Theodore Bundy – mõrvariks sündinud
(Täiendatud mai 2024)
Theodore Robert Bundy on USA uuema ajaloo kuulsaim ja kõige sadistlikum naistetapja, kelle kohtuprotsessi valgustasid omal ajal 250 ajakirjanikku kõigilt viielt kontinendilt. Bundy kohtuprotsess oli esimene, mida ajakirjandus laialt kajastas ja mida kanti korduvalt televisioonis üle. Kriminalistika ajalukku on Bundy läinud „Sukamõrvarina”, kuna kägistas pea kõik oma ohvrid surnuks nailonsukaga. Tegemist oli igas mõttes klassikalise juhtumiga: tüüpiline oli nii mõrvari lapsepõlv, ohvrivalik (keskelt lahku kammitud juustega valged naised) kui ka tapmisviisid.
Bundy ema Louise Cowell (1924–2012) tõi oma poja Tedi ilmale 24. novembril 1946 USA Vermonti osariigis Burlingtonis asuvas vallaliste emade kodus. Tema sõnul oli poja isa sõjaveteran Jack Worthington, keda Bundy kunagi ei kohanud. Järgmised neli aastat elasid Bundy ja tema ema oma rangete metodistidest vanavanemate Samuel ja Eleanor Cowelli juures Philadelphias. Selleks, et vältida tolleaegse pere vallaslapse häbimärgistamist, teesklesid Samuel ja Eleanor Cowell, et nad on oma pojapoja bioloogilised vanemad, ja nii kasvas Bundy esialgu üles usus, et tema ema on tema õde. Alles aastaid hiljem sai ta oma sünnitunnistusest teada oma oletatava õe tegeliku identiteedi; tema isa oli dokumendis märgitud „teadmata“. Samuel Cowelli peeti ägedaks rassistiks, kes peksis naisi ja piinas loomi; tagantjärele aga ülistas teda tema pojapoeg. Hiljem spekuleeriti, et Bundy vanaisa võis tegelikult olla tema bioloogiline isa. 3-aastane Bundy sai esimest korda hakkama sadistliku tembuga, kui ta pani mitu lihunikunuga oma magava 15-aastase tädi voodisse ja irvitas parastavalt, kui too ehmunult ärkas.
1950. aastal kolis Louise Cowell koos pojaga sugulaste juurde Seattle’ist 60 km kaugusel asuvasse Tacomasse, Washingtoni osariiki. Varsti pärast seda kohtus ta John Bundyga, kellega abiellus 1951. aasta mais ja kes adopteeris Tedi. Paaril oli neli ühist last: Linda (s. 1952), Glenn (s. 1954), Sandra (s. 1956) ja Richard (s. 1961), kellega Tedil polnud hiljem kuigi head läbisaamist. Tedi suhted kasuisaga muutusid aja jooksul üha pingelisemaks ja lõpuks keeldus ta Johni oma isaks kutsumast.
Bundy käis Woodrow Wilsoni keskkoolis Tacomas ja oli hea õpilane, kuid ka üksildane, kes paistis silma oma ettearvamatu temperamendi poolest ega tundnud mingit huvi tüdrukute vastu. Oma suureks pettumuseks ei võetud teda oma kooli korvpalli- ega pesapallimeeskonda. Selle asemel hakkas ta suusatama, varastades selleks vajalikku varustust ja võltsides suusapasse.
Ka kõrgkoolis, kus ta õppis õigusteadust ja psühholoogiat, jätkus kõik niisama edukalt – lõpueksamid sooritas Ted cum laude. Kuid kahest asjast ei käinud Tedi jõud üle. Esiteks jäi rahuldamata tema ülitundlik armastusevajadus: ta ei suutnud emale andestada, et too armastas ka oma nooremaid lapsi, liiatigi, kui nood oma suuremat poolvenda ei sallinud. Ja teiseks: hoolimata kenast välimusest ei suutnud Ted kuidagi jõuda esimese suudluseni.
„Tüdrukud teda ei huvitanud. Isegi kolledžis ei suutnud ta oma ujedusest võitu saada,” meenutas pärast Tedi arreteerimist üks tema ema sõbrannadest. Kord olevat Ted talle tunnistanud, et tunneb ennast tütarlaste seltskonnas äärmiselt ebakindlalt.
Ted oli 18, kui ta üritas esimest korda tütarlapsega vahekorda astuda. Too 14-aastane plika aga naeris ta välja, nimetades teda hädavareseks. Ted ei suutnud oma sisimas naissoole andestada talle osaks saanud alandust.
