Lennukiärandamine nõukogude moodi (1973)

Nõukogude Liit kujutas endast hiiglaslikku vangilaagrit. Miljonid inimesed ihkasid välja pääseda, maksku mis maksab. Kommunistid teadsid seda väga hästi. Piirivalvurite peamine ülesanne oligi takistada „kodanikke” riigist lahkumast. Tavainimesel oli raske isegi riigipiirini jõuda, sest juba tükk maad varem algas nn. piiritsoon, milles ilma loata viibimine oli keelatud. Eestis olid paranoilised maailmavabastajad kuulutanud terve Saaremaa, Hiiumaa ja suure osa Põhja-Eesti rannikust „piiritsooniks”, kuhu need, kes ei olnud kohalikud elanikud, pääsesid ainult eriloaga. Mõnes NSV Liidu piirkonnas võis piiritsoon olla mitmesaja kilomeetri laiune…

Nii oli peamiseks vabadusse pääsemise meetodiks „ärahüppamine” – inimene, kes oli saanud loa reisida välisriiki, jättis kodumaale naasmata ja palus poliitilist varjupaika. Paraku lubas punane diktatuur kapitalistlikesse riikidesse ainult väga väheseid. Kuidas siis inimene, kellel polnud mingit lootust, et teda välisreisile lubataks, sai vältida riigipiirini hiilimise ja selle ületamise tohutut riski? Üks võimalus oli sundida reisilennuk kurssi muutma ja üle riigipiiri lendama.

Salajane ringkiri

Vältimaks niisugust alatut okastraadi ja „piiritsooni” vältimist, oli NSV Liit väga huvitatud sellest, et tembeldada riigist põgenemine terrorismiks. Seepärast toetas „töörahvariik” kahel käel rahvusvahelise õhusõidukite ebaseadusliku hõivamise vastase võitluse konventsiooni sõlmimist Haagis 1970. aastal. Osalisriigid leppisid kokku, et lennukikaaperdaja tuleb võtta kriminaalvastutusele sõltumata sellest, millises riigis ta tabatakse ja millised olid tema teo motiivid. Pärast konventsiooni sõlmimist väheneski taoliste „terroriaktide” arv märgatavalt ja demokraatlikud silmakirjatsejad võisid oma pea rahulikult tagasi liiva alla peita. See, millistes tingimustes inimesed kommunistide võimu all elasid, neid väga ei loksutanud.
Siiski sundisid juba 15. oktoobril 1970 kaks leedulast – isa ja poeg Brazinskased – Aerofloti reisilennuki An-24B (CCCP-46256, reis 224) Batumi–Suhhumi koos 46 reisijaga maanduma Türgis. Pärast seda andis NSV Liidu siseministeerium välja salajase ringkirja, mille kohaselt igat reisilennukit, mille marsruut kulgeb riigipiiri lähedal, peab saatma militsionäär, kelle ülesandeks on lennuki kaaperdamine ära hoida.

Must reede
Reisi 109 katastroof oli kõige ohvriterohkeim lennukiärandamine Nõukogude Liidu ajaloos.

Aerofloti Tu-104A (CCCP-42379, tehasenumber 8350403, reis SU109) startis 17. mail 1973 kl 18.12 Tšitaasse. Lennuki pardal oli 72 reisijat (nende hulgas 4 last) ja 9 meeskonnaliiget. Vahemaandumised olid ette nähtud Tšeljabinskis, Novosibirsk ja Irkutskis. 18. mail kl 3.02 Moskva aja järgi startis Tu-104 Irkutskist ja kl 3.15 tõusis 9000 meetri kõrgusele.
Tšitaa lennuväljal oli 18. mail 1973 tavaline tööpäev. Saabusid ja lahkusid lennukid. Tu-104 komandör Nikali Obodjanski kandis kell 3.24 Moskva aja järgi (9.34 kohaliku aja järgi) lennuplaani kohaselt Tšitaa dispetšerile ette: „Sisenesin maandumistsooni. Laskumiseks kulub eeldatavasti 34 minutit.”
Komandör ei aimanud, et neid 34 minutit pole talle enam elada antud. Vaid magnetlindile salvestatud raadioside on elutuks tunnistajaks, kuidas kell 3.30 teatas komandör, et tundmatu meesterahvas nõuab lõhkeseadeldisega ähvardades, et lennuk võtaks kursi Hiinale. Kell 3.31 oli lennuk 6600 m kõrgusel, kuid enam madalamale ei laskunud. Kell 3:36.45 küsis dispetšer kinnitust lennukõrguse kohta ja sai vastuse. Pärast seda kõlas eetris üheksa hädasignaali ja rohkem lennuk ei vastanud. Kell 3.38 kadus ta radariekraanilt.
Taigas metsa langetavad töölised kuulsid pauku ning nägid seejärel, kuidas lennuk lagunes tükkideks ja taevast hakkasid alla kukkuma inimkehad. Mõnel olid käed ja jalad laiali, justkui nad püüaksid planeerida.

