Ajaloo kuulsaim postirongirööv

36 minutit lugemist

See juhtus 8. augustil 1963. Suurbritannia postiteenistuse kõige mustem päev. Tolle päeva hommikul kell 3.03 peatasid 15 röövlit Cheddingtoni juures öise Glasgow-London postirongi ja tegid tühjaks postivaguni, kus oli 121 kotti rahaga. Kogu plaan oli peensusteni läbi mõeldud. Kõige jaburam oli see, et ühelgi kallaletungijal ei olnud tulirelva! Kogu jõuk oli „relvastatud” ainult portatiivsete raadiosaatjatega. Kõik läks nagu õlitatult. Ainult vedurijuhile tuli raudkangiga üks obadus anda. 15 hulljulget meest kadusid koos rikkaliku saagiga pimedusse… Röövlite saagiks langes 2 631 684 naelsterlingit, mis tänapäeval vastaks umbes 40–46 miljonile eurole…

Griffithi kongikaaslane kehitas ainult ükskõikselt õlgu, sest ta ei mõistnud, kuidas võib mingisuguse naeruväärse neljakümne naelsterlingi pärast sõrmi määrida. Siis aga äkki huvitas teda see banaalne lugu ometi. Lihtsalt sellepärast, et seal rahast juttu oli, kottidest, pungil pangatähti! Ettevaatlikult hakkas Bruce Reynolds vanameest usutlema: misjaoks rahapabereid augustati ja paela otsa aeti, kust nad saabusid, kuidas ja millistes hulkades neid transporditi.

Postirongi röövimise peaorganisaator Bruce Richard Reynolds.

Griffith jutustas meelsasti oma tööst. Sama meelsasti praalis ta ka natuke sellega, mis ta kõik pangaasjandusest teadis. Arvaku teised pealegi, nagu oleks ta Inglismaa Pangas üks tähtis tegelane. Paar korda oli ta Glasgow’s kaasas olnud ja aidanud vanu pangatähti kottidesse panna, mis seejärel postirongiga Londonisse saadeti. Reynoldsil polnud seega sugugi raske Griffithilt kõiki rahavedamisega seotud üksikasju välja uurida. Tähtsaim aga, mis ta sealjuures teada sai, oli: kõik rongis kaasasõitvad isikud on relvadeta, rongis puudub raadiosõlm ja politsei saatemeeskond. Üksnes vagun, kus rahakotid asuvad, on eriliselt kindlustatud: akende asemel on vagunil ainult mõningad trellitatud õhuaugud ja uksed on varustatud spetsiaalmehhanismiga, mis peab takistama kõrvalistel isikutel vagunisse pääsemist.

„Šeff“ teeb ettevalmistusi

Võib oletada, et Reynoldsile tuli just selle vestluse käigus postirongile kallaletungimise mõte ja aja jooksul tekkis ebamäärasest ideest konkreetne plaan.

Pool aastat kulus selleks, et miljonite röövi põhjalikult ette valmistada. Ta värbas varasematest kuritöödest osavõtnud gangsteritest usaldusväärse salga ja õpetas selle välja. Sealjuures pidas ta rangelt silmas, et ükski jõugu liige ettevõtte kogu ulatust teada ei saaks. Isegi tema lähimad usaldusmehed ei võinud aimata, millal ja kus leiab aset kallaletung rongile. Ta nõudis oma meestelt pimedat usaldust ja lubas neile lahkelt, et iga röövimisest osavõtja saagiks saab vähemalt 100 000 naela.

Ronald Biggs.

Reynoldsil oli pärast röövi õnnestumist plaanis suurema osa jõugust politsei kätte anda. Salakavalal reetmisel oli hästi läbikaalutud psühholoogiline alus. Juhul, kui kõmutekitava superröövi osalised jääksid avastamata, muutuks kogu rahvas detektiiviks, arutles Reynolds. Ükski ehtne inglane ei saaks ju ükskõikselt pealt vaadata, kui Scotland Yard tehakse terve maailma ees narriks. Seepärast otsustas Reynolds politseid postiröövi loo lahendamisel aidata ja hoolitseda, et suurem osa gangsteritest lõksu langeks. Kõike seda sepitses ta suure osavusega. Ühe kinnisvaradega kaupleja vahendusel üüris ta maal mahajäetud farmi ja laskis selle varjupaigana sisse seada. Pärast operatsiooni õnnestumist pidi bande sinna varjule minema – et töökate põllumeestena politsei esimesed jälituskatsed ära oodata. Alles siis, kui möödub suurem tuhin, pöörduvad nad tasahiljukesi endi kodudesse tagasi.

