Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm Natsi-Saksamaal

 Saksa natsid olid leidlikud eufemismide väljanuputajad. Nii tähendas Sicherung der Kunstschätze (kunstiteoste kaitsehoiustamine) kunstiteoste röövimist okupeeritud riikidest (ainuüksi Pariisis tehti tühjaks 55 000 korterit ja eramaja), Frontabschnitt zu verkürzen (rindelõiku õgvendama ehk labaselt öeldes taganema), Sonderbehandlung (erikohtlemine) ja Endlösung (lõpplahendus) juutide hävitamist. Ka mõistel desinfizieren (desinfitseerimine) oli veel teine, varjatud tähendus. Nimelt mõistsid asjasse pühendatud ametnikud desinfitseerimise all vaimuhaigete ja ravimatult haigete inimeste tapmist…

Hitler oli eugeenika ideedele väga aldis. 1945. aasta järel sõjakuritegusid uurinud kohtutes antud tunnistuste järgi hakkas Hitler alluvatega eutanaasiaprogrammi põhijooni arutama juba 1935. aastal. Kevadsuvel 1939. aastal asuti arutelude vilju ellu rakendama. Pidanud nõu oma kantseleiülema Philipp Bouhleri ja ihuarsti Karl Brandtiga, koostas Hitler plaani, mille järgi pidi antama teatavatele arstidele ja meedikutele õigus tappa need vaimsete ja kehaliste puuetega inimesed, keda ei hõlmanud natside rassiseadused. Muide, aktsioon T4 oli ainuke massimõrvadokument, millele Hitler isiklikult alla kirjutas. Tõlkes kõlaks see 1. septembril 1939 allkirjastatud dokument umbes nii:

„Adolf Hitler                                                                                                                                                       Berliin, 1. september 1939
Reichsleiter Bouhlerile ja dr. med. Brandtile tehakse ülesandeks nende vastutusel laiendada selleks määratud arstide võimupiire selles suunas, et humaansetest kaalutlustest lähtudes lõpetataks parandamatute haigete piinlemine kerge surmaga, juhul kui nende haiguslikule seisundile antakse kriitiline hinnang.”

Uut eutanaasiaprogrammi faasi pidid juhtima Karl Brandt ja Philipp Bouhler ning seda tuntakse aktsiooni T4 (Aktion T4) nime all. Koodnime T4 sai aktsioon sellepärast, et vastav otsus võeti vastu Berliinis ühele  töösurile kuulunud villas Tiergartenstrasse 4. Sellele aadressile pidid hooldekodud ja hooldusravihaiglad saatma andmed oma patsientide kohta.
Esialgu langesid ohvriks puuetega lapsed. Natsiarstide soovitusel valiti sellised lapsed eutanaasiaks välja ning võeti ära vanematelt või hooldajatelt, jättes viimastele tavaliselt mulje, et lapsed viiakse spetsiaalsesse hooldekeskusse. Tegelikult tapeti nad surmava süstiga, kusjuures surmapõhjusena pandi enamasti kirja kopsupõletik. Sel viisil mõrvati umbes 5000 last. Kõik see muutus veel hirmsamaks, kui 1939. aasta augustis kohustati kõiki väikelastega tegelevaid meditsiinitöötajaid teatama kirjalikult alla kolme aasta vanuste laste ihulistest ja vaimsetest probleemidest ülemustele.
9. oktoobril 1939 hakati Hitleri kantseleis ette valmistama eutanaasiaprogrammi, mis oli füüreri poolt kinnitatud juba sama aasta 1. septembril. Eutanaasia (halastussurm) kattevarjus hakati riiklikul tasemel organiseerima ravimatult haigete, invaliidide ja vaimuhaigete massimõrva. Aktsiooni T4 läbiviimist juhatas reichsleiter Philipp Bouhler. Vastutavateks isikuteks määrati veel Hitleri ihuarst prof. Karl Brandt, riigi tervishoiujuht dr Leonardo Conti ja Oberdienstleiter Viktor Brack (hukati 1947. aastal). Hiljem kasutati eutanaasiakogemustega tegelasi juutide tööstuslikul hävitamisel.
Karl Brandti jaoks polnud eutanaasiakampaania midagi uut, sest vastuolulise meditsiinipraktikaga oli ta tegelenud juba ka varem. Mees pidas õigeks mitmete natside ideoloogide seas levinud teooriat, et ühiskonda on vaja tervendada selle kõige nõrgemate ja invaliidsete liikmete hävitamise läbi.

