Hitler marssal Mannerheimi 75-ndal juubelil kontvõõraks (galerii)
Soome kaitsejõudude ülemjuhataja marssal Carl Gustav Emil Mannerheimi 75. sünnipäev oli 4. juunil 1942. Mannerheimi ammune usaldusalune ja teenekas väejuht jalaväekindral Erik Heinrichs valis peopaigaks aktsiaseltsi Enso-Gutzeit Kaukopää tehaste manööverdusrööbastiku (praegu Imatra linna koosseisus, umbes 240 km Helsingist). Koha valikut mõjutas selle asukoht Immola sõjaväelennuvälja lähedal ning head raud- ja maanteeühendused. Peo korralduse eest vastutas Mikkeli komandant jäägrikolonel Kurt Bruncrona.
Soome väejuhatus teadis, et Saksamaa kavatseb saata sünnipäevale kõrge külalise, kuid ei teadnud veel, kelle. „Hundikoopasse“ (Hitleri peakorter Ida-Preisimaal 23. juunist 1941 kuni 20. novembrini 1944) saadeti 25. mai õhtul teade, et sünnipäevakülaline võib saabuda lennates Immola lennuväljale, kuhu talle vastu tullakse.
Juba järgmisel päeval sai Hitleri isiklik piloot SS-Oberführer Hans Baur ülesandeks teha neljamootorilise lennukiga Focke-Wulf Fw 200 Condor proovilend Immolasse (vahemaa linnulennult umbes 800 km), kaasas Hitleri maaväeadjutant major Gerhard Engel.
Tugevdamaks ülemjuhataja sünnipäevapeo ajal õhutõrjet, viidi Immolasse üle 3. õhutõrjepataljon. Manööverdusrööbastikule endale paigutati juba 26. mail õhutõrjekuulipildujajagu kahe 12,7-mm kuulipildujaga. Sünnipäevapaika rajati ka telefoni- ja telegraafisideühendus Peakorteri sidekeskusega Mikkelis (100 km loode pool). Nii võis Mannerheim isegi sünnipäevapeo ajal võtta vajaduse korral ühendust eri rindelõikudega.
Väliskülaliste saabumiskoht – Immola lennuväli – oli ringikujuline ja maanduda oli võimalik kahest suunast. Põhja-lõunasuunaline maandumisrada oli 950 m ja ida-läänesuunaline 750 m pikk. Lennuvälja lähedal asus kasarmuala, millel tegutsesid 3. lennuväerügemendi staap, 3. piirivalveüksuse staap ja piirivalvekool. Lennuvälja kaitses seitse Fiat G.50 tüüpi hävituslennukit, mis kuulusid 26. eskadrilli. Maanteed mööda oli Immola lennuväljalt Kaukopää tehaste manööverdusrööbastikule umbes 5 kilomeetrit.
Soome president Risto Ryti ja Mannerheim ise sõitsid kohale eraldi rongidega.
Sünnipäevale eelneval päeval teatati nii presidendile kui ka Mannerheimile, et riigikantsler Hitler saabub isiklikult Mannerheimi õnnitlema. See heitis kohe teatavat varju järgmise päeva peole, sest oli selge, et tervitusvisiidist saab sensatsioon, millest maailma ajakirjandus teeb kaugeleulatuvaid järeldusi, mille üle vähemalt Saksamaa ei kurvastaks.
Hommikused õnnitlused
Teel peopaika kaeti Mannerheimi rongis ülemjuhatajale ja teda saatvatele ohvitseridele kell 8 kohvilaud. Pärast seda sai rongi personal võimaluse Mannerheimi õnnitluseks kätelda. Peagi jõudis rong Kaukopää haruteele. Vabariigi presidendi rong saabus umbes kell 9.
Ehkki Mannerheim oli sünnipäevalaps, tegi ta, nagu protokoll nõudis, esmalt koos jalaväekindral Erich Heinrichsi ja oma adjutandi kolonelleitnant Ragnar Grönvalliga tervitusvisiidi presidendi salongvagunisse. President kinkis marssalile oma hõberaamis foto.
