1961. aasta rahatüng Nõukogude Liidus

Nõukogude Liidu juhtkond esitas 1961. aasta rahareformi rahvale kui tavalist denominatsiooni: „raharingluse hõlbustamise huvides” lasti välja uued rahatähed, mille nimiväärtus oli 10 korda suurem.

NLKP kuulutab pidulikult: praegusele põlvkonnale saab osaks elada kommunismi ajal.
(Loosung, mis kadus koos Nikita Hruštšoviga 1964. aastal)

Täpsemalt öeldes vahetati 1947. aasta seeria rahatähed (rahvapäraselt „Stalini jalarätid”) kolme kuu jooksul suhtes 10:1 piiranguteta ümber uut tüüpi rahatähtede vastu. (Kuna need olid palju väiksemate mõõtmetega, said nad rahvasuus hüüdnime „Hruštšovi kommipaberid”.) Ümber arvestati kõik hulgi- ja jaehinnad, palgad, preemiad, honorarid, stipendiumid ja muud maksed. Kui Stalini 1947. aasta rahareform viidi läbi ootamatult, siis Hruštšovi rahareformist teatati elanikkonnale üle poole aasta ette.

Paljud umbusklikud kodanikud kiirustasid siiski igaks juhuks oma vaba raha kaupade vastu vahetama. Statistika järgi suurenes 1960. aasta teisel poolel järsult juveeli- ja karusnahatoodete, samuti kaua säilivate kaupade – kangad, jahu, suhkur jms. – läbimüük.
Uus raha tuli käibele alates 1. jaanuarist 1961. Seejuures jäid kehtima vanad 1-, 2- ja 3-kopikased mündid. See tähendab, et nende ostujõud suurenes üleöö 10 korda. Kes oli mingil põhjusel väikesi münte alles hoidnud, sai reformist isegi natuke kasu.
Räägitakse, et uute rahatähtede mõõtmed olevat kindlaks määranud reformi peainitsiaator, NLKP peasekretär Nikita Hruštšov ise. Kui uute paberrahade näidised juhile heakskiitmiseks esitati, olevat ta kääridega ääred maha lõiganud, selgitades, et väiksemaid rahatähti on mugavam kasutada. Kolm kuud (kuni 31. märtsi südaöötunnini) oli kõrvuti uute rahadega käibel vanad. Näiteks Eestis töötas 150 rahavahetuspunkti, kus iga kodanik võis vahetada ilma igasuguse takistuseta – tundmata huvi raha päritolu kohta – ükskõik kui suure hulga vanu paberahasid uute vastu.
Mais 1961 märkis NSVL Ministrite Nõukogu määruses „Uuele hinnamastaabile ülemineku ja vana raha uue vastu vahetamise tulemustest”, et antud ulatuslik rahvamajanduslik meede kulges organiseeritult ning „uus Nõukogude rubla võeti elanikkonna poolt suure usaldusega vastu ja juurdus kindlalt majanduskäibes”.

Kuhu koer maetud oli?
Ehkki Nõukogude Liit ei olnud Bretton-Woodsi kokkulepete osaline, järgis ta teiste riikide eeskujul kullastandardit ja rubla kurss USA dollari suhtes oli fikseeritud. Üks rubla oli võrdväärne 0,222168 g kullaga ehk 0,25 USA dollariga.
Kuna 1961. aasta reformiga suurenes rubla nimiväärtus 10 korda, pidanuks ta hakkama sisaldama 2,22168 g kulda. Tegelikult määrati uue rubla kullasisalduseks 0,987412 g – täpselt 2,25 korda vähem.