Ega rahvasuu asjata ütle, et naise keel on inimkonna kõige suurem vaenlane. Nii mõnestki mehest poleks võib-olla patoloogilist naistevihkajat saanud, kui nende esimesel seksuaalpartneril oleks piisavalt taktitunnet olnud. On üsna tavaline, et seksuaalvahekord esimese (või uue) partneriga suure erutuse tõttu ebaõnnestub. Läks vaja veel ühtainust tilka Tedi kannatustekarikasse — ema „reedetud armastus” ja poolvendade ja -õdede halvustav suhtumine – ja temas vallandus sadistlik tapahimu.
Ted Bundyle oli ilmselt viimaseks tilgaks kannatuste karikasse rahalise toetuse lakkamine, mille tõttu ta oli sunnitud oma juuraõpingud katkestama. Mõned eksperdid on avaldanud arvamust, et õpingute jätkumise korral oleks Bundy võib-olla ülikooli lõpetanud ja mõne nägusa neiuga tutvunud. Võimalik, et temast oleks saanud eriti agressiivne prokurör. Agressiivsuse maandamiseks oleks ta näiteks kasutanud prostituutide sadomasohhistlikke teenuseid.
Peab tunnistama, et need kõik on sügavalt ekslikud oletused. Bundy hilisem elukäik näitas, et mingil hetkel oleks temast kindlasti saanud kihumõrvar, sest ta oli juba liiga kaua aega sidunud oma seksuaalseid vajadusi vägivalla ja hävitamisega.
Mõni aeg pärast Tedi ebaõnnestunud armuseiklust avastati Seattle’is kohutava kuriteo verised jäljed. 2. oktoobril 1974 leiti metsast teadmata kadunuks jäänud 20-aastase üliõpilase Lynda Ann Hilli laip. Tapmiskoha läheduses satuti veel kahe üliõpilase surnukehale. Varsti pärast seda jäid kadunuks kaks teismelist. Üks tunnistaja oli juhtunud tüdrukute autossemeelitajat nägema. Ta meenutas: „Tüdrukud istusid ühe hea väljanägemisega vennikese beeži värvi Volkswagenisse.”
2. oktoobril 1974 jäi Salt Lake Citys kadunuks 17-aastane ettekandja. 16. oktoobril leiti 17-aastase Melissa Smithi laip. Ohver oli alasti ja vägistatud. 8. novembril langesid maniaki ohvriks 17-aastane Debbie Kent ja sama vana Laura A. Mõlema laibad leiti maanteekraavist.
Mõrvad hakkasid sagenema. Pärast 11-ndat mõrva sai politsei maniaki jälile. Spetsiifilise „käekirjaga” laibad näitasid, et mõrvar oli teel naaberosariiki Coloradosse. Seal püüti ta kinni, kuid tal õnnestus põgeneda. Ka pärast teistkordset tabamist läks maniakil korda oma teed minna. Tema sihtpunktiks näis olevat Florida. Üks mõrv järgnes teisele.
16. augustil 1975 möödus Salt Lake Citys patrullsõitu tegev politseiseersant beežist Volkswagenist, kus ta märkas magavat meest, kelle pea oli toetatud roolile. Seersant andis oma autole tagasikäigu, kuid tundmatu ärkas, andis gaasi ning üritas minema sõita. Tagaajamine kestis kõigest mõni minut, siis sundis politseinik Volkswageni peatuma. Ta tõmbas püstoli välja ning nõudis tundmatult dokumente. Selgus, et tegemist on juuratudengi Theodore Bundyga. Mees ütles, et oli käinud kinos „Leegitsevat põrgut” vaatamas ja tahtis autos lihtsalt pisut puhata.
Politseiniku tähelepanu äratasid pagasiruumist leitud nailonsukk, käerauad ja sõrgkang ja sukkmüts. Need kummalised esemed tekitasid politseinikus kahtlust ning ta otsustas mehe politseijaoskonda toimetada. Kahtlused süvenesid veelgi, kui selgus, et filmi „Leegitsev põrgu” linna kinodes üldse ei näidata. Samal päeval toimus vastandamine tunnistaja Carol DaRonch’ga, kes tundis Ted Bundys ära talle kallaletunginud mehe. Carol meenutas: „See juhtus 27. novembril 1974. Bundy kõnetas mind, esitles ennast politseitöötaja Roselandina ning palus, et ma temaga parkimisplatsile läheksin. Olevat juhtunud avarii ja võimalik, et kannatada saanud auto kuulub mulle. Parkimisplatsil palus ta mul oma autosse istuda. Tegin seda, kuna ei osanud midagi kahtlustada. Ta jättis mulle hea mulje. Autos tungis ta mulle ootamatult kallale ja pani mu käed raudu. Ma karjusin appi, aga keegi ei kuulnud. Ühes kurvis vähendas ta kiirust, mul õnnestus auto uks avada ja välja hüpata. Minu kõrval peatus teine auto, mille juht tuli mulle appi. Volkswagen aga sõitis minema.” Tunnistaja sõnades ei olnud põhjust kahelda, sest Bundy autost leiti Caroli juuksekarvu.
