Alcatraz – USA kuulsaim muuseum-vangla

Keset külma San Francisco lahte kössitab Alcatrazi saar, mis on maailmakuulus tänu seal asuvale vanglale. Seda kinnipidamisasutust iseloomustasid enneolematult karmid turvameetmed. Alcatrazi föderaalvanglast õnnestus põgeneda vaid kolmel mehel. Vangla kurikuulus minevik on teinud sellest hinnatud turismiatraktsiooni, saarel püüavad ära käia kõik San Francisco külastajad.

Vangla enam kui 100 aastat
Põliselanikke saarel pole kunagi olnud, sest indiaanlased pidasid seda lausa neetud saareks (on küll kaldalt selgelt nähtav, aga kiire hoovuse tõttu ujudes selleni ja sealt kaldale jõuda pole võimalik). Ameerika Ühendriikide valdusse sattus hispaanlaste avastatud Alcatrazi saar alles 1846. aastal. Mõni aasta hiljem asuti ehitama kindlustusi ja kaitserajatisi. 1853–58 ehitati Alcatrazi kindlus Zealous B. Toweri juhitud inseneriväelaste poolt, ning sinna paigutati alguses 200-meheline garnison 11 kahuriga. USA kodusõja ajal kasvas garnison, ja kahurite arv ületas lõpuks sada, samas kui saarele peideti ka lääneranniku olulisem relvaarsenal, et see lõunaosariiklaste toetajate kätte ei satuks. Suurem ümberehitus käis saarel igatahes ka 1870–76.
Ja kuigi kahureid kasutada ei tulnudki, sai saarest tasapisi ka vangla, kuhu esmalt konföderatsiooni poolehoidjaid sulgeda. Hispaania-USA sõja ajal 1898. aastal suleti sinna kuni 450 sõjavangi korraga. Juba siis hakati saart kasutama kinnipidamisasutusena, tollal küll sõjaväevanglana. Eelmise sajandi algul kindlus hävitati ning selle asemele rajati praegugi eksisteerivad vastupidavad betoonehitised. Armee kasutas saart kuni 1934. aastani, mil Alcatrazi asuti kasutama tavalise riikliku vanglana.

Esimesed 137 vangi saabusid Alcatrazi föderaalvanglasse 11. augustil 1934 Kirde-Kansases asuvast Leavenworthi vanglast. Lisaks neile oli kinnipeetute seas ka 32 eelnevalt Ameerika Ühendriikide militaarvanglas viibinud vangi. 30. juuniks 1935 oli vangla kinnipeetavate koguarv tõusnud 242 vangini. Vangla esimesel aastapäeval täheldati Vanlgate Büroo poolt, et lisaks hoonesisesele tugevale distsipliinile, on see ka teiste kinnipeetavate asutuste siseselt tõusnud ning suuremaid rikkumisi pole terve aasta jooksul tekkinud. 10. jaanuaril 1935  toimus saarel tormist tingitud maalihe, mis põhjustas ka vangla töökoja lihkumise. Pärast seda algasid kogu saarel tõsisemad ümberkorraldused. 1936. aastal tugevdati kogu saart ümbritsevat kivivalli ning vangla katusele lisati ka valvetorn. Samal kuul rekonstrueeriti kasarmut, kuhu lisati üksteist uut kooperatiivkorterit ja üheksa ühetoalist ruumi. Kokku elas saarel selleks ajaks 52 vanglaametnike perekonda, kelle hulgas oli 126 naist ja last. Lisaks eelmainitud uuendustele jätkati nende teostamist aga aastate jooksul veel ning muudatused said täielikult valmis 1941. aastaks. Kogu rekonstrueerimise kulud olid kokku 1,1 miljonit dollarit. Tähelepanu vääriv on asjaolu, et tehas, mis maalihkes kannatada sai ning kus kinnipeetavad tööd said teha, tootis Teise maailmasõja ajal üle 60 000 lastivõrgu Ameerika Ühendriikide militaarväele. Veel tootsid nad näiteks sõjaväe vormirõivaid.
Põhiliseks töökohaks oli administratiivsetel töötajatel vangla sissekäigus asunud hoone, mis sisaldas ka vangiülema kontorit, kellest esimeseks oli James A. Johnston. Kokku oli vangiülemaid läbi aastate kokku neli, kelleks olid lisaks eelnimetatule ka Edwin B. Shope, Paul J. Madigan ja Olin G. Blackwell. Samas hoones asusid veel erinevate ametipostide töötajate kontorid. Töötingimused olid selle aja kohta üpris moodsad, sisaldades nii trükimasinat, raadiot kui ka telefoni.
Vanglas oli algselt 155 töötajat, kes olid küll väga hästi välja koolitatud turvaalaselt, kuid kel puudus täielikult esmaabi väljaõpe. Üldiselt töötasid valvurid viis päeva nädalas kaheksa tundi. Uue valvuri palgaks oli 1948. aasta detsembris 3024,96 dollarit aastas. Sellejuures oli töötaja üks söögikord 25 senti ning üüri maksti saarel vahemikus 10–43 dollarit olenevalt korteri ja leibkonna suurusest.
Kolmekorruseline vanglahoone oli jaotatud neljaks korpuseks: A-korpus, B-korpus, C-korpus ja D-korpus. A-korpuses asus lisaks kongidele külalisteruum, raamatukogu ja juuksuri töökoda. B- ja C-korpuses olid vangikongid 1,5–2,7 meetri kõrgused. Kongid olid väga lihtsad ja nendes puudus privaatsus. Kongis oli minimaalne mööbel, ilma tekita voodi, laud, külma veega valamu ja tualettpott. D-korpus oli mõeldud raskeimatele kinnipeetavatele. D-korpuse lõpus oli 5 kambrit, kuhu saadeti vangid väära käitumise eest. Sageli koheldi neid seal väga jõhkralt. B- ja C-korpuses oli kokku 336 vangikongi. Vanglas oli 36 segregatsioonikambrit, kus elasid näiteks afroameeriklased, kes olid rassilise väärkohtlemise tõttu teistest eraldatud. Kaks kambrit C-korpuse lõpus olid kasutusel vangla töötajate tualettruumidena. Vangla koridorid olid nime saanud Ameerika kuulsate tänavate järgi, nagu näiteks Broadway ja Michigani avenüü. Vanglal oli ka haigla, mis oli rajatud juba föderaalvangla aegadel, 19. sajandi lõpuosas. Haigla asus söökla kohal, teisel korrusel.

