Tsaaripere hukkamine. Mis sai Nikolai II perekonna juveelidest

Viimastel aastatel on palju kirjutatud ja räägitud Vene Impeeriumi kullafondist, mis jäi riigi territooriumile ja Romanovite perekonna rahapaigutustest välismaal, mida otsitakse tulutult tänase päevani. Tänu pingsatele uurimistöödele on Venemaa kullafondi saatus enam-vähem teada, kroonijuveelide ja võimusümboolika saatus – samuti ka see, kas Nikola II-l olid välismaa fondides ja pankades rahapaigutused.

Seoses mõningate Lubjanka arhiivimaterjalide avalikustamisega on osaliselt õnnestunud välja selgitada Venemaa viimase imperaatori perekonna isiklike juveelide saatus. Ja see teema on vähemalt sama huvitav ja paeluv kui kõik muu tsaari perekonnaga seonduv…

Tobolskisse asumisele saatmine

Nikolai II valduses oli kahte liiki väärisesemeid: regaalid ja juveelid, mis olid kogutud kogu Romanovite monarhia valitsemise jooksul ja isiklikud, mis oli soetatud või saadud kingiks kas Nikolai II-le või tema pereliikmetele kogu nende elu jooksul. Skepter, kroonid, diadeemid, loendamatud juveelid, maalid, erinevad portselani- ja pronksesemed – nende saatus on enamasti teada – nad sattusid enamlaste kätte ja osa neist müüdi ka välismaale või sattusid Riiklikku väärtesemete fondi. Tsaariperekonna isiklikud juveelid aga jäid mõneks ajaks tsaariperekonna juurde. Peale seda, kui Nikolai II 3. märtsil 1917 troonist loobus, viibis tsaar koos abikaasa Aleksandra Fjodorovna ja nende viie lapsega koduarestis Tsarskoje Selos Aleksandri palees. Kuna see oli tsaari suveresidents, siis hoiti siin ka tsaariperekonna hindamatuid isiklikke väärisesemeid.
Ajutise valitsuse otsusega saadeti tsaar koos perekonnaga 14. augustil 1917 Tobolskisse asumisele. Tsaari perekond võttis kaasa kõik oma juveelid, hulgaliselt majapidamisasju ja riideid, mis paigutati mitmesse raudteevagunisse. Vahistatuid saatis 45 inimest. Nikolai II-l ja Aleksandra Fjodorovnal oli ka hulk sularaha. Osa vajalikust toidumoonast andsid neile edasi nunnad, rahaga aitasid ka monarhistid – seega oma igapäevavajadused sai tsaaripere liikmed kaetud nii, et neil polnud vajadust oma juveele maha müüa.
Ühel heal päeval tuli Tobolskisse lapsehoidjale Tegljovale adresseeritud kiri Anna (Njura, Njuta) Demidova käest, selles anti praktilisi näpunäiteid, kuidas toimida väärtasjadega, kuidas neid kindlamalt, varjatult Jekaterinburgi toimetada, kusjuures nüüd nimetati neid konspiratsiooni mõttes „Sednjovi asjadeks“. Neid juhiseid järgides „võtsime mitu paksust lõuendist pihikut, panime juveelid vati sisse ja selle vati kahe pihiku vahele, seejärel õmblesime kokku, nii et mõlemalt poolt vatiga kaetud juveelid osutusid õmmelduks kahe pihiku vahele“.
Paistab, et sellisel viisil ei saa kuigi palju peita. Aga võta näpust, igaühesse mahtus „neli ja pool naela väärisesemeid… Ühe sellise pani endale ümber Tatjana, teise Anastassia… Vürstitaride juveelid õmmeldi samal kombel kahekordse pihiku vahele ja selle pani selga Olga.“ Smaragdid, ametüstid ja pärlid õmmeldi „vürstitaride kübaraisse, voodri ja sameti vahele“, teatas Tegljova emigratsioonis uurijaile. „Seda laadi juveelidest mäletan suurt pärlikeed ning safiiri ja briljantidega prossi… Rõivaste eest harutati nööbid, nööpide asemele õmmeldi algul vati ja seejärel musta siidi sisse mähitud briljandid… Peale selle riputati pluusi alla ihule palju pärleid.“
Tsaariperekonna juveelide loos oli oma koht veel ühel tegelasel. Selleks oli Rasputini väimees porutšik Boriss Solovjov – kaval, kasuahne, arg ja julm inimene. Ta andis endisele tsaarinnale üle Anja soovituskirja ning, mis peamine, selle saadetud 175 000 rubla. Poolehoid oli kohe võidetud.

Esimesed külmad polnud veel käes, kui Solovjov, pidanud Pokrovskojes ära mesinädalad, ilmus Tjumeni, teede ristumispunkti, mida mööda käis sidepidamine, monarhistlike gruppide varustamine ning kirjavahetus Tsarskoje Selo ja Tobolski vahel. Tema ülesanne seisnes Tjumeni ja Tobolski aladel tegutsenud monarhistlike gruppide tegevuse koordineerimises. Ent temas võttis võimust ahnus. Toetudes Aleksandra Fjodorovna sanktsioonile ja kontaktile (isa Aleksei kaudu) piiskop Hermogeniga, näis Solovjov tsaariperekonna päästmist organiseerivat. Tegelikult toppis ta erakordset olukorda kasutades täis oma taskud. Tjumenis pesitsedes pidas ta kinni, šantažeeris ja kooris paljaks kõiki, kes ette jäid: värvatud ohvitsere, kes olid saabunud põrandaaluseid jõuke täiendama, õuepreilisid ning kammerteenreid, kes vedasid Petrogradist Tobolskisse kirju, raha ja pakke. Solovjov oskas paljaks teha ka oma kaasosalise „isa Aleksei“, kellele monarhistid Venemaa mitmest paigast annetusi saatsid.
Veel üks kordaminek: tsaaripaar andis ise talle hoiule osa oma perekonna-aardeist.
Asi laabus libedasti, porutšik ja vaimulik olid teineteisega rahul. Saagi jagasid nad rahumeelselt ja kenasti. Kuid kord tekkis arvepidamises lahkuminekuid. Kultuseteener avastas, et partner tema tagant varastab. Leidis aset arvamustevahetus algul tsensuurses, siis ebatsensuurses vormis. „Appi, röövitakse!“ karjus isa Aleksei ja jooksis kaebama – punastele komissaridele!
Õigeaegselt haisu ninna saanud, et ees seisab seletuste andmine Tšekaas, ei hakanud porutšik aega raiskama, ta pakkis kogutud sularaha ja juveelitooted kohvrisse ja siirdus koos Rasputini tütre Matrjonaga itta. Peagi sattusid nad ataman Semjonovi sõjaväelaagrisse. Seal astus porutšik valesammu: pakkus atamani armukesele Serafima Majevskajale 50 000 rubla eest tsaariperekonnale kuulunud ketiga kalliskivi. Atamanile tundus tehing liiga segane ja kallis, ta lihtsustas selle ning muutis odavamaks: käskis panna Solovjovi seina äärde kui „bolševike agendi“, kelle mässulisi kalduvusi olevat täheldatud juba Tauria palees… Viimasel hetkel päästis Matrjona abikaasa elu, andes Semjonovile kogu Tjumenist toodud briljantide kollektsiooni.
Lääne ajaloolased peavad Solovjovi üheks peasüüdlaseks Romanovite Tobolskist põgenemise plaanide läbikukkumises. Rasputini tütregagi abiellunud ta üksnes selleks, et omakasupüüdlikel eesmärkidel seda nime kuritarvitades võita õuedaami Anna Võrubova ja endise tsaarinna usaldus ning teha neile toetudes armetu ahnitseja äri.
Tsaariperekonna asumine Tobolskis lõppes 26. aprillil 1918, kui nad toimetati kahes grupis Jekaterinburgi, kus neid peeti ajutiselt rekvireeritud mäeinseneri, ettevõtja ja kommersandi Nikolai Ipatjevi majas vahi all äärmiselt rangelt ja seetõttu polnud tsaariperekonnal enam võimalik oma juveele rahaks teha. Saatusliku 1918. aasta 17. juulini jäid kõik juveelid tsaariperekonna valdusesse.

