Nikolai II perekonna juveelide saladus

Viimastel aastatel on palju kirjutatud ja räägitud Vene Impeeriumi kullafondist, mis jäi riigi territooriumile ja Romanovite perekonna rahapaigutustest välismaal, mida otsitakse tulutult tänase päevani. Tänu pingsatele uurimistöödele on Venemaa kullafondi saatus enam-vähem teada, kroonijuveelide ja võimusümboolika saatus – samuti ka see, kas Nikola II-l olid välismaa fondides ja pankades rahapaigutused.

Seoses mõningate Lubjanka arhiivimaterjalide avalikustamisega on osaliselt õnnestunud välja selgitada Venemaa viimase imperaatori perekonna isiklike juveelide saatus. Ja see teema on vähemalt sama huvitav ja paeluv kui kõik muu tsaari perekonnaga seonduv…

Tobolskisse asumisele saatmine

Nikolai II valduses oli kahte liiki väärisesemeid: regaalid ja juveelid, mis olid kogutud kogu Romanovite monarhia valitsemise jooksul ja isiklikud, mis oli soetatud või saadud kingiks kas Nikolai II-le või tema pereliikmetele kogu nende elu jooksul. Skepter, kroonid, diadeemid, loendamatud juveelid, maalid, erinevad portselani- ja pronksesemed – nende saatus on enamasti teada – nad sattusid enamlaste kätte ja osa neist müüdi ka välismaale või sattusid Riiklikku väärtesemete fondi. Tsaariperekonna isiklikud juveelid aga jäid mõneks ajaks tsaariperekonna juurde. Peale seda, kui Nikolai II 3. märtsil 1917 troonist loobus, viibis tsaar koos abikaasa Aleksandra Fjodorovna ja nende viie lapsega koduarestis Tsarskoje Selos Aleksandri palees. Kuna see oli tsaari suveresidents, siis hoiti siin ka tsaariperekonna hindamatuid isiklikke väärisesemeid.
Ajutise valitsuse otsusega saadeti tsaar koos perekonnaga 14. augustil 1917 Tobolskisse asumisele. Tsaari perekond võttis kaasa kõik oma juveelid, hulgaliselt majapidamisasju ja riideid, mis paigutati mitmesse raudteevagunisse. Vahistatuid saatis 45 inimest. Nikolai II-l ja Aleksandra Fjodorovnal oli ka hulk sularaha. Osa vajalikust toidumoonast andsid neile edasi nunnad, rahaga aitasid ka monarhistid – seega oma igapäevavajadused sai tsaaripere liikmed kaetud nii, et neil polnud vajadust oma juveele maha müüa.
Ühel heal päeval tuli Tobolskisse lapsehoidjale Tegljovale adresseeritud kiri Anna (Njura, Njuta) Demidova käest, selles anti praktilisi näpunäiteid, kuidas toimida väärtasjadega, kuidas neid kindlamalt, varjatult Jekaterinburgi toimetada, kusjuures nüüd nimetati neid konspiratsiooni mõttes „Sednjovi asjadeks“. Neid juhiseid järgides „võtsime mitu paksust lõuendist pihikut, panime juveelid vati sisse ja selle vati kahe pihiku vahele, seejärel õmblesime kokku, nii et mõlemalt poolt vatiga kaetud juveelid osutusid õmmelduks kahe pihiku vahele“.
Paistab, et sellisel viisil ei saa kuigi palju peita. Aga võta näpust, igaühesse mahtus „neli ja pool naela väärisesemeid… Ühe sellise pani endale ümber Tatjana, teise Anastassia… Vürstitaride juveelid õmmeldi samal kombel kahekordse pihiku vahele ja selle pani selga Olga.“ Smaragdid, ametüstid ja pärlid õmmeldi „vürstitaride kübaraisse, voodri ja sameti vahele“, teatas Tegljova emigratsioonis uurijaile. „Seda laadi juveelidest mäletan suurt pärlikeed ning safiiri ja briljantidega prossi… Rõivaste eest harutati nööbid, nööpide asemele õmmeldi algul vati ja seejärel musta siidi sisse mähitud briljandid… Peale selle riputati pluusi alla ihule palju pärleid.“
Tsaariperekonna juveelide loos oli oma koht veel ühel tegelasel. Selleks oli Rasputini väimees porutšik Boriss Solovjov – kaval, kasuahne, arg ja julm inimene. Ta andis endisele tsaarinnale üle Anja soovituskirja ning, mis peamine, selle saadetud 175 000 rubla. Poolehoid oli kohe võidetud.

