Mees ja naine – nagu kass ja koer

57 minutit lugemist

„Nüüd võin ma sulle öelda, armsam,” ütleb noor pruut laulatusel oma mehele, „need mõlemad põngerjad, kes mu sleppi kannavad, on meie lapsed!”
* * *
Pulmafotograaf: „Ja kas ma tohin nüüd teha pildi õnnelikust paarist – pruudist ja tema emast?”
* * *
„Ma tahaksin olla sinuga avameelne,” ütleb peigmees oma rikkale pruudile, kui nad kirikust väljuvad. „Nii kasulikult pole ma enam ammu abiellunud.”
* * *
Pulmaööl ütleb mees naisele: „Aastate jooksul olen ma oma sarved maha jooksnud.”
„Tõsi või?” vastab naine väsinult. „Pole midagi, küll ma uued kasvatan.”
* * *
Miljonäri tütar lamab koos oma mehega pulmaööl voodis ja sosistab: „Kallim, mis sa oleksid teinud, kui ma poleks sinuga abiellunud?”
„Pankroti!”
* * *
Mesinädalate esimesel päeval läheb noorpaar restorani einetama. Mees võtab armunult naise käe ja sosistab: „Kui hea on mõelda, et sina ja mina oleme nüüd üks!”
Naine, samuti armunult, kuid veidi rahutult: „See on suurepärane, kuid sa tellid ju siiski kaks portsjonit, eks ole?”
* * *
„Me oleme sinuga esimest päeva abielus, kuid juba sa kipud tülitsema,” ütleb mees naisele etteheitvalt.
„Jah, aga ma olen seda päeva tervelt kaks aastat kannatlikult oodanud.”
* * *
Naine hädaldab: „Sa abiellusid minuga ainult sellepärast, et mul on natuke varandust.”
Mees kaitseb: „Ma oleksin sinuga ka siis abiellunud, kui sul oleks palju varandust olnud.”
* * *
Kinost väljudes ütleb mees naisele: „Kõige rohkem meeldis mulle see koht, kus meie selja taga istunud mees sulle ütles, et sa oma lõuad kinni paneks!”
* * *
Naine mehele: „Miks sa minuga üldse abiellusid, kui sa nüüd äkki leiad, et ma olen rumal kui kalkun?”
„Tookord ma ei teadnud seda.”
„Vale! Sa teadsid seda väga hästi!”
* * *
Naine: „Parem oleksin võinud abielluda vanakuradi endaga kui sinuga!”
Mees: „See poleks sul läbi läinud. Esimese astme sugulasega abiellumine pole lubatud.”
* * *
Naine: „Kui ma sinuga abiellusin, olin ikka üks ilus tola küll!”
Mees: „Pole õige! Ilus pole sa kunagi olnud.”
* * *
Mees: „Kas sa tahaksid mees olla?”
Naine: „Aga sina, mu kallis?”
* * *
Mees tuleb koju, istub sööma ja küsib imestunult: „Kallis, miks sa oled pannud lauale neli suhkrutoosi?”
„Tädi Amalie lubas läbi astuda ja ma ei mäleta enam, milline nendest on tema kingitud!”
* * *
Naine loeb hommikusöögi ajal horoskoopi.
Mees uriseb: „Lõpeta ükskord sellise tobeduse lugemine! See kõik on ju jama. Mina neid lolle horoskoope ei usu! Sa ju tead, kui skeptilised on Skorpionid!”
* * *
Naine: „Ütle mulle, kallis, mida sa seal loed?”
„Ah, mitte midagi erilist, mingi jama.”
„Siis võiksid parem minuga vestelda.”
„Jäta, trükitud jama on etem!”
* * *
Naine pärast abielutüli mehele: „Hästi, täna on sul meie tülis viimane sõna: vabanda otsekohe!”
* * *
Kaevur tuleb hilja õhtul puruväsinult koju. Kui ta hakkab riidest lahti võtma, ütleb naine: „Siim, su vasak jalg on ju must.”
Siim: „Siis olen ma selles rüsinas kogemata töökaaslase jala ära pesnud.”
* * *
Naine iriseb mehe kallal: „Issand, milline lollpea sa oled. Kui korraldataks lollpeade konkurss, siis sa saaksid seal kindlasti kolmanda koha.”
„Miks ainult kolmanda?”
„Sellepärast, et sa oled lollpea.”
* * *
„Mis kell sa eile koju tulid?” pärib naine.
„Kümne paiku.”
„Valetad. Kui sa ukse taga kobistasid, lõi tornikell üks.”
„Väga õige, kallis! Oled sa kunagi kuulnud, et kellad nulle lööksid?”
* * *
Mees ja naine tülitsevad.
„Ära hakka minus uinuvat metslooma äratama!” hoiatab mees.
„Kas sa tõesti arvad, et ma mingit metseeslit kardan?”
* * *
„Ma nägin täna unes, et sa kinkisid mulle terve komplekti kõige kallimaid lõhnaõlisid,” räägib naine hommikul mehele. „Ega sa ei tea, mida selline unenägu peaks tähendama?”
„Õhtul, kui ma koju tulen, saada teada,” mühatab mees.
Õhtul ulatab mees naisele ilupaelaga seotud pakikese. Naine hakkab seda kohe õhinal lahti harutama ning leiab sealt… unenägude seletaja odava väljaande.
* * *
Öö läbi karte mänginud mees tuleb vastu hommikut koju.
„Kas sa tead, kallis, kuidas mul täna vedas?!” hüüab mees. „Ma mängisin maha oma viiesaja eurose ülikonna maha kuue tuhande eest!”
* * *
Mees ja naine tülitsevad.
„Sul pole õigus!” ütleb mees naisele ja hetk hiljem tuleb tal öeldut kahetseda.
„Ah nii, sinu arvates ma ei räägi tõtt?!” nähvab naine. „Tuleb välja, et ma olen petis! Tähendab, et ma valetan! Seda tahtsid sa öelda? Ma olen siis sinu arvates lits? Ema, appi! Ta nimetas mind litsiks!”
* * *
„Ma ei tulnud täna rahadega välja,” ütleb naine koju saabunud mehele. „Seepärast astusin sisse sinu büroosse. Kuna sind polnud ja sinu pintsak rippus nagis, siis võtsin selle taskust viiskümmend eurot.”
„Sellest pole midagi, kullake, sest ma töötan juba kuu aega hoopis teises kohas.”
* * *
Mees tuleb palgapäeval koju ja annab raha naisele.
„Mis, nii vähe! Ja sa julged sellega koju tulla?!” vihastab naine ja viskab meest kastruliga, hetk hiljem järgneb pann.
Mees lööb araks ja poeb voodi alla. Naine haarab nurgast harja ja käratab mehele: „Roni välja!”
„Ei roni.”
„Roni jalamaid välja!”
„Mina olen majas peremees ja kui ma ütlesin, et ei roni, siis ka ei roni ning jutul lõpp,” hõikab mees voodi alt.
* * *
„Kallis, ma kutsusin täna õhtuks oma sõbra meile külla,” teatab töölt naasnud mees naisele.
„Kutsusid külalise!” ahhetab naine. „Kas sul aru on? Lapsel on tatitõbi, minul pesupesemine pooleli, midagi pole lauale panna, korter on koristamata ja tema kutsub külalise!”
„Just nimelt, sest ta on mu parim sõber ja ma tahan teda päästa.”
„Päästa? Ei tea millest?”
„Ta on viimasel ajal kahtlaselt tihti hakanud rääkima abiellumisest.”
* * *
Abielupaar kaupluse vaateakna ees.
„Kas sa näed seda kleiti seal, kallis? Ma olen sellesse lihtsalt armunud,” ütleb naine õhates.
Mees: „Lähme kiiresti edasi, enne kui ma armukadedaks muutun.”
* * *
Mees minkivale naisele: „Paremal põsel nina kõrval on veel üks koht, kus su oma nahk näha on.”
* * *
Naine: „Mida sa teed, kui ma suren?”
Mees: „Ma läheksin hulluks.”
„Kas sa võtaksid uue naise?”
„No nii hulluks ma nüüd ka ei lähe.”
* * *
Mees tuleb pärast töökoosolekut koju ja ütleb uhkelt naisele, et ta valiti juhatuse teiseks eesistujaks.
„See on hea,” ütleb naine, „selle ameti oled sa juba kodus selgeks saanud.”
* * *
Mees: „Ma tean ainult ühte meest, kelle naine on ingel! See on Nugis.”
Naine: „Lollus, Nugise naine on ammu surnud!”
„Just seda ma silmas pidasingi.”
* * *
Perekonnatüli.
„Selleks et sinuga abielluda, loobusin ma isegi õpingutest,” karjub naine.
„Ma oletan, et sa õppisid kokakunsti!” vastab mees.
* * *
Hajameelse professori naine tuleb koju ja ütleb mehele: „Sinu hajameelsus on nakkav. Läksin linna sulle pükse ostma, kuid ostsin nende asemel endale pluusi, kleidi ja kübara.”
* * *
Perekonnatüli. Äkki ütleb mees: „Ole hea, sõima üksinda edasi, ma lähen korraks koridori ja kuulatan ega su kisa naabrite rahu riku.”
* * *
„Arst vaatas mu keelt,” räägib naine mehele, „ja kirjutas välja kosutusvahendit.”
„Ma loodan, et mitte sinu keelele,” ütleb mees ohates.
* * *
„Sa oled liiga loll selleks, et hobust eeslist eristada!” ütleb mees naisele.
„Sa eksid, sind tunneksin ära ka tuhande eesli hulgast!” vastab naine naeratades.
* * *
„Sa ei armasta mind enam,” ütleb naine kurvalt mehele.
„Loomulikult ma armastan sind,” püüab mees teda rahustada.
„Võimatu! Ükski mees ei saa armastada naist nii vanades rõivastes!”
* * *
Abikaasad istuvad teleri ees. Naine haigutab suure suuga.
„Hea, et sa haigutasid,” ütleb mees, „mulle tuli meelde, et ma jätsin garaažiukse lahti!”
* * *
Pärast kümme aastat kestnud kooselu läks teler rikki.
Mees võttis raamatu ja hakkas lugema.
„Issand, sa oskad lugeda,” imestas naine.
* * *
Hommikul ütleb naine mehele: „Ma lugesin sinu tänast horoskoopi. Parem jää voodisse!”
* * *
„Tuvike, mida sa sealt kokaraamatust otsid?”