Bundy loobus advokaadist ja hakkas ennast ise kaitsma. Sel põhjusel lubati tal 7. juunil 1977. aastal Pitkini maakonna kohtumajas Aspenis toimunud kohtuistungil liikuda ilma käeraudade ja ahelateta ning külastada kohtuistungi vaheajal kohtumaja raamatukogu. Seal hüppas ta sobivat hetke kasutades teise korruse aknast alla ja põgenes. Bundy varjas end nädal aega mägedes, enne kui ta tabati politsei kontrollpunktis varastatud autoga, arreteeriti uuesti ning suleti Colorado vangla üksikkongi. Aja jooksul kaotas Bundy 16 kg oma kaalust. Tänu sellele õnnestus tal veel kord vabadusse pääseda. Nüüd kasutas ta selleks ventilatsioonišahti.
Pärast Bundy Coloradost põgenemist koostas FJB uurimisgrupi juhatajat Robert Ressler hoiatuse, mis lisati Bundy tagaotsimisplakatile. (Ressler oli ka see, kes võttis kasutusele mõiste serial killer – seeriamõrvar, meil soome keele eeskujul „sarimõrvar”.) Ekspert rõhutas, et maniakk otsib oma ohvreid kohtadest, kuhu kogunevad noored inimesed. Näiteks rannad, suusakuurordid, diskod, ülikoolid, ühiselamud. Samuti oli hoiatuses kirjeldatud, millist tüüpi naisi maniakk eelistab. Need olid atraktiivsed, pikkade, keskelt lahku kammitud juustega kuni 26-aastased naised.
Seni Colorados tegutsenud mõrvar jätkas oma veriseid kuritegusid Floridas. 18. jaanuaril 1978 tungis ta naiste ühiselamusse ning vägistas ja haavas seal nelja tüdrukut. Kaks ohvrit jäid ellu, kuid ei suutnud hiljem midagi meenutada. Küll aga nägi üks 22-aastane tütarlaps mõrvarit ühiselamu koridoris. Bundy oli tüdrukut löönud ja ta pikali paisanud. Toosama tüdruk andis politseile maniaki isikukirjelduse.
15. veebruaril 1978 äratas politseinik David Lee tähelepanu ühe restorani juurde pargitud auto, kuna restoran oli juba mitu tundi tagasi suletud. Lee käsutas mehe autost välja ning käskis tal maha heita ja käed kuklale panna, ent mees pani jooksu. Politseinik tulistas õhku, mees jooksis edasi. Pärast teist lasku põgeneja kukkus. Lee surus ta vastu maad. „Mu nimi on Ted Bundy,” ütles tundmatu vaikselt.
24. juulil 1979 tunnistas kohus Ted Bundy süüdi Margaret Bowmani ja Lisa Levy tapmises. (Kuigi vandekohus tunnistas Bundy süüdi seitsmes mõrvas). Jaanuaris 1980 tunnistati Bundy süüdi 12-aastase Kimberly Leachi tapmises, ülejäänud 9 aastat veetis ta surmamõistetute kongis. Surmaotsuse väljakuulutanud kohtunik Edward Cowart (1925–1987) suri kaks aastat enne Bundy hukkamist.
Tänini pole selge, mitu mõrva Bundy hingel oli. Ümberlükkamatut tõestust leidsid neist 28, nelja kohta olid kaudsed süütõendid. Kaudsete tõendite põhjal tappis ta 27 naist. On pakutud ka arvu 36. Kuid pole võimatu, et tapetuid oli märksa rohkem. Oli tõenditega kuidas oli, kuid Bundy viibis alati kaduma läinud noorte naiste (ja millegipärast olid kadunud keskelt lahuku kammitud juustega) liikumise piirkonnas.