Iseenda ja oma kahe sõbra jaoks oli Reynolds koostanud kindla põgenemisplaani. Ta üüris spordilennuki, mis seisis ühel farmist poole miili kaugusel asetseval eralennuväljal stardivalmis. Pärast röövimist kavatses ta lennata Lõuna-Prantsusmaale.

„Jonny, tee valgust!“

Hästi ettevalmistatult ja igati kindlustatult algas 1963. aasta 8. augusti varahommikul kallaletung Glasgow-Londoni postirongile. Kell oli kolm minutit kolm läbi. Relsid liipritel hakkasid värisema ja eemal ilmusid nähtavale veduri tuled. Horisondi kohal võis märgata algava päeva kahvatut valgust.

Õnnetu postirongi vedur.

Reynolds kükitas hallikasvalge miiliposti kõrval, mis kandis numbrit 405. Veel kord saatis ta kontrolliva pilgu raudteetammilt alla, kus suurem osa jõugust konutas kastemärjas rohus. Üks sarnanes teisele. Mustad kombinesoonid ja pähe tõmmatud sukkmaskid tegid neist hirmutekitavad fantoomid. Isegi Reynolds poleks praegu suutnud iga üksikut neist ära tunda. Mõnedel olid käes kirved ja raudkangid, mis ei olnud aga mõeldud relvadeks, vaid rahavaguni ukse lahtimurdmiseks. Oma jõugu oli Reynolds „relvastanud“ ainult portatiivsete raadiosaatjatega, mille abil ta jagas käsklusi. Tulirelva polnud kellelgi.

Kümme meetrit lõuna pool kõrgus öisesse taevasse semaforimasti raudskelett. Ülal platvormil nõjatus käsipuudele Charlie Wilson (1932–1990) ja ootas tegutsemiskäsku. Tema ülesandeks oli märguande peale roheline signaallamp mustast riidest kotikesega kinni katta ja siis patareiga ühendatud hõõgpirni punase signaaltule klaasi taga hoida. Hoiatussignaaliga tuli Jonny Daly’1 üks miil põhja pool korraldada sama manööver, ainult tema pidi näitama kollast tuld. Viieteistkümnendal jõugu liikmel, autovõidusõitjal Roy Jamesil polnud esialgu veel midagi teha. Rohkem kui ühe miili kaugusel kuriteopaigast eemal istus ta armeelt varastatud viietonnise veoauto kabiinis, mis kallaletungi ajaks oli veidi ümber ehitatud. Sõiduk parkis liiklusmagistraalil B 411, vahetult Bridego raudteesilla all, et hõlpsam oleks rahakotte peale laadida. Roy James, 11 päeva eest Dublinis toimunud võidusõidu võitja, kellele Iiri Autospordiliidu president sir Basil Goulding oli isiklikult üle andnud hõbepokaali, vaatas käekella helendavat numbrilauda ja vajutas siis oma raadiosaatja vastuvõtuklahvile.

Südnmuspaik.

Kell oli 15.04. Veduri tuled lähenesid ja rööbaste undamine tugevnes. Bruce Reynolds tõstis oma raadiosaatja suule ligemale ja andis käskluse hoiatussignaaliks. „Jonny, tee valgust,“ sõnas ta ainult ja luges siis endamisi: „21-22-23-24-25.“ Need viis sekundit pidi ta ootama, enne kui anda märku Wilsonile, sest muidu võiks vedurijuht umbusklikuks muutuda: regulaarse liikluse korral süttib peasignaali punane tuli alles viis sekundit pärast hoiatussignaali kollast.

„Ja nüüd sina, Charlie,“ hüüdis ta kiiresti aparaati, ise üles masti tippu vaadates. Täpipealt kustus esmalt roheline ja süttis seejärel kaugele helendav punane stopptuli.

Juba roniski Charlie Wilson masti mööda alla, heitis Reynoldsi kõrvale pikali ja sosistas kartlikult: „Kui see nüüd üldse postirong polegi? Võib-olla hoopis mõni kauba- või erarong. Mis siis saab?“

„Ära lobise, praegu, sel ajal ei sõida ühtki teist rongi,“ käratas talle Reynolds, aga sisimas tundis ta samuti kartust, et veel viimasel minutil võib midagi viltu minna.

Ühel tuttaval raudteeinspektoril oli Reynolds isegi rongi pidurdusaja lasknud välja arvutada. 67 sekundit, oli too ütelnud. See tähendas, veel üle minuti teadmatust, veel kuuskümmend seitse südamelööki ootamist ja kartust mingisuguse ettenähtamatu üllatuse ees.

Mis ulakus see siis on?

