See juhtus Metsikus Läänes
Kauboi karjub: „Te teate ju, et mul on Metsiku Lääne kõige kiirem käsi!?”
„Aga mina eelistan naist,” vastab teine rahulikult.
* * *
Kauboi küsib oma tüdrukult: „Ann, kas sa lilli armastad?”
„Jah, kallis!”
Kauboi võtab püstoli, kõmmutab tüdruku maha ja lausub: „Vaat nii! Nüüd saab sul palju lilli olema.”
* * *
Täiskasvanud mammapoeg on arvamusel, et ta oskab hästi ratsutada ja ronib poni selga oma oskusi näitama. Veidi aja pärast tõuseb ta juba teetolmust ja hõõrub oma haiget saanud külge.
„See elajas taob ju takka üles nagu metshobune,” kaebab ta läheduses seisvale kauboile.
„Lõi takka üles?” imestab kauboi. „Minu arvates ta ainult köhatas korra.”
* * *
„Jim,” raputab šerif etteheitvalt pead, „miks sa Billi maha lasksid? Ta ei solvanud ju sind ühegi halva sõnaga!”
„Õige,” nõustub Jim, „ta ei öelnud midagi halba, aga mõtles…!”
* * *
Väikesesse Texase osariigi linna sõitis turist. Ta pöördus tänaval ühe möödakäija poole: „Kas te võiksite mulle öelda, kus asub teil siin kõige vaiksem võõrastemaja? Mul, teate, pole närvid korras.”
„Palun, kohe siin nurga taga on just niisugune. Alles möödunud nädalal lasti seal maha üks inimene, kes liiga suurt lärmi tegi.”
* * *
Texases.
„Isa, miks see laulja ennast kõigutab, kui ta laulab?”
„Liikuvat märklauda on raskem tabada, pojuke.”
* * *
Kord astus kauboi Metsikus Läänes salooni klaasi viskit jooma. Ta märkas klaveri kohal silti „Ärge tulistage pianisti, mees teeb, mida suudab”, aga tool klaveri taga oli tühi.
„Kus on pianist?” küsis kauboi ettekandjalt.
„Pianist?” vastas ettekandja kurvalt. „Eile sõitis siit mööda üks kauboi, kes ei osanud lugeda.”
* * *
Kauboi Jimmy tuleb tuikudes salooni. Ta veritseb tugevasti, ta särk on puruks rebitud, silm sinine.
„Kes su nii ära kaunistas?” küsib kõrtsmik.
„Johnny.”
„Mis? Johnny, see häbematu lurjus, see alatu kaabakas?”
„Ah, jäta,” ütleb Jimmy väsinult, „surnutest ei räägita halba!”
* * *
Armastus Metsikus Läänes.
„Mary,” ütleb küllasõitnud ema tütrele, „inimesed räägivad, et sa elad alalises riius oma mehega!”
„Tühi jutt, ema! Ainult eile oli meil väike sõnavahetus. Bill vedas mind juukseidpidi läbi toa ja mina põmmutasin paar pauku revolvriga! Muud ei midagi!”
* * *
Gangsterite ninamees Blacky kutsub oma mehed kokku, et kontrollida järjekordselt nende intelligentsust.
„Kui palju on kaks pluss kolm?” küsib ta Kahvatult Charley’lt.
Kahvatu Charley muutub veelgi kahvatumaks, arvutab tükk aega ja ütleb lõpuks: „Kokku viis, boss.”
Blacky haarab vastust kuuldes revolvri ja kõmmutab Kahvatu maha. Ühesilmaline Bill paneb seda väga imeks ja küsib: „Boss, miks sa Charley maha lasksid? Temaga oli ju kõik korras.”
„Ta teadis liiga palju,” uriseb Blacky.
* * *
Bandiidid peatavad Metsikus Läänes rongi.
„Naisi suudelda!” karjub boss, „ja mehed paljaks röövida.”
Üks bandiit pole rahul: „Pealik, meil on kiire. Võib-olla piirduksime ainult röövimisega?”
„Tee, mida pealik käskis, sina nurjatu!” hüüab äkki reisijate hulgast keegi vanaeit.
