Teemandid – hinnatuimad vääriskivid

Teemantidega on seotud arvukad legendid, neile on omistatud ka maagilist jõudu. Teemandid olid rikkuse sümbolid ja nad kuuluvad peaaegu kõigi kroonijuveelide, varakambrite ning muuseumide kogudesse.

Teemante on maininud juba Plinius Vanem (23–79 pKr). Euroopasse jõudsid nad 4.–5.sajandil eKr. Sellest ajast pärineb Vana-Kreeka pronkskuju, mis on kaunistatud lihvimata teemantidega. Kuju asub Briti Muuseumis Londonis.
Teemandid olid tuntud juba ürgaja rahvastele. Sõna „teemant“ (vene keeles „almaz“) tuleneb, kas araabiakeelsest sõnast „aimas“, mis tähendab „tugevaim“ või kreekakeelsest sõnast „adamas“, mis tähendab „hävimatu“, „võitmatu“. Nii üks kui teine nimetus viitab teemandi tugevusele. Ta on tõepoolest kõige tugevam kõikidest looduslikest mineraalidest.
Teemandi olemus oli kaua aega mõistatuseks ning seda peeti kõige puhtamaks mäekristalli prooviks. 1648. aastal kuumutasid Firenze akadeemikud teemanti nii, et „sellest ei jäänud järele kõige väiksematki jälge, ja tegid sellega kindlaks, et teemant on põlev aine“.
Teadlased arvasid, et suuri teemante on võimalik saada väikeste kokkusulatamisel. 1773. aastal teostas väljapaistev vene mineraloog А. M. Karamõšev Peterburi Mäekoolis, soovides seda arvamust ümber lükata, „teemandi põletamist kindla suuruseni.“

Alles pärast inglise keemiku Tennanfi katseid, kes põletas 1797. aastal teemanti tihedalt suletud kullast ümbrises, tõestati, et teemant ei ole midagi muud kui puhas süsinik…
Kuni 13. sajandini leiti teemante ainult Indiast, kust pärineb suurem osa ajalooliselt tuntud kive. Teemandileiukohad kontsentreeruvad Hyderabadi ümbruskonnas Pennaru ja Sonakeni jõgede vahelisel alal. Seal esinevad nad liivakivides, konglomeraatides ning jõgede puistangutes. Leiukoht, mida nimetatakse Golkonda, oli, nagu eespool öeldud, tuntud ka Plinius Vanemale. Tänapäeval leidub teemante Kollur-Elurus’e (Hyberabadi osariik) ja Panna (Madhya Pradesh) leiukohtades. Kuulsatest teemantidest pärinevad Indiast 1650. aastal leitud „Suurmogul” (kaalub 782,25 ct), 1847. aastal leitud „Nizam” (440 ct), „Orlov” (189,62 ct, aastast 1680), „Koh-i-Noor” (105,60 ct) ja helekollane „Florentine”, mis kaalub 137,27 karaati. India teemantide hulgas on kuulus „Šahh“, millega Pärsia valitsus, „paludes armu valgelt tsaarilt“, tasus, tuntud vene diplomaadi ja väljapaistva kirjaniku A. S. Gribojedovi surma eest, kes langes palgamõrvari käe läbi 30. jaanuaril 1829. aastal Pärsia pealinnas Teheranis.
Puhaste teemandiproovide tihedus on 3,52, mis värvunud proovidel kasvab kuni 3,55. Teemantide värvus on tingitud lisanditest. Sinist, rohelist ja punakat värvi teemandid on väga haruldased ning neid hinnatakse kõrgelt. Kuulus sügavsinine teemant „Норе“ Indiast, mis kaalub 44,59 ct, on üks kõige hinnalisemaid maailmas. Kauni, punast värvi 10 karaadise briljandi omandas vene imperaator Paul I 100 000 rubla eest.
Ajaloolised teemandileiukohad asuvad Indoneesias ja Borneo saarel.
1714. aastal avastati Brasiilias teemandileiukohad Diamantma ümbruses Minas Geraisi ning hiljem Baina osariigis. Teemandid esinevad siin jõgede setetes koos kulla ja kvartsiga. Tänapäeval on Brasiilia tähtis tööstuslike teemantide (nn. karbonaado) tarnija. Brasiiliast on leitud ka arvukalt suuri teemante, näiteks „President Vargas”, mis kaalus 726,6 karaati (sellest on lihvitud 23 briljanti), „Goias” (600 ct), millest säilinud on vaid 8-karaadine „Torso” ja „Darcy Vargas” (455 ct). Brasiilias leidub ka värvilisi teemante, näiteks violetne „Tiros” (12,25 ct), roosa „Abaete” (238 ct), rohekaskollane „Maximilian” (50 ct) ja helesinine „Brasiilia” (176,2 ct). Väikseimaid leiukohti esineb Ameerika kontinendil Venezuelas, Surinamis, Prantsuse Guajanas ja USA-s.
Teemante leiti 1851. aastal Austraalias ning lõpuks 1867. aastal Lõuna-Aafrikas.
Aafrika leiukohad, kust hiljem saadi 95–98% kõikidest teemantidest, avastas jahimees jaanalindude jahil. Tema tähelepanu köitis läikiv kivike, millega mängisid talupoegade lapsed Oranje jõe kaldal. Küsinud huvipakkuva „kruusakivi“ endale, näitas jahimees seda vilunud spetsialistile, kes tegi kindlaks, et kivike on teemant. Teemantide leiukohtade iga uus avastus sünnitas „teemandipalavikku“ ärimeeste, ettevõtjate ja avantüristide hulgas, kes janunesid „muinasjutulise“ rikastumise järele. Tuhanded inimesed tormasid rikkuste otsingutele ning leidsid sageli eest ainult häda ja viletsust, kaotades tervise ja sageli ka elu.
Esmakordselt leiti Lõuna-Aafrikas teemante Oranje ja Vaali jõe ümbrusest, kust pärinevad kivid on arvatavasti kõige ilusamad ja suuremad. Puistangmaardlate kõrval asuvad Lõuna-Aafrikas ka primaarsed lasundid – kimberliidid. Kuulsaim kaevandus on ovaalse läbilõikega Premier-Mine mõõtmetega 924 ja 462 m. Siit on leitud ka maailma suurim teemant

