Kuidas „käsipatust“ hoiduda. „Spetsialistide” soovitusi aastast 1970

1962. aastal ilmus eesti keeles brošüür pealkirjaga „Noormehest meheks“, autoriks tšehhi arstiteaduse doktor, professor Josef Hynie. 1970. aastal nägi aga ilmavalgust kolmanda trükina psühhiaaater Heiti Kadastiku fundamentaalne teos „Vestlusi noorukitele“. Avaldame siinkohal katkeid mõlemast brošüürist, valides teemaks pollutsiooni ja käsikiimalusega seonduva. Kommenteerib „Maaja”.

 Öine seemnevoolus on täiesti normaalne nähtus, mis esineb igal noormehel ja mehel, kellel ei ole sugulist vahekorda. Seepärast ei ole pollutsiooni vaja karta ega häbeneda. See ei ole haigus ning ei tee mingit kahju juhul, kui ta liiga tihti ei esine. Tavaliselt kordub pollutsioon 1–2-nädalase vaheaja järel, mõnikord harvemini, teinekord sagedamini. Kui aga pollutsioon tekib igal ööl või isegi mitu korda öö jooksul, siis tuleb pöörduda arsti poole, kes määrab närve rahustavaid vahendeid.

Et pollutsioon esineks harvem, tuleb järjekindlalt hoolitseda eesnaha puhtuse eest, st hoida sugutilukki ümbritsev nahakurd puhas ja kuiv. Seda kahekordset nahakurdu saab kergesti tagasi lükata. Eesnaha ja sugutiluki vahele koguneb valkjat võiet, nn smeegmat, aga ka mustust, uriini ning seemnevedeliku tilku. Seepärast võib siin kergesti põletik tekkida. Kergemal juhul tuntakse ainult kihelemist, see aga kutsub esile erektsiooni ja seejärel pollutsiooni. Et eesnahk oleks alati puhas, peab suguelundeid iga päev pesema. Eesnahk lükatakse luki taha ja pestakse puhtaks tema seesmine pind, seejärel loputatakse sugutilukk ning kuivatatakse ja alles pärast seda tõmmatakse eenahk, mis peab täiesti kuiv olema, lukile tagasi. Sellist hügieenilist võtet on soovitav läbi viia iga päev, neil hommikutel aga, mil öösel toimus pollutsioon, tuleb seda tingimata teha.
Õige ja korrapärane hoolitsus eesnaha eest aitab vältida liigset sugulist ärritust, mis võib sagedaid pollutsioone esile kutsuda. Ka ei ole soovitav süüa õhtuti teravamaitselisi toite, sest pärast rikkalikult vürtsitatud sööki on uriin kibe ja ärritab kusemisel sugutiluki nahka. Samuti ei ole soovitav enne magamaminemist palju juua, katta end voodis liiga soojalt või magada spordipükstes (supelpükstes). Ase ei tohi liiga pehme olla. Kui teil enne magamaheitmist tuleb pikemat aega istudes tööd teha, siis on vaja pärast tööd jalutada või teha mõned võimlemisharjutused.
Kuid mõned noormehed ei läbe oodata pollutsiooni, ja et vabaneda kogunenud seemnest, kutsuvad ise esile seemnevooluse. Seda nimetatakse onanismiks.