Samal ajal kui Bundy ootas vanglas surmanuhtlust, mille täideviimisega lõputult venitati, mida tema advokaatide nõudmisel korduvalt edasi lükati, mõisteti ta teises kohtuasjas uuesti surma. 9. veebruaril 1980 kasutasid Bundy ja Carol Ann Boone oma ühist kohalolekut tema viimase mõrva (12-aastase Kimberly Leachi) kohtuprotsessil, et anda kohtus abieluvanne. Kuna see tehti kohtuniku juuresolekul, oli abielu kehtiv. Tedi vangistuse ajal sündis „õnnelikul noorpaaril“ 1982. aasta oktoobris tütar Rose. Iga päev kohtus ta oma austajanna Carol Ann Boone’ga (1951–2015), kes tõsimeeli uskus, et Bundy on süütu. Vahetult enne 1986. aasta juulis kavandatud hukkamiskuupäeva külastas Bundy naine teda koos tütrega, kuid lahkus maniakist jäädavalt veel samal aastal (vahetult enne järgmist hukkamistähtpäeva, mis lükati aga taas edasi) ega tulnud enam vanglasse tagasi oma armastatud meest vaatama. Neljas hukkamiskuupäev oli kavandatud 17. jaanuariks 1989 ja lükati edasi ainult seetõttu, et Bundy oli lõpuks otsustanud veel mõned mõrvad üles tunnistada. Mõrvu (neid tal jätkus) ükshaaval üles tunnistades õnnestus tal koguni aastaid võita. Muuhulgas ütles ta politseile, kust leida 1974. aastast alates kadunud Donna Mansoni ja Georgann Hawkinsi surnukehad. Seejärel püüdis ta hukkamist uuesti edasi lükata ettekäändel, et ta tahab teha veel täiendavaid ülestunnistusi. Kõige lõpuks tegi ettepaneku, teda võidaks kasutada uurimisobjektina.
* * *
Kõlab võllanaljana, kuid Ted Bundy oli omal ajal USA populaarseim mõrvar ja seda ilmselt tänu oma šarmantsele välimusele ning hiilgavale kõneosavusele, millega tal õnnestus paljud sinisilmsed kodanikud enda poole võita.
Kohtusaali sisenes Bundy alati heatujuliselt naeratades, pildudes säravaid naeratusi vasakule ja paremale. Niipea, kui ta märkas endale suunatud fotoaparaati või telekaamerat, manas ta näole maailma armsaima naeratuse. Tegelikult oli see maniaki kurikaval näitemäng. Ta arvas, et oma hurmavate naeratusega suudab ta kõigile kohtusaalis viibijatele jätta mulje süütust inimesest. Kindlasti leidus ka neid, keda tema filmstaari naeratused eksitasid, kuid sedamööda, kuidas ilmus päevavalgele üha rohkem ja rohkem asitõendeid, seda süngemaks muutus Bundy nägu. Mingil ajal sai ta aru, et kaunid naeratused teda enam ei päästa…
„Ta oli alati hea poiss,” ütles Bundy ema ajakirjanikele pärast poja arreteerimist. „Koolis õppis ta teistest paremini. Meie perekonnas ei mõista keegi, kuidas saab Ted nendesse mõrvadesse olla segatud. Mitte ükski, kes teda tunneb, ei usu, et ta oleks millekski niisuguseks võimeline. Isegi psühhiaatrid arvavad, et mu poeg on absoluutselt normaalne.”
Ajakirjanduses kujutati endisest juuraüliõpilasest maniakki peaaegu armastusväärse kõrilõikajana, kes oma ohvritel kunagi kaua piinelda ei lasknud.
Tegelikult oli Bundy kõike muud kui Rudolph Valentino. Ta oli erakordselt sadistlik ja perversne. Oma viimase ohvri, 12-aastase tütarlapse, tappis ta vägistamise ajal, surudes ohvri pead mudasse. Libekeelse jutuga keelitas ta oma ohvrid kõrvalisse kohta ja lõi seal varrukasse peidetud sõrgkangiga uimaseks. Seejärel vägistas ta poolteadvusetu ohvri kõige jälgimal viisil, kasutades enamasti anaalset vahekorda. Siis kägistas ta ohvri ja toimetas laiba autoga mõrvapaigast kümnete, vahel isegi sadade miilide kaugusele. Enne, kui ta jättis laiba kuhugi vedelema, tükeldas ta selle. Tihtipeale pöördus ta mõne päeva pärast laiba juurde tagasi ning rahuldas ennast mõnel kehaosal, näiteks ejakuleerudes laiba kehast eraldatud peale suhu. See mees oli tõeline elajas! Pärast surmaotsuse väljakuulutamist esitas Bundy ühe apellatsioonikaebuse teise järel, kuid edutult!