* * *
Šerif taob revolvripäraga vastu Johni ust. Unine mees avab ukse ja kuulab, mida seadusekaitsjal talle öelda on.
„Ma leidsin praegu mehe, kes on salooni taga metsarajal tapetud. Ega sina seda teinud?”
„Oli see pikk mees?”
„Umbes sinu kasvu.”
„Kandis ta nahkmütsi?”
„Jaa.”
„Ning ruudulist sinist särki?”
„Ei.”
„Siis ei olnud see mina!”
* * *
„Onu, tead sa, ma abiellun Jackiga.”
„Kes ta on?”
„Tema isal on suured veisekarjad.”
„Ole ettevaatlik, kallis laps. Kahekümne aasta eest armastasin ma ühte missi, kelle isal pidid Ameerikas suured veisekarjad olema, aga pärast mesinädalaid jäi neist karjadest järele ainult üks härg ja see härg olin mina.”
* * *
Kauboi kihutab hobusel mööda preeriat, kümmekond huilgavat indiaanlast kannul. Aeg-ajal läkitab ta tagaajajate suunas tinaube. Lõpuks õnnestub indiaanlastel kauboi sisse piirata ja too avastab, et tal on veel ainult üks padrun.
„See on lõpp,” mõtleb kauboi ja tõstab koldi meelekoha juurde.
„See ei ole lõpp,” ütleb tema sisemine hääl. „Lase suguharu pealik maha.”
Kauboi suunab koldi pealikule ja laseb selle maha.
„Nüüd on küll lõpp,” ütleb sisemine hääl.
* * *
Mees tuli Texases relvakauplusesse.
„Tahan oma naabri maha lasta.”
„Annan teile nõu – oodake homseni.”
„Miks?”
„Täna olete ärritatud ja võite mööda lasta.”
* * *
Turist peatub ühes Texase väikelinnas. Õhtul külastab ta baari. Seal aga istuvad kohalikud löömameestest kauboid.
„Kena koht,” tähendab turist, „ainult mind paneb imestama, et siin ikka veel põrandale saepuru raputatakse.”
„Saepuru, ütlete?” venitab üks meestest, „see on eilne mööbel!”
* * *
Texases.
Restoraniomanik läheb kliendi juurde ja karjub: „Te lasksite maha minu ettekandja!”
„Ärge erutuge! Kirjutage ettekandja minu arvele juurde.”
* * *
Texases.
„Isa, ma arvan, et Jack tahab minuga abielluda.”
„Miks sa seda arvad?”
„Ta laskis eile oma naise maha.”
* * *
Saloonis mängitakse pokkerit.
„Mina võitsin!” hüüab üks mängijatest. „Mul on neli ässa.”
„Ei, mina võitsin,” ütleb teine, „mul on kaks kümmet ja kuus padrunit koldis.”
* * *
Ühte Chicago relvakauplusesse tuleb leinariietes noor daam ja ütleb: „Eile hukkus mu mees autoõnnetusel.”
„Tunneme teile kaasa, missis, kuid ei mõista, miks te meie poole pöördute. Millega küll meie saame teid aidata?”
„Ma tulin,” vastab daam külmalt, „et teile tagasi anda revolver, mille ma siit eile ostsin.”
* * *
Lasknud baaris maha ühe külalistest, telegrafeerib Texase miljonär oma advokaadile: „Vajan kaitset. Olen valmis maksma 5000 dollarit.”
Varsti saabub vastus: „Tulen kohe koos kolme tunnistajaga.”
* * *
Kauboi toob arsti juurde oma noorema ametivenna.
„Aidake minu väimeest, doktor! Eile lasksin ta jala läbi.”
„Kuidas? Te tulistasite oma väimeest?”
„Kui ma teda tulistasin, siis ei olnud ta veel nõus minu väimeheks saama.”
* * *
Laip saloonis. Šerif pöördub ühe tunnistaja poole: „Kas maha lastud?”
„Jah!”
„Miks?”
„Valemängija.”
„Kaardid?”
„Ei, klaver.”
* * *
Kaks kauboid kohtuvad saloonis.
„Jack, sa oled viimasel ajal väga ülbeks muutunud,” ütleb üks.
„Kuidas nii?”
