Rahavõltsijad ja nende trikid

13 minutit lugemist

 Saksa numismaatik Knut Engelbert ei jõudnud ära imestada, kui tubli 20 aastat tagasi sattus tema kätte viiemargane münt. Metallraha oli niivõrd hästi järele tehtud, et seda polnud võimalik ehtsast eristada. Isegi tekst randi peal oli olemas. Tõsi, seal polnud originaalteksti: „Einigkeit und Recht und Freiheit”, vaid häbematu suller oli sinna verminud: „Hilf dir selbst – so hilft dir Gott!” (Aita end ise, siis aitab sind ka jumal). Häbematu mündivõltsija läks selle peale välja, et keegi ei uuri vastuvõetud raha üksikasjaliselt, liiatigi veel metallmünti.

Selle tõsiasjaga oskasid arvestada juba antiikaja sulid. Ettevõtmise tegi mõnevõrra keeruliseks asjaolu, et tollal vastas mündi nimiväärtus metallraha kaalule. Kahtluse korral kaaluti münt üle. See võte osutus aga sageli tulutuks. Asi oli selles, et paljude müntide hälve normaalkaalust seletus käsitöö ebatäpsuse ja vermimistemplite kiire kulumisega. Kuldmünte valmistasid võltsijad tina ja plii sulamist. Võltsija valmistas sulamist plaadid, hõbetas või kuldas need üle ja alles siis lõi plaatidest välja mündid. Selline võte garanteeris, et mündid said originaalidele omase läike. Kui võltsija oli osav, vabanes ta varsti rahamuredest. Muidugi juhul, kui ta ühel päeval vahele ei jäänud.

Vanas Roomas ähvardas valerahategijaid maalt väljasaatmine (kui tegemist oli vaba kodanikuga) või surmanuhtlus (kui tegemist oli orjaga). Keiser Konstantin (306-337) suhtus valerahategemisse kui kuriteosse keisri vastu ja nõudis süüdimõistetutele surmanuhtlust. Tõsi, oli üks erand – keiser ise. Asi oli selles, et juba esimese sajandi algul hakkasid Rooma keisrid vähendama müntide kaalu, et sel lihtsal viisil täita riigikassat. Lõpuks mindi nii kaugele, et alates 3. sajandi keskpaigast piirduti ainult müntide hõbetamisega. Tagajärjeks oli inflatsioon ja raha väärtuse kiire langus. Väljaspool Rooma impeeriumi ei võtnud ükski täie aruga kaupmees sellist väärtusetut raha vastu. See omakorda kahjustas aga impordist sõltuvat Roomat.

Müntijaid süüdistati tihti võltsimises. Aurelianuse ajal puhkes nendevastane ülestõus, mis nõudis 7000 inimelu. Kui norida, siis ei saa hõbetatud müntide vermimist päris valerahategemiseks nimetada, sest pärinesid ju mündid riiklikust rahapajast. Hilisema ajaloo jooksul on sellist raha rohkendamise viisi – väärtusetu raha vermimist või trükkimist – korduvalt kasutatud ja alati on kõige suuremaks kahjukannatajaks olnud rahvas. Paraku on aga rahva taskute kallale minek olnud kõigi valitsejate vääramatuid privileege.

Keskaja saksa maavalitsejad kasutasid oma sissetulekute suurendamiseks aga üpris originaalset võtet. Valitseja korjas kokku kõik tema valduses ringlevad mündid (territooriumi piiratuse tõttu polnud see mingi probleem), sulatas need üles ja laskis pisut vähendatud mõõtmetes uuesti vermida. Nüüd oli tal kassas jälle raha, kas siis uue sõjakäigu või mingi luksusasja jaoks. Pole ime, et tavalised petised, kes ei saanud kasutada nii elegantseid meetodeid, olid kadedad. Kuigi neil tuli müntide võltsimisel ränka vaeva näha, ootas neid vahelejäämise korral julm karistus: põletamine tuleriidal või keetmine õlis. Ka tänapäeval vermivad valerahategijad münte iidse retsepti järgi. Nii kasutas üks saksa hambaarst ülikoolis omandatud teadmisi müntide valmistamisel. Ta tegi kipsist valuvormid ja valas sinna tina ja plii sulamit. Nii valmistas ta 1989. aastal sel moel 2500 viiemargast münti, mis ta n-ö rahva hulka viis. Võttis aega, enne kui hakkaja hambatehnik Baieri kriminaalameti poolt kinni nabiti. Loomulikult ei reeda politsei oma töövõtteid, kuid näiteks kiosköör, kes informeerib juba oma huvides politseid ja hakkab temaga koos töötama, võib aidata valerahategijat tabada.