„Ma tahan teada, kuidas pesu keedetakse,” vastab noor abielunaine.
* * *
Mees naisele: „Kui sulle minu juures enam ei meeldi, siis mine oma ema juurde.”
„Nii hästi sul nüüd ka ei lähe, seekord kutsun ema meie juurde elama,” vastab naine leebelt.
* * *
„Miks sa väidad, et sa abiellusid minuga ainult minu ilusa hääle pärast? Ma ei oska ju laulda!” imestab naine.
„Vabanda, kallis, aga mul ei tulnud pähe ühtegi teist põhjust.”
* * *
„Sa võiksid mind tänase päeva puhul korra suudelda!” nuriseb naine kuldpulmapäeval.
„Juba jälle? Ma ju suudlesin sind, kui meil olid hõbepulmad!”
* * *
„Kui sa ka edaspidi igal õhtul kõrtsi lähed, siis võtan endale varsti majasõbra,” ütleb naine õhtusöögi ajal mehele.
„Lase käia, kuid palun minu bridžiseltskond rahule jätta!”
* * *
Naine loeb horoskoopi.
„Otto, kui sa oleksid kolm päeva hiljem sündinud, siis oleks mul viisakas, armastusväärne ja mitmekülgsete huvidega mees.”
* * *
„Mulle aitab! Sa võid endale mõne lollima mehe otsida!” karjub mees perekonnatüli ajal naisele.
„Kahjuks ei ole see võimalik,” salvab naine.
* * *
Naine avab ukse ja näeb oma meest, kellel on peos kolm lilleõit.
„Nii väike bukett!” teeb naine suured silmad. „Naabrinaine just helistas mulle, et ta oli näinud, kuidas sa olid ostnud terve lillekorvi.”
„Rahune, kallis! Sellest korvitäiest valisin ma sinu jaoks välja kõige ilusamad õied!”
* * *
Naine: „Mu jumal, Hans, sa mängisid oma mantli maha!”
„Ja kella, kallis, ka kella kaotasin kaardimängus.”
„Ka kella? Suur jumal tule appi!”
„Ära muretse, kallis, sa lihtsalt ei kujuta ette, kuidas mul vedas: mantel ja kell maksid kokku kõige rohkem 100 eurot, aga mina kaotasin 500 eurot.”
* * *
Mees: „Kallis, kas sa tahad, ma toon sulle taevast tähe alla?”
Naine: „Ei mingeid tähti! Täna istud kodus!”
* * *
Naine annab mehele õhtusöögiks taldriku mingi toiduga.
„Mis roog see on?” küsib mees.
„Viinerid üllatusega.”
„Ja milles see üllatus seisneb?”
„Proovi viinerid üles leida.”
* * *
Naine ütleb mehele: „Kui tööl teada saadakse, et ma abiellusin, võivad nad mind vallandada…”
„Kes sul käsib seda neile rääkida?”
„Aga kui peaks laps tulema?”
„Ole muretu… Küll me talle selgeks teeme, et ta suu kinni hoiaks.”
* * *
Naine peseb nõusid ja laulab omaette. Äkki ilmub mees köögiuksele ja hüüab pahaselt: „Sa oleksid mulle võinud öelda, et see sina oled. Ma õlitan juba kakskümmend minutit aiaväravat.”
* * *
Mees harjutab lahtise akna juures laulmist. Äkki lendab aknast sisse daamiking.
„No see on juba liig!” pahandab laulja.
Naine hõikab toasügavusest: „Ära sõima, Osvald. Laula edasi. King sobib! Võib-olla visatakse ka teine king!”
* * *
Mees ütleb naisele: „Sa oled mul nagu Milo Venus…”
„Kas sa mõtled seda tõsiselt?”
„Aga muidugi. Ka sinul oleksid nagu käed otsast ära kukkunud.”
* * *
Direktori abikaasa hoiab mehe nina all väljasirutatud käes lõhnastatud taskurätikut ja küsib: „Kas see on sinu sekretäri oma?”
„Kust sa selle leidsid?” küsib mees närviliselt.
„Mina ei leidnud seda. Postiljon leidis selle juhuslikult öökapi pealt!”
* * *
„Egon,” ütleb naine etteheitvalt oma mehele, „mu sisemine hääl ütleb, et sa oled jälle palju jooma hakanud!”
„Mis?” karjatab Egon kohkunult, „sul on veel ka sisemine hääl?”
* * *
„Kuule, vanamees, tõuse üles, kuked juba laulavad.”
„Mina ennast nende tegemistesse ei sega,” ütles mees ja pööras teise külje ning norskas edasi.
* * *
Vanem abielupaar istub suveõhtul lahtise akna juures ja kuuleb, et nende täiskasvanud poeg räägib aias midagi oma neiule.
„Kuule Ants,” ütleb naine mehele: „Mul on tunne, et poiss tahab täna teha tüdrukule abieluettepaneku. Sa võiksid vilistada, et teda hoiatada.”
„Ei mõtlegi,” vastab mees. „Mulle ei vilistanud keegi.”
* * *
„Sa pole kellegi mees! Teised mehed lähevad oma naiste eest läbi tulest ja veest.”
„Ma ei saa, sest mul pole asbestülikonda ja ujuma pole sa mind ka õpetanud.”
* * *
Teatri ees.
Mees: „Tegin valesti, et uue ülikonna selga panin.”
Naine: „Sa näed väga hea välja.”
„Võimalik, kuid piletid on vanad.”
* * *
„Enne abiellumist tellisid sa mulle alati kojusõiduks takso, aga nüüd arvad, et ma võin ka bussiga sõita.”
„See on sellepärast, kallis, et ma olen sinu üle väga uhke. Taksos näeb sind ainult juht, kuid bussis kümned inimesed…”
* * *
Naine: „Varem nimetasid sa mind kuningannaks, aga nüüd…”
Mees: „Nüüd on minust saanud vabariiklane.”
* * *
Kohe pärast pulmi ütleb mees naisele: „Kallis, ma ei ole endast sulle veel kõike rääkinud… Ma maksan kahele lapsele alimente.”
„Pole midagi hirmsat, kallis, mina ju saan kahe lapse pealt alimente…”
* * *
Kirjanik ütleb naisele: „Emilie, ma kirjutan just praegu stseeni, kus naised räägivad moest. Kas sa mäletad, milliseid kleite kandsid naised 20 aastat tagasi?”
„Samasugust kleiti, mida ma praegugi veel kannan.”
* * *
Pärast õhtusööki ütleb mees naisele: „Sa peaksid end blondeerima.”
„Milleks?”
„Ma olen kuulnud, et blondiinid pidid oskama hästi süüa valmistada.”
* * *
„Ära keeruta midagi noorte tüdrukute ümber,” pahandab naine, „ma olen igal juhul kaks korda ilusam kui need.”
„Kindlasti, aga ka kaks korda vanem!”
* * *
Noor naine räägib mehele: „Kallis, ma pean sulle tunnistama, et ma oskan valmistada ainult kahte rooga – mannaputru ja pirnikompotti.”
Mees uurib toitu ja küsib: „Kumb roog see on?”
* * *
Mees tormab tuppa, viskab käigu pealt mantli seljast ja prantsatab televiisori ette. Vahepeal jõuab ta köögis askeldavale naisele hüüda: „Kullake, mida sa valmistasid meile õhtusöögiks ja kuidas meie lapse tervis on?”
„Kapsarullid ja leetrid,” kostab köögist.
* * *
Abielupaar istub kinos.
„Kas nad lõpus ka abielluvad?” küsib naine.
„Kindlasti,” sosistab mees, „sellistel filmidel on alati halb lõpp.”

* * *
Mees tuleb töölt koju ja näeb naist raamatut lugemas.
„Ega sul igav ei olnud?”
„Mis sa nüüd, kallis. Veetsin aega Shakespeare’i seltskonnas.”
Mees vaatab toolile ja ütleb: „Näen, näen. Ta unustas oma kaabu maha.”
* * *
Aivar meenutab: „Juba koolis olin ma oma kaaslastest kaugel ees!”
„Tean,” õelutseb naine, „teised olid kümnesed, aga sina juba viieteistkümnene.”
* * *
Mees tõstab üllatunult pilgu ajalehelt ja küsib naiselt: „Sa ütlesid „armsam”. Kas sa mõtlesid sellega mind või koera?”
* * *
„Tõenäoliselt puhkeb õhtul torm,” ütleb mees hommikul kodunt väljudes.
„Tormi ei tule, kui tuled õigel ajal koju,” vastab naine.
* * *
Mees: „Ma olen võimeline nii palju raha teenima, et toita ka kahte sellist naist nagu sina.”
„Suurepärane. Siis hakkab ema elama meie juures!”
* * *
Naine: „Mind ei meelita sa enam millegagi lennukisse.”
Mees: „Miks siis?”
„Ma lugesin ajalehest, et lennukompaniid kaotasid eelmisel aastal kümme protsenti oma reisijatest.”
* * *
Abielupaar jääb kalli kübarakaupluse vaateakna ette seisma.
„Kallim, kas see või üldse mitte midagi,” ütleb naine.
„Nõus,” vastab mees, „üldse mitte midagi!”
* * *
Mees: „Kallis, ma nägin öösel imelist und, nagu oleksin sinu kätt palunud…”
„Ja miks sa nii rahulolev oled?”
„Sa ütlesid mulle ära…”
* * *
Naine mehele: „Õhtusöök on kohe valmis, siis vannitan lapsed, panen nad magama ja seejärel võime kinno minna!”
„Väga tore, aga millal sa piletite järele lähed?”
* * *
Mees naisele: „Ma heidan praegu magama, aga kui ma tahan juua, aja mind üles.”
„Kust mina peaksin teadma, millal sa juua tahad?”
„Sa aja mind vaid üles.”
* * *
„Kui sina ei oleks sina,” ütleb naine mehele, „oleksime ideaalne paar.”
* * *
„Mu jumal, kuidas ajad muutuvad! Minu ema mäletab veel hästi, kuidas isa teda esimest korda suudles, kuid meie noorim tütar on juba unustanud oma esimese mehe nime!”
* * *
Naine küsib mehelt: „Ivar, kus sa eile olid?”
„See on vale! Kes sulle seda ütles?”
* * *
„Kes sulle sellise pika kirja saatis?” küsib mees naiselt.
„Sõbranna Lilly.”
„Millest ta siis kirjutab?”