„Kui ma sind eile tulistasin, ei suvatsenud sa isegi end ümber pöörata.”
* * *
Asulasse tuleb uus šerif. Kõigepealt otsustab ta katsetada, kui julge mees on abišerif. Ta võtab püstoli välja ning laseb abišerifil kaabu peast. Mees muidugi ehmub. Šerif rahustab teda: „Pole viga, ma ostan sulle uue kaabu.”
„Aga kes ostab uued püksid?”
* * *
Üks kauboi teisele: „Mis Johniga õieti juhtus?”
„Ta kukkus kaljult alla ja sai surma.”
„Mis ta sealt otsis?”
„Teda taheti seal üles puua.”
* * *
Väike poiss tormab lõõtsutades šerifi juurde ja hüüab juba eemalt: „Šerif, tulge kohe minuga kaasa, mu isa kakleb kõrtsis.”
Mõlemad ruttavad joostes salooni, kus kaks meest teineteist klobivad.
„Kumb on sinu isa?” tahab šerif teada.
„Ma ei tea,” vastab poiss, „sellepärast nad kaklevadki.”
* * *
Chickagos annab proovireisija ühe maja ukse taga kella. Väike poiss avab ukse: „Ema ei ole kodus, ta läks revolvrit ostma.”
„Või nii! Aga kas isa selgitas emale, millist revolvrit ta peaks ostma?”
„Ei! Ta isegi ei aima, et ta lastakse täna õhtul maha!”
* * *
Kaks kauboid istuvad saloonis.
„Kas sa näed neid viit tüüpi seal nurgalauas?” küsib üks teiselt.
„No mis siis? Näen küll.”
„Vaata, see pikakasvuline seal, heleda peaga.”
„Nad on kõik pikakasvulised ja heleda peaga.”
„Ma räägin sellest, kellel on kaabu ühe kõrva peal viltu.”
„Neil kõigil on kaabu ühe kõrva peal viltu.”
„Ma mõtlen seda, kes vahetpidamata midagi seletab.”
„Nad kõik seletavad vahetpidamata.”
Kauboi, kes tahtis teisele näidata teatud meest, kaotas kannatuse, tõmbas vöö vahelt püstoli ja kõmmutas neli meest maha.
„Kas sa nüüd said aru, kellest ma sulle rääkisin? See on see mees, kes alles jäi.”
„Nüüd ma näen. Ja mis temaga lahti on?”
„Sa ei kujuta ette, kuidas too tüüp mulle närvidele käib.”
* * *
„Räägitakse, et teie maakohas olevat lausa suurepärane kliima ja kohalikel elanikel on lausa kadestamisväärne tervis?” pärib sissesõitnu kohalikult kauboilt.
„See on tõesti nii. Hiljuti me avasime oma linnakeses uue kalmistu ja et sinna kedagi matta polnud, siis ei jäänud meil midagi muud üle, kui mõned maha lasta, et kalmistu sisseõnnistamisel oleks kedagi matta.”
* * *
Texase loomakasvataja sõidab rongiga. Ühes jaamas läheb ta korraks rongist välja, et perroonil endale värske ajaleht osta. Kui ta tagasi tuleb, näeb ta, et tema koha on hõivanud kaks lupardit. Ta palub neil viivitamatult koht vabastada. Mehed ei tee väljagi. Siis võtab teksaslane revolvri ja ütleb, et ta annab kolm sekundit aega koha vabastamiseks. Mehed ei mõtle kaua ja kobivad kähku minema. Teksaslane paneb revolvri kabuuri tagasi ja ütleb: „Ja selliste tüüpide pärast, nagu need kaks tolgust siin, on Texasel halb kuulsus.”
* * *
Teksaslane ostis oma pojale revolvri. Ühel päeval ütleb poeg: „Paps, ma vahetasin revolvri kella vastu!”
„Vana eesel!” karjub isa. „Kui nüüd keegi peaks sind solvama või lööma, kas sa küsid vastuseks: „Mis kell on?”?”
* * *
Ühes Texase linnas peab algama kohtupidamine neegri üle, kes tänaval kõigi nähes on valget naist suudelnud.
„Kõik tunnistajad on kohal, kuid ma ei näe kohtualust,” ütleb kohtunik saalis ringi vaadates.