Esimesed külmad polnud veel käes, kui Solovjov, pidanud Pokrovskojes ära mesinädalad, ilmus Tjumeni, teede ristumispunkti, mida mööda käis sidepidamine, monarhistlike gruppide varustamine ning kirjavahetus Tsarskoje Selo ja Tobolski vahel. Tema ülesanne seisnes Tjumeni ja Tobolski aladel tegutsenud monarhistlike gruppide tegevuse koordineerimises. Ent temas võttis võimust ahnus. Toetudes Aleksandra Fjodorovna sanktsioonile ja kontaktile (isa Aleksei kaudu) piiskop Hermogeniga, näis Solovjov tsaariperekonna päästmist organiseerivat. Tegelikult toppis ta erakordset olukorda kasutades täis oma taskud. Tjumenis pesitsedes pidas ta kinni, šantažeeris ja kooris paljaks kõiki, kes ette jäid: värvatud ohvitsere, kes olid saabunud põrandaaluseid jõuke täiendama, õuepreilisid ning kammerteenreid, kes vedasid Petrogradist Tobolskisse kirju, raha ja pakke. Solovjov oskas paljaks teha ka oma kaasosalise „isa Aleksei“, kellele monarhistid Venemaa mitmest paigast annetusi saatsid.
Veel üks kordaminek: tsaaripaar andis ise talle hoiule osa oma perekonna-aardeist.
Asi laabus libedasti, porutšik ja vaimulik olid teineteisega rahul. Saagi jagasid nad rahumeelselt ja kenasti. Kuid kord tekkis arvepidamises lahkuminekuid. Kultuseteener avastas, et partner tema tagant varastab. Leidis aset arvamustevahetus algul tsensuurses, siis ebatsensuurses vormis. „Appi, röövitakse!“ karjus isa Aleksei ja jooksis kaebama – punastele komissaridele!
Õigeaegselt haisu ninna saanud, et ees seisab seletuste andmine Tšekaas, ei hakanud porutšik aega raiskama, ta pakkis kogutud sularaha ja juveelitooted kohvrisse ja siirdus koos Rasputini tütre Matrjonaga itta. Peagi sattusid nad ataman Semjonovi sõjaväelaagrisse. Seal astus porutšik valesammu: pakkus atamani armukesele Serafima Majevskajale 50 000 rubla eest tsaariperekonnale kuulunud ketiga kalliskivi. Atamanile tundus tehing liiga segane ja kallis, ta lihtsustas selle ning muutis odavamaks: käskis panna Solovjovi seina äärde kui „bolševike agendi“, kelle mässulisi kalduvusi olevat täheldatud juba Tauria palees… Viimasel hetkel päästis Matrjona abikaasa elu, andes Semjonovile kogu Tjumenist toodud briljantide kollektsiooni.
Lääne ajaloolased peavad Solovjovi üheks peasüüdlaseks Romanovite Tobolskist põgenemise plaanide läbikukkumises. Rasputini tütregagi abiellunud ta üksnes selleks, et omakasupüüdlikel eesmärkidel seda nime kuritarvitades võita õuedaami Anna Võrubova ja endise tsaarinna usaldus ning teha neile toetudes armetu ahnitseja äri.
Tsaariperekonna asumine Tobolskis lõppes 26. aprillil 1918, kui nad toimetati kahes grupis Jekaterinburgi, kus neid peeti ajutiselt rekvireeritud mäeinseneri, ettevõtja ja kommersandi Nikolai Ipatjevi majas vahi all äärmiselt rangelt ja seetõttu polnud tsaariperekonnal enam võimalik oma juveele rahaks teha. Saatusliku 1918. aasta 17. juulini jäid kõik juveelid tsaariperekonna valdusesse.