Kell 10.00 Tšitaa aja järgi teatas lennujaama dispetšer juhtunust KGB korrapidajale. Aega viitmata suundusid sündmuskoha poole kopterid. Leidmaks allakukkunud lennukit, pidid otsijate grupid läbi kammima 240 km² suuruse territooriumi. Seda tuli teha ruttu, enne kui metsloomad hukkunute jäänused laiali tassivad. Lisaks loodeti leida asitõendeid. Kell 10.55 kohaliku aja järgi leidis helikopter Mi-8 lennuki rusud 97 kilomeetri kaugusel Tšitaa Kadala lennuväljast. Kõik pardal viibinud 81 inimest olid hukkunud, lennuk ise oli murdunud mitmeks tükiks.
Lennukirusud ja laibad olid paiskunud taigas laiali umbes 10 ha suurusele territooriumile. Esimesena leiti kabiin koos meeskonnaliikmetega – neli istmetel istuvat laipa. Mõned reisijate surnukehad nägid kaunis võikad välja: mees, keda orgina läbistas puutüvi, naine, kes surus enda vastu last. Paljud laibad olid paljad, sest nii kõrgelt kukkudes rebis tuul neil riided seljast.

Kes oli süüdi?
Juurdlust juhtis eriti tähtsate asjade uurija V. V. Zikanov. Sündmuskoha ja lennukirusude vaatlus näitas, et Tu-104 allakukkumise põhjuseks oli olnud plahvatus. Nüüd oli vaja välja selgitada, kes toimetas lennukisse lõhkeseadeldise.
Pole üllatav, et kõik lennukis viibinud inimesed said surma. Nende isikud tuvastati peagi. Ainult üks oli nii tugevasti moonutatud, et jäigi tundmatuks. Tšitaa meditsiiniinstituudis suudeti laibatükkide järgi siiski koostada salapärase hukkunu näopilt. Selle portree järgi tundis ta ära lennujaama piletimüüja, kes oli müünud talle pileti Rzajevi nimele. Selgus, et 32-aastane Tengiz Rzajev oli sündinud Aserbaidžaanis ja teeninud Ida-Siberis sapöörina. Naasnud ajateenistusest, püüdis ta mitu korda astuda rahvusvaheliste suhete instituuti Moskvas. Kahjuks see ei õnnestunud, sest nooruk ei osanud ühtki võõrkeelt ja vene keeltki kõneles suure vaevaga.

Ilmselt ei talunud õnnetu Rzajev elu totalitaarses riigis ja võttis nõuks ärandada lennuk. Ta töötas tee-ehitusel, kust sotsialistliku korralageduse oludes oli võimalik natukesehaaval lõhkeainet varastada. Temaga pidi kaasa tulema sõber, kuid see sattus viimasel hetkel haiglasse. Rzajev oli otsustanud, et elusalt ta ennast tšekistidele piinata ei anna – kui kaaperdamine ebaõnnestub, laseb lennuki õhku. Imestust tekitab, miks ta valis põgenemise sihtkohaks Hiina Rahvavabariigi, kus 1970. aastatel valitses nõukogude kommunistidest veel värdjalikumate inimvihkajate hirmuvalitsus. Küllap oleksid õpingud rahvusvaheliste suhete instituudis talle tõesti marjaks ära kulunud.
Lennukis asetleidnu õnnestus uurijatel peaaegu täielikult rekonstrueerida. Kui stjuardess oli teatanud, et lennuk valmistub Tšitaas maanduma, kutsus Rzajev ta enda juurde, teatas lõhkeseadeldisest ja nõudis, et võetaks kurss Hiinale.
Eelmainitud ringkirja kohaselt viibis reisil noor erariides militsionäär nooremleitnant Vladimir Ježikov. Stjuardess teatas talle juhtunust. Kõhklematult suundus Ježikov oma kohust täitma. Nagu näha, ei tulnud ta aga katastroofi ärahoidmisega toime.
Teada on, et Rzajevit oli tabanud püstolikuul abaluu alla. Militsionäär pidi olema tulistanud tagantpoolt. Võib-olla oli põhjuseks see, et Rzajev suundus kokpiti poole, aga seda ei ole enam võimalik välja selgitada, nagu ka seda, miks Ježikov tulistas. Ei ole võimatu, et ta oli fanaatiline kommunist, kes oli pigem valmis hukutama lennukitäie reisijaid kui laskma „kodumaareeturil” minema pääseda. Tõenäolisem on siiski, et ta ülehindas oma võimeid ja/või kartis karistust, kui ülesande täitmata jätab. Võib-olla oli lõhkeseadeldis konstrueeritud nii, et plahvatuse esilekutsumiseks oli vaja sõrm nupult ära võtta, mis kuulitabamuse tagajärjel ka paratamatult juhtus.