„Kõik on korras,” ütleb üks tunnistaja. „Ta sai juba ära lintšitud, jääb ainult üle kohtuotsus välja kuulutada.”
* * *
Väike Texase poiss palub isa talle püstol osta. Isa vastab karmilt: „Niikaua, kui mina olen perekonnapea, sina püstolit ei saa.”
Poeg: „Niipea, kui mul on püstol, ei ole sa enam perekonnapea!”
* * *
Saloonis napsitavad kaks kauboid. Järsku haarab üks pudeli viskit ja lööb selle vastu kaaslase pead katki.
„Mis sul hakkas?” küsib seepeale teine ükskõikselt. „Kas sa ei viitsinud korgitseri otsida?”
* * *
Kaks kauboid läksid hipodroomile.
„Tee panus hobusele nr. 5,” ütleb üks teisele. „Ta tuleb finišisse esimeseks.”
„Kust sa tead?”
„Ma rääkisin džokiga kokku.”
„Aga hobusega?”
* * *
Texases.
„Kas sa oled juba olnud autokinos?”
„Ei, mu autole ei meeldi filmid.”
* * *
Kaks kauboid baarileti taga.
„Iga inimese jaoks on olemas sobiv vanasõna.”
„Noh, ja milline minu kohta käib?”
„Annab jumal ameti, annab ka mõistuse!”
„Aga mul pole ju veel mingit ametit!”
„Noh, näed, kuidas see vanasõna sinu jaoks sobib!”
* * *
Kauboi: „Kuhu sa jooksed, John?”
„Jooksen kaklusesse vahele segama.”
„Aga kes kaklevad?”
„Üks minu tuttav ja mina.”
* * *
Kauboi: „Noh, mis Jack ütles sulle?”
„Ütles, et ma olevat lakooniline.”
„Mis see tähendab?”
„Ma ka ei tea, kuid igaks juhuks andsin talle tubli lõuahaagi!”
* * *
John ja Jim mängivad kaarte. Äkki kargab John püsti ja röögatab: „Kaabakas! Sa teed sohki!”
„Ma tean seda isegi,” vastab Jim armastusväärselt, „milleks siis niimoodi karjuda?”
* * *
Kauboi: „James, kust sa selle sinise silma said? Mina seda küll nii ei jätaks!”
James häbelikult: „Vist sai jah vähe antud… Aga küll ma selle vea parandan, kui Edward haiglast koju lastakse!”
* * *
Kauboi: „Sulle peaks arusaadav olema, miks ma Enricole vastu kõrvu andsin. Ta nimetas mind vanaks lollpeaks.”
„Õigus, sa ei näe tõesti vana välja.”
* * *
Kauboi: „Ka väikelinnaelul on oma eelised. Kui mul on näiteks silm sinine, ei pea ma kellelegi seletama, kust see on tulnud.”
„Kuidas nii?”
„See on ju kõigile niigi teada.”
* * *
Kauboi: „Teie olete see, kes andis mulle eile kõrvakiilu?”
„Kahetsen, ei!”
* * *
Texase koolis.
Õpetaja: „Lõpetage ükskord see tunni ajal spikrite edasiandmine!”
Jack: „Need pole spikrid. Me mängime.”
Õpetaja: „Oi, siis vabandage.”
* * *
Kohtunik hukatavale kauboile: „Mister Jackson, teie kolm viimast soovi.”
Jackson: „Ükskõik millised?”
Kohtunik: „Jah!”
Jackson: „Palun kolt ja padrunid ning siis, kaabakad, hoidke oma nahk!”
* * *
Purjus kauboi ärpleb saloonis: „Ma olen rohkem verd valanud, kui see baarmen õlut välja valanud!”
* * *
Kauboi tuleb koos naisega kauplusesse.
„Palun näidake mulle sinist kaelarätikut,” ütleb kauboi.
„Ei, ei!” lausub naine, „ära osta sinist. Sulle see värv ei sobi.”
„Hästi, siis näidake mulle punast rätikut.”
„Ei, ei! Ära võta punast. See on liiga vulgaarne!”
„No näidake siis rohelist,” nõuab mees.