„Et räägib kõigest pikemalt, kui tagasi tuleb…”
* * *
Proua Part ostis endale uue kübara ja demonstreerib seda mehele.
„Kas see sobib mulle?” küsib ta edvistades.
„Mitte eriti. Kübar näeb välja nagu oleks ta sinu pähe hädamaandumise teinud,” arvab lendurist mees.
* * *
Naine: „Kallis, kas sa mäletad, kuidas sa mulle abieluettepaneku tegid?”
„Loomulikult mäletan!”
„Aga mina sattusin sellisesse segadusse, et ei saanud terve tunni sõna suust.”
„Nii see oli! See oli kõige õnnelikum tund minu elus!” meenutab mees heldimusega.
* * *
Mees ütleb naisele: „No oled sina aga alles idioot!”
„Muidugi idioot. Kes siis veel? Oleksin ma kindralile mehele läinud, oleksin kindraliproua.”
* * *
Mees läks koos naisega tunnisauna. Saunanaine ei taha aga neid sisse lasta. Mees kinnitab, et naine on tema abikaasa.
Saunanaine: „Ah nii! Küll ta on teil puhtusearmastaja! Täna tuleb ta juba neljandat korda sauna!”
* * *
Naine ütleb mehele: „Oi, pööra otsekohe auto ümber ja sõidame tagasi! Ma unustasin gaasipliidi põlema. Vaata, et korter põleb veel maha!”
„Ära muretse, ma unustasin duši jooksma…”
* * *
Mees ütleb hommikul naisele: „Sa ei pressinud mu ülikonda ära!”
„Pressisin, kallis!”
„Vale. Eile oli taskus sada eurot ja see on ka praegu seal.”
* * *
Naine: „Anna mulle 25 eurot, ma tahan osta endale uue rinnahoidja.”
Mees: „Milleks? Sul pole sinna midagi panna.”
Naine: „Kuid sina kannad ju ka pükse!”
* * *
Väsinud mees tuleb hilja õhtul koju. Naine kukub karjuma: „Kus sa olid?”
„Kallis, sa oled mul ju nii tark,” vastab mees, „mõtle seekord ise midagi välja!”
* * *
Mees otsib panipaigas saagi. Seda mitte leides, küsib naiselt: „Ega sa ei tea, kus see meie vana saag on?”
Köögist kostab ämma hääl: „Ja kui olengi saag, siis igal juhul veel mitte vana!”
* * *
„Niisiis, sa tahad minu juurest ära minna ja mind üheteistkümne lapse, kolme kassi ja kahe koeraga maha jätta?” küsib mees.
„On sul mõni parem ettepanek?” küsib naine vastu.
„Jah, lase mul minna!”
* * *
Naine ütleb mehele: „Ma parandasin ise kraani ära, ilma et ma oleks sealjuures joonud ära neli pudelit õlut, kolm korda rauapoes käinud või vandunud.”
* * *
Mees ütleb mõtlikult naisele: „Meie abiellu oleks vaja värskust tuua.”
„Täitsa minu mõte,” vastab naine, „kas sa ei tahaks nädalaks ära sõita?”
* * *
Naine ütleb mehele: „Selge see, et ma annan rohkem raha välja, kui sa teenid, kuid ainult sellepärast, et inimesed usuksid, et sa teenid rohkem, kui ma välja annan!”
* * *
„Õhtust õhtusse istume ainult teleri ees. Ei mingit vaheldust,” ütleb naine vihaselt oma mehele.
Selle peale kostab mees: „Noh hästi, vahetame siis kohad!”
* * *
Mees teeb ettevalmistusi ametireisile minekuks. Naine pärib: „Kas sa jääd mulle reisil ka truuks?”
„Kas ma olen firma esindaja või ennustaja?”
* * *
Armukade mees küsib naiselt: „Kallim, kes sulle selle kaelakee kinkis?”
„Mitte keegi, mu aare, ma leidsin selle sinu auto tagaistmelt.”
* * *
Mees: „Armsam, ma ei tahaks olla umbusklik ja sind milleski kahtlustada, kuid sisseoste tegema minnes oli sul auk vasaku jala sukas.”
* * *
„Hei, kallim,” ütleb mees naisele, hoides sõrme teleri sisselülitamisnupul, „kas sa tahad enne jalgpallihooaja algust veel midagi öelda?”
* * *
Naine tuleb nuttes mehe juurde ja ütleb: „Aastaid olen ma sind palunud, et sa mulle sünnipäevaks mitte midagi ei kingiks ja nüüd ei teinudki sa tõepoolest ühtegi kingitust!”
* * *
Mees tõstab pilgu ajalehelt: „Musike, kas sa ütlesid midagi?”
„Jah, kuid see oli üleeile.”
* * *
Mees: „Sa lähed kirikusse? Ma mõtlen, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et sa lähed ainult selleks, et oma uut kasukat demonstreerida.”
Naine: „Ei, kallis! Sa eksid rängalt. Sa ilmselt pead mind tõusikuks. Ma lähen, et näidata kõigile, kui suurepärane mees mul on.”
* * *
„Kuula, kui ilusasti laulab ööbik,” ütleb romantiliselt meelestatud naine mehele.
„Mis seal imestada on? Ta pole veel abielus, tal ei ole pangalaenu, autoliisingut, hambad ei valuta. Miks ta ei peaks laulma?”
* * *
Mees küsib naiselt: „Millist kingitust sa tahaksid saada meie kooselu kümnendaks aastapäevaks: kas kasukat või reisi Rumeeniasse?”
„Sõidame parem Rumeeniasse, seal on kasukad odavamad.”
* * *
Naine mehele: „Sa töötad nii kõvasti, et isegi öösel kutsud läbi une oma sekretäri.”
* * *
Tüli käigus ütleb naine mehele: „Sina, tõbras! Sulle andsin ma oma elu parimad aastad!”
„Ära räägi nii,” palub mees, „mul on õudne mõelda, et mind ootavad ees veel halvemad aastad.”
* * *
„Kallis, varsti on jõulud! Kas me ei läheks mõnda karuslooma vaatama?”
„Suurepärane idee! Kuid kiirusta, varsti loomaaed suletakse.”
* * *
„Tervelt kaks kuud ei suuda sa otsustada, millist autot osta, aga mulle tegid abieluettepaneku juba kolmandal päeval.”
„Tead, Anna, auto ostmine on tõsine asi.”
* * *
Naine: „Ma tahaksin sinuga rääkida paljudest asjadest.”
„Hästi,” lausub mees tusaselt. „Tõenäoliselt tahad sa minuga rääkida asjadest, mida sul ei ole.”
* * *
Mees: „Sa lähed iga päevaga ilusamaks, mu aare!”
Naine: „Seda kuulen ma juba aastaid. Meie esimesel kohtumisel pidin ma ikka jube välja nägema!”
* * *
Jalgpallimatši ajal pärib naine mehelt: „Miks see mees seal nii hirmsasti sõimab oma naabrit?”
„Ta viskas õllepudeliga kohtunikku.”
„Kuid ta ju ei tabanud.”
„Sellepärast pahandabki.”
* * *
Naine: „Kas sa tead, ajalehes kirjutatakse, et grupil sotsioloogidel õnnestus leida abielulahutuste peamine põhjus.”
Mees: „Asi ka, millega pead vaevata. Kõik teavad niigi, et lahutuste põhjuseks on abielu.”
* * *
Kolm kuud pärast abiellumist süüdistab naine meest, et too on hakanud teda vähem armastama: „Varem tõusid sa alati esimesena, valmistasid mulle süüa, aga nüüd tuleb mul endal seda teha.”
„Asja nüüd!” ütleb mees, „see, et sa minust varem tõused ja süüa teed, ei ole põrmugi vähendanud minu armastust sinu vastu.”
* * *
„Kui ma sind kakskümmend aastat tagasi tundma õppisin, polnud sul muud seljas kui särk,” karjub mees abielutüli ajal naisele.
„Õige,” salvab naine vastu, „ja sinu esimene ettevõtmine oli mind lahti riietada!”
* * *
„Vaata vaid,” ütleb naine mehele vaateakna ees, „kas see kostüüm pole fantastiline?”
„Jaa,” toriseb mees, „ja selleks ka jääb!”
* * *
„Ära hädalda! Igal mehel peab hobi olema,” ütles naine resoluutselt ja sidus köögipõlle mehele ette.
* * *
Roomas komandeeringul viibiv mees saatis koju naisele kirja: „Kallis Emma, kui ma vaatlesin kuuvalgel neid iidseid Colosseumi varemeid, mõtlesin sinule…”
* * *
Naine: „See pirukas on valmistatud raadiost kuuldud retsepti järgi.”
Mees: „Hm, ma olen juba ammu öelnud, et oleks aeg uus raadio osta.”
* * *
Noor naine ütleb mehele: „Ma näen, et mu supp ei meeldi sulle?”
„Oo, mis sa nüüd, kallis! Ta meeldib mulle väga. Tõsi, mitte nii palju, et ma tahaks seda süüa.”
* * *
Töölt koju tulles silmab naine oma meest alasti koridoris. Tal on vaid lips kaelas. Mees seletab: „Tahan end kodus vabalt tunda, kes siia ikka tuleb.”
„Aga lips?” on naine hämmelduses.
„Järsku keegi siiski tuleb. Näe, sinagi oled juba kohal.”
* * *
„Kallis, me ei saa ju elada ainult armastusest…”
„Saame küll. Su isa on pidevalt kinnitanud, et ta armastab sind.”
* * *
Mees ja naine läksid tülli. Kui mees pärast tööd koju jõudis, leidis ta söögilaualt sedeli: „Lõuna on kokaraamatu leheküljel 215, õhtusöök leheküljel 316.”
* * *
Naine: „Kullake, luba mul kolmeks nädalaks mere äärde sõita. Vannun sulle, et ma mõtlen seal ainult sinust.”
Mees: „Mu kallis, ma siiski arvan, et oleks kasulikum, kui sa jääksid minuga ja mõtleksid need kolm nädalat merest.”
* * *
„Kui mingid asjaolud peaksid mind kauem kinni pidama, kui praegu ette nähtud, siis ma saadan sulle telegrammi,” räägib komandeeringusse sõitev mees naisele.
„Ära näe vaeva, ma lugesin selle läbi. See oli juhuslikult juba sattunud sinu mantlitaskusse.”
* * *
Mees on hokivõistlust vaadates teleri ees tukkuma jäänud.
„Ärka üles,” raputab naine teda ärkvele. „On juba üksteist.”