Fakt on see, et toimus plahvatus, mille tugevus vastas 5,5–6 kilogrammile trotüülile. Mõistatuslikule asjaolule, et lennuki kere purunes, kuid Rzajevi kehast jäi päris palju järele, ei ole seletust leitud. Fantastilisi hüpoteese on rahvasuu mõistagi välja mõelnud mitmeid, aga neid ei kinnita mingid tõendid.
Ježikovi õde Svetlana Bojaršinova rääkis hiljem ajakirjanikele, et keegi uurimisgrupist ütles talle, et tema venna surnukehalt oli leitud noahaav. Võib-olla lõi kaaperdaja Ježikovi noaga ja militsionäär tulistas püstolist vastu? Aga miks siis kuul Rzajevit selja tagant tabas? Seda ei ole enam võimalik tuvastada, sest kõikide katastroofis hukkunute laibad tuhastati.
Bojaršinova meenutas ka isa sõnu, kes tunnistas surivoodil, et üks Ülemnõukogu liige olevat talle öelnud, et lennuki tulistas alla Nõukogude hävitaja, ilmselt et takistada piiriületamist. Isa olevat tõotanud saladust hoida.
Alles pärast plahvatust Tu-104 pardal hakati kõikides Nõukogude Liidu lennujaamades reisijaid ja nende pagasit läbi vaatama. Enne seda võis ükskõik kes lennukisse relva või lõhkeainet toimetada. Siiski ei suudetud meeleheitlikke lennukikaaperdamiskatseid täielikult ära hoida. Üks viimased toimus 1990. aastal, kui Mihhail Varfolomejev püüdis sundida reisilennukit Stockholmi sõitma. Ta ei jõudnud siiski kaugemale kui Soome. Sotsialistist justiitsminister Tarja Halonen käskis õnnetu Nõukogude Liidule välja anda, kuid mehel vedas – kuna ta oli ületanud NSV Liidu riigipiiri Eesti NSV territooriumil, mõisteti tema üle kohut Eestis ja ta pääses tingimisi vangistusega.

©Peter Hagen

Lennuki Tu-104A tehnilised andmed

Tiivaulatus: 34,54 m
Tiibade pindala: 183,5 m²
Pikkus: 38,85 m
Kõrgus: 11,90 m
Kere laius: 3,50 m
Reisisalongi pikkus: 16,11 m
Reisisalongi kõrgus: 1,95 m
Mootorid: 2 reaktiivmootorit AM-3
Kütusetankide maht: 33 000 l
Kütusekulu: 6000 l/h
Meeskond: 5
Reisijad: 70 või 9 t kaupa.
Tühikaal: 41,6 t
Laadungi kaal: 34,4 t
Maksimaalne stardikaal: 76 t
Maksimaalne kiirus: 900 km/h
Reisikiirus: 750 km/h
Maandumiskiirus: 200 km/h
Lennulagi: 11 500 m
Lennukaugus: 2650 km
Lennukit Tu-104A ehitati aastatel 1956–1960 kõigest 80 eksemplari.
Aastatel 1955–1986 toimunud õnnetustes Tu-104-ga purunes 37 lennukit, neist 23-s hukkus mittetäielikel andmetel ühtekokku 1139 inimest.

Tunnuspildil: Aerofloti Tu-104A (CCCP-42379).

NB! Loe ka:
Käparditest lennukiärandajate saatus: sotsialistlikust põrgust kapitalistlikku
Kes sokutas esimese pommi reisilennukisse?
Plahvatus Pan Am’i Boeing-747 pardal (1988)