Timukad röövivad laipu

Vahetult peale tsaariperekonna hukkamist hakkasid timukad maradööritsema ja tsaariperekonna liikmete surnukehadelt kõike väärtuslikku varastama. Nende tegevuse peatas aga komissar Jakov Jurovski, kes võttis timukatelt ära röövitu (kuldkellad, briljantidega kaunistatud portsigari ja palju muud). Hiljem, kui laipu hakati põletama ja hävitama, selgus, et Aleksandra Fjodorovna koos oma tütardega olid osa juveele õmmelnud oma aluspesu sisse. „Kui hakati ühte hukatud tütarlast lahti riietama, nägime korsetti, mis kohati oli püssikuulidest puruks rebitud, kuuliaukudest särasid vastu briljandid… Aleksandra Fjodorovna keha ümber oli terve vöö linasse õmmeldud pärlitega. Neid oli kokku umbes pool puuda“ – tunnistas Jurovski. Kuna valgekaartlaste väed ründasid Jeketerinburgi, olid enamlased sunnitud laipadelt maha rebitud juveelid matma Alapajevskis, alles 1919. aastal toimetati need Moskvasse.
Juveelid, mis leiti peale tsaariperekonna mahalaskmist Ipatjevi majas, toimetas komissar Jurovski viivitamatult Moskvasse, kus andis need üle Kremli komandandile Malkovile. Neid oli kokku kolm suurt kasti. Osa vähem väärtuslikest väärisesemetest, mis olid kuulunud Romanovite perele, sulatati Uraali finantskolleegiumi otsusega 1918. aasta augustis ümber kangideks: hõbedat 1 puud ja 6 untsi ja kulda 1 unts 21% kullasisaldusega. (1 puud = 16,38 kg ja 1 unts = 0,409 kg).
Peale seda, kui Koltšaki väed vallutasid 25. juulil 1918 aastal Jekaterinburgi, alustati tsaari perekonna hukkumise uurimist ja selle uurimise käigus leiti Ipatjevi maja valvurite käest väike osa varastatud väärisesemetest (kullast medaljone, sõrmuseid, ripatseid, ristikesi ja mansetinööpe).
Seega oli peale Nikolai II perekonna hukkamist osa tema perekonna juveelidest sattunud enamlaste kätte, väga väike osa, mis leiti valvurite läbiotsimise käigus, aga Koltšaki vägede kätte. Kuigi hinnalised need asjad ei olnud, pigem perekonna reliikviad. Hiljem saadeti need juveelid aga välismaale, Nikolai II õele Ksenjale. Osa esemetest, mis saadeti Nikolai II õele Ksenjale, korjati valgekaartlaste poolt üles hukatud Nikolai pere laipade põletamiskohas Jekaterinburgi lähedal.
Vaatamata sellele, et enamlaste kätte oli sattunud märkimisväärne hulk hukatud Nikolai II perekonnale kuulunud väärisesemetest, polnud see kaugeltki kõik, mille olid endaga kaasa toonud Siberisse keiserlikud vangid. Nagu selgus, olid nad suurema osa väärtesemetest ja ehetest jätnud usaldusväärsete isikute kätte Tobolskis. Nende esemete otsimisega tegelesid tšekistid peaaegu 20 aastat: 1921. aastast kuni 1941. aastani!

„Romanovite juveelid“
Tsaariperekonna väärisesemete otsingute kohta käivad materjalid on praegu hoiul Venemaa Föderaalse Julgeolekubüroo arhiivides nimetuse all „Romanovite juveelid“. Neist selgub, et pikka aega ei teadnud võimud tsaari peidetud väärisesemetest midagi. 1922. aastal algas Venemaal kirikuvarade ja väärisesemete riigistamine, millega seoses pöörasid võimud tähelepanu ka Tobolski linnas asuvale Joanni nunnakloostrile. Kirikuvarade ja väärisesemete konfiskeerimise käigus, kui kuulati üle ka Joanni nunnakloostri nunnasid, et neilt välja pinnida peidetud kiriklike kultusesemete asukohti, selgus, et nunnakloostris olid ka tsaarinna Aleksandra Fjodorovna poolt 1918. aastal iguumenjale üle antud tsaariperekonnale kuulunud juveelid! See avastus käivitas laiahaardelise tsaariperekonnale kuulunud väärisesemete otsingu.

Iguumenja Družinina, kes oli need juveelid peitnud, suri arreteerimise käigus, andmata vähimaidki tunnistusi. Kuid tšekistid said teada, et tsaari aarete saladust teadis veel nunn Marfa Užintseva. Uurimisorganid said nunna jälile alles 1933. aastal. Ülekuulamiste käigus, hoides varmalt iguumenjale antud lubadust, et pigem surra, kuid mitte reeta varanduse asukohta, nunn algul vaikis, siis andis valetunnistusi, kuid lõpuks oli sunnitud välja rääkima, kus esemed asusid. Tuli välja, et tsaari kammerteener Tšemodurov viis valvatavast kuberneri majast, kus hoiti vahi all tsaari perekonda, välja pambu väärisesemetega ja andis selle pambu hoiule iguumenja Družininale. Peale iguumenja surma 1923. aastal jäi nende hoidjaks 7–8 aasta vältel Marfa Užintseva, kes pidevalt peitis varandust ümber: kord mahajäetud hauda surnuaias, kord kaevu, kord nunnakloostri ruumidesse. Peale seda kui nunnaklooster suleti, oli varanduse jätmine sinna liiga ohtlik ja Marfa pöördus abipalvega endise kalatöösturi Vassili Kornilovi poole. Viimane nõustuski aastatel 1926–27 peitma varanduse enda maja põranda alla. Kuid 1933. aasta oktoobris tšekistide poolt Kornilovi majas läbi viidud läbiotsimised jäid tulemusteta. Siis hakati taga otsima kalatöösturit ennast. Ta leiti juba 1933. aasta oktoobris Kaasanis ja viivitamatult alustati tema töötlemist. Kornilov ei hakanud eitama ja tunnistas, et Užintseva poolt toodud juveelid olid kahes vatti ja paberisse mähitud klaaspurgis. Mis täpselt nendes purkides oli, Kornilov ei teadnud. Užintseva abiga pani ta need purgid tammevaatidesse ning mattis oma maja vundamendi alla 1,5 arssina (1 arssin = 0,7112 m) sügavusele. Kornilov sõitis Tobolskist ära 1928. aastal ja sinna jäänud tsaariperekonna väärisesemete saatuse osas rohkem huvi ei tundnud. Tšekistid nabisid aga Kornilovi kinni, viisid ta Tobolskisse, kus ta näitas neile täpse asukoha, kuhu varandus oli maetud. Nii sattus OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus) kätte kõige rikkalikum ja kõige väärtuslikum osa tsaari perekonna varandusest. Leitud väärisesemete nimekirjas oli 154 eset, mille hulgas olid briljantidega kaunistatud prossid, ühe tsaari tütre diadeem, rinnanõelad, ripatsid, ketid, kellad, pärlikeed, käevõrud, ristid ja muud väärismetallidest valmistatud, emaili ja kalliskividega kaetud ehted. Tšekistid hindasid selle leiu koguväärtuseks kõigest 3 270 693 rubla ja 50 kopikat, kuigi kõigest ühe briljantidega prossi kaal oli enam kui 100 karaati!