Sõja ajal oli Reynolds seiklushimust aetuna astunud vabatahtlikult Briti Commander Troopsi ja üle saja korra langevarjuga sakslaste tagalas maandunud, kus ta oli korraldanud hulljulgeid sabotaažiakte. Ega teda siis ilmaaegu juba 23-aastaselt majoriks ülendatud ja tosina medaliga autasustatud. Kõik operatsioonid olid olnud äärmiselt ohtlikud, aga sellist kartust, nagu praegu raudteetammil, polnud ta varem tundnud.

Bridego raudteeviadukti juures ootas veoautod, millega röövitud raha minema toimetati.

Kõigest kolmkümmend sekundit oli möödunud. Liiga aeglaselt tuli rong lähemale. Oli küll juba kuulda pidurite kriuksunud aga keegi ei võinud veel kindlaks määrata, mis rong neile sealt ligines. Wilson pabistas jälle: „Äkki on sõjaväerong…“

„Pea ometi lõuad!“ katkestas teda Reynolds närviliselt. „Seda saame me kohe näha.“ Wilson ei andnud rahu: „Nad märkavad ju kindlasti, et signaaltulega midagi ei klapi. Siit me küll terve nahaga ei pääse. Oleks ma ometi sellest asjast kõrvale jäänud …”

Poolhämarusest ilmus lõpuks nähtavale diiselveduri esiots. Reynolds hoidis raadiosaatjat suu juures, kuid ei söandanud veel kallaletungikäsklust anda. Vedurile järgnevatel vagunitel polnud kirja „Royal Mail“, igatahes ei võinud ta seda pimeduse tõttu kohe eraldada. Enne rongi väljumist Glasgow’st oli keegi usaldusmees rahakottide pealelaadimist kontrollinud ja telefoni teel Reynoldsile teatanud, et teises vagunis, mis taga, kannab kirja „Royal Mail“ ning numbrit 30 204 M, asub 121 kotti rahaga. Ettevõtte õnnestumisele oli sel teatel määrav tähtsus. 121 kotti ei saanud ju terve miil, kuni Bridego sillani, kus James viietonnisega ootas, seljas tassida.

Kallaletung postirongile sujus plaanipäraselt, ainult vedurijuht Jack Mills löödi raudkangiga jalust. Mees ei toibunud sellest kallaletungist psüühiliselt enam kunagi ega jätkanud enam tööd vedurijuhina. 1970. aastal suri ta leukeemiasse. Üks Biggsi poolt värvatud pensionil olev vedurijuht pidi rongi kuni Bridego sillani juhtima, kuid mees polnud kunagi seda tüüpi vedurit juhtinud ega saanud sellega hakkama. Nii tuli teadvusetu Mills üles turgutada ja sundida teda edasi sõitma.

Operatsiooni õnnestumisele aitas kaasa seegi, et mitte kõik bande liikmed, veel vähem nende perekonnaliikmed polnud raharöövi kõikidesse üksikasjadesse pühendatud.

* * *

Möödus mitu tundi, enne kuni Londonis kiiresti koostatud erikomisjon Cheddingtoni saabus. Seda juhatas 49-aastane Gerald McArthur, jässakas, ligi 200-kilone tusane mees, kes väliselt sugugi ei vastanud tavalistele ettekujutustele ühest inglise detektiivist. Kolleegid kutsusid McArthurit lihtsalt „mister Mac’iks“.

Leatherslade’i farm, kuh8u röövlid oma saagiga peitu pugesid.

Buckinghamshire’i detektiivide tunde kestnud asjatud otsingud takistasid esialgu veel Scotland Yardi tööd, sest mister Mac pidi nad üksikasjalisema ülevaate saamiseks kõik üle kuulama. Seda tegi ta Cheddingtoni raudteetammi kõrval. See-eest loobus mister Mac kuriteopaiga veelkordsest ülevaatamisest. Päeva jooksul oli rohi kogu ümbruskonnas sadade uudishimulike poolt maha tallatud, nii et enam mingit võimalust polnud mõnd väärtuslikku jälge leida.

Selle asemel seadis ta jälitusteenistuse ruumikas autos sisse oma peakorteri, et järgnevatel tööpäevadel võimalikult liikuv olla. Ta oli nimelt veendunud, et jõuk pole kuriteopaigast veel kuigi kaugele jõudnud.