Lõpuks võimaldati sarimõrvarite uurijal Robert Ressleril kurjategijat intervjueerida, kuid mitmesugustel põhjustel (eelkõige töistel) ei leidnud ekspert selleks aega. Mõni aasta hiljem sai Ressler Bundylt kirja, milles too palus sündmuskohtade fotosid ja dokumente intervjuudest süüdimõistetud sarimõrvaritega ning pakkus edasisel uurimisel oma kaasabi. Ressler sõitis teist korda Floridasse.
Bundy sirutas ruumi sisenevale Resslerile käe. Ekspert tahtis ennast esitleda, kui Bundy katkestas teda: „Ah, mister Ressler, ma tean, kes te olete! Ma loen juba aastaid teie raamatuid.” Kongis vedeles hulgaliselt Ressleri uurimisgrupi väljaandeid, ja nüüd tahtis Bundy teada, miks ekspert teda juba varem üles ei otsinud. Ressler juhtis Bundy tähelepanu sellele, et oli seda asjatult üritanud. Bundy avaldas kahetsust, kuid lausa põles soovist Ressleriga vestelda. „Räägin meeleldi inimestega, kellega ma kontakti saavutan ja kes mind mõistavad,” ütles Bundy sissejuhatuseks.
Ressler taipas kohe, et Bundy püüab teda omakasupüüdlikel eesmärkidel mõjutada. Bundy jätkas meelitamist, öeldes, et teda küsitlenud professorid, ajakirjanikud ja politseinikud on Ressleriga võrreldes närused amatöörid. Resslerile oli niisuguse kiidukõne peale kohe selge, et Bundy lootis teda ära kasutades surmanuhtluse täideviimist takistada. (Kogenud eksperti hämmastas, et üks tema enda ülemustest FJB-s oli tõesti valmis sarimõrvaritega tegeleva töögrupi uurimistulemusi maniaki käsutusse andma.) Ressler ei lasknud ennast mõrtsuka libekeelsest jutuvadast eksitada ja teatas, et ainukesed kuriteod, millest ta on nõus Bundyga rääkima, on kurjategija enda mõrvad. Eksperdile silma vaatamata pomises Bundy, et saab ka ilma tema abita hakkama ning saavutab surmanuhtluse tühistamise. Pärast mõningast kõhklust oli ta lõpuks siiski nõus oma mõrvadest rääkima, kuid ainult hüpoteetilisel tasandil.
Üks neist olevat saanud alguse sellest, et mõrvar meelitanud ühe Colorado hotelli fuajees kellegi naisterahva endaga kaasa tulema. Ressler tundis huvi, kuidas see tal õnnestus – naine oli ju oodanud oma kavaleri. Bundy vastas kolmandas isikus: mõrvar olevat naist juba mõnda aega jälginud. Võib-olla oli ta naist fuajees kõnetanud ja hotelli turvamehena või kõrgema ametnikuna esinenud ning seejärel kavalusega naise mõnda tuppa meelitanud, ja seal oli juba kerge talle kallale tungida. Bundy kirjeldas kuriteo mõningaid üksikasju, kuid ei rääkinud sellest otseselt.
Pärast kolm-neli tundi kestnud Bundy keerutamist oli Resslerile selge, et see maniakk ei ava oma mõrvade tegelikku tausta mitte kunagi. Bundy mõtted tiirlesid ainult ühe teema ümber – kuidas ametnikke ja eksperte lollitades hukkamist edasi lükata. Ressler jättis ta keset ruumi seisma ja lahkus.