Nunnade tunnistused 

Kuid need ei olnud veel kõik juveelid, mis Nikolai II perekond usaldusisikute kätte hoiule andis. Joanni nunnakloostri nunnade tunnistuste kohaselt, mille nad samal, 1922. aastal tšekistidele andsid, oli osa tsaariperekonna väärisesemetest varjul ka Blagoveštšenski kirikuisa Aleksei Vassiljevi juures.
Tal oli lubatud aastatel 1917–18 käia majas, kus tsaariperekonda vahi all hoiti, et viia läbi usutoiminguid ja nii sattus ta tsaari usaldusisikuks. Nunnade ütlusi täiendas ka 1933. aastal arreteeritud Romanovite perekonna endine teenija Paulina Mežans. Ta rääkis, et juba Ajutise valitsuse ajal tsaariperekonda valvama pandud meeskonna ülema polkovnik Kobõlinski kaasabil viis Nikolai II kirjutaja A. Kirpitšnikov salaja majast välja nahast kohvri väärisesemetega ja andis selle isa Aleksei Vassiljevi juurde hoiule. Hiljem viis kirjutaja välja veel ka mingi kullast mõõga.
Alustati Paulina poolt kirjeldatud isikute otsinguid. Varsti selgus, et isa Vassiljev oli surnud juba 1930. aastal, kuid temast jäid maha poeg Aleksandr ja naine Lidia, kes olid asunud elama Omskisse. Aleksandr rääkis ülekuulamistel, et tema teada oli isale hoiule antud üksnes Nikolai II troonipärija kuldne mõõk. Isa peitis selle Tobolski Blagoveštšenski kiriku sissepääsu kivist plaatide alla. Nahast kohvris olevatest tsaari väärisesemetest kuulis ta ainult „usufanaatikust“ ema käest 1929. aastal, kuid kus see peidetud on – seda poeg ei teadnud. Keelekandjast poja ema Lidia Vassiljeva tunnistas ülekuulamistel, et tema mees sai tõesti 1918. aastal Romanovite käest peale mõõga ka kohvri kulla ja briljantidega, mis olevat kaalunud vähemalt puuda. Kui 1919. aastal kuulutati Siberis välja Nõukogude võim, oli isa Aleksei läbiotsimiste ja arestide hirmus andnud selle hoiule oma tuttavale talupojale Jegor Jegorovile. Mõne aja möödudes oli Jegor Jegorov aga kohvri tagastanud vaimulikule, kuna ta pidi kolima Omskisse. Lidia Vassiljeva sõnade kohaselt oli sel korral mees peitnud selle kohvri Tobolskis, kuid isegi enne oma surma ei öelnud kellelegi – kuhu ta selle peitnud oli.

Viimane võtmeisik
Paralleelselt otsiti taga ka Kirpitšnikovi ennast, kelle asukoht tuvastati samal 1933. aastal. Tema ülekuulamised kestsid terve aasta. OGPU uurija iseloomustuses Kirpitšnikovi kohta seisab: „Eitab kategooriliselt. Kirpitšnikovi eesmärk on mitte reeta tsaariperekonna väärisesemete asukohta, et need ei satuks vihatud enamlaste valitsuse kätte“. Kirpitšnikov õnnestus murda alles 1934. aastal ja ta rääkis üksnes seda, mida tšekistid teadsid ka teiste antud ütlustest. Nahast kohvri saladuse viis Kirpitšnikov endaga hauda kaasa, kuid tunnistas, et viis Romanovite juurest välja tsaari troonipärija kullast mõõga ja andis selle hoiule isa Vassiljevile. Sammuti tunnistas ta, et viis välja tsaari tütre Olga pärlikee, mille andis Olga viimasele õuedaamile Anne Romanovale. Olga maiseid jäänuseid tšekistid tookord ei leidnudki. Ja nii olid tšekistid jõudnud uurimisega tupikusse – vaimulik Vassiljev oli surnud, tema naine Lidia ja kirjutaja Kirpitšnikov oskasid saladust hoida – nii ei suutnudki tšekistid leida ei kuldset mõõka ega ka kohvrit puuda briljantidega.

Uurimisorganite töötajatel jäi üle ainult leida loo viimane võtmeisik – polkovnik Kobõlinski, kuid viimane oli juba 1927. aastal nende endi poolt revolutsioonivastase tegevuse eest maha lastud. Tšekistid asusid 1934. aastal üle kuulama polkovniku naist Klavdiat. Tema tunnistustest selgus, et ka polkovnik Kobõlinski ise oli tsaari palvel viinud valvatavast majast välja väärisesemeid! Jutt oli laekast kulla ja vääriskividega, mille polkovnik oli 1918. aastal andnud hoiule Tobolski aurulaevade omanikule Konstantin Petšekosile. Enamat polkovnik Kobõlinski naine sellest ei teadnud. Ta arvas, et see laegas on peidetud Petšekosi majas. Peale seda, kui Klavdia oli nimetanud nime Petšekos – asusid tšekistid seda inimest otsima. Selgus, et Petšekosi peres oli neli venda: Ivan (kes oli surnud juba 1907. aastal), Aleksandr (kes emigreerus 1924. aastal Poolasse), Pjotr, kes töötas Moskvas arhitektina ja Klavdia poolt mainitud Konstantin Omski linnast. Konstantin arreteeriti ja alustati tema ülekuulamisega. Konstantin Petšekos osutus kõvaks pähkliks. Alguses ta eitas fakti, et üldse tunneb Kobõlinskit ja alles vastandamisel polkovniku naise Klavdiaga tunnistas, et võttis polkovniku käest hoiule paki kahe pistoda ja kahe mõõgaga, mis olid kuulunud tsaar Nikolai II-le ja tsareevitš Alekseile. Need esemed olevat ta peitnud oma venna Aleksandri Omskis oleva maja (Nadeždinskaja tänav, maja nr. 14) peidikusse. Aga mingit laekast tsaari väärisesemetega ei teadvat ta midagi. Tema sõnade kohaselt olevat seal peidikus tema vennale kuuluvad juveelid, sest emigreerudes Poolasse ei saanud vend neid kaasa võtta.

Laegas väärisesemetega
Tšekistid selgitasid kiiresti välja, et Aleksandr Petšekosi maja on alles ja selles asub Siberi akadeemia osakond. 1934. aasta aprillis viisid nad Konstantin Petšekosi sinna, et viimane koha peal näitaks, kus asuvad juveelid.