Nüüd võisid alata ametlikud pidustused. Mannerheim läks õnnitlemispaigaks määratud restoranvagunisse ning esimesena saabusid teda õnnitlema president Ryti ja valitsus, nende hulgas kaitseminister Rudolf Walden, kelle Mannerheim oli samal päeval ülendanud jalaväekindraliks. Õnnitlejate voolu alustas vabariigi president, kes tegi teatavaks, et oli riiginõukogu ettepanekul omistanud Mannerheimile Soome marssali aunimetuse. Õnnitluse luges ette president Risto Ryti:
„Soome Vabariigi valitsus esitab Teile Soome rahva austava tervituse. Teie keskne panus iseseisva Soome loomisse annab Teile riigi asutajate seas aukoha. Teie kaugelenägelik töö rahva tugevdamiseks tõstab Teid Soome ajaloo eeskujulike isiksuste esiritta. Hiilgavad sõjalised saavutused asetavad Teid aukohale meie ajaloo suurima sõjamehena. Need on õigustanud meid omistama Teile Soome Marssali tiitli ja määrama Teie sünnipäeva, 4. juuni, meie kangelasliku kaitseväe lipupäevaks.“
Marssal nentis, et saadud auavaldused on „sel määral ainulaadsed, et ma ei või muud kui meeleliigutusega südamest tänada“.
Soome Marssali aunimetuse eeskujudeks olid ajaloolised Rootsi ja Prantsusmaa marssali tiitlid, mis praktikas olid kõrgemad kui feldmarssal. Mannerheim ise hindas oma uut auastet ja nõudis alluvatelt edaspidi enda kõnetamist „Soome Marssal“ ilma sõnata „härra“.
Ühtlasi anti marssalile valitsuse korraldusel vermitud Mannerheimi medal, mille oli kujundanud legendaarne soome skulptor Emil Wikström. Medali ainus kuldeksemplar anti marssalile, hõbedane 14 inimesele riigi kõrgeimates ametites. Pronksi löödud medalit omistati ohvitseridele, kõrgetele ametnikele ja muudele teenekatele isikutele.
Eriti hea meel oli marssalil Soome ametiühingute keskliidu sünnipäevaõnnitluse üle, kuna ta pidas seda tähelepanuavaldusi märgiks selle kohta, et sisepoliitiline konsensus, mida ta põhiküsimustes püüdis saavutada, oli mõjule pääsenud ja heaks kiidetud. Eduskund soovis sõjajuhti konkreetselt meeles pidada ja teatas, et ostis Mannerheimile kingituseks selle Kaivopuistos Kalliolinnantiel asuva hoone, mida Mannerheim oli rentinud. Hiljem selgus, et Eduskunna kink oli ilus žest, kuna kinnisvara omanik ei olnud lõpuks isegi pärast läbirääkimisi nõus müügilepingut tegema, ja kingitus asendus Lohjal asuva Kirkniemi mõisaga, mida Mannerheim sõjajärgsetel aastatel valitses aadlimehele sobival viisil.
Kaukopää manööverdusrööbastikul oli muidu viis rööpapaari, kuid kaks neist olid demonteeritud, et sünnipäevakülalistel oleks mugavam liikuda. Rongid paigutati nii, et Saimaa järve poolsel teel asus marssali rongi koosseisus olnud õhutõrjevagun, järgmisel marssali rong ja äärmisel teel vabariigi presidendi rong. Kahtlemata pandi õhutõrjevagun äärele selleks, et laskeala oleks maksimaalne.
Toitlustamine pidi toimuma kahes Mannerheimi rongi restoranvagunis. Kummaski oli kuus nelja- ja kuus kaheinimeselauda. Nii mahtus 70 peolist kahte vagunisse just sobivalt ära. Teisest rongist toodi hõbedased söögiriistad, mis olid presidendilossist laenuks võetud. Restoranvagunid ja marssali salongvagun kaunistati lilleseadete ja värskete kaseokstega. Kõrgete külaliste ninaesise eest hoolitsesid Mikkelis asuva hotelli Kaleva kokad ja ettekandjad.