Ühel Cheddingtoni ümbruse kaardil tõmbas Mac niidi ja pliiatsi abil ringi ümber sündmuskoha. Ringi läbimõõt oli umbes 50 miili. Ta sõnas kaunis kindlal toonil: „Siin kusagil on nad veel peidus.“

Buckinghamshire’i CID politseiülemale Malcolm Fewtrellile (1909–2005), kellele ta seda ütles, vangutas kahtlevalt pead: „Siis oleksime nad ammu kinni nabinud, sir. Veoauto 121 rahakotiga ja suure röövlibandega ei saa õhku aurata. Nad oleksid ammu juba välismaal, ütlen ma teile, Prantsusmaal või Hollandis…“

McArthur hämmeldus momendiks: „Kust te selle võtate?“ Fewtrell ulatas talle ühe piimaauto juhi ülekuulamisprotokolli, kes hommikul kella poole viie ajal oli Chiltoni küla ligidal, kus Leatherslade’i farm asus, näinud ühemootorilist lennukit õhku tõusmas. „Selles ümbruses asub üks mitte enam kasutusel olev Air Force’i lennuväli. Sealt startis täna öösel ka lennuk. Seda võite näha mahasõtkutud rohust, sir.

Ainult hetke kõhkles mister Mac, siis raputas ta pead. „Ühemootoriline lennuk? Ei! See ei võta viitteistkümmend või kahtkümmend inimest korraga pardale. Võimatu. Siis oleksid nad juba parajat reisilennukit vajanud …“

„Ja kes võis siis selle lennukiga lennata? Inimesed, kes ümbruses elavad, suudavad endile vaevalt jalgratta soetada.“

Gerald McArthur ei murdnud selle üle rohkem pead. Ta osutas uuesti näpuga maakaardile: „Siin nad veel on! Nad poleks eales riskeerinud end mõne politseipatrulli poolt kinni võtta lasta. Röövlid võisid arvestada kõige rohkem tunniajalise edumaaga. Ja ühe tunniga ei sõida veoauto kaugemale kui viiskümmend miili.“

„Siis öelge mulle, kuhu nad peitu pugesid ja ma lasen selle pesakonna kohe kinni nabida.“ Õige salvavalt tuli see Buckinghamshire’i politseiülema suust.

„Seda saan ma veel teada. Iga küün, iga metsamajake, iga farm saab läbi otsitud.“

Fewtrell osutas sõrmega McArthuri maakaardile. „Kogu see ümbrus? See on ju terve elutöö, kui teile juhus appi ei tule, sir.

Raha kui raba

Gangsterid olid osa saagiga Leatherslade’i farmis ja nende boss Reynolds teise, s. o. lõviosaga juba Prantsusmaal, kuhu ta tõepoolest lendas. Aga seda võisid nad praegu ainult oletada.

Ebasõbralik, kuid energiline mees Yardist ei lasknud end oma teooriast kõrvale juhtida ja käskis kõigist 50 miili raadiuses asuvatest küünidest, kuuridest, farmidest, hüttidest, koobastest ning muudest võimalikest ja võimatutest kohtadest postiröövlite jälgi otsida. Raadio ja televisiooni vahendusel palus ta veel samal päeval kogu rahvast otsingutest osa võtta.

Õhtul kell kümme kuulsid ka Leatherslade’i farmis varjulolevad gangsterid Scotland Yardi üleskutset Lõuna-Inglismaa elanikkonnale. Kes juba magasid, aeti üles. „Nad tahavad kõik farmid selles ümbruses läbi otsida. Siit tuleb kaduda!“

Reynoldsi põgenemine oli bande niigi peata jätnud. Nüüd aga olid nad paanikas nagu kanakari, kelle kohal kull tiirleb. Igaüks tahtis võimalikult kiiremini farmist kaduda. Reynoldsi mahajäetud rahakotid (politsei hilisema hinnangu järgi umbes 50) toodi peidupaikadest välja, raputati keset põrandat tühjaks ja siis algas meeletu rahajagamine. Olgugi et Reynolds neile vaevalt 30 protsenti saagist jättis, oli tegelikult seal rohkem, kui nad ära oleksid suutnud tassida. Mehed täitsid kõik oma taskud, toppisid täis püksisääred ja särgikäised, aga põrandaleraputatud pangatähtede kuhi ei kahanenud nimetamisväärselt. Ühed hakkasid raha pakkidesse siduma, teised lohistasid kohale kastid, täitsid need ääreni ja hiilisid siis hirmunult jälle uksest välja. Kõik see, mis nad tegid, oli mõttetu. Kuidas jõuaksid mehed oma rahapakkide ja -kastidega märkamatult Londonisse, kui kogu ümbruskond politseinikest lausa kihab?

Kõik olid juba närve kaotamas. Kõige meelsamini oleksid nad ööpimedusse jooksnud, et ainult eemale pääseda rahast ja farmist, mida võidi iga silmapilk avastada.