Kordagi ühtegi patsienti nägemata otsustas 40 arstist koosnev komisjon inimeste elu ja surma üle. Oma otsuse kandsid nad dokumendi allosas vasakul asuvale musta ääristusega  väljale. Punane plussmärk tähendas tapmist, sinine miinus patsiendi ellujätmist. Pea mingit šanssi ei jäänud epileptikutele, skisofreenikutele ja dementsetele patsientidele, samuti neile, kes olid hooldekodus viibinud juba kauem kui viis aastat. Saksa Posti bussidega toimetati surma mõistetud patsiendid kuude tapmisasutusse, kus nad gaasitati.
Kavandatud ulatuses tapmine nõudis uusi meetodeid. Katseid tehti spetsiaalselt ehitatud gaasikambritega, mis pidid võimaldama hukata korraga palju inimesi. Saksamaal ja Austrias rajati kuus niisugust gaasitamiskeskust: Brandenburgis, Grafeneckis, Bernburgis, Sonnensteinis, Hartheimis ja Hadamaris. Neis kasutati vingugaasi, mida pumbati ruumi töötavatest mootoritest.
Ettenähtud 65 000 kuni 70 000 inimese tapmiseks asutati kolm variorganisatsiooni. Ohvreid pidid hakkama selekteerima Reichi tööamet. Siseministeeriumi kaudu saadeti kõigile ravi- ja hooldeasutustele küsitluslehed, milles paluti andmeid kõigi skisofreenikute, epilepsikute, süüfilisehaigete, nõdrameelsete ja ajukelme põletikku haigestunute kohta. Samuti sooviti andmeid isikute kohta, kes viibisid raviasutustes vähemalt viiendat aastat, olid kriminaalse minevikuga või ei kuulunud aaria rassi.
Saadud andmete põhjal otsustasid tööameti 40 arsti inimeste elu ja surma üle. Suurte hallide bussidega transporditi väljapraagitud haiged raviasutustesse, kus pidi toimuma nende surmamine. Eutanaasiat viidi läbi Limburgi lähedal Hadamaris, Grafeneckis Württembergis, Pirna lähedal Sonnensteinis, Linzi lähedal Hartheimis, samuti Brandenburgis, Bernburgis ja Kaufbeurenis.
Lapsed pandi magama peamiselt tablettidega, täiskasvanud surmati gaasikambrites, tapeti mürgisüstide, surmavate medikamentide või alatoitmisega. Laibad põletati ning urnid tuhaga anti omastele. Haiglatele ja hooldeasutustele, kust haiged olid tapale viidud, teatati lühidalt: „Teie haiglast ületoodud patsiendid on kõik surnud.” Omaksed said aga järgmise sisuga kirja:
„Meil on siiralt kahju Teile teatada, et … (haige nimi), kelle me pidime seoses riigikaitsekomissari määrusega meie haiglasse paigutama, suri … (kuupäev) täiesti ootamatult ajuturse tagajärjel. Raske vaimuhaiguse all kannatavale inimesele tähendab elu piina. Seega peate te võtma tema surma kui kergendust. Kuna siinses asutuses on nakkusoht, korraldas politsei surnukeha tuhastamise. Palume teatada, millisele surnuaiale peaksime politsei abiga toimetama urni lahkunu põrmuga.”
Natsliku Saksamaa tervishoiu märksõnad olid „rass” ja „rahvakeha”. Nii tahtsid natslikud ninamehed parandada rassi kunstliku valiku teel. Üheks esmaseks abinõuks sai mittetäisväärtuslike isikute steriliseerimine ja kastreerimine. Esimene kastratsiooniseadus anti natslikul Saksamaal välja juba 24. novembril 1933 (natsid olid võimule tulnud sama aasta 30. jaanuaril). Selle seaduse alusel võis meest alates 21. eluaastast kastreerida:

1. kui talle oli vägivaldse sugulise vahekorra või lapsepilastamise eest mõistetud vähemalt kuuekuune vanglakaristus või kui ta oli sama kuriteo eest ka varem karistatud ning seega tunnistatud ohtlikuks seksuaalkurjategijaks;
2. kui talle oli kriminaalkuriteo eest mõistetud vähemalt aastane vanglakaristus ning pealegi tunnistatud ohtlikuks seksuaalkurjategijaks;
3. seksuaalmõrva eest.

Kurikuulus „pärilikult haigete järglaste vältimise seadus” (Gesetz zur Verhütung erbkranken Nachwuchses), mis võeti vastu 14. juulil 1933, jõustus 1. jaanuaril 1934. Seaduses oli pikk loetelu haigusi, mis võisid järglasele edasi kanduda. Näiteks ravimatu nõdrameelsus, skisofreenia, maniakaal-depressiivne psühhoos, päritud epilepsia, tantstõbi. Samuti polnud õigust järglasi soetada pimedana, kurdina või vigasena sündinud inimestel. Steriliseerimisele kuulusid ka kroonilised alkohoolikud. 23. novembril 1933 anti välja seadus, mille alusel võidi piirata soovimatuid abielusid või adaptsioone. Õige pea täiendati seadusandlust: 15. septembril 1935. aastal anti välja antisemiitlik riigikodanike seadus saksa vere ja au kaitsmise kohta (Reichsbürger-Gesetz zum Schutz des deutschen Blutes und der deutschen Ehre). Sama aasta 18. oktoobril lisati veel saksa rahva päriliku tervise kaitsmise seadus. Viimase alusel pidid abiellujad esitama tõendi rassipuhtuse ja tervisliku seisundi kohta.
Nagu nüüd on selgunud, polnud natsid sugugi ainukesed rassiparandajad. Nende agaraid mõttekaaslasi leidus ka Euroopa demokraatlikumas ja liberaalseimas riigis Rootsis, kus üritati fašistlike meetoditega luua väärilise verega inimeste ühiskonda.
Aastatel 1935–76 steriliseeriti Rootsis üle 60 000 naise. Seda olevat tehtud selleks, et sotsiaalselt allakäinud ja rassiliselt sobimatud naised ei saaks sünnitada järglasi. Kuid maailmasõdade vahel olnud ka Norras ja Taanis sterilisatsioonijuhtumeid, mille taust pole päris selge. Saksa natsid ületasid aga oma põhjamaiseid mõttekaaslasi steriliseerimiskampaania ulatuselt. Ainuüksi aastatel 1934–36 muudeti Saksamaal sunniviisil sigimatuks ligi 168 000 inimest. Oletatakse, et aastatel 1934–45 steriliseeriti Kolmandas Reichis umbes 2 miljonit inimest. Natside rassivaenul polnud piire. Juba 1937. aasta kevadel hakati illegaalselt steriliseerima neid saksa lapsi, kelle üks vanem oli nn. värviline. Kuid need aaria rassi puhastamise abinõud ei olnud natside silmis veel piisavad. Raskesti haigeid inimesi peeti muidusööjateks, kes tervete arvel kulutavad sõjaolukorras niigi nappe reserve. Aktsioon T4 oli juudiküsimuse lõpplahenduse mõrvarlik avaakord.
1940. aasta juulis sai eutanaasiaprogrammist teada Saksa justiitsminister Franz Gürtner ja oli šokeeritud, kuid pärast vestlust Riigikantselei ülema Hans-Heinrich Lammersiga tegi näo, nagu ei teaks ta käimasolevast kampaaniast midagi. Meelemuutus oli seletatav sellega, et Lammersi sõnul olevat toimunud kõik füüreri korraldusel. Väljapraagitud inimeste tapmine võttis üha suurema ulatuse. Ainuüksi 1940. aastal pandi magama 35 224 inimest. 1941. aasta jaanuaris avatud Hadamari eutanaasia-asutuses saadeti teise ilma üle 10 000 inimese.