Alles hommikupoolikul sai kohalviibijatele teatavaks, et kõrge külaline, keda oodatakse, on Saksamaa riigikantsler Adolf Hitler ise. See oli sensatsioon! Oli ju kõigile teada, et Hitleril ei ole kunagi kombeks sünnipäevadel käia.
Presidendi rongis ei tahetudki teadet esialgu tõsiselt võtta. Saksamaa diktaator tuleb isiklikult õnnitlema väikeriigi sõjaväe ülemjuhatajat? Leiti, et kui see tõsi on, siis tähendab see demonstratiivset austusavaldust Soome kangelaslikule võitlusele. Erilist vaimustust Hitleri külaskäik kelleski ei tekitanud, aga rahuloluga nenditi, kui tähtis Soome Saksamaa silmis peab olema.
Saksa külalised
Pärast kella 11 hommikul hakkas Immola lennuväljale maanduma lennukeid kõrgete Saksa külalistega – esimesena lennuväekindral Hans-Georg von Seidel, pisut hiljem mägikorpuse „Norwegen“ ülem kindral Eduard Dietl ja viimasena Põhja-Skandinaavias dislotseeruvate Saksa õhujõudude komandör kindralkolonel Hans-Jürgen Stumpff. Neil olid lennuväljal vastas Soome kindralid.
Kindral von Seidel andis Mannerheimile üle riigimarssal Göringi kingituse, Friedrich Suurt kujutava portselanskulptuuri.
Kindralpolkovnik Stumpff omakorda tõi Luftwaffe kingitusena sööstpommitaja Junkers Ju 87 mudeli.
Hitlerile, kelle lennuk pidi maanduma kell 12.30, läks Immolasse vastu vabariigi president ise koos oma esimese adjutandi jäägrikolonelleitnant Börje Söderströmi ja kindral Viljo Einar Tuompoga. Nendega olid kaasas Saksa sideohvitser Soomes kindral Waldemar Erfurth, Saksamaa saadik Helsingis Wilpert von Blücher, Saksa diplomaat Walter Hewel (sideametnik füüreri peakorteri ja Saksa välisministeeriumi vahel) ja Hitleri ülemadjutant kindralmajor Rudolf Schmundt. Tervitusdelegatsioon saabus lennuväljale viimasel hetkel – Hitleri lennuk oli juba maandumas, mõni minut enne ettenähtud aega.
Hitleri reis Immolasse
Kinnitus, et Mannerheimi sünnipäevapidu toimub tõepoolest kokkulepitud kohas, saadeti „Hundikoopasse“ šifreerimismasina Enigma abil 4. juuni hommikul kell 7. Samal ajal kandis Soome kindral Paavo Talvela Hitleri peakorteri „Hundikoopa“ lähedasel Wilhelmsdorfi (praegu Kętrzyn-Wilamowo Poolas) lennuväljal endast ette Hitleri laevastikuadjutandile mereväekapten Karl-Jesko von Puttkamerile. Talvela pidi kõrge külalise lennukis Soome esindajana kaasa sõitma. Hitlerit saatsid veel OKW (Relvajõudude ülemjuhatus) ülem kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel, valitsuse pressiülem Otto Dietrich, laevastikuadjutant von Puttkamer ja lennuväeadjutant kolonel Nicolaus von Below, Hitleri ihukaitsja politseikolonel Johann Rattenhuber, saatearst prof. Karl Brandt, isiklik fotograaf Heinrich Hoffmann ja isiklik filmioperaator Walter Frentz. Lennukit juhtinud Oberführer Hans Baur oli tegutsenud Hitleri isikliku piloodina juba kümme aastat.
Hitler saabus peakorterist Wilhelmsdorfi lennuväljale täpselt stardiajaks, kell 8 kohaliku aja järgi, mis oli tollasest Soome suveajast tund aega tagasi. Lennuk sai õhku tõusta siiski alles 20 minutit hiljem, sest Baur oli proovilennu ajal märganud, et lennuki vasaku teliku ratas oli maandudes lohisenud. Riket ei jõutud enne stardiaega täielikult remontida.