Alguses viis Konstantin nad kuuendale korrusele, osutas ühele seinale ja ütles, et juveelid on sinna sisse müüritud. Tšekistid asusid seina lammutama, kuid midagi ei leidnud. Alustati uuesti Konstantini ülekuulamisega ja võib arvata, et nende ülekuulamistega kaasnes ka piinamine. Mitme päeva pärast Konstantin tunnistas, et peidik asub hoopis korstnas. Tema sõnul olid sinna peidetud kaks laegast ja pamp tema venna Aleksandri väärisesemetega, kaks tsaari pistoda ja kaks mõõka, mis olevat korstnas püsti paigutatud. Kui Konstantin Petšekos toodi uuesti tema venna majja ja alustati korstna lammutamist, kasutas Konstantin ära hetke, kui keegi teda ei valvanud ja viskus maja kuuenda korruse aknast alla. Tema õnnetuseks jäi ta ellu, et jällegi sattuda OGPU piinapinki.
Seni, kuni Konstantin Petšekos paranes, küsitlesid uurijad tema naist, Anil Vikentjevnat. Naine tunnistas, et peale pistodade ja mõõkade oli tema mees tõesti saanud polkovnik Kobõlinskilt laeka tsaarile kuuluvate väärisesemetega. Enamuses olevat olnud tegemist väikeste asjakestega: sõrmused, prossid ja käevõrud briljantidega umbkaudse maksumusega pool miljonit rubla (tšekistid hindasid ette rutates nende asjade väärtuseks koheselt 1 miljonit rubla. Anil Vikentjevna arvates oli tema mees peitnud need asjad oma venna Aleksandri majja. Rohkem ei jõudnud Anil Vikentjevna midagi tunnistada, kuna suri 1934. aastal vanglas diagnoosiga: „Mädane plevriit, mis oli tekkinud seedetrakti vigastuse tõttu võõrkehaga“. Selleks võõrkehaks osutus mitmeks tükiks murtud alumiiniumlusikas, mis oli naise söögitorru kinni jäänud.

Nahast kohvri saladus
Anil Petšekos oli lõpetanud oma elu enesetapuga. Tema mees, Konstantin, jäi ellu ja oli lõpuks sunnitud tunnistama, et on tõesti saanud polkovnik Kobõlinskilt 1918. aastal laeka tsaari väärisesemetega, mida ta korduvalt peitis ühest kohast teise ja viimaks pani oma venna Aleksandri majas olevasse peidikusse. Konstantin vandus, et kõik peidetud juveelid on senini seal peidikus. 29. septembril 1934. aastal konstateeris Sverdlovski oblasti NKVD majandusliku osakonna ülem järgmist: „…tema venna endises majas… läbi viidud läbiotsimiste tulemusena… väärisesemeid ei leitud“.

Kuna tsaari väärisesemeid Aleksander Petšekosi majast ei leitud, eeldasid tšekistid, et Aleksandr võis need välismaale toimetada. Kuid edasise uurimise tulemusena selgus, et Aleksandr elas Poolas vaeselt ja suri 1930. aastal. Samal aastal oli Aleksandri naine tulnud Poolast tagasi Omskisse, kus elas umbes pool aastat ja siis sõitis Harbiini, kus suri 1932. aastal. Kas ta oli viinud endaga Harbiini kaasa mehe endises majas peidetud juveelid või mitte – jäi teadmata. Arvestades, et 1930-ndatel aastatel olid piirivalvurid äärmiselt tähelepanelikud – siis vaevalt.
Kadunud tsaari väärisesemete otsingud jätkusid veel mõnda aega, kuni 1941. aasta 1. veebruaril andis Sverdlovski oblasti NKVD vanemuurija seersant G. B. Berezin asja materjalid üle arhiivi seoses edasiste otsingute perspektiivituseta.
1967. aastal püüti veel kord üles leida kadunud juveele, kuid Sverdlovski oblasti Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) ülema Mazurini järelepäringule oma kolleegile Tjumenisse, sai ta vastuse, et nende arhiivides pole mitte mingisuguseid materjale endise tsaari väärisesemete otsingute kohta.
Tuleb välja, et tsaariperekonna isiklikud juveelid, mis viidi välja Tsarskoje Selo Aleksandri paleest alguses Tobolskisse ja seejärel Jekaterinburgi, sattusid enamuses enamlaste kätte. Kuid samal ajal, märkimisväärne osa – nahast kohver ühe puuda briljantidega, tsareevitš Aleksei kullast mõõgaga, mille isa Vassiljev oli Tobolskis peitnud; laegas väärisesemetega, mille väärtust oli hinnatud 1 miljonile rublale, 2 pistoda ja 2 mõõka, mille oli peitnud ära Konstantin Petshekos Omski linnas – jäidki üles leidmata.
15-st tsaariperekonna liikmest, kes olid 1918. aastal Uuralisse sattunud, hukati kõik. Neli suurvürsti tapeti Petrogradis 1919. aasta jaanuaris. Nikolai II vend Mihhail Romanov tapeti koos oma inglasest teenijaga ööl vastu 13. juunit 1918 Permis. 18. juulil 1918 hukati Siberis Alapajevski linnas Aleksandra Fjodorovna õde suurvürstinna Jelizaveta ja tema pereliikmed. Pääsesid ainult need, kellel õnnestus põgeneda lõunasse, peamiselt Krimmi.
11. aprillil 1919 võeti 72-aastane Nikolai II ema Maria Fjodorovna (†1928), tema tütred Ksenia (†1960) ja Olga (†1960) ning Nikolai II onu, suurvürst Nikolai Nikolajevitš (†1929) ja Rasputini tapja Feliks Jussupov (†1967) koos abikaasaga Jalta reidil Inglise ristleja „Malborough“ pardale, mis toimetas põgenikud (vahepeatusega Maltal) Inglismaale, kust nad igaüks ise kanti suundusid.

Kui rikas oli Nikolai II?

Tsaari ametlik „elatisraha“ aastas oli 200 000 rubla, mis praeguses vääringus oleks 267 miljonit rubla ehk 4,5 miljonit $. Nikolai Aleksandrovitš sai suurvürstina igal aastal 20 000 rubla. Seda summat suurendati viis korda, kui ta sai 16-aastaseks ja kuulutati ametlikult troonipärijaks. Tema abikaasa Aleksandra „elatisraha“ aastas oli 180 000 rubla + „lastetoetus“ 150 000 rubla iga lapse pealt. Keiserliku autopargi ülalpidamiseks kulus aastas 350 000 rubla. Duuma eraldas riigieelarvest tsaaripere ja neile kuuluvate losside ülalpidamiseks aastas 16 miljonit rubla (praeguses vääringus 16 miljonit $). Nikolai II-le kuulus veel tohutu hulk maavaldusi (ühtekokku 67 800 000 hektarit), kaevandusi, tehaseid ja vabrikuid. Välismaiste ekspertide hinnangul oli Nikolai II 25 maailma rikkaima inimese hulgas tublil viiendal kohal.

Keiserlik logardite kari
1. juuniks 1912 kuulus tsaar Nikolai II õukonda 1220 mõlemast soost isikut: 10 õuedaami, 4 kammerpreilit, 12 kõrgema ehk esimese õukondliku tiitli kandjat, 8 ülemõuemeistrit ja 4 ülemjäägermeistrit, 240 teise astme õukonnatiitli kandjat, õuemarssalit, õuemeistrit, jäägermeistrit ja tallmeistrit, 4 ülemtseremooniameistrit, 37 tseremooniameistrit, 328 kammerhärrat ja 355 kammerjunkrut. Õukonda kuulus samuti 42 mitmesuguse eriala arsti.