Plehku püüti panna igal moel

Et muuta vangla põgenemiskindlaks, asuti 1934. aastal seda ümber ehitama tolle aja kohta kaasaegseimat tehnoloogiat kasutades. 1934–1963 võtsid saarel hoitud vangidest põgenemiskatse ette 36, kellest 23 tabati, kuus lasti maha, kaks uppus ja viis jäi merel teadmata kadunuks. Ja kahtlematult mõni neist tegi eelnevalt tutvust ka tunnelitega Alcatrazi all. 2014. aastal võtsid Texase A&M ülikooli teadlased võtsid appi maapinda läbi nägeva radari, mis elektromagnetlaineid lähetades tuvastas maa-aluse tunnelite võrgustiku kunagise Alcatrazi kindluse all. Need kulgevad risti-rästi selle kindluse siseõue all, kuigi algselt on neid rajatud muul kui põgenemise eesmärkidel. Avastatud tunnelitevõrgustik on ehitatud ligemale 150 aastat tagasi, ja kohati tugevdatud ka tsemendiga, mida sel ajal tuli kohale tuua lausa Euroopast.
Vanglaametnikud arvasid, et igasugused katsed jäävad aga juba seepärast ära, et saar on ümbritsetud San Francisco lahe külmade ja kiirete hoovustega. Sestap otsustati kohta kasutada ka gangsterite ja maffia ninameeste ühiskonnast eemaldamiseks. Föderaalvangla ajajärgul 1934–1963 viibis saarel aga pidevalt umbes 300 ametnikku ja umbes 260 vangi., sh näiteks Al Capone, ja veel terve rida kuulsamaid isikuid kriminaalmaailmast. Aastate jooksul oli Alcatrazil vangistuses umbes 1576 Ameerika kurjategijat.
Vanglast on püütud jalga lasta igal võimalikul viisil, mis võiks pähe tulla. Kasutatud on võltsitud dokumente, omameisterdatud paadikesi ja parvesid, mõned on ka lihtsalt üritanud vihatud kohast minema ujuda. Hoolimata vanglaametnike meeleheitlikest püüetest, on kindlaks tehtud, et üsna mitmed armeevangid ning tõenäoliselt ka mõned föderaalvangid suutsid siiski USA õigussüsteemi lollitada. 29 aasta jooksul tegi põgenemiskatse 14 vangi, millest kõige tähelepanuväärsem oli 1956. aasta mais vägivaldne põgenemiskatse, mida ühtlasi nimetatakse Alcatrazi lahinguks.