Timukad röövivad laipu

Vahetult peale tsaariperekonna hukkamist hakkasid timukad maradööritsema ja tsaariperekonna liikmete surnukehadelt kõike väärtuslikku varastama. Nende tegevuse peatas aga komissar Jakov Jurovski, kes võttis timukatelt ära röövitu (kuldkellad, briljantidega kaunistatud portsigari ja palju muud). Hiljem, kui laipu hakati põletama ja hävitama, selgus, et Aleksandra Fjodorovna koos oma tütardega olid osa juveele õmmelnud oma aluspesu sisse. „Kui hakati ühte hukatud tütarlast lahti riietama, nägime korsetti, mis kohati oli püssikuulidest puruks rebitud, kuuliaukudest särasid vastu briljandid… Aleksandra Fjodorovna keha ümber oli terve vöö linasse õmmeldud pärlitega. Neid oli kokku umbes pool puuda“ – tunnistas Jurovski. Kuna valgekaartlaste väed ründasid Jeketerinburgi, olid enamlased sunnitud laipadelt maha rebitud juveelid matma Alapajevskis, alles 1919. aastal toimetati need Moskvasse.
Juveelid, mis leiti peale tsaariperekonna mahalaskmist Ipatjevi majas, toimetas komissar Jurovski viivitamatult Moskvasse, kus andis need üle Kremli komandandile Malkovile. Neid oli kokku kolm suurt kasti. Osa vähem väärtuslikest väärisesemetest, mis olid kuulunud Romanovite perele, sulatati Uraali finantskolleegiumi otsusega 1918. aasta augustis ümber kangideks: hõbedat 1 puud ja 6 untsi ja kulda 1 unts 21% kullasisaldusega. (1 puud = 16,38 kg ja 1 unts = 0,409 kg).
Peale seda, kui Koltšaki väed vallutasid 25. juulil 1918 aastal Jekaterinburgi, alustati tsaari perekonna hukkumise uurimist ja selle uurimise käigus leiti Ipatjevi maja valvurite käest väike osa varastatud väärisesemetest (kullast medaljone, sõrmuseid, ripatseid, ristikesi ja mansetinööpe).
Seega oli peale Nikolai II perekonna hukkamist osa tema perekonna juveelidest sattunud enamlaste kätte, väga väike osa, mis leiti valvurite läbiotsimise käigus, aga Koltšaki vägede kätte. Kuigi hinnalised need asjad ei olnud, pigem perekonna reliikviad. Hiljem saadeti need juveelid aga välismaale, Nikolai II õele Ksenjale. Osa esemetest, mis saadeti Nikolai II õele Ksenjale, korjati valgekaartlaste poolt üles hukatud Nikolai pere laipade põletamiskohas Jekaterinburgi lähedal.
Vaatamata sellele, et enamlaste kätte oli sattunud märkimisväärne hulk hukatud Nikolai II perekonnale kuulunud väärisesemetest, polnud see kaugeltki kõik, mille olid endaga kaasa toonud Siberisse keiserlikud vangid. Nagu selgus, olid nad suurema osa väärtesemetest ja ehetest jätnud usaldusväärsete isikute kätte Tobolskis. Nende esemete otsimisega tegelesid tšekistid peaaegu 20 aastat: 1921. aastast kuni 1941. aastani!

„Romanovite juveelid“
Tsaariperekonna väärisesemete otsingute kohta käivad materjalid on praegu hoiul Venemaa Föderaalse Julgeolekubüroo arhiivides nimetuse all „Romanovite juveelid“. Neist selgub, et pikka aega ei teadnud võimud tsaari peidetud väärisesemetest midagi. 1922. aastal algas Venemaal kirikuvarade ja väärisesemete riigistamine, millega seoses pöörasid võimud tähelepanu ka Tobolski linnas asuvale Joanni nunnakloostrile. Kirikuvarade ja väärisesemete konfiskeerimise käigus, kui kuulati üle ka Joanni nunnakloostri nunnasid, et neilt välja pinnida peidetud kiriklike kultusesemete asukohti, selgus, et nunnakloostris olid ka tsaarinna Aleksandra Fjodorovna poolt 1918. aastal iguumenjale üle antud tsaariperekonnale kuulunud juveelid! See avastus käivitas laiahaardelise tsaariperekonnale kuulunud väärisesemete otsingu.