Lennuk, millega delegatsioon lendas, ei olnud Hitleri tavaline „Führermaschine“, vaid sama tüüpi Focke-Wulf Fw 200 Condor, nelja mootoriga reisilennuk, seesama, millega Baur oli teinud tutvumislennu Immolasse 26. mail. Hitleri isiklikud lennukid olid olnud seda tüüpi 1937. aastast saadik. Lennuki maksimaalne kiirus oli 360 km/h ja ta sai täis paakidega lennata 3200 km kaugusele. Condoris oli kaks reisijasektsiooni. Eesmine oli Hitleri ning tagumine tema adjutantide ja teiste reisijate käsutuses.
Condorit saatis kahe mootoriga pommitaja Heinkel He 111, mis vedas pagasit. Talvela kirjeldas seda hetke oma memuaarides hardunult: „Meeleolu oli pidulik, kui teadsid, et lendad õhuavarustes maailma ajaloo võib-olla kõige erakordsema inimesega, igal juhul tänapäeva kuulsaima ja väljapaistvaima geeniusega.“
Hitleri lennukit saatsid neli Messerschmitt Bf 109 F-4 tüüpi hävitajat ja Tallinna lähedal lisandus kolm vesilennukit Arado Ar 196 (ei vasta tõele mõnede eesti ajaloolaste väide, nagu oleks Hitleri lennuk teinud tagasiteel Saksamaale vahemaandumise Tallinnas). Kui Soome laht oli ületatud, maandusid vesilennukid plaani kohaselt Santahaminasse, Messerschmitt-hävitajad omakorda Helsingi Malmi lennuväljale. Sakslastega kokkulepitu kohaselt asendasid Soome õhuruumis Saksa hävitajaid neli Soome õhujõudude Brewster B-239 tüüpi hävitajat. Need startisid Malmist kell 11.05 ja võtsid eskordiülesande üle 1000 m kõrgusel lennuvälja kohal. Leitnant Joel Savonen ja lentomestari (ülemveebli ja lipniku vaheline auaste) Veikko Rimminen pidid julgestama Hitleri Condor-lennukit, leitnant Hans Wind ja seersant Turo Järvi lisalennukit He 111.
Wind jutustas oma memuaarides, et Condori kiirus oli päris suur ja Brewsterid pidid lendama tavapärasest madallennukiirusest kiiremini, et kaitstav eest ära ei kaoks. Ilm Soome õhuruumis halvenes. Salpausselkä kohal (umbes poolel teel Immolasse) olid pilved juba kõigest paarisaja meetri kõrgusel. Soome pilootidel oli tükk tegu, et lennukeid õigel kursil hoida ja väikesel lennukõrgusel maastikutakistusi vältida. Savonen rääkis, et ta andis juba lennu algupoolel Windile loa halva ilma tõttu Vesivehmaa lennuväljale maanduda. Immolasse lendas Wind kaks tundi hiljem, kui ilm paremaks oli läinud.
Hiljem läks liikvele kõlakas, nagu oleks Hitleri lennuk äärepealt riivanud Kaukopää tehase 126 m kõrgust korstnat. Praegu teame siiski, et Kaukopää tehase korsten jäi lennukite maandumistrajektoorist umbes kahe kilomeetri kaugusele.
Soome õhuruumis jälgis Hitler teraselt maastikku ja kommenteeris selle ilu Talvelale: „Kui kaunis see kõik on!“ Hiljem pöördus ta jälle Talvela poole ja hüüatas: „Mets! Mets!“ Korra küsis Hitler Talvelalt, kui palju Soomes järvi on. Vastus „50 000“ äratas temas suurt imestust.
Kell 12.25 maandus Condor halbades ilmastikuoludes Immola lennuväljale tavalisest suuremal kiirusel ja lennuki vasaku teliku piduritrummel süttis järsu pidurduse tagajärjel põlema. Nagu juba öeldud, et olnud osaliselt lukus pidurit suudetud enne Wilhelmsdorfi lennuväljalt lahkumist täielikult ära remontida. Immola lennuväljal kustutati põlev ratas tulekustutiga kiiresti. Hiljem, kui Hitler seda maandumist filmikroonikast vaatas, märkas ta põlengut ja küsis Baurilt selgitust. Baur vastas lihtsalt, et üks ratas oli põlema süttinud.