„Kas sa oled hulluks läinud?” sõitleb naine edasi. „Roheline värv toob õnnetust.”
Kauboi tõmbab välja koldi, kõmmutab naise maha ja ütleb rahulikult müüjale: „Palun mulle must rätik!”
* * *
Kauboid omavahel.
„Ütle, Bill, milliseid hobuseid sa eelistad?”
„Vaata, kui ma ratsutan mustal hobusel, tahaksin ma millegipärast halli hobust, aga kui ma ratsutan hallil hobusel, mõtlen mustale.”
„Ma ei hakkagi küsima, kas sa eelistad blondiine või brünette!”
* * *
Kauboi kohtab salooni kõrval kaunist näitsikut.
„Oo, kauboi! Kui suur kaabu sul on!” ütleb näitsik koketeerivalt.
„Madam, see pole kaabu, vaid sombreero. Ja peale selle: ma olen pärit Texasest, aga teksaslastel on kõik suur!”
„Kui suur püstol sul on!”
„Madam, see pole püstol, vaid kolt. Pealegi te pole üldse tähelepanelik. Ma olen Texasest, aga seal on kõik suur.”
Näitsik naeratab võrgutavalt ja tõstab oma seelikuserva kõrgemale.
„Madam, vabandage, ma ei teadnud, et ka teie olete Texasest!”
* * *
Koju komberdav purjus kauboi märkab tee ääres amatöörastronoomi, kes uurib kolmjalale kinnitatud teleskoobiga taevast. Kauboi palub luba heita pilk läbi teleskoobi ja näeb läbi okulaari langevat tähte.
„Vapustav!” lällutab joobnud kauboi tunnustavalt. „Te olete arvatavasti parim snaiper Texases!”
* * *
Preerias kohtuvad kaks kauboid.
„Kuidas sa küll võisid eile ennast nii täis kaanida?”
„Polnud midagi peale hammustada.”
„Mis, kas sul ei jätkunud raha?”
„Raha mul oli, aga hambad löödi sisse.”
Kauboi tormab baari, revolver käes, ja karjub: „Ma tahan teada, kes teist mu õega magas?” Vaikus. Siis kostab tagumisest nurgast hääl: „Nende kõigi jaoks sul küll padruneid ei jätku!”
* * *
Texases paneb šerif proovile oma uue abi: seab ta 200 meetri kaugusele seisma ja tulistab tema pihta kahest koldist. Läheb siis tema juurde ja näeb, et üks kuul on läbistanud kuuekäise, teine aga kaabu.
„Tubli poiss, Bill!” kiidab šerif. „Nüüd tuleb sulle ainult uus kuub ja kaabu osta!”
„Paha ei teeks ka uued püksid, boss…” vastab abi.
* * *
Üks farmer peab kaks kuud asjatoimetuste pärast oma farmist eemal viibima. Ta jätab farmi juhtima oma kõige ustavama kauboi. Pärast naasmist leiab farmer oma farmi ideaalses korras: nisu kasvab paremini, lehmad annavad rohkem piima ja kanad munevad rohkem. Kui farmer kauboile tunnustavalt õlale koputab, annab too aru ka oma teistest saavutustest: „Teate, boss, mul õnnestus isegi teie tütar tema igakuisest tervisehäirest terveks ravida!”
* * *
Kauboi läheb juuksuri juurde, istub toolile ja teatab: „Sooviksin habet ajada ja kingad läikima lüüa!”
Juuksur asub kohe habeme kallale, üks näitsik aga hakkab kauboi saapaid puhastama. Kauboi vaatab talle otsa ja ütleb: „Me võiksime koos natuke aega hotellis veeta!”
„Ma ei saa,” vastab neiu, „ma olen abielus ja mu mehele ei meeldiks, kui ma raha ei teeniks.”
„Aga sa ütle mehele, et teed natuke ületunde ja et ma maksan kõik kinni!”
„Ütle ise, ta ajab sul praegu habet!”
* * *
Metsik Lääs. Kauboi ratsutab rantšo juurde, hüppab hobuselt maha ja läheb majja. Talle jookseb vastu väike tüdruk: „Kus mu isa on?”
„Ta lasti maha!” vastab kauboi.
„Kes seda tegi?!”