Kolm-neli päeva enne hukkamist tegi Bundy äkki avalduse, et on valmis kõigest rääkima. Ülekuulamisele saabus politseiametnikke tervest riigist. Igale ülekuulajale eraldati mitu tundi. Esimesena sai küsitlemisõiguse Robert Keppel Seattle’ist, kes oli erakordse põhjalikkusega uurinud Bundy 11 esimest mõrva. Ülekuulamisel hiilis Bundy endiselt otsestest vastustest kõrvale, nii et esimesest mõrvast kaugemale ei jõutud. Bundy avaldas seejärel arvamust, et ülekuulamine kestab kauem, kui tema oli oletanud, ja lisas, et kui kõik koos esitaksid petitsiooni, mis garanteeriks, et otsuse täideviimine lükkub veel kuue-kaheksa kuu võrra edasi, siis saaksid nad kindlasti kõikide kuritegude üksikasju arutada. Seekord ei läinud kurikavala maniaki trikk läbi. Tal oli olnud ligi 11 aastat aega, et kõigis üksikasjades tunnistusi anda. Oli ilmselge, et ta ei tee seda kunagi. Päev enne oma hukkamist andis Bundy teleintervjuu evangeelsele psühholoogile James Dobsonile, kes polnud küsimuste esitamisel just eriti osav, nii et Bundy jätkas ka viimases esinemises vassimist. Selgus, et halvale teele olid teda viinud pornograafia ja actionfilmid, mis on muidugi täielik absurd. Huvitav on see, et ei kohtunik Cowart ega Dobson taibanud maniakile otse näkku öelda: „Lõpeta keerutamine, tunnista, et sulle meeldis tappa, vägistamine oli teisejärguline, sa nautisid seda kõike, tunnista, et sul oli kaldvus vägivallale juba lapsepõlves, mingit pornofilmid ei viinud sind halvale teele. Tunnista, et sa oled sündinud mõrvar.” Selle asemel, et midagi niisugust öelda, kuulas ennast toolil kõigutav kohtunik tundide viisi Bundy vähem või rohkem kõneosavat vassimist ja keerutamist. Muidugi oli kohtu suur viga anda Bundyle õigus ennast ise kaitsta. Asi on selles, et sellisel juhul on kohtualusel palju suuremad õigused, kui juhul, kui teda kaitseb advokaat. Olles iseendale advokaadiks, oli Bundyl õigus tunnistajaid ja eksperte küsitleda, ta suutis pisiasjade kallal nämmutades kohtuprotsessi oma suva järgi venitada. Kummaline, et esimese astme mõrvas kahtlustaval tegelasel lubati pärast esimest vahistamist ilma käeraudateta vabalt kohtuhoones ringi liikuda ja isegi raamatukogu kasutada. Polnud siis ka üllatav, et Bundy ühel heal päeval teise korruse aknast alla hüppas ja põgenes. Ka pärast teistkordset põgenemist oleks „intelligentne” mõrvar üritanud riigist lahkuda, kuid Bundy tapmistung oli enesealalhoiutungist tugevam. Ta jõudis tappa veel kolm inimest, enne kui ta uuesti tabati ja tal enam põgeneda ei õnnestunud.
24. jaanuari varahommikul 1989 toodi Bundy oma kongist välja ja viidi hukkamisele. Vangla väravate ees skandeeris samal ajal tohutu rahvahulk: „Põle, Bundy, põle…”
Hukkamist juhtiv vanglaülem Tom Barton küsis Bundylt, kas ta soovib veel midagi öelda. Maniakk kõhkles. Tema hääl värises.
„Jim ja Fred, ma tahaksin, et te annaksite oma perele ja sõpradele oma armastuse,“ ütles ta. (Ta pidas silmas advokaat Jim Colemani ja metodisti vaimulikku Fred Lawrence’i.)
Nüüd oli kõik, aitab! Viimane lai ja tugev rihm tõmmati üle Bundy suu ja lõua. Metallist poolkumer peakate keerati poltidega toe külge kinni, selle raske must loor langes süüdimõistetu näo ette.
Barton andis loa hukkamiseks. Kell 7.06 vajutas anonüümne timukas (saatuse iroonia – naistetapja hukkajaks oli naine, kuid see selgus hiljem) nupule. Muide, timukale maksti kohapeal 150 dollarit sularahas. 2000 volti ja 14 amprit voolas läbi juhtmete. Bundy pinguldus, tema sõrmed tõmbusid krampi, paremast jalast tõusis tilluke suitsupahvak, ninasõõrmetest tilkus verenire.
Minut hiljem lülitati vool välja, Bundy sõrmed lõtvusid.
Parameedik kontrollis Bundy pulssi tema randmelt neli minutit, enne kui ta rihma lahti tegi ja hukatud maniaki särgi lahti nööpis, et stetoskoobi abil veenduda Bundy südame seiskumises. Dr. Frank Kilgo, Florida osariigi vangla peaarst, tõstis Bundy näolt maski ja valgustas taskulambiga otse ette vaatavaid pärani silmi. „Ta on surnud,“ ütles ta kell 7.16.
Vangla töötaja leitnant Don Davis ütles ajakirjanikele ja ametlikele tunnistajatele: „Florida osariigi kohtuotsus Theodore Bundy vastu on täide viidud.“
Pool tundi pärast maniaki hukkamist sõitis katafalkauto Bundy surnukehaga vanglast krematooriumi. Sõidukile järgnes irvitav rahvahulk. Bundy tuhk puistati vastavalt tema viimsele soovile Kaskaadi mägedesse Washingtoni osariigis. Kaskaadid on seesama mäestik, kus Bundy tappis vähemalt neli oma ohvrit. Bundy saavutas oma viimase soovi täideviimisega seda, et tal õnnestus ka pärast surma oma ohvreid mõnitada.
