelneri poole: „Kui see on vasikaliha, siis olen mina küll Hiina imperaator!”
„Mõelda vaid! Nii noor ja juba imperaator!” imestab kelner.

* * *

„Kelner,” kaebab külastaja, „šnitsel on väiksem kui kahekümne eurone.”
„Issand küll, aga ta ju maksab ka ainult 20 eurot.”

* * *

„Kelner, olge ettevaatlikum, teie näpp on supi sees.”
„Pole midagi, supp ongi juba jahtunud.”

* * *

„Kelner, karbonaadil on seebi maitse.”
„See on võimatu, mu härra, kokk pole end vähemalt kolm nädalat pesnud.”

* * *

Kelner kallas kogemata sousti külastaja ülikonnale.
„Käpard, kogu sousti valasite mu ülikonnale!” karjub vihane külastaja.
„Sugugi mitte!” solvub kelner, „köögis on seda veel küllalt!”

* * *

Restoranikülastaja tellib tordi.
„Kas lõigata see kaheteistkümneks või kuueks tükiks?” küsib kelner.
„Lõigake parem kuueks tükiks. Kahtteist tükki ei jaksa ma vist ära süüa.”

* * *

Kaks meest restoranis.
„Mida te nii teraselt vaatate?”
„Oma mantlit, teie oma pandi pihta juba kümne minuti eest.”

* * *

„Kelner, mille poolest 15-eurone karbonaad erineb 20-eurosest?”
„20-eurosele anname juurde teravama noa.”

* * *

Baari tuleb külastaja ja märganud leti ääres tugevasti purjus meest, ütleb baarimehele: „Mulle palun sama.”

* * *

Abielupaar sõitis Taanist Itaaliasse ning otsustas einetada restoranis. Kaua lugesid nad menüüd ning mõistatasid, mis võiks peituda eksootiliste nimetuste taga. Lõpuks tellisid nad veritžellit.
„Kahjuks on see võimatu,” vastas kelner. „Veritželli on restorani peremees.”

* * *

„Kelner, kuidas te julgesite mulle tuua määrdunud salvrätiku?”
„Vabandage, salvrätik on ainult valesti kokku pandud!”

* * *

„Härra kelner, minu seenetoidul on kärbsed!”
„Olge rõõmus! Siis ei ole need vähemalt mürkseened.”

* * *

„Härra oober, mida te mulle soovitate?”
„Suitsuube, suitsušnitslit ja suitsujäätist.”
„Kuidas sellest aru saada – ka jäätis on kuum?”
„Jah, köögis on tulekahju!”

* * *

„Kelner, kann, mille te mulle tõite, ei olnud täis.”
„Vale, te olete sellest juba joonud.”
„Ei ole!”
„Või nii, aga kuhu kadus kärbes, mis õlles ujus?”

* * *

Külastaja rüüpab lonksu õlut ja ütleb kelnerile: „Kas teil on peale õlle ka teisi sooje jooke?”

* * *

„Härra kelner, ma tahan maksta.”
„Hästi, mida te tellisite?”
„Ma tellisin šnitsli, kuid mis see tegelikult oli, teab ainult kokk.”

* * *

Külastaja: „Ma oleksin palunud sedasama rooga, mille te äsja tõite tollele härrale naaberlauas.”
„Hästi,” sosistab kelner külastajale, „ma kutsun ta kohe telefoni juurde, aga teie katsuge sel ajal kiire poiss olla…”

* * *

Külastaja tundis huvi talle serveeritud toidu retsepti vastu ja kelner kutsub kohale peakoka.
„Ma kuulsin, et teid huvitas meie kastmeretsept,” teeb peakokk külastajale kerge kummarduse. „Kas te töötate ka mõnes restoranis?”
„Ei, ma olen liimivabriku peainsener.”

0

Your Cart