Silmus holokausti arhitektile Adolf Eichmannile

Kui pärast Teist maailmasõda hukati suurem osa Natsi-Saksamaa võimuladvikust, õnnestus osal nimekatest natsidest siiski põgeneda. Üks nendest oli Adolf Eichmann, kelle rahvusvaheline jälitamine ja tabamine sarnaneb põnevusromaaniga.

Väike hädavares

Otto Adolf Eichmann sündis 19. märtsil 1906 Solingenis, mis asub Saksamaa lääneosas Düsseldorfi ja Kölni lähedal. Ta oli viiest lapsest vanim. Vanemad olid ausad ja jumalakartlikud inimesed. Kui poiss oli 8-aastane, kolis pere Austriasse, kus isa töötas kaua aega raamatupidajana, erru minnes avas aga oma kaevandusfirma. Tal ei olnud huvi poliitika vastu ja ta tegi palju tööd Linzi linna evangeelse kogukonna heaks.
Ema suri 1916. aastal, kui Adolf polnud veel kümneaastanegi. Isa abiellus teist korda, mida poeg väga pahaks pani. Vihaga lakkas ta isegi kristlike noorte ühingus käimast, eelistades skaudimalevat. Õppis Adolf Eichmann muide sellessamas riiklikus keskkoolis, kus omal ajal oli õppinud Adolf Hitler. Väikese kasvu, käharate juuste ja ebatavalise näoprofiili tõttu nimetasid sõbrad Eichmanni väikeseks juudiks, mis teda rängalt solvas. Aastate jooksul tõmbus ta endasse. Eichmann mängis viiulit, kuid õppimine läks üle kivide ja kändude. Tal oli lootusetu kolmemehe maine, mistõttu isa võttis ta koolist ära ja pani kutsekooli. Sedagi Adolf ei lõpetanud, vaid läks isa firmasse tööle. Seal ei püsinud ta üle mõne kuu. Viimaks suutis ta leida töö kaubareisijana.
Eichmanni skaudimalevas olid mõned liikmed seotud paremäärmuslike organisatsioonidega. Küllap nende mõjul astus Adolf Rindevõitlejate Ühingu noorteorganisatsiooni liikmeks. See oli poolsõjaväeline ühing, mille eesmärk oli võidelda kommunistide ja sotsialistide vägivallatsemise vastu, mis muutus üha suuremaks probleemiks. Ühtlasi propageeris see ühing Austria ühendamist Saksamaaga ja juutide tagakiusamist. Selles ühingus hakkas Eichmann lugema Saksamaa natside väljaantud ajalehti.
Eichmannide perekonnatuttav Ernst Kaltenbrunner oli kohaliku SS-i juht. Tema soovitusel astus Adolf Eichmann 1. aprillil 1932 Austria natsipartei DNSAP ja aasta lõpupoole SS-i liikmeks. Tema ülesandeks oli organiseerida kõnelejate ja kuulajate kaitset natsipartei üritustel, mida vasakpoolsed sageli ründasid.
Kui 30. jaanuaril 1933 vannutati Saksamaal ametisse uus valitsus, mille juhiks sai Adolf Hitler, tegi see suurt muret Austria kantslerile (peaministrile) Engelbert Dollfussile, kes ei soovinud mingi hinna eest Austria ühendamist Saksamaaga. Märtsis 1933 peatas ta parlamendi tegevuse, takistas uute valimiste korraldamist ja sama aasta juunis keelustas natsipartei. Dollfussist sai Austria diktaator, kes välispoliitikas orienteerus fašistlikule Itaaliale. Natside elu Austrias läks väga kibedaks.
Umbes samal ajal kaotas Eichmann ülemaailmse majanduskriisi tõttu töökoha ja tema isagi oli sunnitud oma kaevandused ja tehase sulgema. Noormees otsustas sünnimaale tagasi pöörduda. Saksamaal tegi ta läbi SS-i koolituse, pärast mida osales natsipropagandamaterjalide salaja Austriasse toimetamises.