„Ma ei tea, aga nad veel maksavad selle eest!”
Kauboi hüppab jälle hobuse selga ja ratsutab minema. Mõne aja pärast on ta tagasi ja viskab lauale paki dollareid.
„Mis see on?” küsib tüdruk.
„Nad maksid!”
* * *
Noor kena neiu sõidab rongiga läbi Metsiku Lääne. Ühes peatuses siseneb kauboi ja küsib neiult: „Vabandage, preili, kas ma võin teie kõrvale istuda?”
„Mitte mingil juhul!” hüüatab neiu. „Ma vihkan kauboisid – neid ülbeid, karvaseid ja põhimõttelagedaid mehi! Ma ütlen teile veel midagi – kauboid on valmis seksima kõigega, mis liigub: lammaste, hobuste, lehmade, koerte, sisalike ja kanadega!”
„See on laim!” röögatab kauboi. „Kanadega pole ma kunagi seksinud!”
* * *
Hotellitoas lamab voodis prostituut ja tema kõrval kauboi. „Oleksid võinud vähemalt kaabu peast võtta!” ütleb prostituut.
„Kaabu peast?” imestab kauboi. Jakk maha? Saapad jalast?”
„Jah, oleks kena küll!”
„Kuule, neiu, ma ei tulnud siia striptiisi tegema!”
* * *
Pärast tööpäeva lõppu räägib üks kauboi teisele: „Tead, see uus pull oleks mu täna peaaegu sarvede otsa võtnud. Ta tormas minu poole nagu püssikuul ja oleks mu peaaegu kätte saanud.”
„Kuidas sul siis pääseda õnnetus?” küsib teine.
„Ta libises kolm korda ja see andis mulle võimaluse tara juurde joosta ja sellest üle hüpata.”
„Kuule, see on jube! Kui ma oleks sinu nahas olnud, oleks ma hirmu pärast kogu kopli täis pasandanud!”
„Mis sa arvad, millel see pull siis libises?”
* * *
Baari astub kauboi ja näeb, et seal ei ole ühtki külastajat. „Kus rahvas on?” küsib ta baarimehelt.
„Läksid Hõbepaberi Pitti pooma!”
„Milline imelik nimi!”
„Ta kannab hõbepaberist särke, pükse ja kaabut.”
„Aga mille eest ta üles puuakse?”
„Tüütas ära – krabises kogu aeg!”
* * *
Kauboi siseneb salooni ja hüüab baarimehele: „Ämber viskit mu hobusele! Kähku!”
Baarmen viib hobusele ämbri viskit, kes selle januselt ära joob.
„Ja mida sulle?” küsib ta siis kauboi poole pöördudes.
„Hull oled või?” imestab see. „Mina pean ju sõitma!”
* * *
„Mida te teete?!” karjub hotelli portjee kauboile, kes hakkab trepist üles ratsutama. „Hotellis on kategooriliselt keelatud loomadega trepist üles minna!”
„Ma ei saa sinna midagi parata,” vastab kauboi külmalt. „Mu hobune ei kannata kahjuks liftiga sõitmist, tal läheb seal süda pahaks…”
* * *
Kaks kauboid istuvad saloonis. Üks ütleb teisele: „Kas sa annad mulle sada dollarit, kui ma su taldrikult toidujäätmed ära söön?”
Teine kauboi on nõus ja esimene sööbki.
Siis ütleb esimene kauboi: „Mina võin sinu taldrikult toidujäätmed ära süüa, kui sa mulle sada dollarit annad.”
Esimene on nõus ja teine sööbki.
Alles hiljem tuleb ühele neist pähe: „Kuule, sõber, kas sulle ei tundu, et me oleme siin nagu ilma rahata mingeid toidujäänuseid söönud?”
* * *
Kauboi tormab baari, haarab baarmenil rinnust ja käratab: „Kas sina magasid mu naisega?!”
„Ei! Ei!” karjub baarmen õuduses.
„Ah nii,” vihastab kauboi, „tähendab – põlgad ära, lurjus?”
* * *
Kaks kauboid seisavad ja ajavad juttu. Äkki tuiskab keegi neist hirmsa kiirusega mööda.
„Mis see oli?” küsib üks.