Teatud kaupluste või kioskite jälgimine annab häid tulemusi. Baieri kriminaalameti ülemkomissari Eduard Liedgensi andmetel tabatakse pea kõik valerahategijad varem või hiljem. Kahjuks pole härra Liegens saanud jälile ühele teisele võltsijale, kes laseb tänaseni Lõuna-Baieris ringlusse viiemargaseid münte. Need on valmistatud nikeldatud vasest ja esimesel hoobil pole neid võimalik ehtsatest eristada. Politsei andmetel on osav suller lasknud ringlusse 16 000-17 000 münti. Nii on kurjategija teeninud umbes 80 000 DEM-i. Kui aga tootmiskulud maha arvata, polegi see teab mis suur sumana. Toome võrdluseks Jaapani suurima sõjajärgse mündiskandaali.

Võltsijate jõuk, kes politsei arvates tegutses Euroopas, laskis 1989. aastal ringlusesse Jaapani kuldmünte 113 miljoni DEM-i väärtuses. Võltsingu objektiks sai 1986. aastal keiser Hirohito 60. troonijuubeli auks vermitud mälestusmünt nimiväärtusega 100 000 jeeni. Võltsijad pidid jõukad olema, sest võltsitud mündid on, nagu originaalidki, valmistatud 24-karaadisest kullast. Kuna kulla hind moodustas 40 protsenti mündi nimiväärtusest, pidi võltsijatel kuluma üle kahe tonni kulda!

Võltsmündid lasti ringlusse mündikaupmeeste ja Kaug-Ida pankade kaudu. Mündid olid niivõrd hästi järele tehtud, et petsid ära isegi Jaapani panga, kes oli originaalid valmistanud. Spetsialistid ei suutnud tükk aega märgata väikest erinevust. Tühised ebatäpsused mündi pinnal eristasid originaale võltsingutest.

Praegusel ajal on mündivõltsijad teatud raskustes. Nimelt ei ole müntide vermimisest võimalik suurt tulu saada. Selleks aga, et võltsida kuldmünte, peab väga häid sidemeid omama. Paberraha leiutamine avardas võltsijate tööpõldu olulisel määral. Ka väga odavale paberile on võimalik trükkida hiilgav võltsing. Võidujooks ametlike rahatrükkijate ja nende „kolleegide” vahel kestab tänase päevani…

Raha on sõdade ajal võltsitud riiklikul tasemel. Nii trükkis Inglismaa Ameerika iseseisvussõja ajal (1776-1783) suurel hulgal võltsdollareid. Prantsuse revolutsiooni vastased trükkisid 1789. aastal Inglismaal samuti valeraha. Keiser Napoleon tegi aga oma politseiministrile Fouchele ülesandeks trükkida Inglise, Vene ja Austria rahatähti. Kuigi Austria paberrahad olid võltsingute eest kaitstud kõigi tollal teada olnud nippidega (erinevad šriftid, pressitud pitsatijäljendid, ehiskeerud jne.), ei aidanud see midagi. Kui Napoleon 1805. aastal vallutas Viini, laskis ta originaaltrükiplaadid lihtsalt konfiskeerida.