Õõvastav tähelend

Aastal 1934 hakkas Eichmannil SS-s igav ja ta palus enda üleviimist SD-sse (Sicherheitsdienst – natsipartei salateenistus). Tema ülesandeks sai andmete kogumine Saksamaal tegutsevate vabamüürlaste kohta. Viimastelt konfiskeeritud rituaalsetest esemetest koostas ta vabamüürlusevastase näituse, mida käisid vaatamas isegi Göring ja Himmler. Plaanis oli rajada terve muuseum, kuid enne seda kutsuti Eichmann Berliini SD juutide osakonda.
See oli läbimurre Eichmanni karjääris. Tema tööks sai sionistliku liikumise kohta andmete kogumine. Ta õppis isegi natuke heebrea ja jiidiši keelt ning käis ajakirjanikuna esinedes Palestiinas. Kuna tollal kaalusid natsid juutide väljasaatmist Palestiinasse, pidas Eichmann läbirääkimisi sionistliku ühingu Hagana esindajaga, kes pooldas seda plaani.
Ka isiklik elu laabus – 21. märtsil 1935 abiellus Eichmann kolm aastat noorema Veronikaga. Järgmise seitsme aasta jooksul said nad kolm last.
Aastal 1938 suunati vahepeal Untersturmführeriks (SS-i auaste, mis vastas leitnandile) ülendatud Eichmann Viini organiseerima juutide „vabatahtlikku” väljarännet hiljuti Saksamaaga ühendatud Austriast. Töötanud seejärel mõnda aega Prahas, naasis Eichmann Berliini, kus ta oktoobris 1939 määrati Riigi Juudiväljarändekeskuse juhiks. Natsidele ei piisanud enam juutidele surve avaldamisest, et nad emigreeruksid. Neid hakati sunniviisiliselt ümber asustama, esialgu endise Poola territooriumil moodustatud Kindralkubermangu, mida ei loetud Saksa Riigi osaks. Nagu teame, jõudis asi peagi juutide massilise tapmiseni.

Eichmann ei olnud küll lapsest saadik juute vihanud nagu Hitler, kuid ta tegi usinalt ja kohusetruult oma tööd. 20. jaanuaril 1942 korraldas ta kurikuulsa Wannsee konverentsi, kus Obergruppenführer Reinhard Heydrichi eesistumisel arutati, kuidas „juudiküsimuse lõpplahendus” (Endlösung der Judenfrage) teoks teha. Eichmann oli see, kes koostas dokumendi selle konverentsi otsustega, nn. Wannsee protokolli. Heydrichi korraldusel tuli see sõnastada ettevaatlikult ja vihjamisi, et jõledad otsused ei oleks kõrvalistele isikutele arusaadavad, kuid asjaosalised ise mõistaksid, millest jutt on.
Hulk aastaid hiljem toimunud ülekuulamisel ütles Eichmann, et Heydrich öelnud talle, et Hitler andis käsu kõik Saksamaa kontrolli all olevatel aladel elavad juudid tappa. Eichmanni ja tema alluvate ülesanne oli organiseerida ühes või teises piirkonnas elavate juutide kohta info kogumine, nende vara konfiskeerimine ja juutide äravedu koonduslaagritesse. Eichmann püüdiski hiljem väita, et tema ei osalenud holokaustis, vaid koostas kõigest rongide graafikuid.
Abikaasa Veronika, kellele Berliinis ei meeldinud, elas koos lastega Prahas. Adolf käis neil esialgu külas korra nädalas, hiljem korra kuus. Tööd oli nii palju!
Aastal 1944 korraldas Saksamaa riigipöörde tõrksas liitlasriigis Ungaris. Nüüd algas ka seal juutide massiline tapmine, mida organiseerima saadeti Adolf Eichmann. Ta lahkus Budapestist alles detsembris samal päeval kui Nõukogude Liidu ja poolt vahetanud Rumeenia väed linna ümber piirasid. Mõnda aega viibis ta Berliinis, kus juhtis suure hulga dokumentide ärapõletamist. Sõja lõppedes oli ta oma perega Austrias, kus USA sõjavägi ta vangi võttis.
Eichmannil ei õnnestunud varjata oma kuulumist SS-i, sest igal liikmel oli tätoveering isikliku numbriga. Oma õiget nime ta siiski ei öelnud, vaid kasutas võltsdokumente Otto Eckmanni nimele. Register, mis võimaldanuks numbri järgi kindlaks teha, kes ta on, asus Nõukogude Liidu okupatsioonitsoonis. Seepärast teadis Eichmann, et tema isiku tuvastamise peale läheb aega. Ta viidi Lääne-Saksamaale sunnitööle, kust ta põgenes, kui sai teada, et tema identiteet on päevavalgele tulnud. Järgnevatel aastatel redutas ta Saksamaal, kolides siia-sinna.
Aastal 1948 sai Eichmann Itaalias tegutseva ühingu kaudu, mis natse põgenema aitas, Punaselt Ristilt isikutunnistuse Ricardo Klementi nimele ja sissesõiduloa Argentiinasse. Ühing oli mitmes kloostris varjupaigad sisse seadnud. Neid mööda rännates õnnestus Eichmannil 17. juunil 1950 Genuas laevale minna ja neli nädalat hiljem Buenos Airesesse jõuda. Uuel kodumaal pidas ta mitmeid ameteid ja jäi lõpuks pidama Saksa autofirma Mercedes esinduses.
Ehkki propaganda püüab väita, et natsidel ei olnud mingeid inimlikke tundeid, oli Adolf Eichmann silmnähtavalt kiindunud oma abikaasasse ja lastesse, kellele ta saatis Saksamaale sõna, et nad tema juurde Argentiinasse tuleksid. Aastal 1955 sündis Eichmannidel Buenos Aireses neljas poeg, kellest hiljem sai tunnustatud arheoloog. Perekond oligi see, mis Eichmannile hukatuse tõi.