Ainult ühel mehel jätkus autoriteeti ja närvi jõugus korra loomiseks – Wilsonil, kunagisel ratsaväelasel. Ta polnud muidugi nende seas intelligentseim, aga kindlasti tugevaim. Pealegi oli tal hiilgav idee, kuidas kõiki koos rahaga sellest lõksust välja viia. Päästjaks pidi saama Karin Field, erakordselt kauniks sirgunud 24-aastane daam, kellega Wilsonit oli aastate eest sidunud lähedane sõprus. Tookord esines ta Londoni ühes tagasihoidlikus kabarees show-girlina. Vahepeal läks ta mehele Brian Fieldile, hästiteenivale, kuid ilmselt mitte just kuigi tõsisele Londoni advokaadile, kes oli Bruce Reynoldsile Leatherslade’i farmi muretsenud.

Wilsoni arvates oleks Brian Field, kui talle asja selgitada, kindlasti sellest huvitatud, et jõuk mitte politsei kätte ei satuks. Siis võinuks välja tulla, millist osa on härra advokaat mänginud postiröövi loos. Advokaadikarjääri maksaks see talle kindlasti ja arvatavasti ka veel paar aastat vanglakaristust lisaks.

Lühidalt: Wilsonil oli plaanis sundida advokaat Brian Fieldi neid kõiki koos rahaga Leatherslade’i farmist välja aitama.

Bandel on õnne

Ilma ühegi pangatäheta taskus, riietatuna lihtsaks maatööliseks, lahkus Wilson järgmisel hommikul farmist, sõitis ühest kuurist leitud pooleldi läbiroostetanud jalgrattal lähimasse külasse ja helistas sealt Londonisse advokaat Brian Fieldi büroosse.

Selsamal hommikul viis detektiiv-superintendant Gerald McArthur oma peakorteri üle Buckinghamshire’i krahvkonna pealinna Aylesbury’sse. 450-aastases hotellis The Bull seadis ta end sisse pikemaks ooteajaks, sest Scotland Yard polnud rahuldanud palvet võimalikult kõikide detektiivide tema käsutusse suunamiseks, sest esialgu ei omistatud postiröövile suuremat tähtsust kui mingile tavalisele suuremale kuriteole.

See asjaolu tuli Wilsoni plaanile ainult kasuks. Samal ajal, kui ta advokaadile helistas, teatas keegi mees, kes enda nime ei nimetanud, telefoni teel hotelli The Bull järgmist: „Kui te postiröövleid kinni võtta soovite, peate te Leatherslade’i farmi sõitma.“

See telefonikõne oli aga sel päeval üks sadadest, sest kõige, mitmesugusemad inimesed, kes uskusid midagi kahtlast märganud olevat, teatasid sellest viivitamata politseile. McArthur, kelle käsutuses parajasti ainult üks assistent ja kaks masinakirjutajat olid, polnud lihtsalt suuteline kõiki neid teateid kohe kontrollima. Ta laskis need üles märkida ja siis järjekorras läbi töötada. Scotland Yardi detektiivid on ju ka ainult inimesed.

Seetõttu õnnestus Brian Fieldil kõik Leatherslade’i farmis ootavad gangsterid koos viiekümne kotiga Londonisse tuua ja oma majja ära peita.

Sellest, kuidas see kõik toimus, sai Scotland Yard teada alles kolmveerand aastat hiljem ühest Lääne-Saksa ajakirjast, milles Hannoverist pärinev advokaadi abikaasa Karin, pärast mehe vangimõistmist kolmekümneks aastaks, oma teadmisi postiröövi kohta kena honorari eest reportaažina avaldas. Laseme Karin Fieldil enesel jutustada, mis kõik juhtus, et pigisolevaid postiröövleid Scotland Yardi haardest päästa: „Esimesel silmapilgul ei taibanud ma üldse, mida Wilsoni saladuslik telefonikõne tähendama peaks. Brianil oli aga asjast kohe selge pilt.

„Niisiis sellepärast tahtiski see antikvaar farmi tingimata üürida,“ ütles ta.

Ma vaatasin talle ikka veel arusaamatult otsa. Mees jätkas nagu monoloogis: „Ja nüüd olen ma siis postiröövi loosse ilusti sisse mässitud.“
Aegamööda hakkasin ma taipama. Wilson ja see antikvaar Reynolds, kellele Brian Lõuna-Inglismaal farmi oli sobitanud, kuulusid postiröövlite bandesse. Ma hoiatasin Briani, et ta selle asjaga tegemist ei teeks: „Mine politseisse ja ütle neile, mida Wilson sinult nõuab,“ soovitasin ma talle. Ma olin ikka veel arvamusel, et ta tookord teadlik polnud, misjaoks farmi vajati.

Brian läks kodubaari ja valas endale suure klaasi viskit.

