Spermatosoidide sõda

10 minutit lugemist

New Yorgi ülikooli psühholoogialaboris Albanys katsetati seksilelusid. Professor Gordon Gallupi uurimisgrupp hankis erinevas suuruses kummipeeniseid ehk dildosid ja mitmesuguse kujuga lateksist valmistatud vagiinasid. Ühed uurijad toimetasid nende abivahenditega, teised aga panid tulemusi kirja. Erilist tähelepanu pöörati hüdraulilistele protsessidele, mis kulgesid vagiinas, sel ajal, kui nendes liigutati kummipeeniseid. Selle katsega loodeti saada selgust suguühte toimumise nüanssides.

Kuigi inimene seksib eluajal keskeltläbi 2000–3000 korda, polnud seni päris täpselt selge, mis täpselt vahekorra ajal kehas toimub. Seksuaalsus on kaetud niivõrd paljude tabudega, et isegi tõsised teadlased on asjalike uuringute asemel kaldunud spekulatsioonidesse. Alles paarkümmend aastat tagasi hakkasid psühholoogid, bioloogid ja teised eksperdid inimese kõige intiimsemat elusfääri uurima teaduslike meetoditega. Selleks monteeriti peenise külge tillukesed endoskoopilised kaamerad, mis võimaldasid jälgida seda, mis toimub peenise liikumisel vagiinas. Professor Gallupi grupp üritas leida vastust ühele väga spetsiifilisele küsimusele: miks mehed suguakti juures nii suurt vaeva näevad? Täpsemalt: miks sooritavad nad seksides kuni 500 puusaliigutust? „Esimene vastus, mis pähe tuleb, on loomulikult see, et seks on mõnus,“ ütleb professor Harald Euler Kasseli ülikoolist. „Aga looduses ei sünni midagi niisama naljapärast. Kui miski valmistab lõbu, siis on selleks ka oma põhjus. Evolutsioonipsühholoogid on arvamusel, et sugutamisliigutusi tehes püüab mees naise tupest eemaldada mõne teise võimaliku meesterahva spermat.“
See seisukoht leidiski mainitud katse käigus kinnitust. Peenise ehitusest tulenevalt kaabib ta tupe puhtaks, enne kui ta oma sperma sinna sisse laseb. Nõnda tõestati ka evolutsioonibioloogide ja -psühholoogide väidet, et erinevate meeste seemnerakud peavad omavahel halastamatut võitlust naise munaraku pärast.
Nii mehed kui naised on evolutsiooni käigus välja töötanud kavalaid strateegiaid, et tagada parima geneetilise kombinatsiooni pärandamist järglastele. Naise organismis pääsevad löögile vaid kõige tugevamad seemnerakud. Meeste käitumisstrateegia seisneb muidugi konkurentide eemaletõrjumises. Nii mehed kui naised kasutavad selleks kõiki relvi.
Briti evolutsioonibioloogide Robin Bakeri ja Mark Bellise meelest on naise alakehas suguühte ajal toimuv protsess sedavõrd brutaalne, et nad kõnelevad koguni spermatosoidide sõjast. Terved hordid seemnerakke peavad ägedat võitlust munaraku juurde pääsemise eest. Paar tuhat seemnerakku on asunud teele, et viljastada munarakku. Miljonid ülejäänud aga jätavad konkurentide hävitamisel elu. Baker ja Bellis avastasid „kamikadze-seemnerakud“, kes blokeerivad sissepääsu emaka juurde ning „killer-seemnerakud“, kes kompavad võistlevaid seemnerakke DNA-sensoritega ning hävitavad neid rakumürgi abil. Keskmiselt sisaldub ühes seemnepurskes vaid üks miljon potentsiaalset viljastajat, 300 miljonit „tapjat-seemnerakku“ ja 100 miljonit blokeerijat.