Vaenlane number 1

Pärast seda, kui natside ninamehed olid Nürnbergis hukatud, sai Adolf Eichmannist kõige vihatum tabamata sõjakurjategija. Eichmanni allkiri seisis selliste verdtarretamapanevate dokumentide all, et ta sai Iisraelis hüüdnime „holokausti arhitekt”.
Liigse tagasihoidlikkuse all Eichmann ei kannatanud. Aastal 1956 andis ta põhjalikud intervjuud ajakirjanik Willem Sassenile, kes kavatses kirjutada tema biograafia, kuid piirdus lõpuks siiski artiklitega ajakirjades „Life” ja „Stern”. Eichmann andis Sassenile lausa oma käsikirjalisi märkmeid.
Sassen teda siiski ei reetnud. Hoopis legendaarne natsikütt Simon Wiesenthal sai 1953. aastal näha kirja, millest ilmnes, et Adolf Eichmanni olevat nähtud Buenos Aireses. Wiesenthal edastas selle info viivitamatult Iisraeli ametivõimudele.
Mõni aasta hiljem saavutasid holokaustiaktivistid selle, et Iisraeli valitsus pani Eichmanni kohta käiva teabe eest välja rahalise autasu. Nüüd saadi vihje Argentiinas elavalt Saksamaa juudilt Lothar Hermannilt, kelle tütrega kurameeris mees nimega Klaus Eichmann. Oma isa ülesandel läks neiu Klausiga koos koju ja kohtas seal meest, keda Klaus nimetas isaks. Saksamaal elava tuttava kaudu edastas ajakirjanik selle info Iisraeli.
Teatavasti oli Adolf Eichmanni vanema poja nimi Klaus. Paraku ei olnud natsiküttidel Eichmannist ühtegi head fotot. Seetõttu laskis Wiesenthal Austrias Eichmanni isa matustel osalenuid pildistada ja andis pildid Iisraeli agentidele. Adolf ise sinna muidugi ei ilmunud, aga Wiesenthal oli kuulnud, et vend Otto olevat väga Adolfi nägu.
Lothar Hermanni antud info kontrollimiseks saadeti Buenos Airesesse asja uurima Iisraeli agent Zvi Aharoni. Tema jõudis arvamusele, et see kahtlane mees oli tõesti tagaotsitav sõjakurjategija Adolf Eichmann.

Käsk elusalt kinni võtta

Argentiinalt natsi väljaandmist taotleda oli tollal üsna lootusetu. Pealegi kardeti Iisraelis, et Eichmann võidakse välja anda hoopis Saksa Liitvabariigile. Seal aga oli surmanuhtlus 1949. aastal tühistatud. Seepärast otsustas Iisraeli peaminister David Ben-Gurion, et Eichmann tuleb salaja kinni nabida ja Iisraeli toimetada. Salateenistuse Mossad direktor Isser Harel sõitis ise Argentiinasse operatsiooni juhtima.
Sajaprotsendilist kindlust, et Ricardo Klement on Adolf Eichmann, ikkagi ei olnud, sest, nagu öeldud, ei teadnud keegi täpselt, kuidas 54-aastane Eichmann välja näeb. Appi tuli Eichmannide enda rumalus. Nimelt said agendid naabritelt teada, et 21. märtsil 1960 oli pere tähistanud suurejooneliselt mingit tähtpäeva. Eichmanni toimikust nägid agendid, et see oli tema 25. pulma-aastapäev!