Iguumenja Družinina, kes oli need juveelid peitnud, suri arreteerimise käigus, andmata vähimaidki tunnistusi. Kuid tšekistid said teada, et tsaari aarete saladust teadis veel nunn Marfa Užintseva. Uurimisorganid said nunna jälile alles 1933. aastal. Ülekuulamiste käigus, hoides varmalt iguumenjale antud lubadust, et pigem surra, kuid mitte reeta varanduse asukohta, nunn algul vaikis, siis andis valetunnistusi, kuid lõpuks oli sunnitud välja rääkima, kus esemed asusid. Tuli välja, et tsaari kammerteener Tšemodurov viis valvatavast kuberneri majast, kus hoiti vahi all tsaari perekonda, välja pambu väärisesemetega ja andis selle pambu hoiule iguumenja Družininale. Peale iguumenja surma 1923. aastal jäi nende hoidjaks 7–8 aasta vältel Marfa Užintseva, kes pidevalt peitis varandust ümber: kord mahajäetud hauda surnuaias, kord kaevu, kord nunnakloostri ruumidesse. Peale seda kui nunnaklooster suleti, oli varanduse jätmine sinna liiga ohtlik ja Marfa pöördus abipalvega endise kalatöösturi Vassili Kornilovi poole. Viimane nõustuski aastatel 1926–27 peitma varanduse enda maja põranda alla. Kuid 1933. aasta oktoobris tšekistide poolt Kornilovi majas läbi viidud läbiotsimised jäid tulemusteta. Siis hakati taga otsima kalatöösturit ennast. Ta leiti juba 1933. aasta oktoobris Kaasanis ja viivitamatult alustati tema töötlemist. Kornilov ei hakanud eitama ja tunnistas, et Užintseva poolt toodud juveelid olid kahes vatti ja paberisse mähitud klaaspurgis. Mis täpselt nendes purkides oli, Kornilov ei teadnud. Užintseva abiga pani ta need purgid tammevaatidesse ning mattis oma maja vundamendi alla 1,5 arssina (1 arssin = 0,7112 m) sügavusele. Kornilov sõitis Tobolskist ära 1928. aastal ja sinna jäänud tsaariperekonna väärisesemete saatuse osas rohkem huvi ei tundnud. Tšekistid nabisid aga Kornilovi kinni, viisid ta Tobolskisse, kus ta näitas neile täpse asukoha, kuhu varandus oli maetud. Nii sattus OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus) kätte kõige rikkalikum ja kõige väärtuslikum osa tsaari perekonna varandusest. Leitud väärisesemete nimekirjas oli 154 eset, mille hulgas olid briljantidega kaunistatud prossid, ühe tsaari tütre diadeem, rinnanõelad, ripatsid, ketid, kellad, pärlikeed, käevõrud, ristid ja muud väärismetallidest valmistatud, emaili ja kalliskividega kaetud ehted. Tšekistid hindasid selle leiu koguväärtuseks kõigest 3 270 693 rubla ja 50 kopikat, kuigi kõigest ühe briljantidega prossi kaal oli enam kui 100 karaati!

Nunnade tunnistused

Kuid need ei olnud veel kõik juveelid, mis Nikolai II perekond usaldusisikute kätte hoiule andis. Joanni nunnakloostri nunnade tunnistuste kohaselt, mille nad samal, 1922. aastal tšekistidele andsid, oli osa tsaariperekonna väärisesemetest varjul ka Blagoveštšenski kirikuisa Aleksei Vassiljevi juures.
Tal oli lubatud aastatel 1917–18 käia majas, kus tsaariperekonda vahi all hoiti, et viia läbi usutoiminguid ja nii sattus ta tsaari usaldusisikuks. Nunnade ütlusi täiendas ka 1933. aastal arreteeritud Romanovite perekonna endine teenija Paulina Mežans. Ta rääkis, et juba Ajutise valitsuse ajal tsaariperekonda valvama pandud meeskonna ülema polkovnik Kobõlinski kaasabil viis Nikolai II kirjutaja A. Kirpitšnikov salaja majast välja nahast kohvri väärisesemetega ja andis selle isa Aleksei Vassiljevi juurde hoiule. Hiljem viis kirjutaja välja veel ka mingi kullast mõõga.
Alustati Paulina poolt kirjeldatud isikute otsinguid. Varsti selgus, et isa Vassiljev oli surnud juba 1930. aastal, kuid temast jäid maha poeg Aleksandr ja naine Lidia, kes olid asunud elama Omskisse. Aleksandr rääkis ülekuulamistel, et tema teada oli isale hoiule antud üksnes Nikolai II troonipärija kuldne mõõk. Isa peitis selle Tobolski Blagoveštšenski kiriku sissepääsu kivist plaatide alla. Nahast kohvris olevatest tsaari väärisesemetest kuulis ta ainult „usufanaatikust“ ema käest 1929. aastal, kuid kus see peidetud on – seda poeg ei teadnud. Keelekandjast poja ema Lidia Vassiljeva tunnistas ülekuulamistel, et tema mees sai tõesti 1918. aastal Romanovite käest peale mõõga ka kohvri kulla ja briljantidega, mis olevat kaalunud vähemalt puuda. Kui 1919. aastal kuulutati Siberis välja Nõukogude võim, oli isa Aleksei läbiotsimiste ja arestide hirmus andnud selle hoiule oma tuttavale talupojale Jegor Jegorovile. Mõne aja möödudes oli Jegor Jegorov aga kohvri tagastanud vaimulikule, kuna ta pidi kolima Omskisse. Lidia Vassiljeva sõnade kohaselt oli sel korral mees peitnud selle kohvri Tobolskis, kuid isegi enne oma surma ei öelnud kellelegi – kuhu ta selle peitnud oli.