Eduka viljastamise eest peetav võitlus algab siiski palju varem. Kaasaegne meditsiin võimaldab munaraku siirdamist ka viljatu naisterahva organismi, mis teeb tegeliku emaduse mõnes mõttes küsitavaks. Sellist probleemi vanasti muidugi ei olnud – lapse ema oli täiesti kindlalt teada. Seevastu isaduse tuvastamine on olnud hoopis keerulisem ja kahtluseuss on paljusid mehi jäänudki närima. Sestap on mehed võtnud appi mõned käitumisstrateegiad, mida Gordon Gallup ja Rebecca Burch New Yorgi ülikoolist on püüdnud kirjeldada. Nende hulgas eristavad nad teadlikke ja alateadlikke. Klassikaline käitumisviis on see, kui mees teeb kõik, et hoida naist kontrolli all. Selleks tuleb naist hoida luku taga, näiteks hoolikalt valvatud haaremis – või panna talle kindluse mõttes ümber koguni voorusevöö.
Teine strateegia toimib orgaanilisel tasandil, ilma et mees selles teadlikult osaleks: see on seemnerakkude konkurents. Lisaks munaraku viljastamisele võivad seemnerakud võidelda ka võõra spermaga. Selle juurde kuulub juba mainitud tupe „puhastamine“ pumpamisliigutuste abil. Kolmas strateegia seisneb raseduse katkestamises n.-ö. „igaks juhuks“ – mees võib kasutada vägivalda ja naist ähvardada, et see kahtlase ihuvilja kõrvaldaks. Neljas variant on see, kui mees ei võta last omaks, tõukab ta endast ära või koguni tapab.
Nii drastilised ja ebainimlikud kui need käitumisviisid tunduvadki, pole meeste umbusk ka täiesti põhjendamatu. Igal neljandal püsisuhtes elaval naisel on olnud kõrvalehüppeid, nagu kinnitab üks USAs korraldatud küsitlus. Suurbritannias aga on igal kolmandal naisel olnud 24 tunni jooksul vahekord kahe erineva mehega.
Spetsialistide hinnangul üritab naine alateadlikult vastu võtta mitmeid erinevaid spermaproove – nii pääsevad suurema tõenäosusega löögile parimad geenid. Selle võimaldamiseks on evolutsioon välja arendanud mitmesuguseid nippe. Kõige peenem ja otsustavam neist on see, et erinevalt enamikust imetajatest on inimnaine võimeline rasestuma iga nelja nädala tagant, mitte aga ainult mõnel päeval aastas. Kui naine rasestub, siis ei paista see vähemalt esialgu mitte kuidagi välja. Loomariigis on asjad hoopis teisiti ja seal kontrollivad isasloomad protsessi palju paremini. Jooksuajal passivad nad väga valvsalt, et mõni konkurent naisukesele ligi ei pääseks. Mõned loomad astuvad veel sammukese kaugemalegi: sigitamise järel plombeerivad nad emase vaginaaltrakti omalaadse kitiga. Kuid evolutsioon on leidnud väljapääsu sellestki olukorrast: karihiire peenise külge on tekkinud küüneke, mille abil saab selle plommi eemaldada justkui tangidega. Väga omapärane on ka koerte käitumine pärast paaritumist: isane jääb emase külge kinni kuni tunniks ajaks, mistõttu teistel huvilistel pole võimalik löögile pääseda.
Inimestel käivad need asjad teisiti. Sageli ei saa naine isegi aru, kas ta on rasestunud või mitte. Mõnede uurijate arvates on see evolutsiooniliselt põhjendatud. Mees, kes tahab olla kindel, et laps on tõepoolest tema oma, peab jääma naise ligidusse, tõrjuma konkurente ja regulaarselt seksima, et võimalikku rasestumisaega mitte maha magada. See kõik eeldab stabiilset paarisuhet ja suurendab järeltulijate ellujäämisvõimalusi.