Kui valitsused võltsisid raha, et ruineerida vaenulike riikide majandust, siis põhjakõrbenud ärimehed on alati silimas pidanud oma huvisid. Selline oli ka omaaegne meistervõltsija Peter Ritter vion Bbhr. Haljale oksale jõudnud ärimees läks 1839. aastal pankrotti. Viis aastat hiljem oli ta aga jällegi tähelepanuväärse varanduse omanikuks saanud. Kogu see varandus, nagu selgus ülekuulamisel 1845. aastal, oli peremehe enda kätetöö. Kuna tolleaegseid Austria paberrahasid trükiti sügavtrükis (sellise trükitehnika kasutamine pidi raskendama võltsimist), pidi ka härra Bohr kasutama sama tehnikat. Suure vaevaga graveeris ta kujutised vask- või tsinkplaatidesse. Valmis plaadid kattis ta trükivärviga, eemaldas üleliigse värvi ja siis võis käsipressi käiku lasta.

Ülekuulamisel ei suutnud politseiametnikud uskuda, et härra Bohr selle kõigega toime tuli. Eeluurimisvanglas pidi Bohr tõestama, et ta suutis valerahasid trükkida. Olles varustatud kõigi vajalike vahenditega, tegigi Bohr proovitrüki. Tema kupüür ei jäänud millegi poolest alla originaalidele.

Fotograafia ja ofsettrükitehnika leiutamine vähendasid võltsijate tööd tunduvalt. Nüüd jäi üle ainult kopeerida üha komplitseeritumaks muutunud joonmustreid. Trükimasinate kättesaadavus hõlbustas võltsijate tööd, võimaldades neil trükkida raha lausa poognate kaupa. Peagi valdasid sulid ka värvitrükki. Viimane asjaolu kurvastas eriti Ameerika Liidupanka, kes juba 1861. aastal laskis pangatähtede tagakülje trükkida „võltsimiskindla” rohelise värviga…

Itaalia võltsijad trükivad sadu tuhandeid dollareid ja Saksa marku, mis siis ühe kümnendikunimiväärtuse vastu õige raha vastu vahetatakse. Sageli õnnestub politseil sellistele partiidele jälile saada, nii et ringlusse pääseb ainult tühine hulk valeraha. Pealegi on Itaalia toodang õige viletsa trükikvaliteediga. Vahendajaid see ei häiri, sest kusagil rahvast täis baaris või supermarketil, kus paarkümmend inimest järjekorras seisab, pole kassiiril aega trükikvaliteeti võrrelda. Võltsingu esmaavastamisel on sageli määravaks paberi kvaliteet. Sellepärast on nõudlikud võltsijad ka sellele probleemile suurt tähelepanu pööranud, õige lihtne on lugu Ameerika dollaritega, kuna erineva nimiväärtusega paberrahad on ühesuguste mõõtmetega. Pealegi pole ameerika dollarites vesimärke ja metallniite. Kuna dollarit tunnustatakse maksevahendina kõikjal, on temast saanud maailma enamvõltsitav paberiraha.

Veel üks trikk. Itaalia sulid ostavad kokku ehtsaid ühedollarilisi, pleegitavad vajalikud kohad välja (samal meetodil, mida kasutatakse vanapaberi pleegitamisel) ja trükivad peale arvu 100. Teiste maade vääringute puhul ei lähe niisugune lihtne trikk läbi, sest pangatähed on erineva suurusega. Järelikult tuleb ka paber ise valmistada!

Ajaloo suurim valeraha valmistamise aktsioon leidis aset Teise maailmasõja ajal Saksamaal. Hitleri ülesandel alustas SD tehniline osakond operatsiooni „Bernhard”, mille käigus trükiti valeraha 100 miljoni Inglise naelsterlingi väärtuses. Sõja lõpu poole hakati trükkima ka USA dollareid.

Operatsiooni „Andreas” (võltsimisaktsiooni esialgne nimetus) juhataja Alfred Naujocksi pea jagas: ta laskis ülikoolide juures tegutsevatel uurimisinstituutidel teha originaalpaberi analüüse. Pärast aastapikkust uurimistööd oli paberi koostis teada ja käsitsimeetodil hakati valmistama originaalpaberit. Valerahavabrik ise asus Berliini lähedal Sachenhauseni koonduslaagri territooriumil. Trükkalitena kasutati spetsiaalse väljaõppe saanud vange. Inglise naelad olid niivõrd hästi järele tehtud, et isegi Šveitsi pangad läksid õnge. Valeraha eest ostsid natsid välismaalt strateegilisi tooraineid ning finantseerisid oma arvukaid raja taga tegutsevaid spioone. Sõja lõpus viidi „tootmine” üle Austriasse, kus siis ameeriklased vastu tahtmist võltsijateks hakanud vangid vabastasid.