Viimane võtmeisik
Paralleelselt otsiti taga ka Kirpitšnikovi ennast, kelle asukoht tuvastati samal 1933. aastal. Tema ülekuulamised kestsid terve aasta. OGPU uurija iseloomustuses Kirpitšnikovi kohta seisab: „Eitab kategooriliselt. Kirpitšnikovi eesmärk on mitte reeta tsaariperekonna väärisesemete asukohta, et need ei satuks vihatud enamlaste valitsuse kätte“. Kirpitšnikov õnnestus murda alles 1934. aastal ja ta rääkis üksnes seda, mida tšekistid teadsid ka teiste antud ütlustest. Nahast kohvri saladuse viis Kirpitšnikov endaga hauda kaasa, kuid tunnistas, et viis Romanovite juurest välja tsaari troonipärija kullast mõõga ja andis selle hoiule isa Vassiljevile. Sammuti tunnistas ta, et viis välja tsaari tütre Olga pärlikee, mille andis Olga viimasele õuedaamile Anne Romanovale. Olga maiseid jäänuseid tšekistid tookord ei leidnudki. Ja nii olid tšekistid jõudnud uurimisega tupikusse – vaimulik Vassiljev oli surnud, tema naine Lidia ja kirjutaja Kirpitšnikov oskasid saladust hoida – nii ei suutnudki tšekistid leida ei kuldset mõõka ega ka kohvrit puuda briljantidega.

Uurimisorganite töötajatel jäi üle ainult leida loo viimane võtmeisik – polkovnik Kobõlinski, kuid viimane oli juba 1927. aastal nende endi poolt revolutsioonivastase tegevuse eest maha lastud. Tšekistid asusid 1934. aastal üle kuulama polkovniku naist Klavdiat. Tema tunnistustest selgus, et ka polkovnik Kobõlinski ise oli tsaari palvel viinud valvatavast majast välja väärisesemeid! Jutt oli laekast kulla ja vääriskividega, mille polkovnik oli 1918. aastal andnud hoiule Tobolski aurulaevade omanikule Konstantin Petšekosile. Enamat polkovnik Kobõlinski naine sellest ei teadnud. Ta arvas, et see laegas on peidetud Petšekosi majas. Peale seda, kui Klavdia oli nimetanud nime Petšekos – asusid tšekistid seda inimest otsima. Selgus, et Petšekosi peres oli neli venda: Ivan (kes oli surnud juba 1907. aastal), Aleksandr (kes emigreerus 1924. aastal Poolasse), Pjotr, kes töötas Moskvas arhitektina ja Klavdia poolt mainitud Konstantin Omski linnast. Konstantin arreteeriti ja alustati tema ülekuulamisega. Konstantin Petšekos osutus kõvaks pähkliks. Alguses ta eitas fakti, et üldse tunneb Kobõlinskit ja alles vastandamisel polkovniku naise Klavdiaga tunnistas, et võttis polkovniku käest hoiule paki kahe pistoda ja kahe mõõgaga, mis olid kuulunud tsaar Nikolai II-le ja tsareevitš Alekseile. Need esemed olevat ta peitnud oma venna Aleksandri Omskis oleva maja (Nadeždinskaja tänav, maja nr. 14) peidikusse. Aga mingit laekast tsaari väärisesemetega ei teadvat ta midagi. Tema sõnade kohaselt olevat seal peidikus tema vennale kuuluvad juveelid, sest emigreerudes Poolasse ei saanud vend neid kaasa võtta.

