Ameerika Ühendriikide kodusõda (galerii)
Ameerika Ühendriikide kodusõda (ka setsessioonisõda) oli ohvriterohkeim konflikt selle riigi ajaloos. Viieteistkümnest lõunaosariigist üksteist otsustasid lahku lüüa pärast seda, kui presidendiks sai orjust vastustav Vabariikliku Partei kandidaat Abraham Lincoln. 9. veebruaril 1861 moodustasid 11 osariiki konföderatsiooni, mille pealinnaks sai Richmond ja presidendiks J. Davis.
Kodusõjas osales abolitsionistlike kapitalistlike põhjaosariikide poolel 1,5 miljonit (teistel andmetel 2,7) ja separatistlike orjanduslike lõunaosariikide poolel 900 000 meest (teistel andmetel 1,1 miljonit). Sõja kestel peetud 2400 suuremas tulevahetuses ja lahingus kaotasid põhjaosariigid langenute ja haavatutena 364 500 ja lõunaosariiklastest mässajad 258 000 meest.
Sõjategevus algas 12. aprillil 1861, kui konföderatsiooni väed vallutasid Fort Sumteri. Kuna 23 põhjaosariiki olid majanduslikult tugevamad (nad andsid 75% USA tööstuse kogutoodangust), võinuks arvata, et nad saavutavad kiiresti võidu. Nii lihtsalt see siiski ei läinud, sest osariigid polnud sõjaks valmis. Mis puutub taktikasse ja relvastusse, siis selles mõttes oli Ameerika Ühendriikide kodusõda Esimese maailmasõja peaprooviks. Kodusõja kulg näitas, et ratsaväe uljas rünnak, lähi- ja täägivõitlus olid oma aja ära elanud. Selles sõjas võeti kasutusele suur hulk uusi sõjapidamisvahendeid, mis nõudis täiesti uut lahingutaktikat.
Magasiniga püssidega varustatud jalaväelased võisid tapva tule avada umbes 400 meetri kauguselt – kaheksa korda kaugemalt kui seda võimaldasid vanaaegsed ränikiviga musketid. Tagantlaetavad kahurid, mortiirid, kuulipildujad, granaadid, raketid, miinid ja soomuslaevad – kõiki neid relvaliike täiendati ja kasututi ka järgmisel sajandil toimunud sõdades. USA kodusõjas kasutati esimest korda sõja otstarbeks telegraafi ja raudteetransporti.
Kodusõja alguses olid ameeriklaste teadmised taktikast väga kesised, sõdurite ettevalmistus vilets. Terved rügemendid marssisid lahingusse, saanud vaid kahenädalase väljaõppe. 1862. aasta aprillis Shiloh’ juures toimunud lahingu ajal tunnistas üks konföderatsiooni kindral, et ta pole eales ühtegi püssipauku kuulnud. Võiduka Põhja kindral Ulysses S. Grant meenutas, et ühel lahinguväljal oli nii palju hukkunuid, et ükskõik mis suunast tulles polnud võimalik palja maa peale astuda. Sellist ränka hinda tuli mässajatel maksta, kui nad tahtsid kaitsta „tagaust” Mississippi juurde. Kuid ohvriterohked lahingud jätkusid.
Lahingusse Antietami all paiskas Põhja vägede kindral George B. McClellan väikestes gruppides 70 000 meest konföderatsiooni kindrali Robert E. Lee 40 000 mehe vastu. McClellan kaotas 12 500 meest. Kui ta palus pärast seda põhjaosariikide jaoks küsitavat võitu oma väele täiendust, andis president Lincoln kindralile hundipassi.
McClellani saamatus kahvatus aga kindral Ambrose E. Burnside’i „strateegia” kõrval. 13. detsembril 1862 ründas Burnside Fredericksburgi küngastel kindlustunud konföderatsiooni väegruppi. Kui põhjaosariikide paraadformeeringus rügemendid hakkasid künkale tõusma, langes neid kahurikuulidest ja püssitulest niidetuna ridade viisi. Veerand tunniga hukkus 5000 rünnakule läinud mehest 2000. Seejärel saadeti 4000 meest täägirünnakule. Neist 1700 langes, ülejäänutel õnnestus taganeda. Tänu moodsatele relvadele ja soodsatele positsioonidele olid Lõuna vägede kaotused kaks korda väiksemad kui Põhja vägede omad.