Sellele vastavalt tõusis USA dollari kurss rubla suhtes. Enne reformi maksis dollar 4 vana rubla, pärast reformi aga 90 kopikat (9 vana rubla).
Lugejal võib tekkida küsimus, mis tähtsust sellel oli, kui Nõukogude Liidu kodanikel polnud võimalik osta rublade eest ei kullakange, kuldmünte ega dollareid. Osta võis ainult juveelitooteid selliste hindadega, nagu riik neile määranud oli, eraviisiline valuutavahetus oli aga kriminaalkorras karistatav.
Tegelikult reageeris turg dollari kallinemisele ikkagi. Seaduse keelust hoolimata toimis mitteametlik valuutavahetus ning nii mõjutas dollari kursi muutus siiski kullatoodete ja välismaiste kaupade hindu mustal turul – need tõusid alates 1961. aastast järsult.
Riik püüdis jätkata kaupade müüki poodides ametlike hindadega (hind vanades rublades jagatud 10-ga). Kuna aga devalvatsioon oli mustaturuhinnad ametlikest palju kõrgemaks kergitanud, ostsid kaubandustöötajad suurema osa väärtuslikest kaupadest endale ja müüsid edasi spekulantidele. Sellega lõid poodnikud kolm kärbest ühe hoobiga. Esiteks said nad (mõistagi) endale soliidse kõrvalsissetuleku. Teiseks maksid nad kaupade riikliku hinna ausalt kaupluse kassasse, tänu millele kauplus täitis eeskujulikult müügiplaani ja juhataja sai kõrgemalt poolt kiita, müüjad preemiat jne. Kolmandaks ei pidanud müüjad tööga üle pingutama – kaubad läksid suurte partiidena spekulantide kätte ja jaemüük lõpptarbijatele jäi juba nende mureks.
Tekkis ulatuslik alternatiivkaubandus. Hea kaup läks poodidest ülesostjatele, halb jäi poodidesse. Süsteem hakkas tööle nii ladusalt, et „vasakule” hakati realiseerima sellistki kaupa, millel polnud kulla ja USA dollariga mitte mingit pistmist. Isegi paremad kartulid viidi turule ja kehvemad jäid poodi. Poodidest võiski leida peaaegu ainult sellist kaupa, mis spekulantidele huvi ei pakkunud.
Võitlus kaupade äravooluga turgudele jäi viljatuks. Riigi juhtkond oli sunnitud minema ebapopulaarsele sammule: tõstma hindu lootuses, et kaubad poodidesse jäävad.
Kui räägime riigi majandusest tervikuna, siis ei maksa muidugi ära unustada medali teist poolt: tänu rubla devalvatsioonile oli Nõukogude kaupu võimalik välismaal müüa senisest palju odavamalt ja jääda ikkagi kasumisse. See kasum läks aga paraku riigikassasse ja tavainimestel polnud sellest midagi tolku. Nende osaks jäi oma ostude eest rohkem maksta.

Sotsialistlik bardakk
Miks diktatuur spekulantidest jagu ei saanud? Võiks arvata, et kui kommunistlik režiim suutis sundida oma kodanikud Marxi ja Engelsit kummardama, nii et vähemalt avalikult keegi valitsevat ideoloogiat kritiseerida ei julgenud, siis kas oleks olnud raske hakata spekulante massiliselt vangi panema, kuni kaubanduses kord majja saab?