„Kui ma politseisse helistan, võin ma oma praksise kohe heaga lõpetada. Ära unusta, millistest ringkondadest minu kliendid tulevad!“

Ma aimasin, et läheneb midagi kohutavat. „Kas sa siis teadsid varem postiröövist?“ küsisin ma Brianilt. Ta ei andnud selget vastust.

„Teadsin või mitte, nagunii ei usu nüüd enam keegi, et ma midagi ei teadnud.“

„Mul oli tast kahju, aga ma ei saanud teha midagi muud kui õnnetust oodata.“

Ähvardav õnnetus, mida advokaadi abikaasa kartnud oli, ei lasknud ennast kaua oodata. Veel 9. augusti hilisõhtul helises tema ilusa majakese uksekell. Ta avas ise, sest abikaasa oli pärast ennelõunast ehmatust kaks pudelit viskit tühjendanud. Väljas seisid Wilson ja Goody, peale nende üks postiröövlitest. Ilma esitlemata tungisid nad tuppa ning said õige pahaseks, kui nägid, et Brian Field on maani täis ega suuda neid abistada. Wilson ei hakanud viskist läbiimbunud advokaadiga aega raiskama, vaid pöördus Karini poole ja sõnas: „Siis tuleb teil sõita. On isegi parem kui naine rooli taga on.“

Karin Field ei hakanud peenutsema, ajas oma võimsa Jaguari, mille mees talle pulmadeks kinkinud oli, garaažist välja ja palus mõlemal röövlil peale istuda.

Veidi enne kella kaht öösel jõudsid nad auklikule põlluvaheteele, mis viis farmi. Teel oli politseipatrull neid kaks korda kinni pidanud, kuid tülitamata edasi sõita lasknud, sest roolis istus naine.

Wilsoni ja Goody äraolekul olid farmi jäänud postiröövlite read harvenenud. Neli meest olevat ilma pikema jututa taskud raha täis toppinud, et juhusliku masinaga Londonisse jõuda. Politsei kätte nad ei sattunud.

Saatuslik ajaviide

Wilsoni kavatsus järelejäänud raha ja postiröövlid Jaguariga minema toimetada polnud teostatav. Karinil tulnuks mitu korda sõita ja selleks oleks kulunud vähemalt kaks ööd. Võidusõitja Roy James tegi teise ettepaneku: „Meil on ju raadiosaatjad. Jaguar sõidab mõnisada meetrit eespool ja meie viietonnisega järele. Selle aparaadi abil saab proua meid ju hoiatada, kui kuskil politseipatrull peaks seisma.“

Wilson tegi tõrjuva liigutuse. „Meid peeti kaks korda kinni.“ James kraamis seepeale taskust välja maakaardi. „Me sõidame mööda põlluvaheteid ringiga. Igal juhul tuleb meil siit veel täna lahkuda.“

Pärast pikka vaidlust võeti see ettepanek vastu. Raha laoti kottides uuesti sõjaväeautole ja Karin Fieldile õpetati raadiosaatja käsitsemist. Et ta sellega hakkama ei saanud, otsustas ka Wilson Jaguariga ees sõita. Olgugi et politsei kätte sattumise oht oli naisterahva kõrval palju väiksem, tegi ta seda üsna vastumeelselt. Küllap mees kartis, et Roy James võib veoautoga vahepeal jalga lasta.

Enne veoautole ronimist käskis Wilson mehi kõik jäljed, mis nende sealviibimist hiljem reeta oleksid võinud, kõrvaldada. Esemed, millele sõrmejäljed jäävad eriti selgelt, pühkis ta ise hoolikalt villase lapiga üle. Seal tabas teda äpardus, millel olid väga rasked tagajärjed. Gangsterid olid aega surnuks löönud kuskilt sahtlist leitud täringumänguga ja jätnud sellele ka oma sõrmejäljed. Wilson ei teadnud mängust midagi ja nii jäid sõrmejäljed kõrvaldamata. Samahästi oleks ta võinud lauale asetada farmisviibinud postiröövlite nimekirja, nende seas polnud ainsatki, kes politseile oleks tundmatu olnud.

Saatuslik viga ei tulnud meelde kellelegi ja nii ei suutnud miski nende ülevat tuju rikkuda, kui nad Fieldi majas õnnelikku pääsemist pühitsesid.