Samal aastal võttis föderaalkongress vastu mässajate varanduse konfiskeerimise ja surmanuhtluse seaduse ning kuulutas lõunaosariikide neegerorjad alates 1. jaanuarist 1863 vabaks. Seepeale astus põhjaosariikide väkke umbes 190 000 neegersõdurit.
Nagu öeldud, olid paljud kodusõja lahingud küll ohvriterohked, kuid ei toonud edu kummalegi poolele.
Alles 1. kuni 3. juulini 1963 toimunud Gettysburgi lahing tõi sõtta pöörde. Robert E. Lee väed sundisid kindral George G. Meade’i juhitud Põhja vägesid Pennsylvanias Gettysburgi lähedal taanduma Cemetery Ridge’i kolme kilomeetri pikkusele künkaahelikule. Pärast kaks päeva kestnud lahinguid otsustas Lee rünnata põhjaosariikide vägede tsentrit. Rohkem kui sada kahurit avasid tule sihtmärgile. Seejärel väljusid metsast kindral George E. Picketti 14 000 konföderaati ning asusid rivikolonnis rünnakule. Kui nad jõudsid 700 meetri kaugusele vastase positsioonidest, avasid põhjaosariiklased kahuritule. Ründajate kolonni tekkisid kohe tühikud. Kui südikad konföderaadid jõudsid 200 meetri kaugusele vastasest, tõusid Põhja jalaväelased püsti ja avasid ägeda püssitule. Ründajate read hõrenesid märgatavalt. Sellest hoolimata õnnestus neil tungida künkale, kuid nad pidasid seal vastu ainult kakskümmend minutit. Tääkide ja püssipärade tiheda rivi ees tuli neil taanduda. Pickett kaotas kaks brigaadikindralit, kaheksa koloneli ja kolm vanemleitnanti. Hiljem ta meenutas: „Ainult üks staabiohvitser ei saanud haavata.” 14 000 rünnakule läinud sõdurist pöördus tagasi vaid 5000. Gettysburgi all kaotasid Lõuna väed 22 000 meest langenute ja haavatutena, Põhja omad umbes 4000 meest vähem. Kindral Lee kavatsus laiendada sõjategevust põhja oli nurjunud. 4. juulil vallutas U. S. Grant Vicksburgi. Konföderatsiooni jõud hakkas nõrgenema.
Põhjaosariigid kaotasid kodusõjas umbes 110 000 meest, kui aga juurde arvata ka haigustesse surnud, siis tõuseb see arv 360 000-ni. Kõige rohkem ohvreid nõudis tüüfus, düsenteeria, diarröa, rõuged, leetrid ja malaaria. Lõunaosariikide 258 000 hukkunust kaotas oma elu lahinguväljal ainult 94 000. Suurem osa ohvritest suri sõjavangis nakkushaigustesse. Peaaegu üks neljandik Lõuna sõduritest suri Põhja vangilaagrites. Tõenäoliselt oli Lõuna vägede kätte langenud põhjaosariikide sõdurite hulgas suremus veelgi suurem.
Andersonville’i vangilaagris Georgia osariigis suri aastas kolm neljandikku vangidest. Kättemaksuhimuline konföderaatide kindral John H. Winder laskis laagri ehitada kuuma päikese alla, „et hävitada rohkem jänkisid kui see lahingus võimalik on”. Ülemveltveebel Robert H. Kellog, kes saadeti sõjavangina laagrisse kaks kuud pärast selle rajamist, kirjutas: „Kui me kohale jõudsime, avanes meile vaatepilt, mis pani vere tarretama ning viis meelolu allapoole nulli. Kunagistest vapratest ja tublidest meestest olid järel ainult elavad luukered.” Alatoitumuse ja mahalaskmiste läbi hukkus Andersonville’i sõjavangilaagri 49 000 asukast umbes 13 000.