Tegelikult ei olnud asi nii lihtne. Rahareformile järgnenud hõlptuluajastu sünnitas Nõukogude Liidus omamoodi kaubandusmaffia. Seda ei valitsenud küll kõrilõikajatele käske jagavad „ristiisad”, kuid ebaseadusliku kaubanduse osalised tegid tihedat koostööd õiguskaitseasutuste ning partei- ja valitsusorganite töötajatega. Osa kaupade edasimüügist saadud kasumist anti meeleheaks vajalikele inimestele kõrgetel kohtadel. Selle tulemusena olid kohalikud võimuorganid varimajanduse suhtes soosivalt meelestatud ja Moskva käske spekulatsiooni vastu võidelda täideti ainult kõnedes ja ringkirjades, mitte aga tegelikkuses. Üksikud idealistid, kes püüdsid musta turu vastu päriselt võidelda, pandi omaenda kolleegide ja ülemuste poolt ühel või teisel viisil paika.
Ärgem unustagem, et tsentraliseeritud plaanimajanduses oli kõige tähtsam plaani täitmine. Sellega oli kaubandusmaffial kõik korras. Tänu sellele said kaupluste ja kaubastute juhatajad kõrgemalt poolt lausa kiita. See, et inimestel ei olnud poodidest midagi osta, oli riiklike plaanide täitmise kõrval tühiasi.
Tõsi küll, spekulatsioon (odavamalt ostmine ja kallimalt edasimüümine) oli Nõukogude Liidus seadusega keelatud. NSVL Ülemnõukogu Presiidium kehtestas riigi vara riisumise eest eriti suures ulatuses lausa surmanuhtluse. Selle tagajärjel hukati 1963. aastal Leningradi suurima kaubabaasi direktor Georgi Zuikov. Taolised juhtumid jäid aga erandlikeks. Varimajanduses osalejate põhimass jätkas tegutsemist. Igaüks lootis vedamisele ja oma kõrgete soosijate jõule. Enamasti need lootused täitusid. Kinni kukkusid üksnes need, kes juhtusid mõne tähtsa tegelase varba peale astuma või lihtsalt riisumisega üle igasuguse piiri läksid.
Kaubandusmaffia tegevuse negatiivseid tagajärgi pehmendada oli võimalik ainult ühel viisil: toota rohkem odavaid ja kvaliteetseid kaupu, eelkõige selliseid, millest oli eriti terav puudus. Sellega sotsialistlik majandussüsteem paraku hakkama ei saanud.
Võtame näiteks sellise tavalise igapäevase kaubagrupi nagu liha- ja piimatooted. Nikita Hruštšov, kellele põllumajandus väga südamelähedane oli, andis käsu keelustada veiste pidamine koduses majapidamises (see keeld ei kestnud kaua). Loomad tuli müüa kolhoosidele ja sovhoosidele ning pärast nendelt liha- ja piimatooteid osta. Hruštšov lootis, et nii saab riik hinnatõusu vältida.
Mis juhtus tegelikult? Veised muutusid „ühisomandiks”, see tähendab inimeste silmis mitte kellegi omaks. Sellele vastavalt halvenes hoolitsus nende eest ning liha ja piima kogutoodang riigis vähenes järsult. Majanduse arendamise 7 aasta plaani (1959–65) põllumajanduslik osa kukkus täielikult läbi. Toidupoodides tekkisid tohutud järjekorrad. Paljudes piirkondades ei jäänud üle muud kui viia sisse kaardisüsteem.

Rahvas ei ole lambakari
Raskused toiduainetega põhjustasid elanikkonnas rahulolematust. Mitmes linnas puhkesid protestid. Lisaks väiksematele rahutustele paljudes linnades eri aegadel, puhkes Novotšerkasskis (Rostovi oblast) 1962. aastal lausa ülestõus, mille sõjavägi ja KGB julmalt maha surusid – 26 inimest tapeti, 87 said haavata. Kui „kord” oli taastatud, hakati kohut pidama. Seitse ülestõusu organiseerijat mõisteti surma, 105 inimest 10–15 aastaks vangi.
Toiduainekriisiga toimetulemiseks suurendas Nõukogude Liit järsult välismaalt toiduainete ostmist.
Niisiis võime nentida, et 1961. aasta rahareformiga kaasnenud rubla devalvatsioonil olid kommunistide impeeriumi jaoks hukatuslikud tagajärjed. Riik sattus sõltuvusse nafta ekspordist ja toiduainete impordist. Spontaanselt kujunes välja kaubandusmaffia, millega võitlema riigivõim jäigi. Pärast 1961. aastat hakkas Nõukogude Liidu elanikkond aasta-aastalt elama üha halvemini. Kaugel sellest, et 1980. aastaks kommunismi jõuda, nagu Hruštšov omal ajal lubanud oli – 1980-ndate aastate lõpus varises „plaanimajandusel” põhinev raiskamis- ja korruptsioonidiktatuur sootuks kokku.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)