Onanism on suguelundite kunstlik ärritamine. Ainult abielus oleva mehe ja naise kooselu loob suguliseks vahekorraks normaalsed eeldused. Teie aga alles valmistute ellu astuma, teie organism ei ole suguvõime normaalseks rakendamiseks veel küps. Seepärast on tähtis, et te oma tervist ei kahjustaks.
Onanism kisub mõtted eemale tööst, õppimisest ja enesetäiendamisest ja nõrgendab tahtejõudu, pealegi ei paku ta kunagi tõelist rahuldust. Muidugi toob liigtäitunud munandimanuste tühjendamine teatavat kergendust. Ent seda ülesannet täidab pollutsioon. Pollutsiooni abil vabaneb organism kogunenud seemnest õigeaegselt ja tervist kahjustamata. Seepärast ei ole vaja ette rutata ja püüda ebaloomulikul teel kergendust leida. Seda annab loodus parajal ajal ise.
Pärast onaneerimist on noormees väga sageli rusutud meeleolus; teda piinab teadmine, et tal ei jätkunud tahtejõudu panna vastu põgusale soovile saada rahuldust viisil, mis, nagu ta juba teab, seda tegelikult ei anna.
Onanism sarnaneb teataval määral alkoholismiga: inimene joob ja tunneb end näiliselt hästi, kuid joove möödub ning siis hakatakse endale etteheiteid tegema – inimene kahetseb, et ta jõi. Nüüd tunneb ta oma teo tõelisi tagajärgi – väsimust, loidust, tühjustunnet, rahuldamatust.
Elu kollektiivis juhib mõtted onanismist eemale. Kollektiiv on hea arst! Ta aitab organiseerida tervet ja mõistlikku eluviisi, kus töö vaheldub puhkuse, sportimise ja värskes õhus jalutamisega.
Mõnikord põhjustavad loomuvastast sugulist rahuldust ka erutavad kõnelused, fantaasia ja kujutlused, pornograafiliste illustratsioonide ja piltide vaatamine. Kõige selle tagajärjeks on kestev suguline ärritus, mis nõrgestab närvisüsteemi ega võimalda mõelda mitte mingisuguse elulise ülesande lahendamisele.

Väga kasulik on mängida malet, tegelda mitmesuguse kollektsioneerimisega jne, sest ka selline tegevus tõrjub noortel suguelu küsimused tagaplaanile.
Pollutsioon vabastab organismi liigsest sugulisest pingest ja organism saavutab tasakaalu. Tõeline eneseohjeldamine tähendab nii onanismist hoidumist kui ka kõige rangematest kõlblusnormidest kinnipidamist. Õige eluviis aitab sugutungi ohjeldada. Kui noormees ei tee pärast istuvas asendis töötamist kehalisi harjutusi või loeb pikemat aega kõhuli lamades, siis valgub veri suguelundeisse, kutsudes esile sugulise ärrituse.
Lugupeetud professorile sekundeerib Heiti Kadastik (19126–1992), kes kirjutab brošüüris „Vestlusi noorukitele“: „Teiseks vähendab pollutsioonide sagedust ilma püksteta magamine. Mitte mingil juhul ei tohi magada pükstes, mis pitsitavad või suruvad suguelundeile, takistades seega vereringet. Kõige olulisem tegur pollutsioonide sageduse vähendamisel on aga seksuaalsetest ärritustest hoidumine. Ma mõtlen siin selliseid tegureid, mis „kõditavad“ teie mehelikkust just seksuaalses mõttes. Meil leidub veel pärandinda kodanlikust ajast nn kollast kirjandust, üksikutel vastutustundetutel inimestel on veel säilinud pornograafilisi pilte, paljudes seltskondades armastatakse rääkida nilbeid anekdoote jne. Kas need on asjad, millega noored peavad kokku puutuma? Ei, see on rämps, mis põhjustab vaid ebatervet seksuaalset ärritust ja millest seetõttu tuleb hoiduda. …ja kui noormees onaneerib iga päev või koguni mitu korda päevas, siis peame tõsiselt kaaluma, kuidas seda lõpetada. Mingit kasu onaneerimine organismile ei anna, küll aga võib sage onaneerimine osutuda kahjulikuks.“
Füüsilise väsimuse kõrval, mida tekitab onanism, on veelgi olulisemad psüühika muutused. Pärast onaneerimist on noormees rusutud meeleolus, tekib tühjusetunne, on kahju sellest, et ei suudetud end talitseda, tehakse endale etteheiteid. Kui aga sellised seisundid korduvad sageli, jääbki noormees tujutuks, tema mõtteid vaevab onanismiprobleem, huvi muu tegevuse vastu taandub, õppimine ja enesetäiendamine muutub lünklikuks, tahtejõud nõrgeneb. Kõige selle tõttu muutub noormees araks, irdub kollektiivist, on enesesse sulgunud, üksindust otsiv. Kui lülitute aktiivselt ühiskondlikku ellu, elate kaasa kollektiivi rõõmudele ja muredele, siis unustate onanismi ja kaovad sellega kaasnenud eespool kirjeldatud nähud.