Laegas väärisesemetega
Tšekistid selgitasid kiiresti välja, et Aleksandr Petšekosi maja on alles ja selles asub Siberi akadeemia osakond. 1934. aasta aprillis viisid nad Konstantin Petšekosi sinna, et viimane koha peal näitaks, kus asuvad juveelid.

Alguses viis Konstantin nad kuuendale korrusele, osutas ühele seinale ja ütles, et juveelid on sinna sisse müüritud. Tšekistid asusid seina lammutama, kuid midagi ei leidnud. Alustati uuesti Konstantini ülekuulamisega ja võib arvata, et nende ülekuulamistega kaasnes ka piinamine. Mitme päeva pärast Konstantin tunnistas, et peidik asub hoopis korstnas. Tema sõnul olid sinna peidetud kaks laegast ja pamp tema venna Aleksandri väärisesemetega, kaks tsaari pistoda ja kaks mõõka, mis olevat korstnas püsti paigutatud. Kui Konstantin Petšekos toodi uuesti tema venna majja ja alustati korstna lammutamist, kasutas Konstantin ära hetke, kui keegi teda ei valvanud ja viskus maja kuuenda korruse aknast alla. Tema õnnetuseks jäi ta ellu, et jällegi sattuda OGPU piinapinki.
Seni, kuni Konstantin Petšekos paranes, küsitlesid uurijad tema naist, Anil Vikentjevnat. Naine tunnistas, et peale pistodade ja mõõkade oli tema mees tõesti saanud polkovnik Kobõlinskilt laeka tsaarile kuuluvate väärisesemetega. Enamuses olevat olnud tegemist väikeste asjakestega: sõrmused, prossid ja käevõrud briljantidega umbkaudse maksumusega pool miljonit rubla (tšekistid hindasid ette rutates nende asjade väärtuseks koheselt 1 miljonit rubla. Anil Vikentjevna arvates oli tema mees peitnud need asjad oma venna Aleksandri majja. Rohkem ei jõudnud Anil Vikentjevna midagi tunnistada, kuna suri 1934. aastal vanglas diagnoosiga: „Mädane plevriit, mis oli tekkinud seedetrakti vigastuse tõttu võõrkehaga“. Selleks võõrkehaks osutus mitmeks tükiks murtud alumiiniumlusikas, mis oli naise söögitorru kinni jäänud.

Nahast kohvri saladus
Anil Petšekos oli lõpetanud oma elu enesetapuga. Tema mees, Konstantin, jäi ellu ja oli lõpuks sunnitud tunnistama, et on tõesti saanud polkovnik Kobõlinskilt 1918. aastal laeka tsaari väärisesemetega, mida ta korduvalt peitis ühest kohast teise ja viimaks pani oma venna Aleksandri majas olevasse peidikusse. Konstantin vandus, et kõik peidetud juveelid on senini seal peidikus. 29. septembril 1934. aastal konstateeris Sverdlovski oblasti NKVD majandusliku osakonna ülem järgmist: „…tema venna endises majas… läbi viidud läbiotsimiste tulemusena… väärisesemeid ei leitud“.