Talvela märkas, et lennukile oli vastu tulnud vabariigi president. Ta teatas sellest kohe Hitlerile, kes ilmse hämmastusega tõdes: „President!“ Lennukist välja astudes kiirustas Hitler president Rytit ja seejärel tema saatjaskonna liikmeid tervitama.
Kohtumine Mannerheimiga
Hitleri visiit kestis kõigest kuus tundi, kuid sellest tehti palju fotosid ja seda filmiti innukalt. Rongivagunis toimunud keskustelul olid kohal ka president Ryti ja kindralfeldmarssal Keitel. Mannerheim räägib sellest vestlusest oma mälestustes. Vestluse sisu sai ta teada alles mälestuste kirjutamise ajal, kui kolonel Aladar Paasonen esitas talle salaja lindistatud salvestiselt maha kirjutatud teksti. Vestluse enda ehk Hitleri peaaegu täielikult teisi välistanud esitluse kohta ütles Mannerheim hiljem, et sai sellest vähe aru, sest Hitler rääkis nii kiiresti ja kuulajast hoolimata. Hitler oli võimekas kõneleja, kes sundis end kuulama, kuid täiesti lootusetu vestluskaaslane. Ta oli võimeline kõnelema ainult iseendaga.
Vaadanud üle aukompanii, mis oli kiiruga kokku klopsitud lennumehaanikakursantidest, kelle väljaõpe oli Immolas just eelmisel päeval lõppenud, istus Hitler koos president Rytiga soomustatud Mercedes-Benz Typ 770 Cabriolet’sse. See üks oma aja uhkemaid autosid oli Hitleri kingitus Mannerheimile ja oli antu marssalile üle juba 1941. aasta detsembris. Autot juhtis Mannerheimi autojuht Kauko Ranta. Esiistmel Ranta kõrval sõitis presidendi adjutant kolonelleitnant Söderström.
Lisaks Hitleri ja Ryti autodele sõitis peopaika nende järel veel seitse autot ülejäänud külaliste, vastuvõtjate ja kingitustega.
Ryti ja Hitleri autod peatusid Saunaniemi ülekäigusillal marssali ja presidendi rongide vahel. Leitnant Antero Vartia kirjeldas saabumist järgmiselt: „Saksamaa juht astus autost välja. Valitses väga pingeline vaikus, mida rikkusid üksnes filmikaamerate surin ja fotoaparaatide plõksatused. Saabujad pöördusid raudteega paralleelsele külavaheteele ja olid peagi marssali salongvaguni ees, kus valvasid kaks kiivritega Soome sõdurit.“
Kui Hitler ja Ryti kaaskonnaga Mannerheimi rongile lähenesid, astus neile vastu marssal koos kindral Heinrichsi, kindralleitnant Airo, Peakorteri luureülema kolonel Aladár Paasose ja mõlema adjutandiga. Mannerheim ja Hitler kohtusid rongi keskpaigas restoranvaguni nr. 2052 kohal ja tervitasid käteldes. Hitler esitas õnnesoovi, marssal vastas sellele ja esitles siis end saatvaid ohvitsere.
„Seesama lihtne munder, helepruun vöörihm ja õlarihm, rinnas I klassi Raudrist, vormimüts, mida ääristas kuldne ülemjuhataja lint. Ta peatus hetkeks vaatama raudteelt paistvat maastikku, lausudes mõned tunnustavad sõnad Soome looduse kohta, ja jätkas siis teed Soome Marssali salongvagunisse,“ – nii jätkab leitnant Vartia oma kirjeldust.