„Kurat võtaks!” ehmub mees ärkvele. „Kes juhib?”
* * *
„Sa mõtled alati, kui hilja öösel koju tuled, igasuguseid vabandusi välja!” näägutab raevunud naine koju saabunud meest. „Mida sa tänaseks välja oled mõelnud?”
„Mitte midagi!”
„Ja sa tahad, et ma seda usuksin!”
* * *
„Karl, sa oled mind rängalt petnud. Sa rääkisid mulle, et su isa ei ela enam, aga nüüd sain ma teada, et ta istub hoopis vanglas!”
„Ja arvad sa, et see on mingi elu?”
* * *
„Mida sa kirjutaksid ristsõnadesse, kui seal küsitakse enam mitte eksisteerivat lindu, kelle nimi kirjutatakse seitsme tähega?” küsib diivanil lebav mees põrandat küürivalt abikaasalt.
„See on kindlasti meie papagoi,” arvab naine pärast paariminutilist arupidamist. „Selle sõi kass eelmisel nädalal ära.”
* * *
„Ma otsustasin, et paneme oma tütrele nimeks Else,” teatas noor naine oma mehele. Kuigi see nimi mehele üldse ei meeldinud, ei hakanud ta naisega vaidlema.
„Sul on see kenasti läbi mõeldud,” ütles mees. „Ka minu esimese armastuse nimi on Else ja seega hakkab meie tütrekese nime kuulmine minus alati esile kutsuma meeldivaid mälestusi.”
Naine jäi seepeale omaette mõttesse ja ütles siis ootamatult: „Ma arvan siiski, et parem nimetame tütrekese minu ema mälestuseks Mariaks.”
* * *
„Ma tahaksin sinuga kõnelda paljudest asjadest,” ütleb naine mehele.
„Meeleldi, kallis, kuid äkki jõuad sellega niikaua oodata, kuni ülemus mu palka tõstab.”
* * *
Kuumal suvepäeval väljub majast noor isa, lükates enda ees lapsevankrit.
„Kuule, Toomas,” kostab ootamatult kolmanda korruse aknast.
„Jäta mind rahule, meil on kõik korras!” käratab mees vastuseks.
Tunni aja pärast hüüab naine teda jälle: „Ole nüüd inimene ja kuula mind!”
„No mida sa tahad?” poriseb mees. „Mis sul seal jälle lahti on?”
„Midagi pole lahti. Aga selle asemel, et lapsevankriga nukku sõidutada, võiksid parem tulla ja lapse võtta.”
* * *
„Sel aastal on meestel moes nööpideta päevasärgid,” teatab mehele moežurnaali lehitsev naine.
„See on ju suurepärane!” hüüatab seepeale mees. „Tuleb välja, et ma olen juba viisteist aastat viimase moe järgi riides käinud.”
* * *
„Kas sulle ei näi nii, et mehed saavad targemaks alles pärast seda, kui nad on abiellunud?”
„Sul on nagu alati õigus, kallis, kuid mis kasu on siis targemaks saamisest, kui enam nagunii midagi muuta ei saa.”
* * *
Mees ja naine on tülli läinud. Mees tunneb, et veel hetk, ja ta ei valitse ennast enam.
„Võta mõistus pähe!” käratab ta naisele. „Selliste solvamiste peale võin ma metsikuks muutuda!”
„Ja mis sellest?” vastab naine üleolevalt. „Mina hiiri ei karda!”
* * *
„Ütle, kallis, kuidas see ikkagi juhtus, et sa minusse armusid?”
„No näed, nüüd hakkab see juba sullegi imelikuna tunduma!”
* * *
„Küll on mõnus tunne!” ütleb habemeajamise lõpetanud mees. „Oleks nagu kümme aastat noorem!”
„Sel juhul sa võiksid õhtuti habet ajada,” kommenteerib naine mürgiselt.
* * *
„Artur, kas sa tõesti ei usu, et abielunaine võib mehe õnnelikuks teha?”
„Aga loomulikult, Anna, ainult mitte oma meest!”
* * *
„Miks sa nii hilja koju tuled?” küsib naine.
„Ah, kolleegid tegid büroos lolli nalja, nad lihtsalt ei ajanud mind tööpäeva lõpus üles.”
* * *
Peter ostis naisele uued talvesaapad.
„Lihtsalt unelmate saapad,” rõõmustab naine, „nendes tunnen ma end nagu oma nahas.”
„Selles pole ka midagi imestamisväärset,” uriseb mees vastu. „Saapad on ju kitsenahast.”
* * *
Proua Bauer ostab endale uue kleidi.
„Kas see kleit meeldib sulle, Hans?”
„See meenutab mulle vett.”
„Kuidas nii, on see nii läbipaistev?”
„Ei, nii maitsetu.”
* * *
Harry põgeneb vanglast ja punub otsejoones koju. Kui ta oma korterisse jõuab, leiab ta magamistoast voodist oma naise võõra mehega.
„Issand, kas kümme aastat möödus nii kiiresti?” hüüatab naine kohkunult.
* * *
„Aja ennast üles, sa jääd tööle hiljaks!” äratab naine meest, kes palgapäeva peatäit välja magab.
„Kas sa mu pintsaku puhastasid ära?” küsib unesegane mees.
„Puhastasin.”
„Kas kingad ka ära puhastasid?”
„Miks ma neid puhastama pidin? Neil pole ju taskuid!”
* * *
„Täna tuli välja valitsuse määrus, et kellel on kümme last, sellele antakse kuuetoaline korter, väikebuss ja kümme tuhat iga lapse pealt,” rääkis naine mehele. „Sa ükskord nagu rääkisid, et sul on kusagil üks väljaspool abielu sündinud poeg. Kui sa tema ka meie juurde tooksid, siis oleks meil ka kümme last.”
Mees oli nõus ja sõitis poisi järele. Kui ta mõne päeva pärast tagasi jõudis, leidis ta korterist ainult naise.
„Kus siis lapsed on?” küsis mees.
„Nende isad käisid vahepeal siin ja viisid kõik minema.”
* * *
Moesalongi vaateakna ees küsib naine mehelt: „Noh, armsam, milline kleit sulle kõige rohkem meeldib?”
„See, mis sul seljas on!”
* * *
„Ja ära unusta mulle truu olla,” ütleb komandeeringusse sõitev mees naisele hüvastijätuks.
„Ole mureta, kallim, soov üle aisa visata tekib mul ainult siis, kui ma sind näen!”
* * *
Naine: „Kas sa arvad, et ma pean kogu eluaeg seda jänesenahkset kasukat kandma?”
Mees: „Aga mispärast mitte? Jänes ju kannab.”
* * *
Pärast perekonnatüli vaatab Ervin oma hoiukassaraamatut ja ütleb: „Hilda, me peame teineteist edasi taluma. Hoiuarvele on nii vähe raha jäänud, et sellest ei jätku isegi korralikuks lahutuseks.”
* * *
Naine: „Sina südametu! Põletad kõik mu kirjad, mis sa mulle enne abiellumist kirjutasid!”
Mees: „Ainult sinu pärast, kallis. Tahan, et testamenti tehes arvataks mind täie mõistuse juures olevat.”
* * *
Perekondliku vaidluse lõpul.
Naine: „Oh, jäta juba! Mis teab küll mees naise tualetist?”
Mees: „Palju. Hinda teab ta!”
* * *
Naine mehele: „Juba pool tundi seletad sa inimesele, kuhu see tee viib. Aga sa ei tea ju seda isegi.”
„Aga inimest peab ju aitama.”
* * *
„Kas sa ei leia,” pärib mees naiselt, „et habe sobib mulle erakordselt hästi?”
„Isegi väga oivaliselt, praegu on su nägu palju vähem näha!”
* * *
„Kallis, armsaim, kullake…” alustab naine.
„Kleit või kübar?” küsib mees asjalikult.
* * *
Naine: „Ütle, kas paradiisis on naised ja mehed koos või lahus?”
Mees: „Muidugi lahus, muidu see poleks ju paradiis!”
* * *
„Toivo, kuidas sulle täna lõunasöök maitseb?”
„Miks sa otsid jälle tüli?”
* * *
„Poolteist tundi lobisesid sa naabrinaisega esikus, kutsunud ta parem tuppa.”
„Tal oli vähe aega, supp kees pliidil!”
* * *
Mees: „Sa oled minu vastu õrn ja armas ainult siis, kui sul on raha vaja.”
Naine: „Ei saa aru, mis selles halba on? Seda juhtub ju nii sageli.”
* * *
Naine mehele: „Kas me ei läheks kuhugi lõbutsema, muidu norutame terve õhtu toas ja igavleme.”
„Suurepärane idee!” vaimustub abikaasa. „Ma panen võtme mati alla, et sa ei peaks ootama, kui sa enne mind koju jõuad.”
* * *
Sinjoor Baldini oli terve oma elu naise tuhvli all. Kui ta suri ja tema testament avaldati, algas see järgmiste sõnadega: „Minu esimene tahe…”
* * *
Mees kaotab kaubamajarüsinas oma naise silmist ja kõnetab kenakest müüjannat: „Palun rääkige minuga natuke, siis ilmub mu naine kohe välja.”
* * *
Naine: „Mida peaksin sulle sünnipäevaks kinkima?”
Mees: „Ei midagi. Pean sel aastal olema kokkuhoidlik!”
* * *
„Ma tahan ükskord teada, kes on perekonnapea, mina või sina?” küsib vihane mees.
„Parem ära küsi,” vastab naine, „kui ütlen, vihastud veel rohkem.”
* * *
„Ja pea meeles, sa ei leia kunagi sellist naist nagu mina!”
„Kas sa tõesti arvad, et ma hakkaksin jälle otsima sellist naist nagu sina!”
* * *
Naine mehele söögilauas: „Ka mulle ei meeldi minu keedetud toit, aga ma vähemalt ei nurise.”
* * *
„On kord aeg teha lõpp neile idiootlikele kulutustele.”
„Ma ei kulutagi rohkem, kui sa teenid, kallis. Ainult – ma kulutan märksa kiiremini.”
* * *
„Ma lugesin lehest, et inimene peab aastas kaks kilogrammi soola sööma,” ütleb naine mehele.
„Õigus, kallim, kuid mitte ühe korraga,” vastab mees soolast suppi helpides.
* * *
„Kui kurvalt kohiseb täna jõgi, Karl!”