Mossad asutas reisibüroo, mis organiseeris eri marsruute pidi Buenos Airesesse üle 30 luureoperatiivtöötaja. Kaheksamehelist röövijategruppi juhtis Mossadi agent Rafael „Rafi” Eitan (1926–2019). Gruppi kuulusid agendid, kes olid kas ise natside käes kannatanud või kelle sugulasi oli hukkunud. Sissekukkumise korral pidid nad väitma, et neil oli isiklik soov Eichmannile kätte maksta, ja eitama mistahes seost eriteenistusega. Seejuures oli neil kategooriline käsk võtta Eichmann kinni elusana.
Agendid üürisid Buenos Aireses kaks maja ja mitu korterit ning hakkasid 26. aprillil Eichmanni jälitama. Tuvastati, et kohalikus Mercedes-Benzi tehases töötav Eichmann naasis igal õhtul kella seitsme paiku bussiga koju. Ta elas suhteliselt vaikses rajoonis Garibaldi tänaval, mistõttu teda loodeti saavat kinni nabida ilma erilist tähelepanu äratamata. Rööv planeeriti 10. maile, kuid hiljem lükati ööpäeva võrra edasi.
Nii ootaski Rafi Eitani grupp 11. mai õhtul Eichmanni kodu lähedal kahe autoga. Eichmannil läks aga tervelt tund aega kauem aega kui tavaliselt. Kui Eitan kavatses juba varitsuse ära kutsuda, ilmus Eichmann siiski välja. Agent Peter Malkin kõnetas teda hispaania keeles. Eichmannile tundus asi kahtlane ja ta püüdis põgeneda, kuid kohale jooksid veel kaks agenti, kes väänasid ta maha, sidusid käed-jalad kinni, panid tropi suhu ja surusid ta autosse. Enne kui jõuti talle tropp suhu panna, röökis Eichmann nagu siga tõurastamisel, suutes öelda vaid: „Ma olen alistunud oma saatusele.” Pealt ei näinud seda keegi. Kõrvaline koht oli hästi valitud.
Eichmann viidi linnalähedasse villasse, kus teda kuulati üheksa päeva üle, veendumaks et ta on tõesti see mees, keda otsitakse.
Mossadil oli olnud plaan sama reisi ajal kinni nabida teinegi sõjakurjategija Josef Mengele ja viia mõlemad Iisraeli sama lennukiga, kuid Mengele oli viimasel hetkel haisu ninna saanud ja Buenos Airesest jalga lasknud. Ta elas 68-aastaseks ja suri Brasiilias, kui meres ujudes südamerabanduse sai.

Kuidas saak Argentiinast välja toimetada?

Eichmanni kinninabimine korraldati mais seepärast, et 20. mail 1960 seisis ees Argentiina iseseisvuse 150. aastapäeva pidulik tähistamine, kuhu olid kutsutud ka Iisraeli delegaadid. Nad saabusidki Buenos Airesesse 19. mail. Ühele Iisraeli valitsuse lennuki stjuuarditest lavastati linna peal autoõnnetus. Uimastatud Eichmann viidi vigastatud stjuuardi pähe lennukisse (pole välistatud, et pärast üheksat päeva Iisraeli agentide käes vajas ta ka päriselt arstiabi) ja 20. mail lendas lennuk välja. Pärast vahemaandumist Dakaris jõudis lennuk 22. mail Iisraeli. Järgmisel päeval tegi peaminister Ben-Gurion Adolf Eichmanni tabamise ametlikult teatavaks.
Argentiina pidas õigusega oma territooriumil toimepandud inimröövi agressiooniaktiks ja nõudis ÜRO Julgeolekunõukogu kiirkorras kokkukutsumist. Iisraeli esindaja Golda Meir väitis, et Eichmanni röövisid eraisikud, kes tegutsesid omal initsiatiivil, ning seega pole Iisraeli riik milleski süüdi. Sellist lapsikut õigustust ei uskunud muidugi keegi ja Julgeolekunõukogu mõistis Iisraeli poolt Argentiina suveräänsuse rikkumise hukka. Mõistagi ei teinud Iisrael sellest välja. Iisraeli kohus otsustas, et asjaoludel, kuidas Eichmann kohtu ette toimetati, ei ole tema vastutuse seisukohalt mingit tähtsust.
Pärast üheksa kuud kestnud ülekuulamisi, mille käigus produtseeriti 3500 lehekülge dokumente, anti Eichmann 11. aprillil 1961 kohtu alla ja mõisteti 15. detsembril 1961 surma. Apellatsioon ja armuandmispalve jäeti muidugi rahuldamata ja 1. juunil 1962 poodi „holokausti arhitekt” Ramla vangla õuel.
Lothar Hermann sai oma auga ärateenitud tasu Iisraeli Riigilt kätte alles 1971. aastal.

 ©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
„Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.”
Kui palju oli tegelikult Natsi-Saksamaal koonduslaagreid?