Brežnevi doktriini krahh Afganistanis (1979–1989)

1979. aasta  1. detsembril teatab N. Liidu saadik Afganistani juhile Hafizullah Aminile, et rahuldatakse tema palve saata Afganistani N. Liidu väeüksused. Juba 3. detsembril saabub Bagrami lennuväljale 1500 Nõukogude dessantväelast. Poliitbüroo istungil otsustatakse saata Kabuli Amini kaitseks veel 500 eriväelast. 10. detsembril informeerib N. Liidu kaitseminister Dmitri Ustinov kindralstaapi peatsest otsusest viia Afganistani 75 000-meheline väekontingent. Kindralstaabi ülema marssal Nikolai Ogarkovi vastuväiteid, et Afganistani opositsiooni vastupanu mahasurumiseks on vaja tunduvalt rohkem jõude, Ustinov ei kuula, vaid arvab, et olukorra kontrolli all hoidmiseks piisab pelgalt N. Liidu sõjaväe kohalolekust ning Nõukogude üksused ei peagi otseselt lahingutegevuses osalema. Sõjategevuse alustamise käsu annab Ustinov suuliselt, seetõttu ei ole selle kohta mingeid dokumente.

12. detsembril teeb NLKP Keskkomitee Poliitbüroo ka ametliku otsuse viia N. Liidu väeosad Afganistani. Sisuliselt on selle sammu taga Juri Andropov ja Ustinov, Leonid Brežnevil on olukorra hindamisega juba raskusi, Andrei Gromõko, nagu tavaliselt, vastu ei vaidle. Riigijuhid eiravad sõjaväespetsialistide arvamust ja lähtuvad üldistest ideoloogilistest ettekujutustest mõjusfääride ja maailmarevolutsiooni kohta. Arvatakse ka, et Poliitbüroo kardab Afganistanis USA sekkumist, mis ohustaks märgatavalt N. Liidu positsioone selles piirkonnas. Samuti loodetakse, et täitub Venemaa igipõline unistus omada väljapääs India ookeanile (nn. sööst lõunasse).
16. detsembril antakse käsk moodustada Türkistani sõjaväeringkonna baasil 40. armee, selle komplekteerimiseks kutsutakse teenistusse 50 000 reservväelast. Ustinovi direktiivi kohaselt ei pea nad sekkuma lahingutegevusse, vaid tagama julgestuse. 24.–25. detsembri ööl maandub 3. dessantdiviis Kabulis. 25. detsembri hommikul ületab maavägi Amudarja jõe.
27. detsembril kell 20.45 ründab KGB eriväelaste rühm Kabulis Hafizullah Amini valitsusresidentsi Tadz-Beki paleed ja vallutab selle tormijooksuga. Amin ja kõik palees olnud tapetakse. Afganistani presidendina tuleb võimule Babrak Karmal.
1. veebruaril 1986 oli N. Liidul Afganistanis 141 500 meest, 763 tanki, 1225 amfiibsoomusautot BRDM, 2609 suurtükki ja miinipildujat, 226 lennukit, 89 helikopterit ja 13 000 autot. Kuid armeel ei olnud oskusi, kogemusi ega tahet võidelda. Nõukogude instruktorite pingutused Afganistani sõjaväelastele väljaõpet anda olid üsna edutud. Samas süvenesid üldine korruptsioon, varastamine, relvade äritsemine vastaspoolele ning narkoäri. Mitu kõrgemat sõjaväelast mõisteti sellistes tegudes süüdi, kaks neist lasti maha. 13. novembril nentis Mihhail Gorbatšov: „Me sõdime Afganistanis juba kuus aastat. Kui muudatusi mitte teha, siis sõdime seal veel 20–30 aastat… Tuleb sõjaväelastele öelda, et nad õpivad selles sõjas halvasti… Me jäämegi sõdima, tunnistades, et meie sõjavägi ei tule olukorraga toime.”

Juba aasta varem oli N. Liidu armee hakanud vähendama osalust otseses sõjategevuses, piirdudes peamiselt õhuväe ja raskerelvade tuletoetusega ning eriväeosade tegevusega võitluses sisside vastu. Viimased saavad välismaalt järjest enam relvaabi, sh. moodsaid õhutõrjerelvi, mis vähendavad N. Liidu õhuväe võimalusi oluliselt.
15. veebruaril 1989 lõpeb N. Liidu „piiratud väekontingendi” Afganistanist äratoomine. (Afganistani valitsuse käsutusse jäävad siiski  Nõukogude sõjaväelised nõuandjad). N. Liit peab seekord sõnaja täidab ausalt Genfi kokkulepet. See avab tee läbirääkimistele läänega ka muudes valdkondades. N. Liidu kaotused Afganistanis kümne aasta jooksul on olnud suured. Ametlikel andmetel on N. Liidu poolel saanud surma 14 454 meest (sh. 664 nõunikku ja instruktorit), haavatuid on 49 983, teadmata kadunuid 330 ja nakkushaigustesse (peamiselt hepatiiti) haigestunuid 100 000. Kõige rohkem oli Afganistanis korraga 108 800 sõjaväelast, kokku viibis neid seal 10 aasta vältel 525 000. N. Liit kaotas 103 lennukit, 317 helikopterit, 147 tanki, 1314 jalaväe lahingumasinat BMP ja soomustransportööri BTR, 433 suurtükki ja miinipildujat ning 11 300 veoautot. Enam kui 200 000 sõjaväelast sai medaleid ja ordeneid, 86 nimetati NSV Liidu kangelaseks, neist 25 postuumselt. Afganistan kaotas selles sõjas 124 000 inimest (neist 80% olid tsiviilisikud), neile lisandus 50 000 poliitvangi ja hulgaliselt põgenikke.

Tunnuspildil: N. Liidu väeüksused lahkuvad Afganistanist loosungi all „Au sotsialistlikule isamaale!” ja „Au kodumaa poegadele!”

NB! Loe ka:
Leonid I. Brežnev – keskpärasuse triumf
Vladimir Putin – kuidas lihtnuhist sai paranoiline despoot
Miks venelased sõimavad ukrainlasi fašistideks ja banderalasteks?