Kuidas impotentsusest vabaneda

Suurem osa mehi peab seksuaalseid võimeid meheliku jõu peamiseks osaks, seepärast võetakse selles valdkonnas ettetulevaid tõrkeid kui lubamatuid nõrkuseilminguid.

Mõningatele tugevama poole esindajatele tähendab impotentsuse diagnoos täielikku võimetust, seepärast varjatakse seksuaalse nõrkuse tunnuseid nii teiste kui ka iseenese eest. Oma seisundit selgitatakse väsimuse, soovimatuse, halva enesetunde või kehva meeleoluga. Kui suguline nõrkus kasvab, saab see mehele tavaliselt kinnisideeks ja kohutavaks saladuseks. Eksliku, ent laialt levinud arvamuse kohaselt on impotentsus eluaegne kohtuotsus, mis ei kuulu edasikaebamisele. Võimetus astuda intiimkontakti muudab mehe enesessetõmbunud neurootikuks, kes jääb oma probleemiga täiesti üksi.

Sellest on aga kahju, sest impotentsus on peaaegu alati ravitav. Ühtlasi on suguline nõrkus 85% juhtudel ainult mõne muu haiguse üksiksümptoom. Õige diagnoos ja adekvaatne ravi aitavad põhihädast vabaneda ning ühes sellega kaob ka impotentsus.

Ent enne, kui hakkame uurima ravimeetodeid, selgitagem välja, mida impotentsus enesest kujutab. Spetsialistid mõistavad selle termini all mehe võimetust astuda intiimühtesse, sest tema erektsioon on häiritud. Erektsioon on keeruline psühhofüsioloogilme protsess, mida juhivad mehe suguhormoonid Just nendest hormoonidest johtub mehe organismi seksuaalsetele ärritajatele järgnev reaktsioon – erektsioon. Mehaanilisest vaatevinklist on tegemist sugutisse tulvava verega ning selle peetumisega sealsetes õõnesosades.

Paraku pole inimene masin ja seepärast ei käi erektsioon nagu kellavärk, vaid sellel on nagu teistelgi organismi funktsioonidel oma „tõusud ja mõõnad“. Need sõltuvad ajast, meeleolust, tervislikust seisukorrast ja muudest faktoritest ning seeparast pole ajutised erektsioonihäired veel impotentsuse tundemärk.

Samuti ei vaeva erektsiooniprobleemid sugugi üksnes vanemaid mehi. Uuringute kohaselt kannatab iga kolmas üle kolmekümne piiri jõudnud mees kas ajutiselt või pidevalt erektsioonihäirete all.

Spetsialistid eristavad esmast (mehel pole kunagi elus erektsiooni olnud) ja teisest impotentsust – viimane tekib pärast sugulise küpsuse, perioodi.

Teisest impotentsust võivad põhjustada mitmesugused asjaolud: diabeet, hüpertoonia, ateroskleroos, krooniline neerupuudulikkus, närvisüsteemihaigused (insult, selja- ja peaaju-haigused), traumad, operatsioonid ning isegi mõningate ravimite kontrollimatu manustamine. Et ravi sõltub häire põhjusest, eristatakse järgmisi impotentsuse tüüpe.

Esimene on tingitud vere vähesest juurdevoolust Seda tuupi impotentsust põhjustab ateroskleroosist, diabeedist või artriidist johtuv õõnesstruktuuride kõhetumine. See kutsub tavaliselt impotentsuse esile pärast neljakümnendat eluaastat. Noortel inimestel võivad need õõnsused ummistuda lahklihatraumade korral. Salakavalaimad on pikaajalised, väikesed aga pidevad lahklihatraumad, mida tuleb ette sportlastel, näiteks jalgratturitel.

Teine tüüp tuleneb õõneskehades peetuva vere vähesusest. Selgi puhul on erektsioonihäirete taga suguti veenide häiritud tegevus. Normaalselt on sugutiveenid kogu erektsiooni ajal suletud, mis lubab verel koguneda kavernoossetesse kehadesse, tagades selle suurenemise ja kõvastumise. Kui verevoolu hulk on normaalne, aga veenid ei sulgu korralikult, siis lõpeb erektsioon kiiresti ja ootamatult. Kui veri üldse ei seisku, siis suguti küll suureneb, kuid ei jäigastu ega võimalda astuda suguühtesse.