Laseme jällegi jutustada Karin Fieldil: „Neid oli kaheksa meest, kes rahakotte majja tassisid ja siis meile jäid. Mis veoautost sai, seda ma ei tea. Kindlasti sõitis James sellega paar kvartalit edasi ja jättis siis lihtsalt kuhugi laterna alla seisma. Kolme mehe nimed olid mulle tuttavad abikaasa protsessidokumentide järgi: Charlie Wilson, Gordon Goody ja Bobby Welch. Võidusõitja Roy Jamesi nime olin lugenud ajalehtedest, ülejäänud neli ei esitlenud end mulle ja ka mina ei tundnud huvi meeste nimede vastu. Mul oli ainult üks soov: et nad võimalikult kiiresti ja alatiseks meie majast kaoksid. Aga seda meelehead nad mulle ei teinud. Esmalt magasid mehed end korralikult välja, tassisid siis rahakotid garaažist esikusse ja jagasid saagi omavahel. Brian jutustas mulle hiljem, et igaüks neist sai umbes 150 000 naelsterlingit. Brianile pakkusid nad 50 000 naela, aga mees ei võtnud seda vastu, sest ta ei tahtnud looga enam mingit tegemist teha. Lõpuks lasksid nad meil endale veel uued riided muretseda ja oma abikaasadele või sõbrannadele, kelledega nad ära reisida kavatsesid, teated edasi toimetada. Halvim, mida nad minult veel nõudsid, oli see, et ma pidin tühjad kotid kõrvaldama. Et see kodus oli võimatu, siis sõitsin öösel metsa ja kaevasin kotid maasse. Kui mind sealjuures oleks tabatud, istuksin ma praegu vanglas nagu Briangi.“

Toop kitsepiima

Karin Fieldi ei suudetud paljastada. Pärast abikaasa süüdimõistmist lubati teda Lääne-Saksamaale tagasi pöörduda ja oma teadmised Inglise postiröövi kohta rahaks teha. Kuid nüüd, tagasi sündmuste juurde 1963. aasta augustis.

Kaks päeva hiljem, kui postiröövlid olid Karin Fieldi energilisel kaasabil Leatherslade’i farmist jalga lasknud, ilmus sinna kanti ometi veel üks radiofitseeritud auto, et kontrollida anonüümset telefoniteadet postiröövlite peidupaiga kohta. Uurijad olid viimastel päevadel kontrollinud sadasid oletatavaid pelgupaiku ja seetõttu polnud nad ka eriti hoolsad. „Farmis pole ilmselt juba nädalaid keegi viibinud,“ langetasid nad otsuse ja tahtsid edasi sõita. Seal tuli nende juurde üheksa-aastane poisiklutt, kes tahtis vist keti otsas olevat kitse farmi ümbruses asuvatel mahlakatel rohumaadel karjatada, ja küsis uudishimulikult, mida politsei otsib ning kas nad ehk mitte nende paljude meeste pärast polevat tulnud, kes hiljuti temalt viie naela eest toobi kitsepiima olid ostnud.

Jälle oli kõik nii nagu filmis „Härradel murdvarastel on au …“. Seal oli väike koolijüts süütult üles märkinud põgenevate röövlite autonumbri. Siin jälle mängis väike kitsekarjus, kellele rahauimas toobi piima eest liiga heldelt tasuti, härrad röövlid politsei kätte.

Poisikese seletuse tõttu otsiti farm uuesti ja põhjalikult läbi ning leiti ka täringumäng, millel olid gangsterite sõrmejäljed. „Postiröövlid paljastatud“, „Postiröövlitel ollakse jälil“, „Postiröövlite vahistamine ainult aja küsimus“ ilmusid rasvased kõmupealkirjad Inglise ajalehtedesse. Ometi ei olnud farmi avastamisest ja näpu jälgede leidmisest esialgu kasu mitte Scotland Yardil, vaid hoopis paaril gangsteril, kes ruttasid järgmisel päeval olukorda kasutama.

„Avada, Scotland Yard!“

See juhtus 1963. aasta 13. augusti õhtul Kenti krahvkonnas, farmer John B. Hawkinsi. üksildases majas. Briti televisioon saatis viimaseid uudiseid ja diktor rääkis parajasti: „Peale esimest edu Cheddingtoni postiröövi juurdluses on Scotland Yard veendunud, et röövitud raha, ligi kolm miljonit naela, on peidetud Inglismaa kõrvalisematesse maakohtadesse ja leitakse varsti kindlasti. Lähemas tulevikus on oodata arreteerimisi …“ Sel hetkel ehmatas televiisori ees istuvat John B. Hawkinsit hoovisõitva auto mootorimürin ja kettis koera vihane haukumine. Ta kuulis läbi ööpimeduse kõlavaid käsklusi ja majauksele lähenevaid samme. Tundus, nagu oleks terve kompanii sõdureid tema elamu sisse piiranud.. Isegi majavalvur tõmbas sabajupi jalge vahele ja pidas paremaks kuuti kaduda. Siis põrutati rusikaga uksele ja energiline hääl kamandas: „Avada! Scotland Yard! Meil on läbiotsimiskäsk.“ Kui vana Hawkins ukse riivist lahti tegi, nägi ta surmani ehmudes endale sihitud kaht püstolitoru. „Seoses postirööviga peame me teie maja läbi otsima,“ ütles üks meestest ja vastust ootamata suruti farmer tuppa tagasi. Hawkins hingas siiski kergendatult. Kui see postiröövlite pärast sünnib, siis on selge, et neid tuleb otsida igalt poolt, teenistusvalmilt lubas farmer oletatavatel Scotland Yardi ametnikel oma majas tuulata.