Operatsiooni „Bernhard” juhtidel õnnestus aga jalga lasta. Alles 1955. aastal, kui nimetatud kuritegu kuulutati aegunuks, ilmusid asjaosalised päevavalgele. Mitte ühtegi selle aktsiooni juhti pole kunagi vastutusele võetud ega karistatud.

Pärast operatsiooni „Bernhard” kaheldavat edu pole midagi imestada, et ikka ja jälle tekkisid kuuldused, nagu oleks endises SDV-s Riikliku Julgeoleku poolt nii DEMe kui ka USA dollareid võltsitud. Põhjust selleks võis anda SD alaline valuutanälg. Siiani pole aga suudetud tõestada, kas nendel kuuldustel ka tõepõhja all on.

Czeslaw Bojarski juhtum tõestab aga, et ka üksinda tegutseja võib saavutada tähelepanuväärset edu.

Pariisis elavat poola emigranti Bojarskit vaevasid rahamured. Õppinud arhitektil ei õnnestunud läbi lüüa ja nii otsustas poolakas 1950. aastal rahateenimise „kõrvalteedest” loobuda. 25. detsembril 1950 laskis ta ringlusse oma esimese 1000-frangise rahatähe. Kuna nõudlik meistrimees polnud oma töö tulemustega rahul, täiustas ta oma võltsinguid pidevalt. Samuti tegi ta kaasa Prantsuse frangi inflatsiooni ja trükkis hiljem ka 5000-frangiseid kupüüre. Pärast 1960. aasta rahareformi hakkas Bojarski tegema uusi rahatähti.

Alles 1964. aastal õnnestus valerahategijate vastu võitlemise eriosakonna šefil Emile Benhamou’l Bojarski trükikoda avastada. 14 aasta jooksul võltsis Bojarski franke 3,6 miljoni suuruse summa eest. Ta ehitas endale Pariisi eeslinnas Montgeron’is väikese villa, kus ta lugupeetud pereisana elas nagu vanajumala selja taga. Kui politsei leidis Bojarski villa keldris hoolikalt maskeeritud töökoja, oli ametnike üllatus suur. Trükikoda oli varustatud kallite reprokaamerate, kemikaalide, trükivärvide ja elektrilise mikseriga. Tuli välja, et Bojarski valmistas ka rahapaberit ise, sealjuures koos vesimärkidega! Selleni jõudmiseks tuli tal teha arvukaid eksperimente, nagu ta hiljem ülekuulamisel tunnistas. Vesimärkide imiteerimiseks on võltsijad töötanud välja üsna originaalseid meetodeid, kuid jätkem üksikasjad.

Kuidas Bojarski ikkagi vahele jäi?

Aastaid sokutas ta oma rahasid ettevaatlikult ja ilma kaasteadjateta paari-kolme kaupa kaubamajade kassadesse. Siis tegi ta aga saatusliku vea, mida teeb iga seaduserikkuja. Kui üks tema hea sõber sattus suurtesse rahalistesse raskustesse, aitas Bojarski ta suuremeelselt välja. Sõber oli aga läbematu ja maksis postkontoris maksukorralduse eest korraga kümne võltsitud 100-frangisega. Mees vahistati ja lõpuks andis ta välja ka oma rahaallika. 1966. aastal mõisteti Bojarski 20 aastaks vanglasse.

Mitte alati ei tegele võltsijad sellise haardega nagu Bojarski. Pärast Saksamaa rahareformi 1940. aastal ilmusid ringlusse käsitsi joonistatud kupüürid kõigis nimiväärtustes (seega 5, 10, 20, 50 ja 100). Andeka graafiku vaev tasus end kindlasti ära, sest tollal olid need rahad väga väärtuslikud. Mõelgem kasvõi sellele, et igale töövõtjale anti stardirahaks kõigest 60 marka.