Kui Hitler oli oma õnnitlused esitanud, vastas Mannerheim sellele nõnda: „Härra riigikantsler ja Saksamaa kaitsejõudude ülemjuhataja! Lubage mul väljendada kõige aupaklikumat tänu eriti armastusväärsete õnnesoovide eest. Teie õnnitlus on ülimaks auks minule ja Soome kaitsejõududele, ning südames ja mõtetes oskan ma seda täiel määral hinnata. Samuti tänan südamest minule isiklikult antud ilusa kingituse eest. See saab olema mulle püsivaks mälestuseks praeguse hetke rängast võitlusest vaimse ja materiaalse kultuuri kõrgeimate väärtuste eest, mida me peame Saksa võimsate ja kuulsusrikaste kaitsejõudude kõrval. Mulle osaks saanud au tähendust ja väärtust rõhutab ülimal määral teie kohalviibimine, härra riigikantsler, täna siin meie hulgas. Minule ja meile kõigile ei ole pelgalt suurimaks rõõmuks, vaid ka sügavaks auks, et Saksamaa kaitsejõudude ülemjuhataja ise esitas need õnnesoovid ja andis üle selle kingituse. Eriti kõrgelt hindan ma seda, et teie, härra riigikantsler, leidsite võimaluse asuda sellele teekonnale just nendel päevadel, kui Saksamaa juhtkond, mehised saksa südamed ja Saksa relvad on võidelnud mastaapsetes ja hiilgavates lahingutes ning andnud meile lootust peatsest võidukast lahendusest.“
Hitler siirdus nüüd vabariigi presidendist juhatatuna teise restoranvagunisse, kus president esitles Soome valitsuse liikmeid, kellega Hitler jäi hetkeks juttu ajama. Erilise tähelepanu osaliseks sai minister Väinö Tanner, keda Hitler pidas üheks võtmetegelaseks bolševismivastases võitluses.
Hitler rääkis, et oli juba varem pidanud plaani Soomet külastada. „Olin otsustanud sõita 1940. aasta Helsingi olümpiamängudele, et tutvuda Soome ja tema sportlastega, kelle sooritusi õppisin imetlema Berliini olümpiamängudel. Paraku muutis sõda mu plaane.“
Seejärel esitleti väljas Hitlerile kõiki kohalviibivaid Soome ohvitsere ning Hitler surus igaühel kätt ja lausus paar sõbralikku sõna. Nende järel olid rivis Saksa ohvitserid, nende hulgas kindral Eduard Dietl, kes sai just praegu oma ülemjuhatajalt teada, et on ülendatud kindralkoloneliks (Generaloberst). Dietl oli saanud Hitleri soosikuks ja natsipropaganda lemmiklapseks pärast seda kui ta aastal 1940 oli 4500 mehega kolm kuud visalt kaitsnud Narvikit (Põhja-Norras) ülekaaluka vastase vastu. (Dietl hukkus lennuõnnetusel 23. juunil 1944.)
Ohvitseride tutvustamise järel soovis Hitler isiklikult esitleda Mannerheimile saadetud autosid, kolme Steyr Kommandeurwagen Kfz 21 tüüpi maastikuautot, mis oli toodud Immolasse kaks päeva varem.
Seejärel saatis Mannerheim Hitleri metsateed pidi manööverdusrööbastikule, kus Hitler astus üksinda vabariigi presidendi salongvagunisse. Umbes 15 minutit kestnud vestluse ajal ütles Ryti, et Hitler rääkinud „pisar silmas“ oma süümepiinadest Talvesõja ajal, kui tal ei olnud võimalik midagi Soome heaks teha. Lisaks ütles Hitler, et Talvesõda oli ta NSV Liidu relvajõudude suhtes eksitusse viinud. Suvel 1941 oli Punaarmee Hitleri sõnul juba oodatust tugevam, kuid kui tema ei oleks NSV Liitu rünnanud, oleks Punaarmee talle sügisel kallale tulnud. Ootamatult külm 1941/42. aasta talv oli viinud Saksa armee peaaegu hukatusse ja mitmed kõrgemad kindralid olid nõudnud armee taganemist riigipiirini, kuid Hitler oli isiklikult käinud piki rinnet olukorda selgitamas ning saanud oma mehed äärmuseni pingutama ja vastu pidama.
President Ryti kirjeldas omakorda Hitlerile raskusi toiduainetega Soomes möödunud talvel, kui mere jäätumine oli takistanud importi Saksamaalt ja Taanist. Hitler kinnitas Rytile, et edaspidi ei ole soome rahval vaja nälga kannatada, sest saksa rahva nappidest varudest saab alati nii palju ära võtta, et soomlastelegi jätkub. Hitler ülistas soomlaste kangelaslikkust ja ütles, et Soome on kõikidest Saksamaa liitlastest kõige usaldusväärsem.