Paljudele perekondadele tõi kodusõda suuri kannatusi, sest sageli juhtus, et ühe pere liikmed sõdisid mõlemal poolel. Konföderaatide mereväe ülemjuhataja kaotas oma poja, kes sõdis Põhja mereväes. Kaks kindralmajorist venda sõdisid teineteise vastu. Samal ajal kui Abraham Lincoln juhtis põhjaosariikide võitlust, langesid tema naise kolm venda võitluses Lõuna eest. Kui kuul surmas Põhja kindrali James McPhersoni, kuulis tema pruut, kuidas üks tema lõunaosariiklasest perekonnaliige nimetas kindrali surma „fantastiliselt heaks uudiseks”.
Valitsuse tellimused võimaldasid paljudel Põhja töösturitel ja ärimeestel kiiresti rikastuda. Levinud oli altkäemaksuandmine ja korruptsioon. Sageli oli suhkrukottides liiv, kohviubade asemel rukis või sai tellija mundrid, mis vihma käes laiali lagunesid. Teine olukord valitses Lõunas. Põhjaosariikide mereblokaadi tõttu peaaegu lakkas lõunaosariikide varustamine meritsi ja sealse puuvilla turustamine. Suur puudus oli tööstuskaupadest, kohvist, vürtsidest ja alkoholist. Ühest päevikust pärineb 1864. aasta veebruarist sissekanne: „Ma pole rohkem kui aasta joonud teed või kohvi.” Metallist tuli nii suur puudus, et vabrikandid lasksid valada kirikukellad kahuriteks ja aknahaagid laskemoonaks. Sõrmustest ja ehetest vermiti münte. Päevalehti trükiti pruunile pakkimispaberile või tapeedile. Suhkru aseainena kasutati melassi, kohvi asemel röstitud maisi.
Raudteede halva olukorra tõttu juhtus sageli inimohvritega rongiõnnetusi, peale selle ei jätkunud vaguneid, et lõunaosariike toiduainetega varustada. Sõja lõpus olid Lõuna mõned piirkonnad täielikult laostunud. Puudustkannatavad sõdurid hakkasid deserteeruma, konföderatsiooni paberraha devalveerus kiiresti. Üks tünn jahu maksis 1000 dollarit, sületäis küttepuid talvel 5 dollarit.
Kõige rohkem kannatas aga USA idaosa, kui kindral William Tecumseh Sherman, vallutas 1.–2. septembril 1864 Atlanta ning alustas sealt läbi Georgia oma kuulsat „marssi mere äärde”.
Oma 460 kilomeetri pikkusel teekonnal laastas Shermani 60 000-meheline armee põlde, maju, linnu ja raudteejaamu 90 kilomeetri laiusel maa-alal. Kindralil polnud plaanis vaenlasega lahingusse astuda, Shermani ülesanne oli kahjustada maksimaalselt vastase majandust. 21. detsembril vallutas Sherman Savannah’, 3. aprillil 1865 langes konföderatsiooni pealinn Richmond, 9. aprillil kapituleerus kindral Lee oma peajõududega Appomattox Court House’i all ning 26. aprillil alistus kindral J. E. Johnston viimaste väeriismetega. Meenutades oma rolli võidu saavutamisel, ütles Sherman sõjaakadeemia lõpetajatele esinedes: „Ma olen väsinud ja mul on sõjast kõrini. Sõjakuulsus pole midagi muud kui kahvatu vari. Ainult see, kes pole ise ühtegi lasku teinud või kuulnud haavatute oigeid, nõuab valjuhäälselt verevalamist, kättemaksu ja hävitamist. Sõda – see on põrgu.”
Ühendriigid säilitasid oma ühtsuse, orjatöö lõunaosariikides likvideeriti. Kuid mitte päris… Või arvab keegi, et pärast kodusõda said endistest neegerorjadest üleöö maaomanikud ja farmerid? Nad olid vabad, kuid neil polnud valikuid. Sisuliselt asendati agraarorjus lõunaosariikides tööstusorjusega põhjaosariikides, kui mõelda vaid sellele, milliste sandisentide eest vabanenud orjad vabrikutes rügama pidid…
Müüdid Ühendriikide kodusõjast
USA kodusõda algas 12. aprillil 1861, kui lõunaosariikide väed ründasid Charlestonis asunud Fort Sumteri kindlust. Sõda kestis kuni 1865. aastani. Tegemist oli riigi kõige veriseima relvastatud konfliktiga (välja arvatud muidugi põliselanikest indiaanlaste hävitamine). Põhjaosariigid kaotasid langenutena ja haavadesse surnutena umbes 360 000 meest, lõunaosariigid – 258 000. Sõda muutis põhjalikult riigi senist kuju. Mõistagi on USA kodusõja hindamisega kaasnenud mitmed müüdid, mis on levinud nii USA-s endas kui ka mujal maailmas.