Eespool mainitud trikki on hiljemgi korratud. Baieri kriminaalpolitseis on hoiul 24 käsitsi tehtud 1000-margast kupüüri. Sule ja tindi abil joonistatud maksevahendid vahetasid õige (mitu korda omanikku, enne kui asjale pihta saadi.

Muide, kunstnikul kulus ühe kupüüri joonistamiseks ainult kaheksa tundi. Võltsijatel paistab olema ka huumorimeelt. 1981. aastal tegi keegi naljahammas 55-imargase ja vahetas selle ühes kaupluses sama summa eest väikemate kupüüride vastu. Hämmastavat leidlikkust ilmutas ka keegi pensionär, kes tahtis oma kasinale pensionile lisa teenida. Mees läks lihtsalt ühte kauplusesse, kus oli kopeerimismasin ja tegi 20-margasest koopiaid. Kodus tõi ta lagedale oma vana vesivärvi-kasti ja koloreeris 90 mustvalget koopiat toredasti üle. Isegi vesimärkide imiteerimisega tuli kaval vanamees toime.

(Nüüd pole enam vaja koopiaid värvida, sest värvilised suure lahutusvõimega kopeerimismasinad teevad laitmatuid koopiaid, kõrgele kvaliteedile vaatamata on kopeeritud kupüüre võimalik ainuüksi luubi abil originaalist eristada. Peensused võltsijaid ei huvitagi. Karnevalil, rahvapeol või hämaras baariruumis õnnestub võltsing suure tõenäosusega ehtsa raha vastu vahetada.

Uutele Saksa rahatähtedele ei ole enam trükitud traditsioonilist hoiatust võltsija või valeraha levitaja vastutuselevõtmise kohta. Hoiatused pole ühtegi kuritegu ära hoidnud. Uued kupüürid on valmistatud selliselt, et ultravioletsetes valguskiirtes helendab võltsing sinakalt, originaal aga jääb tumedaks. Sellise lambi ülesseadmine mistahes kassasse pole mingi probleem.

Kuid naaskem Eestisse. Ka meie ajaloos on olnud vähemalt üks ulatuslikum rahavõltsimisaktsioon.

1933. aasta jaanuaris paljastati Tartus suurejooneline rahapada. Selgus, et juba pikemat aega oli seal valmistatud Nõukogude tšervoonetseid paberrahasid, mis olid niivõrd hästi järele tehtud, et isegi pangaspetsialistid ei suutnud neid õigetest eraldada. Trükikoda asus Veski tänavas endise põllumeeste keskkassa ruumes. Võltsijateks olid endine põllumeeste keskkassa asjaajajadirektor Karm, 1. politseijaoskonna konstaabel Vaino, keda peeti oma teenistusalal üheks eeskujulikumaks meheks. Nõu ja jõuga olid veel abiks endine Mattieseni trükikoja meister Puusep, endine põllumeeste keskkassa ametnik Johanson, majaomanik Tiideberg ja keegi Plado. Viis esimest võeti kohe vahi alla, Plado aga istus juba kinni mingi muu asja pärast. Avantüristlik ettevõte sai alguse sellest, et kohtu- ja siseministri otsusega suleti põllumeeste keskkassa. Et aga elu tahtis elamist, asuski endine direktor koos teistega võltstšervoonetseid valmistama.

Trükipress, rahapaber ja värvid hangiti Saksamaalt. Sullerite sissetulek oli suur, sest 3-tšervöonatsiliine maksis mustal börsil 60 krooni. Siiski realiseeriti suurem osa valerahast erikanaleid kaudu Saksamaal, kus nende järele oli üsna suur nõudmine. Kuna kogu see afäär lõhnas rahvusvahelise skandaali järele, siis maeti kogu küsimus kõrgete ametiisikute algatusel vaikselt kalevi alla.