Jakov Jurovski – juut, kes tappis tsaar Nikolai II perekonna

Jakov Mihhailovitš (Jankel Haimovitš) Jurovski sündis 1878. aastal Tomskis. Jakov oli noorim kohaliku juudi vanema kaheksast lapsest. Seetõttu olid tal paratamatud kompleksid. Kaks tema venda ja õde elasid Ameerikas, nii et saanud täisealiseks, läks ka Jakov Ameerikasse õnne otsima. Kuid õnne ei olnud emigrandile antud, vaatamata sellele, et ta vahetas judaismi luterluse vastu. 1890. aastate lõpus oli ta sunnitud Venemaale tagasi pöörduma. Siin asus ta elama Jekaterinburgi, abiellus, avas foto- ja kellakaupluse. Kolm last olid talle rõõmuks kui algas Esimene maailmasõda. Jurovski mobiliseeriti. Pääsenud reservpataljoni, õnnestus tal saada töökoht sanitaride koolis ja selle lõpetamisel jäi ta kohalikku meditsiiniosakonda, vältides nii ohtlikku teenistust rindel.
Pärast oktoobrirevolutsiooni astus Jurovski tänu oma energilisele iseloomule ja demagoogivõimele kähku kohaliku bolševistliku juhtkonna, sealhulgas kohaliku erakorralise komisjoni ridadesse. Kasutades oma mõju, sai temast 1918. aasta juunis Jekaterinburgis asuva „Eriotstarbelise maja“ (Ipatjevi maja) komandant, kus hoiti vahi all imperaatori perekonda – Nikolai II-st, Aleksandra Fjodorovnat, nende nelja tütart, tšareevits Alekseid, samuti arsti ja kahte teenijat.
Peagi võttis Uurali Nõukogu Täitevkomitee, pidades silmas valgete eelseisvat rünnakut ja Jekaterinburgi võimalikku langemist valgete kätte, ühehäälselt vastu otsuse tsaari perekonna hukkamiseks. Kuid juba varem oli otsuse hukkamise kohta heaks kiitnud Moskvas asuv enamlaste valitsus – Lenin, Sverdlov ja teised. Käsu täitmine usaldati Jurovskile.
Enne hukkamist leppisid Jurovski ja hukkamiskomando (komissar Pjotr Jermakov, tšekistid Mihhail Medvedev, Grigori Nikulin jt) kokku, kes keda tulistab.

16. juuli õhtul kell pool üksteist heitsid Romanovid ja nende teenrid magama. Kell pool kaksteist ilmusid majja kaks uurali Nõukogu erivolinikku, Nad käskisid J. Jurovskit asuda otsuse täideviimisele ja andsid talle presiidiumi liikmete poolt allkirjastatud dokumendi.
Kesköö paiku andis Jurovski doktor Botkinile korralduse minna teisele korrusele ja äratada tsaari perekonna liikmed ja paluda neil end riidesse panna. Kui Nikolai II ilmus koridori, selgitas komandant, et valgete väed ründavad Jekaterinburgi ja et kaitsta tsaari ja tema perekonda suurtükitule eest, viiakse kõik esimesele korrusele. Üksteise järel väljusid koridori seitse Romanovite pereliiget ja neli lähikondlast (arst Botkin, kokk Haritonov, teenijad Trupp ja Demidova).
Tsaari perekond laskus Jurovski ja Nikulini saatel poolkeldrikorruse nurgaruumi, mille mõõtmed olid 5×6 meetrit. Teise ning esimese korruse vahel oli 23 astet. Nad astusid üle nurgatoa läve, mis jäi trepist mõne sammu kaugusele.
Romanovid ei kahtlustanud midagi. Nikolai kandis Alekseid süles, teistel olid käes padjakesed ja muud pisiasjad. Kui nad tühja ruumi jõudsid küsis Aleksandra: „Mida, kas siin toole polegi? Kas me ei saa isegi istuda?“ Komandant käskis tuua kaks tooli. Nikolai pani Aleksei ühele toolile ja Aleksandra istus teisele.
Niipea, kui Romanovid olid keldriruumi sisenenud, järgnes neile hukkamiskomando.
Jurovski ütles pidulikult: „Nikolai Aleksandrovitš! Teie sugulased püüdsid teid päästa, kuid neil see ei õnnestunud. Ja me oleme sunnitud teid ise maha laskma.“ Teistel andmetel ütles Jurovski järgmist: „Tähelepanu! Tehakse teatavaks Uurali Tööliste ja Talupoegade ja Soldatite Saadikute Nõukogu otsus.“
Vasakus käes hoidis Jurovski paberitükki kohtuotsusega, paremas käes pigistas ta taskus Colti. Ta hakkas paberilt ette lugema. Nikolai ei saanud aru, millest oli juttu, ja küsis lühidalt järele: „Mida?“
Jurovski luges teist korda.
Mõned asjaosalised väitsid hiljem, et tsaar ütles pärast seda: „Sa ei tea, mida sa teed“. Seejärel kuuldus kellegi hüüatus.
„Tsaarinna ja tütar Olga püüdsid teha ristimärki,“ meenutas üks valvuritest, „kuid ei jõudnud. Kõlasid lasud… Tsaar sai kohe kuuli südamesse ja kukkus selili põrandale. Siis surid kuulihaavadesse Aleksandra ja Romanovite teenijad. Esimesed lasud ei tapnud toatüdruk Demidovat ja ta jooksis ruumis ringi, püüdes end käes oleva padjaga kaitsta. Muidu toimus kõik halastamatult kiiresti. Lamavatele tehti veel mitu lasku…“
See oli 17. juuli 1918. aastal kella üks öösel. Öises hämaruses aknaraami taga mürises laskude summutamiseks ja surnukehade transportimiseks toodud veoauto mootor.
Tihe lämmatav suits varjutas elektrivalgustuse. Tulistamine lõpetati. Avati ruumi uksed, et suitsu hajutada. Sinna toodi kanderaam ja hakati surnukehi üles viima. Kui üks tütardest pandi kanderaamile, hüüdis ta midagi ja kattis näo käega. Ka teised olid veel elus. Hoolimata ettevaatusabinõudest oli lärm äratanud kõik lähedalasuvad majapidamised. Suitsu hajudes selgus, et kõik tsaari lapsed on elus ning üksnes Maria oli haavatud.
Avatud ustega ei olnud enam võimalik tulistada, laske oleks olnud tänaval kuulda. Jermakov võttis minult vintpüssi koos bajonetiga ja torkas surnuks kõik, kes olid veel elus.“
Nii anti hukkajatele ülesandeks viia oma töö lõpule täägilöökidega, kuid see ei osutunud efektiivseks. Tütarde riietesse oli õmmeldud kilode viisi juveele, mis andis neile mõningase kaitse kuulide eest.
Lõpuks tapeti tsaari tütred ükshaaval laskudega pähe. Kuniks Jurovski kontrollis ohvrite pulssi, moonutati surnukehi täägilöökidega, et raskendada nende identifitseerimist. Kokku lasti 20-minutilise hukkamise ajal kuni 70 kuuli. Vahid riietasid surnukehad lahti, et otsida juveele, kuid Jurovski käskis mahalaskmise ähvardusel kogu vara temale üle anda.
Kella kolmeks hommikul olid hukatute laibad nendesamade erivolinike juhatusel õue viidud ja veoauto kasti pandud. Vaevalt oli hakanud koitma, kui autojuht Sergei Ljuhhanov juhtis auto põiktänavasse ja sõitis erivolinike ning ratsasalga saatel läbi uinuva linna Verh-Issetski tehase poole. Luurajana ratsutas ees Viktor Vaganov, üks nõukogu aktiviste.
Jõudnud väluni, keeras auto teelt metsa. Mahajäetud šahtide vahel laoti laibad vaheldumisi kuivade palgiotstega riita, valati petrooleumiga üle ja pandi põlema. Kui riit oli ära põlenud, maeti jäänused sohu.
Ipatjevi majas võeti tubadest tunnimehed maha. Õues jätkati veel kaks päeva valveteenistust. 22. juulil, mil linnas oli selgesti kuulda suurtükimürinat, algas asutuste evakueerimine. N. Ipatjev kutsuti Uurali Nõukogusse ja talle tagastati majavõtmed.
Jurovski väidab, et tema oli see, kes esimesena Nikolai südamesse tulistas, kuid kaks teist timukat (Jermakov ja Medvedev) väidavad, et hoopiski nemad tapsid tsaari. Tõenäoliselt tulistasid kõik kolm peaaegu üheaegselt „ajaloolise kättemaksu“ eesmärgil. Ehkki tapatalgu suurim au langes ehk Jurovskile, sest tema oli ju see, kes luges hukkamismääruse ette. On ebatõenäoline, et tšekistid hakkasid tulistama enne, kui ta lugemise lõpetas. Ja komandant ei teinud pausi. Lugemist lõpetades võttis juba kätte püstoli.
Kohe pärast tsaari perekonna mõrvamist, mitte jäädes ootama, et valged võiksid jõuda Jekaterinburgi, põgenes Jurovski Moskvasse. Siin sai ta tööd „eriala järgi“ – Tšekaasse. Ja kui Nõukogude võim oli Uuralis taas kehtestatud, pöördus Jurovski koju tagasi. Ta oli korraga kohaliku nõukogu ja Tšekaa juht. Mais 1921 – jälle kõne Moskvasse. Järgmised töökohad: RSFSV Riikliku Väärisesemete Hoidla direktor (Gohrana), tehase „Punane Bogatõr“ direktor, polütehnilise muuseumi direktor. Ta suri 1938. aastal maohaavandisse, ilma et oleks oma tegusid kahetsenud. Vastupidi – oli uhke kuulsusrikka revolutsioonilise mineviku üle ja püüdis igal võimalusel rõhutada, et see oli tema, kes tappis tsaari.
1927. aastal andis Jurovski revolvri, millega ta tulistas tsaari, üle revolutsioonimuuseumile koos järgmise märkusega: „Pidades silmas lähenevat Oktoobrirevolutsiooni lähenevat 10. aastapäeva silmas pidades ja noore põlvkonna tõenäolist huvi näha materiaalseid tõendeid (endise tsaari Nikolai II, tema perekonna ja neile lõpuni lojaalsete teenijate hukkamisvahendit), pean vajalikuks anda muuseumile säilitamiseks üle kaks revolvrit, mis mul veel alles on: üks Colti-süsteemi ja teine Mauseri-süsteemi. Põhjused, miks on kaks revolvrit, on järgmised – ma tapsin Nikolai Coltiga, ülejäänud padrunid ühest olemasolevast Colti laetud pidemest ja ka laetud Mauserist kasutasin Nikolai tütarde tulistamiseks, kes olid „soomustatud“ arvukatest suurtest teemantidest koosnevast tahkest massist valmistatud rinnahoidjatega, ja pärija (Aleksei) kummaline elujõulisus, kelle peale minu assistent kasutas samuti terve padrunipideme ära (pärija kummalise elujõulisuse põhjuseks tuleks ilmselt pidada kehva relvaoskust või paratamatut närvilisust, mida tekitab pikk kemplemine soomustatud tütardega).
Selle kohta annavad tunnistust Jekaterinburgi linna erihoone endine komandant, kus 1918. aastal istus endine tsaar Nikolai II oma perekonnaga Jakov Mihhailovitš Jurovski ja komandandi abi Grigori Petrovitš Nikulin“.