Hävitusasutused Brandenburgis ja Grafeneckis lõpetasid 1940. aasta lõpul tegevuse, kuna selleks ajaks olid kõik neis piirkondades elanud ja väljaselekteeritud isikud mõrvatud. Aktsioon T4 kestis 1939. aasta oktoobrist 1941. aasta augustini. Sel ajal viidi riiklikest haiglatest minema ja hukati kümneid tuhandeid inimesi, kelle perekonnale anti nende surmast teada alles siis, kui neile toimetati kätte urn tuhaga (tuhk võeti kremeeritud ohvrite ühisest tuhahunnikust) ja surmatunnistus. Programm oli nii ulatuslik ja puudutas nii paljusid inimesi, et ei saanud jääda kauaks saladusse. See tõi kaasa avalikkuse – eelkõige kiriku, aga ka mõne muu rühmituse – meelepaha. Pealegi äratas surmateate saanud sugulaste tähelepanu asjaolu, et kõik patsiendid surid varsti pärast teise haiglasse üleviimist. Alles pärast katoliku kiriku vaimulike tugevat protestikampaaniat peatati mõneks ajaks tapmisaktsioon. Kui aga uskuda saksa allikaid, siis lõpetati eutanaasiaprogramm Adolf Hitleri isiklikul korraldusel 1941. aasta suvel, kuid seda jätkati mitteametlikult. 31. jaanuaril 1941 kirjutas propagandaminister Joseph Goebbels oma päevikusse: „Rääkisin Bouhleriga vaimuhaigete mahavaikitud likvideerimisest. (Eutanaasiaprogrammi aktsioon T4 üks läbiviijaid Philipp Bouhler vahistati 19. mail 1945 koos Hermann Göringi seltskonnaga. Sõidul Dachau interneermislaagrisse võttis Bouhler vahetult enne kohalejõudmist tsüaankapsliga endalt elu.) 40 000 on juba läinud, 60 000 tuleb veel kõrvaldada. See on ränk aga ka vajalik töö.” (Mit Bouhler Frage stillschweigenden Liquidierung von Geisteskranken besprochen. 40 000 sind weg, 60 000 müssen noch weg. Das ist eine harte, aber auch notwendige Arbeit.) Salaja kestis see ometi edasi, eriti laste puhul, ning võeti kasutusele ka okupeeritud idaaladel, kus samade meetoditega hakati vabanema riigi poliitilistest vaenlastest. Hinnanguliselt kaotas natside eutanaasiaprogrammis elu 200 000 inimest. Oluline on siinjuures see, et need sündmused näitavad ilmekalt, kuidas Hitler teadlikult kujundas oma rassiliste arusaamade põhjal välja konkreetse hävituspoliitika. Aktsioon T4 andis ühtlasi natsidele kogemusi, mida kasutati hiljem juba palju suuremas ulatuses ära juutide vastu.

Kuni 1. septembrini 1941 „desinfitseeriti” 70 273 isikut. See arv jagatuna aastatel 1940–1941 tegutsenud asutuste vahel, annab järgmise tulemuse:

A = Grafeneck            9839            –           9772
Be = Bernburg             –              8601        8601
C = Hartheim             9670         8599      18 269
D = Sonnenstein         5943         7777      13 720
E = Hadamar  –                         10 072     10 072
A-E                              35 224    35 049      70 273
Keskmine kulutus 3.50 RM ühe haige kohta päevas. Järeldus:
1) kokkuhoid päevas  245 955,50 RM
2) kokkuhoid aastas     88 543 980 RM
3) 10 aastat kestva hoolduse korral   885 439 800,00 RM

Selline summa hoiti kokku seoses ajavahemikul 1940–1941 läbiviidud 70 273 inimese „desinfitseerimisega”.