Kui vestlus oli lõppenud, kõndisid Ryti ja Hitler tagasi Mannerheimi rongi, kus kahte restoranvagunisse oli kaetud pidulik lõuna.
Mannerheimi dinee algas kell 13.15. Eelroaks pakuti muna-riisi- ning kapsapirukaid, samuti Rajamäki akvaviiti ja õlut, kalaroaks oli küpsetatud lõhe ja veiniks Dienheimer 1937, Spätlese natur. Piduliku lõunasöögi alguses toodi riigikantsler Hitlerile ainult tema tarvis valmistatud ürdijook, et tugevdada söögiisu, mida pakutud toit vähendas. Alkoholi see ürdikokteil vaevalt küll sisaldas, kuna see ei kuulunud ainete hulka, mida riigikantsler tarbis.
Külma majoneesilõhe asemel pakuti Hitlerile eelroaks muna-riisi- ja kapsapirukaid ning sparglisuppi. Pearoaks oli juurvilja-pajaroog. Ka ei puudutanud Hitler Chäteau Bel-Airi. Salatit Hitler küll võttis, kuid mitte magustoiduks pakutud puuviljasalatit, kuna selle valmistamiseks oli kasutatud alkoholi, Kirschwasser’it ehk valget kirsiviina. Nii ranget täiskarsklast ei nähtud Mannerheimi lauas just sageli…
Joogiks jõi Hitler teed ning mineraalvett. Ülejäänud peorahvas sõi lõhesuppi ja täidetud hane ning joogiks veini ja šampust.
Pärast lõunasööki läksid Hitler, Mannerheim, Ryti ja Keitel kõrvalasuvasse salongivagunisse. Hitleri roll lauavestluses oli dialoogiga katkestatud monoloog, milles ta käsitles venelaste otsatut sõjapotentsiaali, mille ulatust ta ei olnud osanud arvata. Imestus selle üle pidi sõnadetagi selgitama, miks tema armee Venemaal nii paljude raskustega silmitsi seisis. Küllap ta ei andnudki endale aru, et rääkis mehega, kes oli Esimeses maailmasõjas võidelnud idarindel kolm aastat sakslaste vastu ning teadis ja tundis, kuidas kevadise sula ja sügisvihmade ajal teed uppusid ning kui hammustavalt külm võib olla talvine tuul väljal ja kui katkendlik põldude ja metsasaartega maastik.
Salongvagunis räägitust on säilinud salaja lindistatud 11.23 minutiline lõik. (NB! Vt YouTube: The Hitler and Mannerheim Recording in Finland, June 4, 1942 (Subtitles.) või The Only Secret Recording of Hitler’s Normal Voice | The Hitler-Mannerheim Recording (kommentaaridega ja nii inglis- kui saksakeelsete subtiitritega).
Tegemist on ainsa säilinud helisalvestiga Hitleri eraviisilisest normaalsest kõnemaneerist (kõnesid pidades ta tavaliselt karjus). Kokku kestis jutuajamine tund aega.
Pärast kõnelusi liikus Hitler koos Saksa külalistega Mannerheimi rongi viimasesse vagunisse. Seal räägitust on teada väga vähe. Hitler oli tõstatanud Mannerheimi mure, et Soome pole saanud lubatud väeosasid ja palunud oma alluvatel täita Mannerheimile antud lubadused.
Hüvastijätt Soomega
Kui Hitler lahkuma valmistus ja pidulised autode juurde kogunesid, ulatas Soome välisminister Rolf Witting Mannerheimile Hitleri visiidist jutustava pressiteate mustandi. Marssal tahtis teha teatesse parandusi, iseäranis muuta sõna „relvavendlus“, kuid Witting ütles, et oli juba kooskõlastanud mustandi Saksa pressiülema Dietrichiga. Marssal ütles seepeale, et siis oli ju mõttetu seda veel temale lugeda tuua.