„Pole ka ime, Emmi, heitsin sinna ennist sinu küpsetatud koogi!”
* * *
„Kallis mees, tõuse üles. Loodus on juba ammu ärganud!”
„Mis sellest, jõgi on veel sängis!”
* * *
Naine: „Täna hommikul käis siin keegi vaene mees oma naisega. Mul oli neist väga kahju ja ma andsin neile meie vanu ärakantud riideid.”
Mees: „See oli sinust ilus tegu. Mis sa siis neile andsid?”
Naine: „Mehele andsin sinu kümme aastat vana sinise ülikonna ja naisele oma rohelise kleidi, mille ostsin kahe kuu eest.”
* * *
Direktor abiellus noore naisega. Kord kunstinäitusel nägi mees õudusega maali, millel tema noor naine oli kujutatud täiesti alasti.
„Ära pahanda,” rahustas naine. „Võin vanduda, et ma pole modellina poseerinud. Kunstnik on maalinud mälu järgi.”
* * *
„Ei midagi muud, kui ainult kleidid, mantlid. Terve päeva mõtled üksnes oma riietele!”
„Eksid, kallis, praegusel hetkel teeb mulle uus kübar peavalu.”
* * *
Mees naisele: „Sa ei ole minuga kunagi ühel arvamusel.”
Naine: „Ma ei saa ju lubada, et me mõlemad valesti arvame.”
* * *
Naine: „Mitte minutitki ei ole ma enam sinuga koos! Kohe praegu lähen ema juurde!”
Mees: „Oota, ma tulen ka. Ämma juures saab vähemalt korralikult süüa.”
* * *
„Enne abiellumist lubasid sa täita minu pisimagi soovi,” ütleb naine mehele.
„Aga kust mina tean, milline neist sul kõige pisem on?” pareerib mees süüdistuse.
* * *
Naine: „Mühlbaumid ei ole kunagi haiged.”
Mees: „Huvitav, millest nad siis kodus räägivad?”
* * *
Värske abielumees naisele: „Oo, kallis, kas tahad, ma toon sulle taevast kõige kaunima tähe?”
„Ei, vii parem prügiämber välja.”
* * *
Mees tuleb pärast pikka reisi koju ja leiab köögilaualt kirja: „Kartulid on praeahjus, õlu külmikus ja mina – voodis.”
* * *
Naine: „Sa ei armasta mind enam!”
Mees: „Millest sa seda järeldad?”
„Varem võtsid sa endale kõige väiksema tüki ja mulle jätsid suurema.”
„Rahune, kallis, asi on selles, et sa oled nüüd hakanud paremini süüa tegema.”
* * *
Naine pärast tüli mehega: „Mulle aitab! Sõidan ema juurde. Anna 40 eurot!”
„Aga pilet maksab ju ainult 20 eurot.”
„Aga tagasisõit?”
* * *
„Kallis, ma annaksin kogu varanduse, et sinuga koos olla, aga täna on see tõesti võimatu, sest kui ma klubisse ei lähe, pean klubi kassasse 50 eurot trahvi maksma.”
* * *
Naise päevikust: „14. septembril tuli mu mees koju 15. septembri hommikul.”
* * *
Mees: „Sa küsid, miks ma, kui end sinust lahutada lasksin, sinu õega abiellusin? Ma lihtsalt ei oleks suutnud veel ühe ämma ilmumist üle elada.”
* * *
„Oi-jah!” ohkas mees raskelt naise visatud emailkausi eest kõrvale põigates. „Kus on nüüd need ilusad ajad, mil me teineteist portselaniga loopisime…”
* * *
„Robert,” ütleb naine mehele, „kas tahad täna lõunaks maitsvat sibulaklopsi?”
„Tahaksin küll, aga ma olen hirmus väsinud ega viitsi restorani minna. Sööme parem kodus.”
* * *
Perekonnatüli õhinas hüüab naine: „Ma tahaksin olla surnud!”
Selle peale mees: „Mina ka!”
„Siis mina mitte!”
* * *
„Miks sa, Lilly, nii palju raha oled kulutanud?”
„Ma leidsin odava poe, Hans.”
* * *

„Alles kolm nädalat oleme abielus, aga kui sa täna hommikul koju tulid, laulis juba kukk. Loodan, et seda enam ette ei tule!”
„Ole mureta, juba homme käänan tal kaela kahekorra!”
* * *
Naine: „Sa peaksid ostma auto. Siis saaksime ilma näha.”
Mees: „Kas seda või hauatagust?”
* * *
Mehe sünnipäeval hõikab naine teisest toast: „Sa ei arva ilmaski ära, kui ilusa kingutuse ma sulle tegin!”
* * *
Mees saabus Aafrikast.
„Seal võis küll õige palav olla?” päris naine.
„Kohutav kuumus, Minna,” vastas mees.
„Kus te elasite?”
„Kümne kilomeetri kaugusel ekvaatorist.”
„Põhja või lõuna pool?”
„Põhja pool.”
„Siis polnud veel väga vigagi,” arvas naine.
* * *
„John, kas sa armastad mind?” pöördub noorik lõunasöögi ajal õrnalt oma abikaasa poole, kes sorgib kahvliga taldrikus.
„Kallis,” vastab mees õrnalt, „sa tuled selle küsimuse juurde iga päev, kuigi me ammendasime selle teema minu meelest veel enne meie pulmi. Oleks sa mesinädalate jooksul kordagi küsinud, kas ma armastan makarone!”
* * *
Naine: „Kellega sa eile pargis suudlesid?”
Mees: „Millises pargis?”
* * *
Naine: „Mida sulle sünnipäevaks kinkida?”
Mees: „Minut vaikust.”
* * *
Pärast perekonnatüli.
„Hästi,” ütleb naine. „Nõustun, et oleme võrdselt süüdi, eriti sina!”
* * *
„Aga jumala eest, Nelli, sa oled endale jälle uue kübara ostnud! Niisugused ostud, ainult sellepärast, et on odav väljamüük, tuleb ära jätta!”
„Aga, kallim, see kübar pole sugugi odav!”
* * *
Mees: „Statistika ütleb, et meie linnas tuleb iga naise kohta poolteist meest.”
Naine: „Muidugi olin mina see õnnetu, kes poole sai.”
* * *

Abielupaar jõuab metsa ja otsustab veidi einetada. Naine sõnab veendunult: „Siin on einetamiseks ideaalne nurgake!”
„Jah,” vastab mees väsinult, „viiskümmend miljonit sääske ei võinud ometi eksida.”
* * *
Viktor tõuseb hommikul üles, vaatab aknast välja ja ütleb naisele: „Kõik märgid näitavad, et täna tuleb ilus ilm.”
„No ja mis siis?” küsib naine.
„Sa kunagi ütlesid, et ühel ilusal päeval lähed sa minu juurest ära.”
* * *
„Georg, ära tõsta häält minuga rääkides!”
„Millal ma enne su peale olen karjunud, häält tõstmata?”
* * *
Naine jõuab koju tagasi, näeb köögis põhjakõrbenud toitu ja nuriseb: „Kas ma ei öelnud sulle, et pane tähele, millal toit hakkab keema!”
Mees: „Aga ma ju panin tähele, see oli täpselt veerand kümme!”
* * *
Naine: „Ma lugesin ajalehest, et kusagil Lõunamere saarel saab naise osta viie dollari eest.”
Mees: „Jaa, ka seal on spekulatsioon.”
* * *
„Mis sa enne minuga abiellumist tegid?” küsib naine mehelt.
„Kõike, mida tahtsin.”
* * *
Ajalehte lugev naine ütleb mehele: „Kujuta ette, Ameerikas mõisteti kaheks aastaks vangi mees, kel oli neli naist.”
„Karistuseks või puhkuseks?”
* * *
Noorik: „Kas sa ikka kardad veel naisi?”
Värske abielumees: „Mina kardan? Mis võiks minuga veel halvemat juhtuda, kui olen sinuga abiellunud?”
* * *
Mees: „Täna on mul sünnipäev ja sa ei kingi mulle midagi?”
Naine: „Mis mina saan sinna parata, et sa oled kuu lõpul sündinud.”
* * *
„Kes on majas peremees!” karjus vihane mees naisele.
„Mina,” vastas naine rahulikult, „mis siis?”
„Ei midagi… kõik on korras. Ma lihtsalt niisama küsisin.”
* * *
„Arva ära, kallis, mis meil täna lõunaks on,” ütleb noor abielunaine oma mehele.
„Ei, kallis, minu meelest on palju huvitavam, kui ma teen seda söömise ajal.”
* * *
Mees küsib naiselt: „Kuidas siis möödus eile teie naisteõhtu?”
„Oh, suurepäraselt! Ma sain teada väga palju salaasju, mille kohta mul pole õigust midagi ütelda, kohe ei tea, millest alustada…”
* * *
„Ma tahaksin teada, miks teie, abielumehed, nii palju valetate?”
„Väga lihtne: kuna teie, abielunaised, nii palju küsite.”
* * *
Seoses oma tööga peab mees sageli minema läbi kõrvaliste kohtade. Naine soovitab mehel igaks juhuks revolver muretseda.
„Milleks?” tõrjub mees. „Et kallaletungijad minult ka selle ära võtaksid?”
* * *
Hauatahvlil seisis kiri: „Siin puhkab Juliette Fagnet, raamatupidaja abikaasa.”
Lesk tegi paari aasta pärast karjääri ja hauale ilmus uus tahvel: „Siin puhkab Juliette Fagnet, pearaamatupidaja abikaasa.”
* * *
Mees naisele: „Huvitav, kuidas sa tead kõigist nendest pahedest, millest sa soovitad meie tütrel hoiduda?”
* * *
Noor abielumees oma naisele: „Tead, Wanda, su viimane armsam, kellega olid kihlatud, laskis oma naise maha.”
„Miks?”
„Naine pettis teda.”
„Oi küll on õnn, et abiellusin sinuga!”
* * *
„Kallis Albert, ega sa ei ole unustanud, et täna on meie kümnes pulma-aastapäev?”
„Ei, aga ma olen selle sulle juba andestanud.”
* * *
„Ütle mulle, Heinz, miks paljud naised abielluvad pesulappidega?”
„Selge, milleks! Neid on hea ka köögis kasutada!”
* * *
„Siin on kirjutatud,” ütleb lehte lugev naine mehele, „et lesed on kõige paremad abielunaised.”
„Kas ma pean samuti surema, et sinust saaks hea abielunaine?”