Sõja ajendas soov mustanahalised orjad vabaks lasta
Üks kõige püsivamaid müüte Ameerika Ühendriikide kodusõja kohta väidab, et põhjaosariiklased olid progressiivsed, ent lõunaosariiklased – halastamatud orjapidajad. Õigupoolest olid sõjal hoopiski majanduslikud põhjused. Põhja- ja lõunaosariiklastel olid erinevad seisukohad importkaupade maksustamise suhtes: tööstuslikult arenenud Põhi (Unioon) toetas võimalikult kõrgemaid makse, seevastu Lõuna (Konföderatsioon) seisis kaupade vaba liikumise eest. Põhjaosariiklased taotlesid endile kasulikke seadusi, mis tähendas seda, et industrialiseerimisega seotud kulud jäeti lõunaosariiklaste kanda. Viimased polnud mõistagi nõus. 1860. aastal USA uueks presidendiks valitud Abraham Lincoln kuulutas, et üheski osariigis ei tohi olla orjapidamist.
Põhjaosariiklased lootsid saavutada Kongressis ja valitsusstruktuurides domineeriva ülekaalu, see võimaldanuks vastu võtta endile kasulikke seadusi, ignoreerides lõunaosariiklasi.
Lõunaosariiklased sellise perspektiiviga ei leppinud ning hakkasid oma huvisid aktiivselt kaitsma.
Lõunaosariikide eraldumine USA-st oli mäss
Lincoln tituleeris oma oponente mässajateks, ent tegelikkus oli sutsu keerulisem. USA konstitutsioon ei keelanud osariikidel iseseisvuda. Iseseisvumine toimus vastavate formaalsuste kohaselt: iga osariik valis esindajad osariigi konstitutsioonilisse nõukogusse, kus omakorda hääletati iseseisvumise poolt või vastu. Poolthääli kogunes piisavalt. 4. veebruaril 1861. aastal loodigi 11 osariigi Konföderatsioon. 11. märtsil võeti vastu Konföderatsiooni põhiseadus, mis muutis senikehtivat.
Lõunaosariigid üritasid sõja kestel orjapidamist kogu USA territooriumil kehtestada
Lõunaosariiklased moodustasid Konföderatsiooni, ent nad ei kavatsenud oma tahet jõuga põhjaosariiklastele peale suruda.
Võitlus toimus peaasjalikult „kõikuvate” osariikide pärast, kus kummalgi poolel polnud otsustavat ülekaalu. Lõunaosariiklased üritasid säilitada oma senist elukorraldust, kehtivaid seadusi ega üritanud neid oponentide territooriumil maksma panna.
President Lincoln nõudis kodusõja algusest saadik orjapidamise likvideerimist kogu USA territooriumil
President Lincolni on peetud orjapidamisvastaseks, mis on küll mõnevõrra ülepaisutatud. Lincoln olevat lausunud: „Meie põhiülesanne on Uniooni säilitamine, mitte orjapidamise keelamine või lubamine. Kui Uniooni oleks võimalik säilitada ilma kõiki orje vabastamata, siis ma nii teeksingi.” Seevastu neegrite kohta lausus Lincoln järgmist: „Ma ei ole ealeski seisnud kahe rassi – valge ja musta – sotsiaalse ja poliitilise võrdõiguslikkuse eest, ma pole ealeski toetanud neegritele valimisõiguse andmist, et neegreid võidaks vandemeeste kogusse valida või tähtsatesse ametitesse nimetada, samuti seda, et nad võiksid valgetega abielluda. Lisan, et valget ja musta rassi eristavad füüsilised erinevused. Nagu iga inimene olen ma selle poolt, et valgele rassile kuuluks juhtiv positsioon.”