„Cullinan“ oli kõige suurem kunagi maapeal  leitud teemantidest. Ta leiti 1905. aastal ning sai oma nimetuse kaevanduse, kus see teemant leiti, ühe valdaja nime järgi. Enne lihvimist oli ta naisekäe suurune ja kaalus 3106 karaati (621 g). Töötlemisel tükeldati ta olemasolevate pragude suunas ja lõigati välja 9 suurt ja 96 väikesemat teemanti. Kõige suurem nendest, mida nimetati „Aafrika täheks“, on tilgakujuline ja kaalub 530 karaati.
Kimberliidilõõride töötlemine on kallis ja keeruline. Rikkalike maardlate karjäärid lähevad 300–500 meetri sügavusele lehtri läbimõõduga alates 1,5 kilomeetrist. Eriti muljetavaldavad näevad meed välja õhust. Enamus saadud teemante on tehnilise kvaliteediga. Neid kasutatakse kõige erinevamates seadmetes – teemantpuurides, puurides ja saagides. Juveeli kvaliteediga kivid lähevad maailma mitme suurkorporatsiooni järelevalve all. See on suletud turg, kivide hinnad stabiilsed, nii et paljud teemandibörside diilerid peavad briljante kõige kindlamaks valuuta ekvivalendiks – eriti hinnatakse nende kompaktsust.
Lõuna-Aafrika Vabariigi teemante loetakse kuulsaimaks. Paljud neist ehivad kroonijuveele või neid säilitatakse muuseumide kollektsioonides. „Excelsior“ oli suuruselt teine teemant, mis leiti samuti Lõuna-Aafrikas Jagersfonteini kaevanduses. Enne lihvimist kaalus teemant 995,3 karaati. Selle teemandi leidis 30. märtsil 1893 üks neegrist tööline.  Tasuks vabastati ta töökohustusest, talle kingiti tekk, hobune ja 500 dollarit. Selline tasu tegi temast rikka mehe, ta ostis endale neli naist ja raha jäi veel ülegi. Alles 1904. aastal jõudis „Excelsior“ Amsterdami kuulsasse teemantide lihvimistöökotta J. J. Assher & Co, kus teemant lõigati 22 tükiks kaaluga vahemikus 69,68  ja 0,64 karaati. Lihvitud teemantide kogukaal oli 373,75 karaati. Lihvimiskadu moodustas 37,2 protsenti. Pole teada, kui palju teeniti toor- või lihvitud teemantide pealt.
1945. aastal leiti Sierra Leone kaevandustes Lääne-Aafrikas suuruselt kolmas teemant, mis kaalus 770 karaati. Siia kuuluvad „Jonker” (726 ct, leitud 1934), roosa „Jubilee” (650,80 ct, leitud 1895), mida tänapäeval tuntakse nimega „Reitz”. Värskeim teemantide suurleidudest pärineb arvatavasti aastast 1974, mil leiti 616 karaadi raskune „Dutoitspan”. Teemant „Baumgold Rough” kaalus 609,3 karaati ja sellest lihviti 14 briljanti.
Väiksemateks tükkideks lõigati ka „Jonker”, mille leidis 17. jaanuaril 1934 62-aastane Johann Jakob Jonker Lõuna-Aafrikas. Teemant müüdi firmale De Beers, kelle kaudu sattus ta Londoni oksjonile. 1935. aastal ostis Harry Winston teemandi 700 000 dollari eest ja usaldas selle juveliir Lazar Kaplani hoolde, kellel kulus aasta, et lõigata „Jonker” 12 tükiks, millest suurim oli 125,7 ct. Iga tükk sai endale oma numbri ja need lihviti briljantideks. Winston müüs kõik 12 briljanti maha ja teenis 12 miljonit dollarit. Küll pole aga kusagil mainitud, palju tal tuli juveliirile maksta.
Teemandileiukohtade avastamine Lõuna-Aafrikas röövis rahu ahnetelt inglise kolonisaatoritelt, kes provotseerisid 1899. aastal sõja väikeste buuri (buurid ehk boorid – väljarändajad Hollandist. Boers tähendab hollandi, keeles talupojad) vabariikide – Oranje ja Transvaaliga. Sõda lõppes 1902. aastal inglaste võiduga, kes said sel viisil maailma kõige rikkamate teemandileiukohtade valdajateks.
Hiljem leiti teemante ka Lesothost ja Botswanast. Ulatusliku teemandileiukoha moodustab veel Lõuna-Aafrika läänerannik (Lõuna-Aafrika Vabariik, Namiibia ja Angola). Sealsed kivid on kõrgekvaliteedilised ning üksikute kaal võib ulatuda kuni 70 karaadini. Neist suurim, „Ilus Helena”, kaalub 160 karaati. Selle regiooni teemante kaevandatakse suures osas Kasai ja Tšikapa jõe setetest (Sair, Angola, ca 390 000 km²) ja Kesk-Aafrika Vabariigi ning Gaboni territooriumi alluviaalsetest setetest. Väiksemad leiukohad asuvad veel Ghanas, Sierra Leones (suurim, „Sierra Leone täht” kaalub 968,90 karaati), Elevandiluurannikul, Libeerias, Malis, Guineas ja Senegalis, aga ka Tansaanias ja Zimbabwes.
Aastatel 1954–1955 avastati rikkad teemandileiukohad Venemaal Jakuutias. Kokku lasub seal 120 kimberliittoru. Nii mõnedki vene teemandid kaaluvad üle 200 karaadi, näiteks „Jakuutia tähe” kaal on 232,0 karaati. Venemaal leidub ka värvilisi teemante (näiteks „Bergmann”, kaaluga 44,62 ja helekollane „Maria” kaaluga 106 karaati).
Teemantide hulgas, mis leiti 1956. aastal Amakinski ekspeditsiooni poolt (evenkikeelsest sõnast amaka, mis tähendab „karu“) Jakuutias, oli küllalt suuri proove. 1957. aastal leiti suur teemandikristall, mida nimetati Jakuutia Venemaaga ühendamise aastapäeva auks „325 aastat Jakuutiat“.
Tavaliselt asuvad teemandid erilises teemantkivimis – kimberliidis, mis täidab gigantseid torukujulisi, vertikaalselt maa sügavusse minevaid kanaleid. Nende kanalite moodustumine on nähtavasti seotud tulikuuma massi läbimurdmisega maa sügavusest selle pinnale sügaval asuvate kivimite võimsate pursete tagajärjel. Teemandi kristalliseerumine toimus sügaval maa sees suure rõhu all ja kõrgel temperatuuril. Enne Aafrika teemandileiukohtade avastamist leiti teemante puistutes, s. o. kaugel nende moodustumise kohtadest, purustatud kivimite, liiva, kruusa ja mullasetete keskel. Teemantide sisaldus puistutes ei ületa tavaliselt 5–10 karaati ühe kuupmeetri kivimi kohta.