Kolmas tüüp tuleneb närviregulatsioonihäiretest. Seljaaju ja suguti närviühendused on väga keerulised. Närviimpulsside täpne edastamine ongi erektsiooni tekkimise ja hoidmise põhialus. Need impulsid garanteerivad, et kavernoossetesse kehadesse voolab õigeaegselt piisav kogus verd, mis jääb neisse piisavalt kauaks pidama. Närviregulatsioonist tingitud erektsioonihäirete taga võivad olla paljud haigused, nagu suhkrutõbi, selgroo- ja seljaajutraumad ja -haigused, närvisüsteemi-kasvajad, traumade- ja operatsioonijärgsed närvivigastused. Peale selle võivad närviimpulsside liikumist kas ajutiselt või püsivalt häirida mõningad ravimid.

Hormonaalne impotentsus. Meessuguhormoonide kaasasündinud või omandatud puudujääk ei põhjusta mitte ainult erektsioonihäireid, vaid ka suguiha ehk libiido kustumist. Peamise mehelikkusehormooni testosterooni sisaldus jõuab libiidokontsentratsioonini sugulise küpsemise perioodil ja suureneb umbes kahekümne viie aasta jooksul. Pärast paari maksimaalse kontsentratsiooni aastat hakkab testosteroonitase järk-järgult alanema, põhjustades libiido ja seksuaalse aktiivsuse ealist vähenemist.

Enneaegne ja kiire hormonaalne impotentsus võib tekkida testosterooni tootvate anaboolsete steroidide rohke kasutamise korral.

Psühhogeenne impotentsus. Et erektsioon on keerukas psühholoogiline akt, siis on häire umbes 10-12 protsendil juhtudel tingitud üksnes psühholoogilistest probleemidest. Seda võib ette tulla näiteks emotsionaalsetel noorukitel, kellel esimene seksuaalkontakt ei õnnestunud. Kõik erektsioonihäired annavad mehe psüühikale tõsise löögi, seepärast kaasneb psühhogeenne impotentsus tavaliselt teiste erektsioonihäiretega.

Nüüdisaegsed ravimeetodid

Et erektsioonihäired tulenevad üpris erinevatest haigustest ning seisunditest ning et impotentsuse tekkemehhanisme on palju, on ka ravimeetodid äärmiselt mitmekesised.

Psühhoteraapia. See on igat sorti impotentsuse ravimise kohustuslik komponent. Kuna seksuaalelu probleemid tekitavad tõsist stressi nii mehel endal kui ka tervel perekonnal, siis toetab oskuslik individuaalne ja pere psühhoteraapia teisi ravi-vorme ja aitab lahendada haiguse tõttu tekkinud konflikte.

Ravimpreparaadid. Impotentsuse raviks kasutatakse iha suurendavaid ja erektsiooni soodustavaid vahendeid, alustades žensennitaolistest looduslikest biostimulaatoritest ja lõpetades moodsate sünteetiliste ravimitega. Niisugused rohud annavad hea tulemuse, kui impotentsus pole tingitud tõsistest haigustest.

Meessuguhormoonide kasutamine mõjub hästi hormonaalse impotentsuse korral, ent teistsuguste häirete puhul on efekt nõrk. Peale selle ärritavad need ravimid magu.

Preparaadid, mis suurendavad kavernoossetesse kehadesse voolava vere hulka. Nendest on kasu siis, kui veenid on säilitanud oma sulgumisvõime. Seda meetodit on raske kasutada, sest preparaate süstitakse otse kavernoossetesse kehadesse ning vilumatu manustaja korral pole välistatud traumad.

Vaakumravi. Sugutile paigutatakse seadeldis, milles tekitatud negatiivse rõhu abil kutsutakse esile vere juurdevool. Protseduuriga kaasnevad kahjuks ebameeldivad aistingud ning tulemust annab mõni nädal oodata, seepärast nõuab nimetatud meetod suurt kannatlikkust.

Kui eespool mainitud võtted ei ole tulemusi andnud, võidakse kasutada äärmusliku abinõud: kirurgilist operatsiooni (mida küll kellelegi ei soovita), mille käigus paigaldatakse kavernoossetesse kehadesse proteesid, mis tagavad suguti suurenemise ja jäigastumise. Niisugusel puhul on erektsioon alati võimalik ja seda saab hoida nii kaua, kui soovitakse, ent ei maksa unustada, et proteesid on siiski võõrkehad ja pidev erektsioon on väsitav.

Igal ravimeetodil on omad eelised ja puudused ning ka väga täpsed näidustused. Erektsioonihäirete põhjuse võib kindlaks teha ainult spetsialist ning tema määrab ka ravi, seepärast tuleks impotentsuse vastu võitlemist alustada nimelt arsti poole pöördumisest.