Jakov Jurovski meenutus tsaari perekonna hukkamisest
Jakov Jurovski raamatu „Timuka mälestused” käsikiri valmis juba 1922. aastal, kuid see avaldati alles 70 aastat hiljem.

16. VII 1918 saadi Permist šifreeritud tekstiga telegramm käsuga R[omanovid] hukata.
Nikolaid oli algul (mais) kavas kohtu alla anda – seda takistas aga valgete pealetung.
16. juulil kell 6 õhtul andis Filipp G[ološtšekin] käsu otsus täide viia. Kell 12 öösel pidi saabuma auto laipade äraveoks.
16. juulil kell 6 õhtul viidi minema kokaabiline [Leonid Sednjov], mis tekitas R[omanovites] ja nende teenijates suurt ärevust.
Dr Botkin tuli küsima, milleks see vajalik oli. Teatati, et poisi onu, kes oli arreteeritud, seejärel põgenenud ja nüüd taas tagasi tulnud, soovib oma vennapoega näha. Poiss [Ivan D. Sednjov] saadeti järgmisel päeval kodukohta (näib, et Tuula kubermangu).
Kell 12 öösel auto ei tulnud, vaid saabus alles poole kahe paiku. See lükkas käsu täideviimist edasi.
Vahepeal tehti kõik ettevalmistused: valiti välja 12 meest (sh 6 lätlast), relvastatud nagaanidega, kes pidid otsuse täide viima; kaks lätlast keeldusid tüdrukuid tulistamast.
Kui auto saabus, magasid kõik. Äratati Botkin, tema äratas teised.
Seletus oli järgmine: „Kuna linnas on rahutu, on vaja R[omanovite] perekond viia ülemiselt korruselt alumisele.”
Keldris valiti ruum puidust krohvitud vaheseinaga (rikošettide vältimiseks), sealt viidi välja kogu mööbel. Meeskond oli kõrvaltoas valmis.
R[omanovid] ei kahtlustanud midagi. Komandant läks ise üksi nendele järele ja juhatas nad trepist alla alumisse ruumi.
Nik[olai] kandis süles A[lekseid], teised kandsid kaasa patju ja mitmesuguseid pisiasju.
Tühja ruumi sisenedes küsis Aleksandra F[jodorovna]: „Kas tooli polegi? Kas istuda ka ei tohi?”
Komandant käskis tuua kaks tooli. Nik[olai] pani A[leksei] ühele toolile, Aleksandra F[jodorovna] istus teisele.
Ülejäänutel käskis komandant seista rivis. Kui nad olid paigal, kutsuti meeskond.
Kui meeskond sisse astus, ütles komandant R[omanovitele], et kuna nende sugulased Euroopas jätkavad pealetungi Nõukogude Venemaa vastu, on Uurali Täitevkomitee otsustanud nad maha lasta.
Nikolai pööras selja meeskonna poole ja näo perekonna poole, siis, nagu endale aru andes, pöördus komandandi poole küsimusega: „Mis? Mis?”
Komandant kordas kiiresti otsust ja käskis meeskonnal valmistuda.
Meeskonnale oli eelnevalt määratud, kes keda tulistab, ning kästud sihtida otse südamesse, et vältida rohket verevalamist ja asi kiiremini lõpetada.
Nikolai ei öelnud enam midagi, pöördus taas perekonna poole; teised hüüdsid mõningaid seosetuid hüüatusi. Kõik see kestis vaid mõne sekundi.
Seejärel algas tulistamine, mis kestis kaks-kolm minutit.
Nik[olai] [tapeti komandandi enda poolt lasuga otse südamesse]. Seejärel sai kuuli pähe Aleksandra F[jodorovna] ja R[omanovite] teenijad (kokku lasti maha 11 inimest: N[ikolai], Aleksandra F[jodorovna], neli tütart – Tatjana, Olga, Maria ja Anastassia, dr Jevgeni Botkin, kammerteener Aleksandr Trupp, kokk [Ivan Haritonov] ja üks õuedaam, kelle perekonnanime komandant oli unustanud). [See ei olnud õuedaam, vaid Aleksandra Fjodorovna toatüdruk Anna Demidova.]
A[leksei], tema kolm õde, õuedaam ja Botkin olid veel elus. Ka nemad tuli maha lasta.
See üllatas komandanti, sest sihiti otse südamesse; samuti oli üllatav, et nagaani kuulid põrkasid millestki tagasi ja põrkasid raheteradena mööda tuba.
Kui üht neidu püüti täägiga torgata, ei suutnud tääk korsetti läbistada.
Kõige selle tõttu kestis kogu protseduur koos „kontrolliga” (pulsi katsumine jne) umbes 20 minutit.
Seejärel hakati laipu välja kandma ja autosse laadima; auto oli vooderdatud kaleviga, et veri ei imbuks läbi.
Siin algasid vargused: tuli panna usaldusväärsed seltsimehed laipu valvama, kuni neid ükshaaval kanti.
Surma ähvardusel tagastati kõik varastatu (kuldkellad, briljantidega sigaretiportsigar jms).
Komandandile oli antud ülesandeks ainult otsuse täideviimine; laipade kõrvaldamine jne jäi seltsimees Jermakovi hooleks (Ülem-Isetski tehase tööline, parteiline seltsimees, endine sunnitööline).
Ta pidi saabuma autoga ja lasti sisse parooliga „korstnapühkija”.
Auto hilinemine tekitas komandandis kahtlusi J[ermakovi] täpsuse suhtes ja komandant otsustas kogu operatsiooni lõpuni isiklikult kontrollida.
Umbes kell 6 hommikul sõideti välja kohta, mille J[ermakov] pidi ette valmistama (Ülem-Isetski tehase taga).
Algul oli kavas vedada [laibad] autoga ja seejärel tuntud punktist hobustega, sest auto ei pääsenud edasi.
Valitud kohaks oli mahajäetud kaevandusšaht.
Pärast Ülem-Isetski tehase läbimist, umbes 5 versta kaugusel, satuti umbes 25 inimesest koosneva salga peale – ratsanikud, vankrid jne.
Need olid töölised (nõukogu, täitevkomitee liikmed jne), kelle J[ermakov] oli ette valmistanud.
Esimene, mida nad hüüdsid, oli: „Miks te nad meile juba surnutena tõite?!”
Nad arvasid, et Romanovite hukkamine antakse nende hooleks.
Hakati laipu vankritesse ümber laadima, kuigi vaja oleks olnud vankreid; see oli väga ebamugav.
Kohe hakati taskuid tühjendama – tuli ähvardada mahalaskmisega ja panna välja valve. Siis avastati, et Tatjanal, Olgal ja Anastassial olid seljas mingid erilised korsetid. Otsustati laibad täiesti paljaks võtta, kuid mitte siin, vaid matmiskohas.
Ent selgus, et keegi ei tea, kus see kavandatud šaht asub. Läks valgeks. Komandant saatis ratsanikud kohta otsima, kuid keegi ei leidnud midagi.
Selgus, et tegelikult polnud midagi ette valmistatud: polnud labidaid ega muud vajalikku.
Kuna auto jäi kahe puu vahele kinni, jäeti see maha ja liiguti edasi kalessidega, kattes laibad kaleviga.
Sõideti Jekaterinburgist 16½ versta [17,6 km] kaugusele ja peatuti 11 versta kaugusel Koptjaki külast; see oli kella 6–7 paiku hommikul.