* * *
„Kallis,” ütleb mees naisele, „tule palun telefoni juurde, keegi tahab sind kuulata…”
* * *
„Ja nüüd,” ütleb naine rõõmsalt, „teeme endale ilusa poeetilise õhtu. Ma loen sulle ette sinu armastuskirju, mida sa mulle enne abiellumist kirjutasid.”
„Hästi, ma tunnistan end võidetuks. Kui palju sul raha vaja on?”
* * *
„Kujuta ette, Karl, üks mees tungis eile mu emale kallale!”
„Kohutav! Ja millisesse haiglasse see mees viidi?”
* * *
„Oh, on veel tänapäeval kavalere,” rõõmustab naine. „Täna pakkusid trammis neli meest mulle istet!”
„Milline solvav liialdamine,” lausub mees, „kolmest kohast oleks sulle täiesti piisanud…”
* * *
Värske abielumees küsib naiselt: „Mis õhtusöögiks on?”
„Oleks meil kodus mune, teeksin sulle šampinjoniomletti, aga kahjuks ei ole meil ka šampinjone.”
* * *
„Naine, meie tütar valmistas mulle pettumuse. Ta tahab välismaalasele mehele minna.”
„Mis rahvusest?”
„Numismaatik!”
* * *
Naine mehele: „Seal on puu, mille all me tuttavaks saime. Sa peaksid sinna mälestustahvli panema.”
„Ei, pigem hoiatustahvli!”
* * *
Naine kaalub end vannitoas ja hüüab rõõmsalt mehele: „Ma olen tervelt ühe kilo maha võtnud.”
„Kuid sa pole end ju veel minkinud.”
* * *
Naine koju jõudnud mehele: „Täna ei saa sa toidu üle nuriseda.”
„Kuidas nii?”
„Ma ei teinudki süüa.”
* * *
Naine mehele: „Kas sa veel mäletad, kui me tuttavaks saime, oli kohutav äike?”
„Jah, ja mina idioot, ei võtnud looduse hoiatust tõsiselt.”
* * *
Mees naisele: Ära ole nüüd nii hüsteeriline. Räägi mulle rahulikult oma probleemidest.”
„Hästi. Esiteks käid sa mulle närvidele, teiseks oled sa mulle lihtsalt vastik ja kolmandaks ma tahaksin sind eriti piinarikkal viisil tappa.”
„On see kõik? Ja mina juba mõtlesin, et on midagi tõsist.”
* * *
Naine mehele: „Mis oleks, kui me veedaksime oma puhkuse Hawaiil?”
Mees: „Me peame ometi oma võlgadele mõtlema.”
Naine: „Seda võime ka Hawaiil teha.”
* * *
Naine ütleb nuuksudes mehele: „Täna on meie pulma-aastapäev ja sa pole mulle midagi kinkinud.”
„Ja siis? Oled sa näinud õngitsejat, kes juba püütud kalale hakkab ussi suhu toppima?”
* * *
Naine mehele: „Mis küll oleks sinu elu ilma minuta?”
„Odavam, palju odavam.”
* * *
Abielupaar teeb õhtust jalutuskäiku. Äkki hüüab naine: „Vaata, August, langev täht.”
„Siis tuleb midagi soovida, Anna,” vastab mees.
Naine rõõmustab: „Oh, kui tore, aga kas sa oled ka pärast nõus maksma?”
* * *
Proua uusrikas on selga pannud oma uue õhtukleidi ja küsib mehelt: „Wilhelm, mis sa ütled? Kas see kleit ei istu nagu kinnas?”
„Jah, Amalie, nagu poksikinnas.”
* * *
Mees ja naine istuvad igavledes teleri ees. Mees: „Kui sa haigutasid, tuli mulle meelde, et ma unustasin garaažiukse lahti!”
* * *
„Tiina, sinu unistus kallist korterist täitub.”
„Kuidas nii, Alfred?”
„Väga lihtsalt. Üüri tõstetakse!”
* * *
Naine: „Mul pole enam midagi selga panna!”
Mees: „Siis ümbritse ennast vaikusega!”
* * *
Naine hädaldab: „Mul on tõesti uusi riideid vaja. Kogu ümbruskond naerab juba minu vanu kaltse!”
„Tead, mis?” ütleb mees pead raputades, „kolime teise linna – tuleb odavam!”
* * *
„Kas sa ei lubanud mulle altari ees, et sa oled mulle alati truu?” ütleb naine pisaraid valades.
„No mis ma sain teha, ma ei võinud ju ometi puupüsti täis kiriku ees hakata skandaali korraldama,” uriseb mees vastu.
* * *
Abielutüli ajal karjub naine mehele: „Ma lähen tagasi oma ema juurde, kuid tea: me tuleme veel tagasi!”
* * *
Abielupaar tuleb seltskondlikult olengult koju.
„Kuidas sa saad öelda, et sa abiellusid minuga ainult mu ilusa hääle pärast?” küsib naine. „Ma ei oska ju üldse laulda!”
„Vabanda, kallis,” vastab mees muiates, „aga mul ei tulnud ükski teine põhjus meelde.”
* * *
„Millal avastati Ameerika?” küsib naine mehelt.
„Umbes viissada aastat tagasi,” arvab mees.
„Mis?” imestab naine. „Küll need ajalehed alles luiskavad. Siin on kirjas, et Ameerikas on isegi tuhandeaastasi puid.”
* * *
Proua Heinaste ütleb ohates oma mehele: „Heinz, sa ei armasta mind enam!”
„Miks sa seda arvad?”
„Varemalt pühkisid sa pulmapäeval alati kunstlillede pealt tolmu!”
* * *
„Ah, Elmar,” kurdab naine, „ma pean kindlasti arsti juurde minema, sest ma näen igal öösel unes hiiri.”
„Miks kohe arsti juurde,” toriseb mees, „võta parem kass voodisse.”
* * *
„Sa oled liiga loll selleks, et hobuse ja eesli vahel vahet teha!” karjub mees perekonnatüli ajal naisele.
„Sa eksid! Sinu tunneksin ära ka tuhandete hobuste hulgast!” vastab naine naeratades.
* * *
„Õnnitlen sind, kallim,” hüüdis mees, kui naine oli veerandtunnise telefonikõne lõpetanud. „See oli sinu kõige lühem kõne sõbratariga!”
„Sa eksid, see polnud üldse sõbratar, vaid keegi naine, kes oli vale numbri võtnud!”
* * *
„Alfred, kas sa ka siis mind veel armastad, kui ma vanaks ja inetuks muutun?”
„Ole mureta, vananed sa küll, kuid inetumaks ei saa sa enam minna.”
* * *
„No see on juba liig!” vihastab ajalehte lugev pereisa. „Ajaleht teatab meie 14. lapse sünnist.”
„Ole nüüd rahulik, see on ju täiesti normaalne,” ütleb naine.
„Jah, aga mitte see, et nad teatavad sellest spordiuudiste rubriigis.”
* * *
„Miks me juba nüüd peaksime hüüdma „Head uut aastat!”? Kell saab ju alles veerand tunni pärast kaksteist.”
„Las naabrid lähevad kadedusest lõhki, et meile tuli uus aasta veerand tundi varem.”
* * *
Mees ja naine istuvad kohvilauas. Naine küsib: „Kas sa täna minu juures midagi erilist ei märganud?”
Mees vaatas tähelepanelikult naist ja küsis siis kõhklevalt: „Sul on uus seelik?”
„Ei.”
„Uus pluus?”
„Ei.”
„Sul on täna sünnipäev?”
„Ei.”
„Meie pulma-aastapäev?”
„Ei, sina igavene tola! Spetsiaalselt selleks, et sind kontrollida, panin ma pähe gaasitorbiku.”
* * *
„Paul, on sul veel meeles see päev, mil mind tundma õppisid? Sa jäid tookord rongist maha…”
„Ah jaa, pärast unustasin veel vihmavarju maha… Oli üldse üks räbal päev!”
* * *
Mees, ametilt insener, ütleb naisele: „Armas naine, kas sa ei avaldaks mulle selle piruka retsepti? Ma arvan, et sinu meetod kutsuks tsemenditööstuses esile revolutsiooni!”
* * *
Naine: „Jälle on sul kael haige! Jäta see bussijuhiamet maha! Pidid terve päev rooli tagant üle õla konduktorit piiluma!”
Mees: „Aga, kulla naine, minu bussis on ju automaatkassa.”
* * *
„Ma ei saa aru, naisuke, miks sa igasuguseid kuulujutte kordad?”
„Mis ma siis tegema pean? Ma ise ei oska neid välja mõtelda.”
* * *
Naine kinkis mehele sünnipäevaks lipsu.
„Noh, kuidas sulle meeldib? Mis sa arvad, mis selle juurde kõige paremini sobib?”
Kaelasideme värvist kohutatud mees vastas: „Pikk habe.”
* * *
Mees: „Kui ma aasta tagasi sinuga abiellusin, lubasid sa, et kõige tähtsamad küsimused otsustan mina kui perekonnapea!”
Naine: „Seda küll, kuid aasta jooksul ei juhtunud midagi tähtsat.”
* * *
Mees: „Kuidas? Sul on jälle uus kleit?”
Naine: „Ära ärritu, ostsin selle oma raha eest!”
„Oma raha eest? Aga kust sa selle võtsid?”
„Viisin sinu kasuka pandimajja.”
* * *
Naine: „Kõik mehed, kellele ma omal ajal korvi andisn, on praegu rikkamad kui sina!”
Mees mõtlikult: „Mõni ime!”
* * *
Naine: „Kui palju aega läheb kaotsi kaardimängus!”
Mees: „Jah, eriti kaartide segamisel ja jagamisel.”
* * *
Mees: „Anna, sulle on telefon!”
Naine: „Ja kes tahab minuga rääkida?”
Mees: „Naeruväärt – rääkida! Küsi parem, kes tahab sind poolteist tundi kuulata.”
* * *
Mees enne väljumist naisele: „Kui mulle helistab üks selline lühike paksuke, kongus nina ja vuntsidega, siis ütle, et tulen varsti tagasi.”
* * *
„Oo, armas naisuke, see kooreklops on suurepärane! Kas sa said selle retsepti kokaraamatust, mille sulle kinkisin?”
„Ei, kuulsin seda eile kontserdil, kui minu taga istuv daam seda oma naabrile õpetas.”
* * *
„Hermann, ukse taga on mees, kes kogub annetusi uue basseini jaoks, mida ma peaksin talle andma?”