Kuulsaim põgenemine
Vähem kui aasta enne kurikuulsa kinnipidamisasutuse töö lõppu, 11. juunil 1962 kadusid Alcatrazilt kolm meest – Frank Morris, Clarence Angiin ja John Anglin. Kuigi ametlike teadete kohaselt põgenikud uppusid, ei ole see kindlat tõestust leidnud. Sellest põgenemisest on valminud päris mitu filmi, neist kuulsaim on kindlasti 1973. aastal esilinastunud „Escape from Alcatraz“ Clint Eastwoodiga peaosas. Tegelikult oli olemas ka neljas liige selles vennaskonnas, kes jäi aga põgenemisega veidi hiljaks ning vangivalvurid nabisid ta kinni. Arvatakse, et põgenemist juhtis Frank Моrris, kes oli triost kõige paremas füüsilises vormis ning keda iseloomustati kui silmapaistvalt andekat meest. Tema IQ olevat olnud 133.
Mehed olid kõik põgenemise ajal veidi üle kolmekümne aasta vanad. Anglini-vennad (kolmas vendadest Alfred istus teises kinnipidamisasutuses) pärinesid Floridast, Morris aga Lousianast. Nad olid tavalised pangaröövlid, kes paigutati Alcatrazi alles siis, kui nad olid mitut puhku muudest vanglatest jalga lasknud.

Geniaalne plaan lusikatega
Kolmik kaevas sõna otseses mõttes tee vabadusse. Mitu kuud uuristati lusikatega tugevasse betooni piisavalt lai ava, tööd sai teha vaid öösiti. Auk uuristati kitsa võrguga kaetud õhuava ümber. Metallvarvad painutad kõveraks arvatavasti mingi torujupiga. Kõike õnnestus varjata, hoolimata tihedast kontrollist.
Töökorra lõpetanud, katsid nad lõhutud koha papitükiga, mis oli sedavõrd nutikalt värvitud, et oli võimatu vahet teha päris seina ja maskeeringu vahel. Siiani pole teada, kust hankisid kinnipeetavad vajaliku materjali, samuti on jäänud saladuseks see, kuidas õnnestus neil hankida valvureid lollitanud nukkude valmistamiseks plaastrit, harju ja muud. Öösel ringi jalutanud valvele näis, et kinnipeetavad magavad magusalt. Meeste kadumine avastati alles hommikuse loenduse ajal.

FJBst polnud tolku
Kolmiku leidmiseks käivitati kohe ulatuslikud otsimisoperatsioonid. Saare ümbruses patrullisid nii helikopterid kui ka politseinikke täistuubitud rannavalvekaatrid. Ümbruskonna tähtsamatele teedele tekitati teesulud, kohale toodi ka mitusada FJB agenti. Aset leidis üks suurimaid inimjahte USA ajaloos. Tolku polnud aga millestki. Vangla ohutuse eest vastutavad isikud hakkasid mõistagi otsima vabandusi, miks kurikaeltel õnnestus vabadusse pääseda: küll olevat valvurid olnud hooletud, küll betoonsein murenenud.
Sel ööl pidi õnnejumalanna küll otse meeste selja taga käima, sest mitte ükski valvur ega püssimees ei märganud neid. Keegi ei tea tänini, mis neist sai. Ametliku versiooni järgi olevat nad uppunud, mis on aga vägagi ebatõenäoline. Tegemist oli ju tugevate ja tervete noorte meestega, kes oleksid olnud suutelised kaldale ujuma. Täiesti võimalik, et nad kasutasid siiski mingit abivahendit rannale jõudmiseks.
Vangla suleti 21. märtsil 1963. aastal, sest erosioon oli elutingimused muutnud seal võimatuks. Ka olid vangla ülalpidamiskulud liiga suured. 1969–71 üritas rühm indiaanlasi aga saare hõivamisega meelt avaldada. Tänapäeval on kinnipidamiskoht avalik muuseum ja üks suurimaid San Francisco turismiobjekte, mis meelitab ligi 1,5 miljonit külastajat aastas. Endist vanglat haldab nüüd Golden Gate’i rahvuspark ning endise vangla hooned on külastamiseks restaureeritud ja hooldatud.

MAAJA