Teel lennuväljale sõitis Hitler samas autos koos president Rytiga, Mannerheim omakorda kindralfeldmarssal Keiteliga. Teel jutustas Hitler presidendile, et on oma hingelt kunstnik ja tunneb ülimat kurbust kultuuriväärtuste hävimisest Kölni, Rostocki ja Lübecki pommitamise tagajärjel. Lõpuks kinnitas Hitler Rytile, et Soome on oma rahvaarvu arvestades teinud vabaduse ja iseseisvuse kaitsmiseks ning bolševismi tõrjumiseks rohkem kui ükski teine rahvas ja rohkem ei võinud keegi nõuda.
Dineel ettekandjaks olnud Taru Stenvall jutustas, et vana hea tava kohaselt saatis Hitler seejärel muljetavaldava summa raha jagamiseks neile soomlastele, kes olid oma tööülesannete täitmisel vaeva näinud, füürerit isiklikult teenindades. Summa jaotati teenindava ja köögipersonali vahel.
Paar nädalat hiljem andis Saksa sideohvitser Wünche neile Saksa mälestusmedalid Mikkeli hotelli Kaleva söögisaalis.
Lennuväljal jättis Hitler igaühega käteldes hüvasti. Ta vaatas veel kaua lennuki ukseavast oma ärasaatjaid. Condori piduritrummel oli vahepeal ära parandatud. Piloot Hans Baur oli remonditöid isiklikult kõrval seistes jälginud. Enne lennuki starti andis kindral Heinrichs Baurile Soome 4. klassi Vabadusristi ja ülejäänud lennukimeeskonnale Vabadusmedalid. (See on Vabadusristi madalam kategooria.)
Hitleri Condor startis Immolast kell 18.30, poolteist tundi hiljem kui esialgu planeeritud. Condori tagasilendu julgestasid samad neli Brewster-hävitajat nagu tulleski. Saksa hävitajad võtsid eskordiülesande üle Malmi lennuvälja kohal tund aega hiljem.
Kui Hitleri külaskäik oli lõppenud, tühjenes Kaukopää tehaste manööverdusrööbastik peagi külalistest. Vabariigi presidendi rong lahkus kell 19.10 ja ülemjuhataja Mannerheimi oma kell 19.30. Marssal ei sõitnud kagu suunas Karjala maakitsusele nagu algselt planeeritud, vaid loodesse kaitseväe peakorterisse Mikkelis. Marssali rongi personal serveeris soovijatele viskigrokki. Kõik olid rõõmsas peotujus.
Õhtust söödi rongis tavalisel ajal kell 19.30. Ettekandja Taru Stenvalli sõnul ei näidanud Mannerheim mingeid väsimuse märke.
* * *
Visiit nõudis vastuvisiiti. Mannerheim nendib oma 1954. aastal avaldatud mälestustes:
„27. juunil tegin vastuvisiidi Saksamaa peakorterisse Ida-Preisimaal. Asusin teele viie ohvitseri saatel riigikantsler Hitleri ruumikas lennukis, mille ta oli määranud minu käsutusse. Ka sealses neljasilmavestluses, mis toimus riigikantsleri ja minu vahel pärast seda, kui olin tänanud teda Soome visiidi eest, ei esitatud Soome armee suhtes mingeid soove ega nõudmisi. Minu võõrustaja soovis eelkõige arutada Soome sõjalist potentsiaali. Minu toona esitatud statistilised andmed veensid teda, et koorem, mille sõda oli pannud Soome rahva õlgadele, oli raske, isegi rängem kui Saksamaale osaks saanud raskused. Kui meile operatiivosakonna suures punkris anti ülevaade sõjaolukorrast, ütles riigikantsler, et Saksamaa pealetung idarindel algab lähipäevil ja ta usub, et talve tõttu katkenud sõjaretk lõpeb võidukalt. Riigimarssal Göring oli kutsunud meid õhtusöögile oma peakorteri lähedal asuvasse jahimajja. Õhtu möödus seal mõnusa suhtlemise vaimus ja järgmisel päeval, 28. juunil lendasin tagasi Helsingisse.“
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Adolf Hitleri paraadautod
NB! Vaata ka YouTube:
The Unexpected Birthday Guest. – Hitler visits Mannerheim in Finland
Mannerheim 75 Years with Adolf Hitler and Focke-Wulf Fw 200 Condor (Mannerheim 75 vuoatta)