Teemandid, mida varem kasutati ainult ehetena, omandavad pidevalt üha suurema tähtsuse tehnikas. Teemandi erakordse kõvaduse tõttu kasutatakse seda puuriteravike valmistamiseks, terase puurimiseks, peene traadi venitamiseks, kivist ja metallist esemete lihvimiseks, klaasi ja kõvade kivimite lõikamiseks. 19 miljonist karaadist teemantitest, mida saadakse igal aastal maakeral, kasutatakse tehnikas 17 miljonit karaati. Kunstlikult lihvitud teemante nimetatakse briljantideks ning nad on ehteasjadeks.
Venemaal omandasid briljantehted erilise tähtsuse ja hiilguse Katariina II ajal. Katariina II õukonna peadpööritav luksus lasus raske koormana talupoegkonna õlgadel. Et otsustada keisrinna lähikonna muinasjutuliste ehete üle tarvitseb vaid meenutada Potjomkini (Tauria vürst, riigitegelane, diplomaat ja kindral-feldmarssal, Katariina II soosik.) ilmumist Tauria lossi pidustustele paraadkübaras, mida arvukate briljantide raskuse tõttu oli raske peas kanda. Eriadjutant kandis seda Potjomkini järel kätel. Potjomkini kübarast ei jäänud maha ka ühe Katariina-aegse suurniku briljantidega ülekülvatud kuub, mida on kujutanud V. L. Borovikovski „briljantkuninga“ portreel, mida hoitakse Leningradis Vene muuseumis. Briljante, mis kaunistavad miniatuursete portreede raame, lehvikute käepidemeid, kuldtuhatoose, -puudritoose, -kelli ja palju teisi 18. ja 19. sajandi vilunud meistrite imestamapanevaid teoseid, säilitatakse Venemaa kõige paremates muuseumides.
Suured teemandid on suureks harulduseks. Nende arv on väike ja igaühe „elulugu“ on seotud üleminekuga ühe valdaja käest teise kätte. Iga niisuguse aarde ajalugu on ühtlasi alatuste, õukonna intriigide ja veriste kuritegude ajalugu, kus tähtsat osa mängisid idamaade valitsejate piiramatu võim, rahva julm ekspluateerimine, india radžade, prantsuse kuningate ja vene tsaaride pimestav luksus.