Kuid ka kõige armukadedam mees ei suuda oma naisel kogu aeg kannul käia. Ka kõige kiivamalt valvatud naine leiab ikka võimaluse kõrvalehüppeks. Just selle ohuga ongi kohanenud mehe seksuaalkäitumine ja seemnerakkude produtseerimine, nagu näitavad mitmed uurimused. Igas mehes tiksub sisemine kell, mis näib täpselt teadvat, kui palju on kulunud aega viimasest koosolemisest naisega. Kui tegu on lühikese ajavahemikuga, siis järelikult on kõrvalehüppe oht minimaalne ning järgmise ejakulatsiooni ajal saadetakse teele tavalisega võrreldes kuni 50 protsenti vähem seemnerakke – nii umbes 200-300 miljonit. Sperma tootmine võtab omajagu aega, seemneraku valmimiseks kulub vähemalt kaks kuud.
Kui viimasest vahekorrast on möödas rohkem kui paar päeva, siis mees ei koonerda – ta läkitab teele 500–600 miljonit seemnerakku ja teeb eriti ägedaid puusaliigutusi, et võimaliku konkurendi spermat enne seemnepurset tupest eemaldada. Pealekauba ejakuleerib ta erilise energilisusega, nii et vagiina pestakse puhtaks justkui kõrgsurvepesuriga. Seemnerakud kihutavad kiirusega 20 km tunnis ja võivad lennata 60 cm kaugusele.
Kolm aastat tagasi avaldati kanada psühholoogi Nicholas Poundi töö, mis kinnitas oletust, et seemnerakkude konkurents tõstab tunduvalt mehe seksuaalset erutust. Pound uuris, milliseid pornopilte mehed internetist kõige rohkem vahivad. Huvitaval kombel ei olnudki need fotod, kus mees on koos mitme naisega, vaid hoopiski need, kus mitu meest on vahekorras ühe naisega. Pound selgitab seda nii: „Kui lähtuda sellest, et sperma-konkurents on inimese evolutsioonis olnud tähtsaks valikukriteeriumiks, siis on ka loogiline, et see mehi erutab. Seepärast stimuleerivadki neid pildid, millel on kujutatud potentsiaalseid konkurente.“
Ent kui mehed ka võimaliku konkurentsi tõttu toodavad eriti rohkesti spermat, ei kindlusta see veel võitu seemnerakkude vahelises sõjas. Selle võitluse mängureeglid panevad lõppude lõpuks paika ikkagi naised. Nemad otsustavad, kas ja kui kauaks seemnerakud nende kehadesse võivad jääda. Kui naisel on meespartneri vastu alateadlikke negatiivseid tundeid, tõukab naise üsk soovimatu sperma vahekorra järel endast ära. Vagiina laseb seemnevedelikul armutult välja voolata. Paari miljoni kõige kangekaelsema seemneraku vastu saadab immuunsüsteem valged verelibled. Seevastu positiivse meelestatuse korral võetakse seemnerakud emakasse vastu ja paigutatakse kuni viieks päevaks nn. Puhkeruumi. See suurendab viljastamise tõenäosust: niipea, kui munarakk jõuab viljastamistsooni, on ootel seemnerakkudel soodne võimalus. Kui naine astub selle ooteaja jooksul sama partneriga uuesti vahekorda, siis ohverdavad seemnerakud ennast vaikselt ja teevad ruumi uuele partiile. Hoopis teiseks kujuneb olukord siis, kui peale on tulemas võõras sperma – siis läheb lahti seemnerakkude vaheliseks sõjaks. Värske sperma tapjarakud üritavad puhkavaid seemnerakke surmata, enne kui algab võidujooks munaraku juurde.
Seemnerakud on selleks karmiks võitluseks korralikult relvastatud. Sõjamehed-seemnerakud on varustatud tugeva fruktoosimootoriga, mille abil saavad nad välkkiirelt emakakaela tungida. Kamikadze-rakud koaguleeruvad samal ajal ning katavad tiheda vallina tupeseinu, et kaitsta oma sõjamehi vaenulike vägede vastu. See võitlus võib naise kehas kesta mitu päeva, kuni lõpuks viljastavad munaraku tõepoolest kõige tervemad ja elujõulisemad spermatosoidid.