„Kolm ämbritäit vett!”
* * *
„Mis täna lõunaks on?” küsib mees naiselt.
„Ma ei saa sulle seda öelda, sest konserv oli ilma etiketita.”
* * *
„Sinuga on alati üks ja sama lugu, Herbert. Sa ei kuula üldse, kui ma sulle midagi ütlen.”
„Aga muidugi ma kuulan sind, kallis Emma!”
„Valetad! Just äsja küsisin ma sinult, kas ma peaksin endale ostma soodushinnaga kasuka, mis maksab ainult 4000 krooni ja sa ütlesid „Muidugi, musike, muidugi!”.”
* * *
Naine mehele: „Pea vähemalt suu kinni, kui ma sind katkestan.”
* * *
Meteoroloog naisele: „Mind vallandatakse.”
„See ei üllata mind üldse. Ma olen juba ammugi märganud, et siinne ilm ei hooli sinu arvamusest.”
* * *
Abielupaar tülitseb sageli. Kui mõlemad ühel päeval restoranis lõunastavad, kukub kelneril terve virn taldrikuid käest maha. Naine ütleb unistavalt: „Kuula vaid, nad mängivad meie lemmikmeloodiat!”
* * *
Naine küsib etteheitvalt oma mehelt: „Kallim, miks sa jälle nii hilja tuled?”
„Täna läks meil büroos arvuti rikki ja me kõik pidime oma peaga mõtlema!”
* * *
Mees võtab telefoni vastu. Otsekohe kostab telefonitorust naise sõbranna sõnadevaling. Kui sõbranna lõpuks hinge tõmbab, ütleb mees: „Ingat ei ole kodus, kas ma võin talle kuulujutu edasi rääkida?”
* * *
Naine on mehele ostnud mõned särgid ja mees proovib neid rõõmuga selga.
„Aga, kallis, need särgid on minu jaoks suured!”
„Tean,” pareerib naine, „mul oli kaupluses piinlik öelda, milline niru sa oled!”
* * *
Naine näitab uhkelt mehele oma uut pükskostüümi.
„No sina oskad alati ka kõige hullema välja otsida,” uriseb mees.
„Õige,” salvab naine vastu, „kaheksa aastat tagasi tegin sinuga algust!”
* * *
„Miks sa ei oska nii hästi süüa teha kui minu ema?” küsib värske abielumees oma naiselt.
„Kuna sa ei teeni nii palju kui sinu isa!”
* * *
Poksija naine ärkab keset ööd ja märkab murdvarast. „Lutz, tõuse üles, üks tüüp tahab eratunde võtta.”
* * *
„Ralf,” ütleb noor abielunaine, „ma ei taha kunagi teada saada, et sa mulle truudust murrad.”
„Ole mureta,” uriseb mees vastu, „ma jätan sellised asjad enda teada.”
* * *
Leili ütleb Ilmarile: „Varsti on meid kolm.”
„Kas see on tõesti tõsi?” rõõmustab Ilmar.
„Jah, minu armuke laskis end lõpuks lahutada ja kolib meie juurde, seniks, kuni ka meie oleme lahutatud.”
* * *
Naine serveerib uhkelt mehele oma esimest kalkunipraadi.
„Näeb isuäratav välja,” kiidab mees. „Millega sa ta täitsid?”
„Täitsin? Ma pole teda isegi tühjendanud!”
* * *
Naine: „Armsam, kas sa armastad mind?”
„Aga loomulikult, mu aare, ainult et ma pean praegu väikest pausi!”
* * *
Klaara saab teada, et tema mees peab armukest. Ta karjub mehele näkku: „Tähendab see seda, et sul on minust küllalt?”
„Ei,” vastab mees jahedalt, „see tähendab, et mulle ei ole sinust küllalt.”
* * *
Naine: „Kas sa leiad, et kurgimask on mind ilusamaks teinud?”
Mees: „Seda küll, kuid miks sa ta jälle ära võtsid?”
* * *
Noor abielupaar jalutab mööda kaubamaja vaateaknast. Äkki jääb naine seisma ja ütleb mehele: „Kas sa näed seda toredat kleiti, kallis? Sellesse võiksin ma armuda.”
„Lähme siis edasi, muidu ma muutun veel armukadedaks,” vastab mees.
* * *
„Mis sind vaevab?” pärib naine. „Räägi mulle! Kas me ei lubanud teineteisele kanda kõiki muresid koos?”
Mees: „Me saime kirja, milles teatatakse, et me oleme isaks saanud.”
* * *
„Karl, miks sa nii rumala näo teed?”
„Kuidas, ma ju ei tee rumalat nägu!”
* * *
Naine karjub mehe peale: „Kui sa mind sõimad, siis läheb see mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja!”
„See on ka arusaadav. Nende kõrvade vahel pole ju midagi, kuhu jutt võiks pidama jääda.”
* * *
Naine mehele: „Me oleme olnud kakskümmend viis aastat abielus ja nüüd võime tähistada hõbepulmi.”
Mees: „Oota veel viis aastat, siis tähistame kolmekümneaastast sõda.”
* * *
„Robert, kas sa siis oleksid abiellunud, kui ma oleksin olnud vaene?”
„Oleksin küll, kuid mitte sinuga.”
* * *
Naine: „Mis mehele öeldakse, läheb tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja.”
Mees: „Ja mis naisele öeldakse, see läheb tal kahest kõrvast sisse ja tuleb suust välja.”
* * *
Inetu naine küsib mehelt: „Mis näo sa ometi teed?”
Mees: „Kui võiksin nägusid teha, oleks sul juba ammu teine nägu.”
* * *
Kõnnib abielupaar mööda tänavat, näeb apteegi kohal embleemi: madu ümber karika.
Naine küsib: „Mida see embleem tähendab?”
Mees vastu: „Sinu ema joob teed.”
* * *
Mees loeb ajalehte. Äkki ütleb ta: „Siin on must valgel kirjas, et ka kuulsatel meestel on sageli tähtsusetud isad.”
„Tore,” rõõmustab naine, „siis on meie pisipojal veel šansse.”
* * *
Noor abielunaine valab pärast tüli pisaraid: „Ma poleks pidanud sinuga abielluma.”
„Näed sa siis,” osatab mees, „nüüd, kui on juba hilja, oled sa minu vastu isegi kaastundlik.”
* * *
Mees ootab perroonil oma puhkuselt saabuvat naist. Rong sõidab ette, mees tervitab abikaasat ja suudleb ta kätt.
„Mu kallis, sa isegi ei emba mind pärast kahenädalast lahusolekut! Vaata seda paarikest rongi ees! Kui õrn see mees on!”
„Muidugi, tema naine sõidab ju ära.”
* * *
Mees tuleb koju, näol punane plekk.
„Huulepulga jälg?” uurib naine.
„Ei midagi niisugust, see on veri. Koju sõites tegin avarii ja sain vigastada.”
„No seekord sul vedas!”
* * *
„Else, ma olin kaks aastat vanglas ja nüüd leian sind lapsega!”
„No ja siis? Ega mina vanglas olnud!”
* * *
Mees ja naine istuvad pargipingil laterna all. Naine ütleb ajalehte lugevale mehele: „Varem otsisid sa ikka sellise pingi, mis ei olnud laterna all.”
* * *
„Teie, naised, olete kõige eest võlgu loomariigile,” ütleb mees. „Kohe selgitan. Näiteks naarits annab nahka kasuka tarvis. Krokodillinahast tehakse käekotte. Maonahast kingi… Ja peaaegu alati leidub mõni eesel, kes selle kõik kinni maksab!”
* * *
Väsinud mees tuleb koju ja ütleb naisele: „Kes ka ei helistaks, ütle, et mind pole kodus.”
Telefon heliseb. Naine võtab toru: „Mees on kodus!”
Diivanil lesiv mees avab silmad ja ütleb: „Ma ju palusin…”
„Ära muretse, kallis, sind ei küsitud.”
* * *
Naine: „Ma ei unusta eales, kui rumal sa välja nägid, kui palusid mu kätt.”
Mees: „Ma mitte ainult ei näinud rumal välja, vaid ka olin seda.”
* * *
Noor abielunaine mehele: „Kunagi sa ütlesid mulle, et olen sinu jaoks kogu maailm.”
„Jah, kuid viimasel ajal on minu teadmised geograafiast märgatavalt avardunud.”
* * *
Jaan tuleb koju pärast südaööd.
„Kus sa hulgud?” pahandab temaga naine. „Ma loen voodis juba kolmandat tundi ja ootan, millal sa koju tuled.”
„Aga mina seisin tänaval kolm tundi ja ootasin, millal sa magama jääd.”
* * *
„Ütle, kallis, kas mind võib siis pidada neljakümneaastaseks?”
„Ei, loomulikult mitte, juba ammu ei saa.”
* * *
Noor abielunaine ütleb oma mehele: „Kallis, mul on nii raske korraga loobuda oma neiupõlve harjumustest.”
„Ei olegi vaja, kallis, jätka oma isa käest raha küsimist, nagu poleks midagi juhtunud.”
* * *
Värske abielumees ütleb naisele: „Ma arvestasin praegu kokku pulmakulud ja kingituste väärtuse. Tuli välja, et ma abiellusin sinuga ainult armastuse pärast.”
* * *
„Ma tahaksin teada,” ütleb naine mehele, „kas sa ka siis mind armastad, kui mu juuksed halliks lähevad?”
„Muidugi, ma armastasin sind ka siis, kui su juuksed olid mustad, ruuged, punased ja lillad.”
* * *
Hommikusöögi ajal tähendab naine mehele: „John, sa rääkisid täna unes.”
„Loodan, et ma sind ei katkestanud.”
* * *
Abielunaine mehele: „Ma kujutan ette, missugused koledad eelaimused sinus tekkisid, kui ma paar päeva kodunt eemal olin.”
„Jah, minus tekkis tõepoolest kuri kahtlus, et sa tuled tagasi.”
* * *
Armukade naine kontrollib iga päev oma mehe kuube ja korraldab iga leitud juuksekarva pärast stseeni. Ühel päeval ei leia ta ainustki juust ja tänitab: „Vaat, kuhu sa oled langenud, Juho, tõmbad ringi isegi kiilaspäiste naistega!”
* * *
Mees seisab palja ülakehaga akna all, et alustada hommikvõimlemist.
„Tõmba vähemalt kardinad ette,” kihvatab naine. „Muidu võivad inimesed arvata, et abiellusin sinuga raha pärast.”