Metsast leiti mahajäetud kullakaevanduse šaht, sügavusega 3½ sülda [7,5 m]. Šahtis oli sülla jagu vett.
Komandant andis käsu laibad lahti riietada ja teha lõke, et kõik rõivad ära põletada.
Ümbrusesse pandi ratsanikud, et tõrjuda uudishimulikke möödasõitjaid.
Kui hakati üht suurvürstinnat lahti riietama, nähti kuuliaukudest rebenenud korsetti, mille avades olid näha briljandid. Rahvahulgal lõid silmad ilmselgelt särama.
Komandant otsustas kohe kogu artelli laiali saata, jättes valveks mõned ratsanikud ja viis meeskonna liiget.
Ülejäänud sõitsid laiali.
Meeskond asus lahtiriietamise ja põletamise juurde.
Aleksandra F[jodorovnal] osutus olevat terveks pärlivööks, mis oli tehtud mitmest pärlikeest, õmmeldud lõuendisse.
Iga neiu kaelal oli Rasputini pildiga medlajon koos tema palvetekstiga, õmmelduna medaljoni sisse.
Briljandid harutati kohe välja. Neid kogunes (s.t briljantidest esemeid) umbes ½ puuda [8,9 kg].
See maeti Alapajevski tehases, ühes majakeses põranda alla; 1919. aastal kaevati välja ja toodi Moskvasse.
Kõik väärtuslik pandi kottidesse, ülejäänu, mis laipadelt leiti, põletati, ja laibad visati šahti.
Seejuures kukkus osa väärtasju maha (kellegi pross, Botkini kunstlik lõualuu); samuti kahjustati ilmselt laipu, kui püüti šahti käsigranaatidega varistada – neist rebenesid mõned hukatute kehaosad. Sellega seletab komandant seda, et valged (kes koha hiljem avasid) leidsid sealt äralõigatud sõrme jms.
R[omanoveid] ei olnud siiski kavas siia jätta – šaht oli algusest peale mõeldud vaid ajutiseks matmispaigaks.
Pärast operatsiooni lõpetamist ja valve jätmist sõitis komandant umbes kell 10 hommikul (juba 17. juulil) ettekandega Uurali Täitevkomiteesse, kus ta leidis eest Safarovi ja Beloborodovi.
Komandant rääkis, mida oli leitud, ja avaldas kahetsust, et tal ei lubatud omal ajal R[omanovite] juures läbiotsimist teha.
Tšutškaevilt (linnatäitevkomitee esimees) sai komandant teada, et Moskva trakti 9. verstal on „väga sügavad, mahajäetud šahtid, mis sobivad R[omanovite] matmiseks”.
Komandant sõitis sinna, kuid ei jõudnud kohe kohale masina rikke tõttu. Šahtideni jõudis ta jalgsi ning leidis tõepoolest kolm väga sügavat, veega täitunud šahti, kuhu otsustas laibad uputada, sidudes nende külge kivid.
Kuna seal olid valvurid, kes oleksid olnud ebamugavad tunnistajad, otsustati, et üheaegselt veoautoga, mis toob laibad, saabub auto tšekistidega, kes läbiotsimise ettekäändel kogu rahva arreteerivad.
Tagasi pidi komandant jõudma juhuslikult teel võetud hobusepaariga.
Viivitused jätkusid. Kui komandant sõitis koos ühe tšekistiga ratsahobusel kohale, et asja korraldada, kukkus ta hobuselt ja sai tõsiselt viga (hiljem kukkus ka tšekist).
Juhuks, kui plaan šahtidega ei õnnestu, otsustati laibad põletada või matta saviaukudesse, mis olid veega täidetud, moonutades laibad eelnevalt väävelhappega tundmatuseni.
Lõpuks, naastes linna alles kella 8 paiku õhtul (17. juulil), hakati hankima kõike vajalikku – petrooleumi, väävelhapet.
Hobustega vankrid ilma kutsariteta võeti vanglast.
Arvestati väljasõiduga kell 11 õhtul, kuid vahejuhtum tšekistiga tekitas viivituse ja šahti poole, koos köitega laipade väljatõmbamiseks jne, sõideti alles ööl vastu 17.–18. juulit.
Et isoleerida šaht (esimene kaevandusšaht) operatsiooni ajaks, kuulutati Koptjaki külas, et metsas varjuvad tšehhid ja metsa hakatakse läbi otsima; keegi ei tohi külast mingil juhul lahkuda.
Anti korraldus, et kui keegi tungib piiramisalasse, lastakse ta kohapeal maha.
Vahepeal läks valgeks (see oli juba kolmas päev, 18. kuupäev).
Tekkis mõte matta osa laipadest sealsamas šahti juures; hakati kaevama auke ja peaaegu kaevatigi valmis.
Siis aga sõitis Jermakovi juurde tema tuttav talupoeg ja selgus, et ta võis kaevet näha.
Tuli töö pooleli jätta. Otsustati viia laibad sügavatesse šahtidesse.
Kuna vankrid osutusid nõrkadeks ja lagunesid, sõitis komandant linna autode järele (veoauto ja kaks sõiduautot, neist üks tšekistidele).
Vankrid olid varem juba katki läinud; autosid oli vaja, et sõita sügavate šahtideni, kuigi kuni ajutise matmispaigani ei pääsenud ka autod ja seetõttu tuli ikkagi kasutada vankreid.
Kui autod saabusid, olid vankrid juba teel – masinad kohtusid nendega pool versta Koptjaki külale lähemal.
Teekonda suudeti jätkata alles kell 9 õhtul.
Ületati raudteeliin, poole versta kaugusel laaditi laibad veoautole.
Sõideti vaevaliselt, ladudes ohtlikesse kohtadesse magistraalraudtee liipreid, kuid sellest hoolimata jäädi mitu korda kinni.
Umbes kell pool viis hommikul 19. juulil jäi auto lõplikult kinni; enne šahtideni jõudmist tuli otsustada, kas matta või põletada.
Viimase lubas enda peale võtta üks seltsimees, kelle perekonnanime komandant oli unustanud, kuid ta sõitis minema ega täitnud lubadust.
Taheti põletada A[leksei] ja Aleksandra F[jodorovna], kuid eksituse tõttu põletati viimase asemel koos A[lekseiga] õuedaam.
Seejärel maeti sealsamas lõkke alla jäänused ja tehti uuesti lõke, mis täielikult varjas kaevamisjäljed.
Samal ajal kaevati teistele ühishaud.
Kella 7 paiku hommikul oli auk – umbes 2½ arssinat [177 cm] sügav ja 3×3 arssinat suur – valmis.
Laibad asetati auku, valades näod ja kogu kehad üle väävelhappega, nii tundmatuks muutmise kui ka lagunemislõhna vältimise eesmärgil (auk oli madal).
Pärast mulla ja hagu peale viskamist pandi peale liiprid ja sõideti mitu korda üle – ka siin ei jäänud hauast mingeid jälgi.
Saladus säilis täielikult – seda matmispaika valged ei leidnud.
Koptjaki küla asub 18 versta kaugusel Jekaterinburgist.
Loode suunas läbib raudteeliin 9. versta Koptjaki küla ja Ülem-Isetski tehase vahel.
Raudteeülesõidukohast on [laibad] maetud umbes 100 sülda Ülem-Isetski tehase poole.