Kuna tsaari väärisesemeid Aleksander Petšekosi majast ei leitud, eeldasid tšekistid, et Aleksandr võis need välismaale toimetada. Kuid edasise uurimise tulemusena selgus, et Aleksandr elas Poolas vaeselt ja suri 1930. aastal. Samal aastal oli Aleksandri naine tulnud Poolast tagasi Omskisse, kus elas umbes pool aastat ja siis sõitis Harbiini, kus suri 1932. aastal. Kas ta oli viinud endaga Harbiini kaasa mehe endises majas peidetud juveelid või mitte – jäi teadmata. Arvestades, et 1930-ndatel aastatel olid piirivalvurid äärmiselt tähelepanelikud – siis vaevalt.
Kadunud tsaari väärisesemete otsingud jätkusid veel mõnda aega, kuni 1941. aasta 1. veebruaril andis Sverdlovski oblasti NKVD vanemuurija seersant G. B. Berezin asja materjalid üle arhiivi seoses edasiste otsingute perspektiivituseta.
1967. aastal püüti veel kord üles leida kadunud juveele, kuid Sverdlovski oblasti Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) ülema Mazurini järelepäringule oma kolleegile Tjumenisse, sai ta vastuse, et nende arhiivides pole mitte mingisuguseid materjale endise tsaari väärisesemete otsingute kohta.
Tuleb välja, et tsaariperekonna isiklikud juveelid, mis viidi välja Tsarskoje Selo Aleksandri paleest alguses Tobolskisse ja seejärel Jekaterinburgi, sattusid enamuses enamlaste kätte. Kuid samal ajal, märkimisväärne osa – nahast kohver ühe puuda briljantidega, tsareevitš Aleksei kullast mõõgaga, mille isa Vassiljev oli Tobolskis peitnud; laegas väärisesemetega, mille väärtust oli hinnatud 1 miljonile rublale, 2 pistoda ja 2 mõõka, mille oli peitnud ära Konstantin Petshekos Omski linnas – jäidki üles leidmata.
15-st tsaariperekonna liikmest, kes olid 1918. aastal Uuralisse sattunud, hukati kõik. Neli suurvürsti tapeti Petrogradis 1919. aasta jaanuaris. Nikolai II vend Mihhail Romanov tapeti koos oma inglasest teenijaga ööl vastu 13. juunit 1918 Permis. 18. juulil 1918 hukati Siberis Alapajevski linnas Aleksandra Fjodorovna õde suurvürstinna Jelizaveta ja tema pereliikmed. Pääsesid ainult need, kellel õnnestus põgeneda lõunasse, peamiselt Krimmi.
11. aprillil 1919 võeti 72-aastane Nikolai II ema Maria Fjodorovna (†1928), tema tütred Ksenia (†1960) ja Olga (†1960) ning Nikolai II onu, suurvürst Nikolai Nikolajevitš (†1929) Jalta reidil Inglise ristleja „Malborough“ pardale, mis toimetas põgenikud (vahepeatusega Maltal) Inglismaale, kust nad igaüks ise kanti suundusid.

Kui rikas oli Nikolai II?

Tsaari ametlik „elatisraha“ aastas oli 200 000 rubla, mis praeguses vääringus oleks 267 miljonit rubla ehk 4,5 miljonit $. Nikolai Aleksandrovitš sai suurvürstina igal aastal 20 000 rubla. Seda summat suurendati viis korda, kui ta sai 16-aastaseks ja kuulutati ametlikult troonipärijaks. Tema abikaasa Aleksandra „elatisraha“ aastas oli 180 000 rubla + „lastetoetus“ 150 000 rubla iga lapse pealt. Keiserliku autopargi ülalpidamiseks kulus aastas 350 000 rubla. Duuma eraldas riigieelarvest tsaaripere ja neile kuuluvate losside ülalpidamiseks aastas 16 miljonit rubla (praeguses vääringus 16 miljonit $). Nikolai II-le kuulus veel tohutu hulk maavaldusi (ühtekokku 67 800 000 hektarit), kaevandusi, tehaseid ja vabrikuid. Välismaiste ekspertide hinnangul oli Nikolai II 25 maailma rikkaima inimese hulgas tublil viiendal kohal.

Keiserlik logardite kari
1. juuniks 1912 kuulus tsaar Nikolai II õukonda 1220 mõlemast soost isikut: 10 õuedaami, 4 kammerpreilit, 12 kõrgema ehk esimese õukondliku tiitli kandjat, 8 ülemõuemeistrit ja 4 ülemjäägermeistrit, 240 teise astme õukonnatiitli kandjat, õuemarssalit, õuemeistrit, jäägermeistrit ja tallmeistrit, 4 ülemtseremooniameistrit, 37 tseremooniameistrit, 328 kammerhärrat ja 355 kammerjunkrut. Õukonda kuulus samuti 42 mitmesuguse eriala arsti.

Tunnuspildil: Nikolai II perekond. Vasakult Maria (s 1899), Tatjana (s 1897), Olga (s 1895), istuvad Aleksandra Fjodorovna ja Nikolai II, Anastassia (s 1901), nende ees troonipärija Aleksei (s 1904). Peterburi, 1913. (Koloreeritud foto.)

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Tragöödia Moskvas Nikolai II kroonimispidustustel 26. mail 1896
Nikolai II – loll tsaar, kes mängis Venemaa maha
Georgi Gapon – provokatsioonide apostel
Grigori Rasputin – hobusevargast pühamees
Miks mürk Rasputinile ei mõjunud?
Kui kuningal on igav