Kuidas briljandid nii nõutuks muutusid?
Teemant on kuulus oma kõvaduse poolest – just kõvaduse, mitte tugevuse: teemanti saab kriimustada ainult teemandiga, kuid seejuures saab seda põletada ja purustada. Seetõttu ei suudetud kivi pikka aega töödelda. Teemantide lihvimistehnoloogia avastasid alles 15. sajandil india juveliirid, kes kaevandasid kive Golkonda kaevandustes. Nad purustasid väikesed teemandid pulbriks, seejärel aga kandsid selle pöörlevale lihvimiskettale – nii said teemandikristallid valgustmurdvad tahud.
Viie sajandi vältel on briljant näidanud end kõige hinnalisema ja ihaldusväärsema ehtekivina. 19. sajandist alates aga peetakse seda kõige populaarsemaks kiviks kihla- ja laulatussõrmustes. Traditsioon ei kujunenud ilma ettevõtteta De Beers, mis monopoliseeris 19. sajandi lõpus teemandituru, kohe pärast Teist maailmasõda aga selgitas ulatuselt ajaloolises reklaamikampaanias, et briljandid – need on igavesed. Turundajad mõistagi tõmbasid paralleele armastuse ja abieluga ning soovitasid meestel kulutada kihlasõrmusele kolm kuupalka. Monopol kestis 1990. aastate keskpaigani. Täna kuulub kunagisele suurele „teemandisündikaadile” kõigest 40% turust.
Enne juveliiri kätte sattumist vahetab teemant mitu korda omanikku. Esimesed tehingud toimuvad börsimaaklerite vahel (siis lihvitakse teemant ka briljandiks), seejärel aga jõuavad kivid diilerite ja juveliiride kätte.