Järgmisel päeval pärast mahalaskmist, 17. juulil 1918, olid tsaaripere tubade uksed suletud, ning peaukse juures seisis vaikselt niutsudes spanjel Joy, oodates oma armastatud peremehi, kes aga enam kunagi tagasi ei tulnud.

* * *

M. Kasinovi „23 allakäiguastet” (eesti keeles 1986) on ideoloogiliselt laetud tekst isegi tollaste nõukogude standardite järgi. See ei ole uurimus, vaid didaktiline pamflett, mille keskne eesmärk on näidata Romanovite dünastiat (ja eriti Nikolai II isikut) moraalse, psühholoogilise ja ajaloolise „paratamatu lagunemise” kandjana. Sellest lähtudes on kogu faktiline materjal allutatud etteantud järeldusele.
Mõned põhiprobleemid selle raamatu puhul:
– allikate selektiivne kasutus: tsitaate rebitakse kontekstist, ebamugavad detailid jäetakse välja või neutraliseeritakse ühe lausega; valgete uurimiste (eriti Sokolovi) tulemused diskvalifitseeritakse juba eos „klassipositsiooni” ettekäändel;
– psühhologiseeriv diskrediteerimine: Nikolai II ja Aleksandra Fjodorovna kujutatakse neurootiliste, müstiliste ja intellektuaalselt piiratud figuuridena, mis lubab vägivalla esitamise „ajaloolise hügieenina”;
– hukkamise normaliseerimine: otsene tapmine jääb sageli tagaplaanile, rõhk on eelneval „allakäigul”, mis lugejale sisendab, et lõpp oli vältimatu ja seega sisuliselt õigustatud;
– Jurovski ja teiste täideviijate käsitlus: nad on raamatus pigem tehnilised funktsioonid kui moraalsed subjektid; nende vastuolusid ja ebakindlust ei analüüsita, vaid silutakse.
Võrreldes Jurovski enda eri versioonidega on Kasinovi tekstis eriti silmatorkav just kaose, juhuslikkuse ja jõhkruse mahavaikimine. Seal, kus Jurovski meenutustes (isegi enesepuhastavas võtmes) on tunda improviseeritust, paanikat ja kontrolli kadumist, loob Kasinov illusiooni suhteliselt „ratsionaalsest” revolutsioonilisest toimingust.
Kui sellist teksti kasutada, siis ainult vastandallikana: näitamaks, kuidas Nõukogude historiograafia tahtis, et Romanovite lugu loetaks. Faktilise rekonstruktsiooni alusena on „23 allakäiguastet” sisuliselt kasutuskõlbmatu, kuid ideoloogilise retoorika ja ajaloolise vägivalla õigustamise uurimiseks on see väga kõnekas materjal.

Tunnuspildil: Nikolai II perekond. Vasakult Maria (s 1899), Tatjana (s 1897), Olga (s 1895), istuvad Aleksandra Fjodorovna ja Nikolai II, Anastassia (s 1901), nende ees troonipärija Aleksei (s 1904). Peterburi, 1913. (Koloreeritud foto.)

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Tragöödia Moskvas Nikolai II kroonimispidustustel 26. mail 1896
Nikolai II – loll tsaar, kes mängis Venemaa maha
Georgi Gapon – provokatsioonide apostel
Grigori Rasputin – hobusevargast pühamees
Miks mürk Rasputinile ei mõjunud?
Kui kuningal on igav