„See on Tabamatu Joe,” vastab teine.
„Tohoh, kas kohe päris tabamatu?”
„Nojah.”
„Miks teda siis kätte ei saada?”
„Aga kellele teda tarvis on?”
* * *
Kauboi väljub kõrtsist ja viskab trepil istuvale poisikesele dollari.
„Säh, orvuke!”
„Mis orvuke ma olen?!” solvub poiss. „Mu isa on kõrtsis.”
Kauboi silitab puusal rippuvat kolti ja viskab poisile veel ühe dollari: „Võta, võta, orvuke! Ära solvu!”
* * *
Kauboi ratsutab mööda linna ja märkab äkki ühe maja rõdul kena neidu.
„Ahhaa,” mõtleb kauboi. „Ma värvin oma hobuse siniseks ja ratsutan rõdu alt läbi. Tema küsib kindlasti, miks mul hobune sinine on, mina saan aga selle peale vastata, et mis sest sinisest hobusest, hakkame parem seksima.”
Mõeldud-tehtud. Ratsutabki kauboi oma sinise hobusega rõdu alt läbi.
Neiu märkab teda ja hüüab: „Kuule, kauboi, mida sa siin ratsutad, hakkame parem seksima!”
„Mis pagana seks, vaata parem, milline mu hobune on!” vastab kauboi.
* * *
Kauboi ratsutab preerias. Ees on auk.
„Ma olen kauboi, küll ma üle hüppan!” ütleb kauboi ja hüppabki üle augu. Ratsutab edasi, jälle auk.
„Ma olen kauboi, küll ma üle hüppan!” ütleb kauboi ja hüppabki üle. Varsti on ees kolmas auk.
„Ma olen kauboi, küll ma üle hüppan,” ütleb kauboi, aga tema hobune jääb seisma ja teatab: „Sina oled kauboi, sina siis hüppagi!”
* * *
Kaks kauboid põgenevad hobustel indiaanlaste eest. Läbi metsa kihutades hüppavad nad korraga sadulast ja haaravad kinni ühest puuoksast. Indiaanlased kihutavad hirmsa sõjakisaga puu alt läbi.
„Kuule, Bill, kas sul on raske rippuda?” küsib üks kauboi mõne aja pärast.
„Ei, John,” vastab teine.
„Aga minul on.”
Bill heidab pilgu tema poole ja vihastab: „Loll, lase hobune lahti!”
* * *
Kaks kauboid ratsutavad mäel. All orus liigub rügement sõdureid.
„Kas näed seda hallis sinelis meest?” küsib üks kauboi teiselt.
„No kuule,” vastab teine, „neil on ju kõigil hallid sinelid!”
„Aga vaata seda siniste pükstega meest!” ei jäta esimene.
„No kuule, neil on ju kõigil sinised püksid!”
Esimene kauboi paneb püssi palge ja tulistab. Üks sõdur kukkus sadulast.
„Kas nüüd näed?“
„Muidugi!“
„See ongi Jack! Tal pidid homme pulmad olema.“
* * *
Kauboi ratsutab preerias. Korraga ütleb talle tema sisemine hääl: John, su naine petab sind!”
Kauboi keerab kähku oma mustangi ringi ja pistab kodu poole kihutama.
Sisemine hääl kiirustab teda tagant: „Kähku, kähku, ta hakkas juba riidest lahti võtma!”
Kauboi kannustab hobust kuni see surnuna maha langeb. Kauboi kihutab jala edasi.
Sisemine hääl ei vaiki: „Kiiremini, John, ta läks juba voodisse!”
Kauboi jookseb, mis jalad võtavad, komistab, kukub ja lööb pea vastu kivi. Jälle teadvusele tulnud, kergitab kauboi pead ja pomiseb nõrga häälega: „Kurat võtaks! Ma olen ju ometi Harry!”
* * *
„Hei, Al,” hõikab šerifiabi kauboile, „šerif tahab sind küsitleda selle kasiinomõrva kohta. On sul alibi?”
„Jah,” vastab kauboi, „mul on alibi terveks eilseks päevaks, sest ma olin hoopis linnast väljas, Carson City teel, kus ma Spud Jacksoni sõelapõhjaks lasin.”
