American Dream – miljonärist nõudepesijaks!

Veel paarsada aastast tagasi kannustas unistus paremast elust inimesi oma kodumaalt lahkuma ja Ameerikasse välja rändama. Nad lootsid sotsiaalsele karjäärile ja paremale rõhumiseta elule. Ja tõepoolest, American Dream oli tollal veel reaalne ja oluline osa USA kultuurist. American Dream toetub eelkõige iseseisvusdeklaratsioonile aastast 1776, kus kenasti kirjas Ühendriikide kodanike põhiõigus, mis garanteerib õiguse püüelda õnne poole (ing. k. „pursuit of happiness“). Seega kindlustab Ameerika konstitutsioon kõigile kodanikele võrdsed õigused ja vabadused kasutada oma võimeid isikliku unistuse teostamisel. Sellised väärtused nagu omavastutus, ränk töö ja sellega kaasnev edu on American Dreami populaarsed võtmesõnad. Kõnekäänd nagu „nõudepesijast miljonäriks“ või selline muinasjutufilm nagu „The Pursuit of Happyness“ (2006) on seda unelmat järjepanu idealiseerinud…

Pikka aega funktsioneeris American Dream ühiskonna kõige laiemates kihtides, mõõtühikuks üha kasvav sissetulek ja oma lastele parema elatustaseme võimaldamine. Kuid aja jooksul on American Dreami teostamine muutunud üha keerulisemaks.
„Praegusel põlvkonnal on järjest raskem karjääri teha ja haljale oksale jõuda,“ ütleb Diana Elliot, Washingtonis asuva Pew Charitable Trusts’i ekspert. „Vaid vähesed suudavad ühiskonna alumistest kihtidest tõusta tasemele, mis võimaldaks materiaalse heaolu, küllusest rääkimata.“ Ehk teisisõnu, kes on vaesuses sündinud, see ka vaeseks jääb.
Laste võimalus teenida oma vanematest rohkem on Harvardi ja Stanfordi majandusteadlaste poolt möödunud 50 aasta jooksul 90 protsendilt langenud 50 protsendile. Kuid ikkagi püsib visalt müüt, et ränga tööga on võimalik saavutada jõukus ja heaolu. Massiliselt USA-sse trügivate inimeste jaoks pole American Dream oma atraktiivsust tänini kaotanud. Seda müüti aitavad elus hoida ka ebaharilikud edulood, nagu Mark Zuckerbergi Facebook ja teised Silicon Valley geniaalsed äriideed. Kuid meenutagem kasvõi Silvester Stallone või Arnold Schwarzenbergi fantastilist karjääri. Või siis ilma erilise lauluhääleta Madonna edulugu.
Paljud immigrandid ei taha aga kuidagi aru saada sellest, et nõudepesemise või taksojuhi ametiga teenitud dollarid pole sugugi väärtuslikumad kui oma kodumaal teenitud raha. Kes oma karjääri taksojuhina alustab, see sellega ka oma karjääri lõpetab. Kõigil praegusaegsetel superrikastel on olnud väga hea stardipositsioon, paljud neist on sündinud jõukas perekonnas. Sajad tuhanded venelased sõidavad USA-sse, lootes hakata puude otsast korjama ihaldatud dollareid. Vähe sellest, uuemal ajal on hakanud levima isegi selline nähtus nagu sünnitusturism. Venelanna laseb Venemaal kellelgi endale lapse teha ja poegib siis päikeselises Floridas (sünnitusabi maksab kuni 50 000 dollarit). Laps saab muidugi automaatselt USA kodakondsuse, emast aga ilmselt juba mõne kuu pärast filmistaar või vähemalt miljonäri abikaasa. Sellest kui suur on maksukoormus USAs ei taha uusimmigrant midagi teada. Tema tuju ei riku ka teadmine, et kogu tema töömeheelu kulub papist ja vineerist maja pangalaenuga väljaostmiseks (mille tornaado või isegi tugevam tuuleiil võib mõne hetkega pilbasteks teha), autoliisinguks ja tervishoiukindlustuseks (hea kindlustus maksab 650–1200 dollarit kuus). Ei hirmuta ühtegi sisserändajat ka see, et nii mõnestki miljonärist on saanud nõudepesija! American Dream elab vähemalt inimeste unistustes edasi, olgu selle tegelikkusega kuidas on.

Huvitav teada!
USA 327 miljonist elanikust elas 2020. aastal täielikus vaesuses 43 miljonit – kaks korda rohkem kui 50 aastat tagasi. 1,5 miljonit last on kodutud – kolm korda rohkem kui 1930-ndate aastate majanduskriisi ajal. Los Angeleses, USA kodutute pealinnas on 55 000 kodutut. Kodutuks ei jääda laiskuse tõttu. Kes kaotab töö, kes koondatakse või kes pole halvenenud tervise tõttu enam võimeline endist tööd täie koormusega jätkama. Kes ei suuda enam üüri või  kommunaalmakseid tasuda, tõstetakse hiljemalt kahe kuu pärast korterist välja.
Alates 2013. aastast korraldab USA keskpank Ameerika tarbijate rahalise ja majandusliku staatuse uuringuid. Ühele küsimusele antud vastused olid hämmastavad. Kuidas te saaksite hakkama 400 dollari suuruse erakorralise kuluga? 47% vastanuid ütles, et nad peaksid selle laenama või midagi maha müüma, vastasel juhul ei saaks nad muid kulutusi ära jätmata sellist summat välja anda. See summa on 355 eurot. Ja ligi pool Ameerika Ühendriikide elanikkonnast ei saaks sellist summat kokku?! Naeruväärne!

Ameeriklased lähevad vaesena pensionile
Kõikide võimaluste maa USA elanike pensionipõlve kajastav pilt muutub üha süngemaks. 2015. aastast pärit uuring näitas, et 40 miljonit töötavat ameeriklast ehk 45% riigi maailma suuruselt teise majanduse töötajaskonnast ei ole pensionile jäädes mitte sentigi kõrvale pannud. Ja need, kellel on midagi säästetud, on kõrvale pannud keskmiselt 2500 dollarit, mis on muidugi tühine summa. Seda on 2013. aastaga võrreldes 16,7% vähem. Need numbrid peaksid murelikuks tegema eriti neid, kes pensionieale lähenevad, sest mediaansumma on vaid 14 500 dollarit. Numbritest ilmnev tõsiasi on see, et unistus muretust pensionipõlvest ei ole enam ammugi kättesaadav miljonitele keskklassi kuuluvate ameeriklastele.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Ameerika unelma otsimine prügikastist. (Autori foto.)

NB! Loe ka:
Miks Ameerika unelmate villad nii hästi tuld võtavad
USA unelmate linn Detroit (galerii)
New York (2 galeriid)
Los Angeles (galerii)