* * *

„Maaja”: Muidugi sisaldavad mõlemad raamatukesed ka asjalikke ja põhjendatud nõuandeid, kuid mis puudutab onanismi, siis on mõlemad ilmselgelt aseksuaalsed või koguni impotentsed autorid oma ülimalt moraliseeriva suhtumisega onanismi ikka veel 15. sajandis. Teisalt võib autoreid ka mõista, sest tõenäoliselt pole kumbki neist kordagi pihku löönud ega kogenud selle tegevusega kaasnevat naudingut. Pealegi seadis tollane tsensuur ja sotsialistlik moraal seksuoloogide ette väga ranged piirid. Tänapäevased seisukohad on kardinaalselt muutunud. Seksuaalrevolutsioon toimus peaaegu 50 aastat tagasi. Google’i otsingumootor annab märksõna „masturbatsioon” sisse toksides umbes 6,5 miljonit veebilehte ning neid tuleb üha juurde. Nii see on: me võime olla kuitahes targad, kuid onanismi teema tekitab meis ikka veel piinlikkust. Selle üle võib küll nalja heita, aga sellest avameelselt kõnelda ei taheta. Seltskonnas lobisetakse sageli seksist ja homoseksuaalsusest, kuid mitte kunagi onanismist. Kummalisel kombel ei leidu selle seksuaalsuse väljenduse kirjeldamiseks neutraalseid mõisteid. „Masturbatsioon” kõlab justkui haigus, „onanism” nagu kuritegu, „eneserahuldamine” rõhutab egoismi.

Häbi- või süütunne ei tulnud pihkulöömisega seoses vanadele kreeklastele ja roomlastele mõttessegi. Tookord ei küsinud keegi, kas sellega tegelemine on normaalne või mitte. Vana-Egiptuses peeti üksildast armumängu koguni austusväärseks tegevuseks. Igaüks teadis, et peajumal Amun sai loomise imega hakkama praktiliselt üksi. Mismoodi? Eks arvake ise.
Näiteks ütles Marseille’i abt Johannes Cassianus (360–430), et onanismist jagusaamine on esimene ja kõige tähtsam samm täiusliku vagaduse saavutamisel. Ta sõnastas munkade jaoks selged juhised, mille kohaselt „igasugusele liha liigutamisele” tuleb panna piir. Eelkõige on vaja vältida „ahvatlevate mõtete mõlgutamist”. Abt tahtis, et mungad suudaksid naisi vaadata seksuaalselt erutumata – ainult nii oleksid nad kaitstud võrgutavate unenägude eest. Cassianus võttis sõna ka öiste seemnepursete teemal. Kuigi need toimuvad tahtmatult, olid need abti arvates siiski sügavate hingeliste probleemide märgiks. Filosoof Voltaire nimetas onanismi „perversseks enesearmastuseks” ning tema kolleegi Jean-Jacques Rousseau heitis ette, et onanism muudab noored inimesed fantaasiapiltide orjadeks.
Nende meeste mõtteavaldustele oleksid Josef Hynie ja Heiti Kadastik ilmselt kahe käega alla kirjutanud. Vagatsevate, füüsilises ja vaimses mõttes impotentsete spetsialistide targutustesse pikemalt süüvimata märgime, et lõplikult rehabiliteeriti onanism alles 1960. ja 1970. aastatel. Paljud eksperdid väitsid isegi, et see on eneseusalduse jaoks väga tähtis tegevus. Kanada psühhiaater Thomas Szaz märkis selle kohta irooniliselt: „19. sajandil nähti selles haigust, 20. sajandil aga haiguste ravi.”
Nii et „käsipatt“ on täiesti loomulik ja seda teemat vältida pole põhjust? Muidugi. Kuid onanism jääb ikkagi ka tulevikus selliseks intiimseks asjaks, millest avalikult ei räägita.

MAAJA

NB! Loe ka:
Onanism – esimest korda teaduslikult põlatud
ONANISM mõjub hästi, ei kahjusta tervist, aga ometi…
SEKSILEKSIKON
Naiste salajased onaneerimistrikid
Eesti mehed jutustavad, kuidas nad endale rõõmu teevad