Teekond selleni on aga üsna ränk ja riukaline. Mõned takistustest on biokeemilist laadi, nii näiteks peavad seemnerakud läbima piirkondi, mis on kaetud naisekeha poolt toodetud mürgiga. Kuid on ka füüsikalisi riske: aeg-ajalt satuvad seemnerakud labürinditaolistesse tupikutesse, millest nad väljapääsu ei leiagi.
Ja isegi kui „võidumehed“ jõuavad küpse munarakuni, pole asi sugugi veel otsustatud, sest tõkkejooksu kõige otsustavam etapp seisab alles ees. Tillukeste seemnerakkudega võrreldes lausa hiiglaslik munarakk on kaitstud kolmekordse kestaga. Järelejäänud seemnerakud muutuvad nüüd „üksikvõitlejateks“. Aga mis nimelt selles võitlusest edu tagab, pole päris selge. Seda viimast faasi uurides on teadlased teinud kindlaks uskumatu nähtuse: kui munarakuni jõuab „liiga palju“ seemnerakke, siis järelikult pole nende vahel valiku tegemine olnud kuigi tõhus ja selle tulemusena võivad „tapjad-seemnerakud“ oma mürkidega hävitada ka munaraku. Sel juhul on kogu see võitlus olnud täiesti mõttetu. On teada, et vaid iga kolmas munarakk, mis satub kontakti seemnerakuga, tõepoolest ka viljastatakse. Niisiis on munaraku eduka viljastamise šansid suhteliselt väikesed.
Niisiis pole midagi imestada, et evolutsiooni käigus on bilansi parandamiseks välja kujunenud järjest uued käitumismoodused. Nende hulka võib arvata ka ümberlõikamise. Viis aastat tagasi ilmunud uurimuses jõuti järeldusele, et see protseduur, mida on sooritatud religioossetel ja hügieenilistel põhjustel, aitab seemnerakke ka viljastamise eest peetavas võitluses. Kuna ümberlõigatud mehe peenise pea ei ole nii tundlik, sooritavad ümberlõigatud mehed suguakti ajal ägedamaid, kiiremaid ja sügavamaid tõukeid. Seejuures eemaldatakse tõhusamalt ka võimalikku konkureerivat spermat. Teisalt aga tekib oht, et kui seksi jätkatakse ka pärast seemnepurset, siis pühitakse minema ka omaenda sperma. Siin on loodusel varuks omamoodi hädapidur. Peaaegu kõigil meestel suureneb peenisenärvide tundlikkus pärast seemnepurset sedavõrd, et liigutusi jätkata pole kuigi kerge, eriti veel lõtvunud peenisega.
Professor Gallup jõudis kunstpeenistega katseid tehes järeldusele, et suurem peenis on evolutsioonilis-bioloogilises mõttes tõesti efektiivsem, kuna see puhastab tuppe võõrast spermast paremini. Pikem peenis suudab seemnerakke ka sügavamale paisata.

Mis on sperma?
Seemnepurske ajal eraldub umbes teelusikatäis seemnevedelikku. Spermat on selles vaid kümme protsenti. Ülejäänu moodustab spermaplasma, mis koosneb energiarikkast fruktoosist, mis peab tagama seemnerakkude liikuvuse. Spermaplasma on aluselise reaktsiooniga, see kaitseb seemnerakke tupe ja emaka happelise keskkonna eest. 300-600 miljonist seemnerakust on viljastamisvõimelisi kõigest üks protsent. Valdaval osal spermatosoididest on teised ülesanded: nad peavad võitlema konkureeriva spermaga ning seda hävitama või blokeerima sissepääsu emakasse. Iga seemnerakk koosneb kolmest osast: peast, mis kannab DNA pärilikku informatsiooni, keskosast, mis sisaldab energiavarusid ning sabast, mis toimib edasiliikumisel propellerina. Seemnerakud sisaldavad mitmesuguseid valke, vitamiine ja aminohappeid.

©Peter Hagen

0

Your Cart