Hiljem hakati tapma ka neid Wehrmachti sõdureid, kellel olid sõjategevuse tagajärjel tekkinud psüühilised häired.
10. detsembril 1941 andis SS-Reichsführer Himmler korralduse hävitada koonduslaagrites viibivad haiged ja psühhopaadid (aktsioon „14 f 13”). Kõige rohkem inimesi tapeti nimetatud aktsiooni käigus Linzi lähedal Hartheimis. Seal võeti elu umbes 30 000 inimeselt. Aktsiooni T4 käigus surmati ühtekokku 70 273 inimest.
1943. aastal oli Himmler sunnitud oma korralduse tühistama. Loomulikult ei teinud ta seda humaansetel kaalutlustel, natsidel lihtsalt nappis tööjõudu.
10. juulil 1943 Adolf Hitlerile saadetud väga teravas protestiläkituses kirjutas Württembergi evangeelse kiriku piiskop Theophil Wurm muu hulgas järgmist: „Need meetmed (mõeldud on eutanaasiaprogrammi – autori märkus) haavavad nii Jumalast inimestele antud õigust elule kui ka inimlikku väärikust.”
Selles protestikirjas avaldus saksa kirikutegelaste kahekeelsus. Juutide kaitseks ei poetanud jumalasulased sõnakestki kogu natside võimuloleku ajal. Kolmanda Reichi juhtkond taolistele protestiavaldustele ei reageerinud. Endiselt jätkati inimeste hävitamise üksikasjalike plaanide väljatöötamist. Pärast „lõplikku võitu” kavatseti hävitada Ida-Euroopas 31 miljonit inimest. Kuigi Hilteri korraldusel aktsioon T4 ametlikult lõpetati, jätkati inimeste tapmist üksikutes hooldekodudes.

* * *

1947. aasta 19. augusti hommikul langetas Ameerika Ühendriikide sõjakohus viimaks süüaluste suhtes lõpliku otsuse. Enne seda anti viimane sõna ka kohtualustele. Karl Brandt kuulutas, et pidas tehtut vajalikuks, ehkki pole rahul, et kohus süüdistab teda mõrvas. „Ma seisan teie ees süüdistuste laviini all, otsekui poleks ma olnud mitte ainult arst, vaid mind peetakse ka südameta inimeseks. Kas te arvate, et mulle pakkus naudingut eutanaasia kehtestamine? 15 aasta jooksul olen ma haigevoodite juures rüganud ja iga patsient on olnud mulle otsekui vennaks,“ rääkis Brandt. Ta tõdes, et eutanaasia polnud siiski tema silmis ebainimlik ning see polnud kunagi mõeldud mõrvana. „Ma kannan koormat, ent see pole kuritegevuse koorem. Ma kannan seda koormat raske südamega, sest see on minu kohustus,“ märkis Brandt.
23 natsist mõisteti süüdi 16. Neist omakorda seitset ootas hukkamine. Surmanuhtluse teenisid Karl Brandt, Viktor Brack, Rudolf Brandt, Karl Gebhardt, Waldemar Hoven, Joachim Mrugowski ja Wolfram Sievers. Kõik eelmainitud süüdimõistetud hukati 1948. aasta 2. juunil Lõuna-Saksamaal asuvas Landsbergi vanglas. Enne hukkamist märkis Karl Brandt, et poomisköie ees seista pole häbiasi, kuna tema ja ta saatusekaaslased on sattunud poliitilise kättemaksu ohvriks. Arstide protsess kestis 140 päeva. Selles osales 85 tunnistajat ja esitati üle 1500 dokumendi. Arstide protsessile järgnes veel 11 sarnast järelprotsessi.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Eutanaasia kui seadustatud mõrv
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis
Natside bioloogilised katsed inimestega
Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Silmus holokausti arhitektile Adolf Eichmannile