Veel enne kremeerimist eemaldati Bundy aju. Lootuses, et leitakse mingeid silmatorkavaid kõrvalekaldeid, mis viitaksid sellele, mis põhjustas sellist vägivaldset käitumist, uurisid teadlased mõrvari aju põhjalikult. Bundy ajus ei leitud aga midagi niisugust, mis oleks aidanud mõista tema tapahimu põhjust. Küll aga võeti Bundylt vähemalt 100 mm verd, mille DNA aitaks hiljem tuvastada Bundy osalust seni avastamata, kuid talle inkrimineeritud mõrvades.
* * *
Pärast Bundy hukkamist korraldas FJB seminari, et töötada läbi Bundy kuritegusid puudutav materjal. Quanticosse saabusid politseiametnikud kõigist USA osariikidest. Nende hinnangul tappis see lihunik seitsmes osariigis vähemalt 35–60 noort naist. Seminaril sai Robert Ressler alarmeeriva signaali. Lühikest aega enne oma hukkamist oli Bundy suutnud ühe FJB ametniku oma eesmärki teenima panna. Surmamõistetu keelitas meest, et too muretseks talle Ressleri pühendusega raamatu sarimõrvaritest. Bundy hoidis seda enda juures kongis kuni hukkamiseni. Viimases, videolindile jäädvustatud vestluses dr. James Dobseniga ta isegi tsiteeris raamatut. Mida Bundy viimane ettevõtmine näitab? Vaid seda, et ka kõige jälgim mõrtsukas armastab väga elu ning on valmis kuitahes kurikavalaid riukaid kasutama, et vaid oma elupäevi pikendada. Selle nimel on kõneosav maniakk valmis vassima ja keerutama, teesklema mälunõrkust, hullumeelsust või astuma ühest usust teise – et ainult aega võita, lootuses õigusemõistjaid ja eksperte lollitades endale eluaegne vanglakaristus välja lunida. Paljudes riikides ei peagi sarimõrvarid enam tembutamisele aega ja vaeva raiskama. Tänu surmanuhtluse kaotamisele võivad nad ENDA ELU pärast täiesti muretud olla. Eluaegne mugav vanglas vegeteerimine on neile riigi poolt kindlalt tagatud!
Theodore Bundy tuntuimad ohvrid
(Kuupäevad märgivad ohvri kadumise kuupäeva.)
Lynda Ann Healy (21) 31. jaanuar 1974 Seattle, Washington
Donna Gail Manson (19) 12. märts 1974Olympia, Washington
Susan Elaine Rancourt (18) 17. aprill 1974 Ellensburg, Washington
Roberta Kathleen Parks (20) 6. mai 1974 Corvallis, Oregon
Brenda Carol Ball (22) 1. juuni 1974 Burien, Washington
Georgann Hawkins (18) 11. juuni 1974 Seattle, Washington
Janice Anne Ott (23) 14. juuli 1974 Lake Sammamish, Washington
Denise Marie Naslund (19) 14. juuli 1974 Lake Sammamish, Washington
Nancy Wilcox (16) 2. oktoober 1974 Salt Lake City, Utah
Melissa Anne Smith (17) 18. Oktober 1974 Midvale, Utah
Laura Ann Aime (17) 31. oktoober 1974 Orem, Utah
Debra Jean Kent (17) 8. november 1974 Bountiful, Utah
Caryn Eileen Campbell (23) 12. jaanuar 1975 Snowmass, Colorado
Julie Cunningham (26) 15. märts 1975 Vail, Colorado
Denise Lynn Oliverson (25) 6. aprill 1975 Grand Junction, Colorado
Melanie Cooley (18) 15. aprill 1975 Nederlandf Colorado
Lynette Culver (12) mai 1975 Pocatello, Idaho
Shelley Robertson (24) 1. juuli 1975 Golden, Colorado
Lisa Levy (20) tapetud 15. jaanuaril 1978 Tallahassee, Florida
Margaret Bowman (21) tapetud 15. jaanuaril 1978 Tallahassee, Florida
Kimberly Leach (12) 9. veebruar 1978 Lake City, Florida
„Vaimse tervise mask”
Nagu enamik psühhopaate ja sotsiopaate, on paljud sarimõrvarid osavad kameeleonid, kes pikaajalise tegutsemise jooksul on õppinud endas pulbitsevat tapakirge varjama viisaka ja tsiviliseeritud fassaadiga. Ameerika psühhiaater Hervey Cleckly (1903–1984) kirjeldas seda nähtust oma esmatrükis 1941. aastal ilmunud raamatus „Vaimse tervise mask“ (The Mask of Sanity):
„Tuleb meeles pidada, et isegi äärmiselt raskekujulised psühhopaadid võivad teeselda head vaimset tervist. Nad on sageli suurte intellektuaalsete võimetega ning lühemat või pikemat aega võivad nad ka ametialaselt olla väga edukad. Pealiskaudse vaatluse põhjal võiks neid pidada täiesti korralikeks kodanikeks, tublideks advokaatideks, arstideks või tippjuhtideks… Kuid oma saavutustega ei ole nad ikkagi rahul. Seda rahulolu püüavad nad leida ebatavaliste tegude kaudu.“ Autor andis hiljem välja mitu kordustrükki, iga kord raamatut täiendades.