Propagandistid vormisid Lincolnist õilsa humanisti kuvandi, ent õigupoolest kaitses ta USA kodusõjas põhjariiklastest töösturite huvisid ega pooldanud osariikide iseseisvumist. Orjapidamise keelustamine oli pelgalt üks lõunaosariiklaste vastu suunatud samme.
Põhjaosariike toetasid orjapidamise vastased, lõunaosariike – orjapidamise pooldajad
Põhjariiklaste armee ülemjuhataja Ulysses Grant oli ise orjapidaja, talle kuuluvad orjad pääsesid vabadusse alles pärast USA põhiseaduse 1865. aasta paranduste jõustumist (need likvideerisid orjapidamise). Kui Grantilt päriti, miks ta oma orje juba varem polnud vabaks lasknud, kostnud too: „Tänapäeval on ju raske häid abilisi majapidamisse leida.” Lõunaosariiklaste vägesid juhtinud kindral Robert Lee oli orjapidamise vastane, kodusõja alguses polnud tal ühtegi orja. Ka mitmed teised lõunaosariiklaste kindralid – Joseph Johnston, Ambrose Hill, Fitzhugh Lee, Jeb Stuart – ei olnud orjapidajad. Jefferson Davis kirjutas, et orjapidamine kaob lõunaosariikidest, sõltumata kodusõja tulemustest. Pea kõik Konföderatsiooni armee juhid olid kinnitanud, et osalevad sõjas mitte orjapidamise säilitamiseks, vaid „püha enesemääramisõiguse nimel”.
Neegrid sõdisid ainult põhjaosariikide vägedes
Neegrid võitlesid Konföderatsiooni armee ridades juba konflikti algusest saadik, ent erinevalt Unioonist ei olnud mustanahalisi sõdureid koondatud eraldi väeüksustesse. 1860. aasta rahvaloenduse andmeil elas Konföderatsiooni koosseisu kuulunud osariikides vähemalt 240 000 vaba mustanahalist kodanikku. Konföderatsiooni vägedes sõdis ca 65 000 neegrit. 1865. aastal, lüüasaamise eelõhtul, võttis Konföderatsioon vastu otsuse, mis lubas sõjaväkke võtta ka neegerorje, plaanide kohaselt taheti üsna lühikese ajaga moodustad 300 000 neegrist koosnev armee, ent ideest kaugemale ei jõutud. Seejuures võis üksikutes lõunaosariikides, mis allusid otse kubernerile (mitte keskvalitsusele) kohata neegerorje, kes sõdisid lõunaorariiklaste armees kodusõja esimestest hetkedest alates. Konföderatsiooni armee oli üsna kirev, 34. ratsapolgu koosseisus sõdisid valged, neegrid, indiaanlased, ladina-ameeriklased.
Põhjaosariikide võit kodusõjas tõi USA neegritele vabaduse
1865. aastal jõustunud konstitutsiooniparandus tegi tõepoolest orjapidamisele USA territooriumil ametliku lõpu. Kummatigi teatakse vähem, et ülalnimetatud parandus andis neegritele ainult isikliku vabaduse, reaalse võrdõiguslikkuseni valgetega pidi mööduma veel palju aastaid. Orjapidajad kihutasid endised orjad pärast vabakslaskmist oma maadelt minema, jättes endale orjade kasutuses olnud vara. USA seadusandluse kohaselt polnud sellises teguviisis midagi laiduväärset. Vabakslastud orjad võisid parimal juhul endiste peremeeste käest tööd anuda, tihtipeale samavõrd nörritavatel tingimustel. Kui kõik tööotsingud jäid tulemusteta, siis tuli viimases hädas lihtsalt hulkuriks hakata, kuigi hulkurlus keelustati samuti nagu orjapidaminegi. Tulemused on teada: „musta kurjategevuse” õitseng, mis päädis Ku Klux Klani tekke ja lintšimistega – need olid USA ühiskonna arginähtused kuni 20. sajandi keskpaigani.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
USA presidendid – võta üks ja viska teist!
Los Angelese šokk: vastuolud USAs jätkuvad ja neeger on endiselt neeger
