Kuninglik intsest: Egiptuse vaaraod magatasid oma õdesid ja tütreid

Meie kaasaegsete jaoks on lähisugulaste vaheline seks täielik tabu. Vanas Egiptuses olid aga verepilastuslikud suhted vaaraodele mitte lihtsalt lubatavad, vaid lausa kohustuslikud…

Tõlkimisraskused
Muistne Egiptuse tsivilisatsioon jättis maha hulgaliselt mälestisi: ehitisi, maalikunstiteoseid, monumente, inimeste ja loomade muumiaid, arvukaid hieroglüüfkirjas tekste kividel ja papüürusrullidel. Egiptuse hieroglüüfkiri tekkis IV aastatuhandel eKr. ning oli kasutusel kolm ja pool tuhat aastat.

Kirja, mis ei ole foneetiline, on väga raske dešifreerida, kui keel on välja surnud. Alles 1822. aastal õnnestus Jean-François Champollionil egiptuse kirja kuidagimoodi lugeda, tänu sellele, et paarkümmend aastat varem oli leitud nn. Rosetta kivi, millel oli üks ja sama tekst egiptuse ja kreeka keeles. Sellele vaatamata nõuab veel praegugi iga egiptusekeelne tekst suurt tööd ja eri tõlkijad võivad jõuda eri tulemustele.
Uurides raidkirju hauakambrites, monumentidel ja bareljeefidel, pani egüptolooge imestama, et paljude vaaraode elulugudes on sageli kasutatud sõna „õde” sellises kontekstis, kus mõtte järgi peaks olema „abikaasa”. Ürikutest ilmnes ajapikku, et IV dünastia asutaja Snofru naine Hetepheres, kelle poeg oli Hufu (kreekapäraselt Cheops), oli sellesama Snofru lihane õde. Hufu poeg Hafra oli omakorda abielus Hufu pojatütre Meresanhiga. (Meresanhi isal ja Hafral olid siiski eri emad.) V dünastia vaarao Neferefre oli abielus lihase õega. Vaarao Hasehemui abikaasaks oli üleüldse tema enda tütar.
Mõned teadlased oletasid, et kroonikud kasutasid lähisugulust tähistavaid termineid „õde” ja „tütar” ülekantud tähenduses. Teame ju, et näiteks eesti ja prantsuse keeles tähendab sõna „naine” nii abikaasat-elukaaslast kui ka naissoost inimest üldiselt, „laps” võib tähendada väga noort inimest, kes ei pruugi olla sinu sugulane, või sinu otsest järeltulijat sõltumata vanusest. Miks ei võinud siis iidses egiptuse keeles olla ühel sõnal erisuguseid tähendusi? Tõepoolest on teada egiptusekeelne sõna „südameõde”, mis väljendas piltlikult midagi sellist nagu eesti „südamesõber”.
Kumba tõlgendust toetavad faktid? Kas sõnu kasutati mitmes tähenduses või abiellusid vanad egiptlased päriselt oma pereliikmetega?

Meestevalitsus matriarhaadis
Võib-olla saame natuke rohkem selgust, kui vaatame, kuid Vana-Egiptuses üleüldse suhtuti seksi ja abiellu.
Enamik abielusid olid monogaamsed. Vaaraol tohtis siiski olla mitu abikaasat, kusjuures lemmiknaiseks oli üldjuhul lähisugulane. Kirjalikes allikates on mainitud ka madalamast soost mehi, kellel oli kaks või kolm naist. Paistab, et abikaasade maksimaalarvu ei määranud seadus, vaid suguvõsa tähtsate liikmete otsus. Abielurikkumist väga suureks patuks ei peetud ja vallaslaste peale viltu ei vaadatud.

Ka üldine suhtumine seksisse oli kaunis vabameelne. Vana-Egiptuse müütides esineb rikkalikult kõiksugu intiimsuhteid. Aktiivset suguelu kavatsesid egiptlased jätkata ka pärast surma. Sellepärast kinnitati meesmuumiate külge tehispeeniseid ja naismuumiatele -nibusid.
Pulmatseremooniate kohta andmeid leitud ei ole. Paistab, et pruut läks lihtsalt peigmehe juurde elama ja sai abielunaiseks. Laialt oli levinud üks aasta kestvate prooviabielude sõlmimine.
Seaduse silmis olid mees ja naine praktiliselt võrdsed. Abielulepinguga määrati kindlaks, milline osa varast jääb lahutuse korral naisele ja lastele. Lahutust võis algatada ka naine.
Tähelepanu väärib, et põlvnemist määratleti emaliini pidi ja tütred olid vanemate vara seadusjärgsed pärijad. (Ilmne põhjus on see, et isaduses ei saa kunagi kindel olla, aga see, kes vastsündinu ema on, on päevselge.)
Riiki valitsesid siiski mehed. Nii tekkiski tülikas probleem troonipärilusega. Kui vaarao vanim õde oleks saanud lapsi kellegi teisega, oleksid trooni pärinud nemad. Vältimaks seda, abiellus vaarao oma õega ise.
Sama motiiv käib punase niidina läbi egiptuse mütoloogia. Näiteks kaks ülitähtsat jumalat, vennad Osiris ja Seth, abiellusid oma õdede Isise ja Neftisega, kusjuures kaksikud Osiris ja Isis armusid teineteisesse juba emaüsas. Hiljem said neist esimesed Egiptuse valitsejad, kes panid sellega aluse verepilastusabielu traditsioonile. Järgmised vaaraod abiellusid õdedega juba jumalate eeskuju järgides, mida järelikult keegi kritiseerida ei võinud.