Kellele kuulub Koh-i-noor?
Maailma üheks kuulsamaks juveeliks peetakse briljanti Koh-i-noor (ka Kōh-i Nūr, Valguse mägi, 108,93 karaati, 21,786 g), mis olevat leitud 50. aastal Indias Golkonda teemandikaevanduses. Koh-i-noor rändas käest kätte, iga tema omanik kas suri vägivaldset surma, kaotas trooni või tabas tema maad mingi ränk loodusõnnetus.

1739. aastal vallutas Pärsia šahh Nadir Delhi. Šahhi esimeseks sooviks vallutatud linnas oli näha kuulsat paabulinnutrooni, mis kujutas endast hindamatut kunstiteost. Troon võis ju küll väga ilus olla, kuid šahhi huvitas eelkõige trooni kaunistav teemant, mis oli valitseja kivi ja ainult selle kivi omanik võis end nimetada India valitsejaks. Kuid oh häda! Paabulinnusilm, milleks oli too kuulus teemant – oli tühi. Ahne Nadir leidis eest ainult tühja õõnsuse. Ta käskis kõik nurgad ja nurgatagused läbi tuhnida, kuid paraku jäid kõik otsingud tulemuseta. Kui siis vallutaja ühel päeval peatus mõttessevajununa lossihoovis, kuulis ta äkki, kuidas üks kiirustades mööduv haareminaine talle sosistab: „Turban, isand, turban!“
Nadir mõistis otsekohe vihjet. Ta laseb korraldada uhke peo, et võidetud mogulile trooni tagasi anda. Kui pidu on täies hoos, teeb ta ettepaneku tulevase igavese sõpruse märgiks turbanid vahetada, Mohammedil ei ole võimalik taganeda. Nadir kiirustab oma telki ja eraldab moguli turbani küljest teemandi. Hoides kivi vastu valgust, suudab Nadir ainult hüüatada: Koh-i-noor! (Valguse mägi!). 1849. aastal sattus kivi inglaste kätte. Pärast sikhide Punjabis korraldatud ülestõusu mahasurumist sai Ida-lndia kaubandusühing teemandi oma valdusesse. Saadetuna kahest ohvitserist, toimetas lord. Dalhousie kivi Inglismaale, kus see 1851. aastal Hayd Park’is korraldatud näitusel suurt tähelepanu äratas. Kui Koh-i-noor Albioni saarele sattus, oli tema kaal 186 1/16 karaati. Kivi kingiti kuninganna Victoriale, kes andis selle 1852. aastal Amsderdami juveliirile Voorsangerile lihvimiseks. Pärast töötlemist kaalus Koh-i-noor ligi 109 karaati. Meistril kulus kivi lihvimiseks 38 päeva, kusjuures tema tööpäev kestis 12 tundi. Inglise kuningakojale läks teemandi töötlemine maksma 8000 naelsterlingit, mis oli tollal üsna kopsakas summa.
1976. aastal üllatas Pakistani peaminister Ali Bhutto Inglise valitsust sellega, et saatis tolleaegsele peaministrile Callagham’le kirja, milles teatas, et kivi kuulub Pakistanile. Vaidlusesse kivi kuuluvuse üle sekkusid ka Iraan ja India. Senikaua kuni asjaosalised vaidlevad, kaunistab Koh-i-noor inglise krooni ja ilmselt veel väga kaua.

Huvitav teada!
Maailma suurim sinine teemant nimega The De Beers Cullinan Blue müüdi 27. aprillil 2022 Hongkongis Sotheby’se oksjonimaja oksjonil 57,5 miljoni dollari (54,6 miljoni euro) eest.

Tunnuspildil: Kuulus briljant „Hope”.

Peter Hagen

NB! Loe ka:
Kas vääriskividel on nende kandjatele maagiline mõju?
Kulla maagia
Kuld – elueliksiir
Nikolai II perekonna juveelide saladus