* * *
Abielupaar arutab majapidamiskulude kärpimise võimalust. Järsku sähvatab naisel hea mõte: „Tead, sul tuleb jätta veini joomine. Sellele vastutasuks kannan ma selle eest hoolt, et sa ka suitsetamise maha jätaksid.”
* * *
Naine näitab mehele uut käekella, mille ta on äsja ostnud.
„Kas oled otsustanud tänasest päevast igale poole õigel ajal jõuda?” küsib mees irooniliselt.
„Ma tean nüüd vähemalt, kui palju olen hiljaks jäänud.”
* * *
Naine küsib lõunalauas mehelt: „Kohtasin täna Ellenit. Ta ütles, et sa norskad kohutavalt kõvasti. Huvitav, millal sa tema juures olid?”
„Kuidas sa võid minust nii mõelda?” pahandab mees. „Kohtun temaga ainult töö ajal.”
* * *
Naine: „Kui ma sinuga abiellusin, olin täielik idioot.”
Mees: „Jah, kallim, mina olin tookord sinusse nii armunud, et ei märganud seda.”
* * *
Naine: „Sul pole peas muud, kui jalgpall! Kindlasti sa ei mäleta isegi meie pulmapäeva.”
Mees: „Siiski, kallis, see oli samal päeval, kui Inglismaa võitis Itaalia kaks üks.”
* * *
Hõbepulmad. Mees embab hellalt naist ja ütleb: „Sa näed ka täna nii välja nagu tol päeval 25 aastat tagasi, kui ma su kätt palusin.”
„Mõni ime,” toriseb naine, „mul on ju sama kleit seljas.”
* * *
„Loen praegu ajalehest, et abessiinlased müüvad oma naisi. Kas sina müüksid mu ära, Albert?”
„Ei, Linda – kingiksin!”
* * *
„Karl, kas sa ei tunne, et siin lõhnab kõrbenud värvi järele?”
„Jah, kallim, sa peaksid oma nägu kuumast ahjust kaugemale hoidma.”
* * *
Isa on õnnetu oma ulaka poja pärast.
„Minu omaenda laps ja nii käest ära!”
Naine lohutab: „Ära kurvasta, ega see nii absoluutselt kindel ole, et ta just sinu poeg on.”
* * *
Naine mehele: „Varem olid sa terve päev õnnelik, kui nägid mind vaid silmapilguks…”
„Nüüd samuti.”
* * *
Proua Müller sõidab üksinda puhkusele. Et mees kodus kõigega toime tuleks, jätab naine igale poole väikseid sedeleid. Ühe sedeli leiab härra Müller oma parima ülikonna kuuereväärilt:
„Miks sa selle ülikonna selga paned? Kuhu sa, nurjatu, kavatsed minna?”
* * *
Naine: „Ilma sinuta, kallis, ei suudaks ma päevagi elada!”
Mees: „Usun. Elu on ju nii kalliks läinud!”
* * *
Mees naisele: „Ära luba tütrel selle tüübiga abielluda. Püüame talle leida mõne arukama peigmehe.”
„Kui ma tema vanuses oleksin niimoodi arutlenud, oleksin tänase päevani vanatüdrukuks jäänud.”
* * *
Ballil ütleb naine võluvalt naeratades oma mehele: „Kas sa ei paluks mind lõpuks tantsule?”
„Loomulikult, me ei ole ju siia tulnud ainult lõbutsema.”
* * *
Abielupaar jalutab pargis. Vastu tuleb daam. Mees naisele: „Ly, tee õnnelik nägu pähe: too daam, kes meile vastu tuleb, on mu esimene naine.”
* * *
„Niisiis, Lilli, kas sa tahad tõepoolest lahutust?”
„Jah, kallim, kui sa mind veel armastad, siis ära keela mulle seda pisiasja.”
* * *
Mees naisele: „Mu armas, ostsin antikvariaadist mõned hästi vanad mööbliesemed, et korterisisustus oleks sinu vääriline.”
* * *
„Enn, ma sõidan järgmisel nädalal Helsingisse. Kas sul on mingit soovi, mida ma saaksin täita?”
„Ei, sellest piisab, et sa ära sõidad.”
* * *
Mees tuleb ootamatult komandeeringust tagasi. Näinud ähmi täis naist ja voodi alt välja ulatuvaid meestekingi, haarab ta habemenoa.
„Mis sa teha tahad?” küsib kohkunud naine.
„Kui nende kingade sees kedagi ei ole, siis habet ajada.”
* * *
„Nüüd mulle aitab. Juba kaks aastat pean ma minema teatrisse ühe ja sama kleidiga!”
„No ja mis siis? Juba kakskümmend aastat pean ma ühe ja sama naisega voodisse minema!”
* * *
Mees ei ole naisega rahul: „Sa hoolitsed oma riietuse eest rohkem kui minu eest!”
„Muidugi! Ilma sinuta võin ma tänavale minna, aga ilma riieteta mitte!”
* * *
Naine: „Sul on esimesel kohal ainult hoki, aga mina – teisel!”
Mees: „Eksid, kallis! Teisel kohal on mul ujumine!”
* * *
„Mis? Sa tahad minuga kohvikusse minna? Ei, Rein, selle vanamoodsa mantliga ei või ma ennast inimestele näidata!”
„No hästi! Lähme siis loomaaeda.”
* * *
Südaööl ajab naine mehe üles.
„Mis juhtus?” küsib mees ehmunult.
„Mitte midagi erilist. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sa võid nii väikese palgaga nii rahulikult magada.”
* * *
Naine seltskonnas: „Tuleval aastal tähistame oma 25-aastase kooselu juubelit!”
Mees: „Ütle parem – sinu 25-aastase valitsemise juubelit!”
* * *
Anton tuleb koju. Naine tervitab teda rõõmsalt, suudleb põsele ja ütleb: „Kallis, ma ei tahtnud sulle enne öelda, et meid saab olema kolm!”
„See on suurepärane!” hüüatab üllatunud mees. „Ega sa ei eksi?”
„Kindlasti mitte! Näed, siin on telegramm: ema saabub homme…”
* * *
Mees ja naine päevitavad plaažil. Naine pahandab, et mees vaatab igat mööduvat ilusat näitsikut.
„Käitu korralikult, Ralf! Sa oled abielus!”
„Noh ja siis? Kui ma pean dieeti pidama, ei tähenda see veel seda, et mul on keelatud menüüd lugeda.”
* * *
Armukade naine oma mehele: „Iga kord, kui näed ilusat noort naist, unustad sa, et oled abielus.”
„Vastupidi, just siis tuleb see mulle meelde!”
* * *
Naine: „Kohutav, ajalehes kirjutatakse, et idamaades võib naise kaameli vastu vahetada. Sina seda ei teeks, Otto?”
„Kindlasti mitte,” pahandab mees, „äärmisel juhul auto vastu.”
* * *
Ülimalt erutatud mees jõuab koju ja hüüab juba lävelt: „Ma tean kõik!”
„Kohe kontrollime,” ütleb naine rahulikult. „Näiteks, kui pikk on Doonau?!”
* * *
„Kallis, mulle on vaja talveks uut kasukat.”
„See ei ole võimalik!”
„Kui ma ei saa uut sooja kasukat, ma külmetun, saan kopsupõletiku ja suren. Aga matused on kulukamad kui kasukas.”
„Seda küll, kuid matta tuleb sind vaid üks kord!”
* * *
„Sa oled mul hea,” räägib mees naisele, „ilus, tark ja perenaiselik! Kui sa, Marta, oleksid veel võõras naine, poleks sul hinda!”
* * *
Naine: „Öösel rääkisid sa mulle läbi une midagi halba.”
Mees: „Eksid, kallis, ma ei maganud.”
* * *
Naine: „Õpetlased kinnitavad, et keskmine inimene räägib päevas kümme tuhat sõna.”
Mees: „Usun, kallim, aga sina ei ole kaugeltki keskmine inimene.”
* * *
Mees: „Alati oled sa kindel, et ainult sinul on õigus, alailma sa närid mu kallal ja seda juba kakskümmend aastat.”
„Kakskümmend üks aastat, mu armas, kakskümmend üks aastat!”
* * *
„Ah, kallim,” kudrutab naine mehe kõrva ääres, „sa ei suuda ette kujutada, kui palav mu armastus sinu vastu on…”
„Siiski suudan, ma näen, kuidas mu raha sinu juures sulab.”
* * *
Mees ja naine lähevad kauplusesse. Mees ütleb müüjale: „Andke mu koerale 200 grammi vorsti.”
„Kallis, meil ei ole ju koera,” ütleb naine.
„Ära haugu!”
* * *
Erutatud mees äratab oma abikaasa sügavast unest: „Tulekahju, tõmba kiiresti endale midagi selga!”
„Rohelise või sinise kleidi?”
* * *
Naine mehele: „Muud sa ei tee, kui lahendad oma idiootlikke ristsõnu. Kas sa ei võiks vahelduseks mulle paar hella sõna öelda?”
„Hea meelega, mitu tähte selles peaks olema?”
* * *
„Kui olin nõustunud su naiseks saama, tegid kümme meest, kes kõik on sinust targemad, mulle abieluettepaneku.”
„Jah, ma näen, et nad olidki targemad.”
* * *
Naine mehele: „Kujutle, et pärast kaheteistkümneaastast abielu jätan ma su maha ja sõidan ära tundmatu mehega. Kas sul oleks kahju?”
„Emma! Miks peaks mul võõrast mehest kahju olema?”
* * *
Mees ütleb pahaselt naisele: „Mul on sellest kõrini, et ma pean sinu juures alati ainult teist viiulit mängima!”
Naine puhkeb naerma: „Sa peaksid rõõmustama, et sa üldse minu orkestris mängid!”
* * *
Maskeraadil sosistab naine mehele kõrva: „Too mees mustas maskis ei jää minust enam sammugi maha! Mida ma peaksin tegema? Kuidas ma temast lahti saaksin?”
„Väga lihtsalt,” annab mees head nõu, „võta oma mask korraks eest ära.”
* * *
„Võta endale teadmiseks ja pea igavesti meeles,” ütleb naine mehele, „et kui ma ütlen „minu kullake”, siis pean ma sellega silmas meie bokserit!”
* * *
Hauakiri:
„Puhka rahus, kuni me jälle kohtume.
Sinu ustav Emma.”

 

0

Your Cart