Hullem kui üheski seebiooperis
Esialgu olid egüptoloogid seisukohal, et lemmiknaised, kelleks sageli olid vanimad õed, olid ainult kombetäitmiseks, aga terveid lapsi sünnitasid ülejäänud abikaasad ja konkubiinid. Mistahes muu seletus tundus sadakond aastat tagasi liiga õudsena.
See teooria sattus peagi kahtluse alla, kuid lõplikult lükati ümber alles vaaraosäilmete geneetilise uurimisega. Võtame näiteks Uue Kuningriigi XVIII dünastia viimase vaarao Tutanhamoni. Ta oli vaarao Ehnatoni ja tema õe poeg. Ehnaton on tuntud reformaatorina. Ta püüdis viia sisse monoteismi, kehtestades Atoni ainujumalaks. Pärast tema surma sai valitsejaks 10-aastane Tutanhaton („Atoni maapealne kehastus”). Tema valitsusajal isa reformid tühistati, panteoni tippu naasis Amon ja Tutanhaton muutis nime Tutanhamoniks – „Amoni maapealseks kehastuseks”.
Poiss sängitati abiellu Anhesenamoniga, kes oli tema isa ja kuulsa Nofretete tütar, s.t. tema enda poolõde. Abielupaaril sündis aja jooksul kaks surnud last, kelle muumiad leiti Tutanhamoni hauakambrist. Tutanhamon ise suri umbes 18-aastasena. Surma tõenäoliseks põhjuseks oli malaaria. 2005. aastal tehtud uuring näitas, et ta oli pisut enne surma oma jala murdnud ja jalga oli tabanud nekroos. Eeldatavasti need kaks haigust koos põhjustasidki surma.
Aastal 2010 selgus DNA-uuringu tulemusena, et Tutanhamoni vanemad olid tõesti omavahel vend ja õde. Kahjuks olid Ehnatonil pärilikud haigused, mille ta pojale edasi andis. Tutanhamon kannatas skolioosi ehk selgrookõverdumise all ega suutnud käia ilma kepita. Tema hauakambrist leiti üle 130 rikkalike kaunistustega jalutuskepi, mida egüptoloogid olid esialgu pidanud võimusümboliteks. Tutanhamonil oli ka osaline hundikurk.
Lisaks haigustele tõendab seda, et midagi oli korrast ära, kaudselt ka see, et Tutanhamoni ja Anhesenamoni enda lapsed, kaks tütart, sündisid surnuna. Anhesenamon oli muide juba korra abielus olnud – oma isa Ehnatoniga.
Kuna Tutanhamon suri lastetuna, päris trooni Anhesenamoni uus abikaasa Eje. (Meenutagem, et pärilus käis naisliini pidi!) Eriti pikantseks teeb loo see, et Ejet arvatakse olevat Anhesenamoni emaisa, ehkki see ei ole tõestatud.

Omad ja nemad
Kas vanad egiptlased ei tulnud selle peale, et lähisugulaste abielud lõpevad suure tõenäosusega halvasti? Seda on raske uskuda, sest naaberrahvastel oli verepilastus absoluutne tabu ja egiptlaste meditsiinilised teadmised olid neist kaugelt üle. Pigem oli asi ikka klammerdumises emaliini pidi päriluse traditsiooni külge. Püüdes iga hinna eest trooni oma lastele kindlustada, tegid vaaraod oma õdedega lapsi ja nii muutusid Egiptuse valitsejad sajandite jooksul üha haigemaks ja debiilsemaks.
Muide, rumal mõtteviis hukutas ka Euroopa aadli, kes ei tahtnud mingi hinna eest oma valdusi ja rikkust „võõraste inimeste” kätte lasta. Nad ei abiellunud küll lausa õdede ja tütardega, kuid pahatihti siiski kaunis lähedaste sugulastega, mille tagajärjel aadel järjest rohkem mandus ja ühes riigis teise järel ajaloo prügikasti pühiti.

©Peter Hagen

NB! Teadmiseks „Maaja” lugejatele: Rimi sai 2022. aasta juunis hakkama revolutsioonilise etttevõtmisega ja võttis meie ajakirja müüki, sama aasta novembris jäi siiski peale islamistlik moraal ja alates sama aasta detsembrist Rimis „Maajat” enam müügil ei ole.