Kaasaegsete sarimõrvarite hulgas on palju sääraseid, keda võiks pidada täiesti tavaliseks naabripoisiks või -tüdrukuks. Theodor Bundy oli aktiivne noorpoliitik, kes keskpärastele õpitulemustele vaatamata jättis endast püüdliku juuratudengi mulje. Sarimõrvarid Arthur Bishop, Richard Angelo ja John Joubert olid tublid skaudid. Ettevõtja John Gacy oli tuntud oma suurejooneliste pidude poolest, kes vabal ajal käis lastehaiglas klouni mängimas. Oma sarm ei puudunud ka Dean Corllil, kes kostitas omatehtud kompvekkidega nii ohvreid kui kaasosalisi. Vägistaja ja mõrtsukas Albert Desalvo esitles ennast uute talentide avastajana ja nii õnnestus tal pehmeks rääkida hulgaliselt naisi, kes tahtsid modellina karjääri teha. Kannibalismile ja „erakordsetele perverssustele“ vaatamata õnnestus Albert Fishil võita võhivõõraste inimeste usaldus, kes lubasid oma lapsi minema „sünnipäevapeole“, kust need enam iialgi ei naasnud. Vaimuhaige Edward Gein oli kõigest lihtne kultuurimaja dekoraator, kelle kohta poleks keegi võinud arvata, et ta on mõrtsukas ja hauaröövel, kes kasutab inimeste jäänuseid dekoratsioonide valmistamiseks.
Seetõttu pole ime, kui naabruses elavad inimesed reageerivad sarimõrvari arreteerimisele üllatusega ja kinnitavad, et kinnipeetu oli tegelikult väga rahulik ja viisakas tegelane. Säärane šokk võib olla tingitud ka sellest, et Hollywoodi filmides kujutatakse sarimõrvareid harilikult armiliste ja jõhkra välimusega tüüpidena, kes käivad tänaval ringi, verised riided seljas. On muidugi ka selliseid tegelasi, aga need on siiski erandlikud juhtumid. Pealtnäha vaimselt terve kurjategija võib olla sooritanud ränki kuritegusid ja kui neil juhtub olema isiklikku sarmi, siis võivad lihtsameelsed ohvrid kergesti valvsuse kaotada ja lõksu langeda.
©Peter Hagen
NB! Vt ka YouTube:
Ted Bundy trial Bundy cross exams Officer Ray Crew July 1979
Ted Bundy trial late for court/confontation with judge
Ted Bundy trial Bundy cross exams Utah cop Bob Hayward
Ted Bundy Chi Omerga trial motions for new Lawyer in Tallahassee courtroom
Ted Bundy trial Nita Neary/Mrs. Neary (mother) take the stand (extended version)
WHMB-TV Indianapolis Ted Bundy Final Interview & Panel Discussion
Ted Bundy Confession Tapes: Part 1
07/30/1979 Ted Bundy trial Don Reed describes last hours a…
Ted Bundy Trial Bundy Receives Death Sentence
Komo News 1989 whwn Ted Bundy was executed
Psychiatrist Analyses Ted Bundy’s Last Deception
JNE…
NB! Loe ka:
Miks naised mõrvareid armastavad?
Skaudijuht John Joubert: „Ma pean tapma!”
Klounmõrvar John Gacy
„Kuumaniakk” Albert H. Fish
Sarimõrvar Edward Gein – filmi „Psycho” prototüüp
Albert DeSalvo – „Bostoni Kägistaja”