Vanast nikerdustega puukirstust, kus farmer Hawkins oma raha ja tähtsamaid dokumente hoidis, leiti lõpuks toekas pakk ühenaelaseid pangatähti. Tuhat tükki, nagu korrektsed ametnikud talle ette lugesid. Hawkins noogutas sõbralikult. „Klapib, raha minu nisusaagi eest.“

„Eile alles sain,“ andis ta seletust raha päritolu kohta. „Tuleb kontrollida, sir! Te peate Londonisse kaasa tulema,“ kamandas „inspektor“ häälega, mis ei näinud vastuväiteid sallivat. Hawkinsil ei olnudki midagi selle vastu. Jah, salajas tundis ta isegi rõõmu, et teda Scotland Yardi kaasa võetakse. Nii võib , homme ajalehtedes ilmuda tema piltki. See oleks suurepärane. Pool tundi hiljem lebas vana Hawkins poolsurnuna Londonisse viival maanteel. Oletatavad Scotland Yardi ametnikud olid ta autos uimaseks löönud, tema higi ja vaevaga teenitud tuhande endile tasku pistnud ning siis ta sõitvast autost välja visanud.

McArthuri küpsed õunad

Siis ometi hakkas Inglise kriminaalpolitsei tegutsema laiahaardeliselt. Pärast seda kui sõrmejälgede põhjal suurem osa postiröövist osavõtnud gangsterite nimesid kartoteegist oli välja otsitud, saadeti välja arreteerimiskäsud. Nende tekstid avaldati ka ajalehtedes:

„Scotland Yard soovib tungivalt kõiki siin kirjeldatud ja piltidel toodud isikuid küsitleda seoses 8. augustil 1963 Cneddingtoni juures toimepandud kallaletungiga Glasgow-Londoni postirongile. Scotland Yard usub, et need isikud võivad uurimise käigule kaasa aidata ja palub neid ametivõimude käsutusse ilmuda…“ Nii viisakad aga härrad postiröövlid ei olnud, et nad vabatahtlikult oleksid politseisse ilmunud. Mehed põgenesid maale või Londoni kallimatesse elamurajoonidesse, kus politsei nii valvas pole kui vahest ehk Soho’s.

Aga lõpuks reetsid väikesed röövlid, keda enam nii kindel käsi ei juhtinud, end ise politseile. Mehed pidasid end ülal nagu mõned loteriivõitjad, kellele ootamatu rikkus on pähe löönud. Kõikjal, kus nad välja ilmusid, tähistas nende teed viienaelaste pangatähtede sadu, mida jagati välja nagu varem viiepenniseid. Arvulist täiendust saanud McArthuri meestele kukkus aeg-ajalt postiröövleid sülle nagu valminud õunu. Gordon Goody’t tabas „saatus“ näiteks Kesk-Inglismaa linna Leicesteri Grand-hotellis, kuhu ta oma sõbratari, mannekeen Margaret Perkinsiga oli elama asunud. Kui ta igal hommikul oma kallimale vanni võtmiseks viiskümmend pudelit vahuveini tellis ja hotelliinventari hulka kuuluva kušeti tema buduaaris naaritsanahkadega katta laskis, mis muide „ainult“ 23 000 naela maksis, siis teatas korruseteenija sellest politseile.

4. oktoobril 1963 tabati Ronald Biggs ja kohus mõistis talle karistuseks 30 aastat vabadusekaotust. Nii kaua Biggs küll trellide taga konutada ei kavatsenud ja 9. juulil 1965 põgenes ta vanglast tabamata jäänud kaasosaliste abil.

Suurem osa sellise rahahulgaga mitte ümber käia oskavaid postiröövleid tabati ainuüksi seetõttu, et nad oma kallihinnalised autod, mis muidugi osteti esmajärjekorras, sularahas kinni maksid. Kel on Inglismaal palju raha, sel on pangaarve ja ta maksab tšekiga. John Daly’le sai saatuslikuks asjaolu, et tema naine ootas last. Sellest sai teada ka Scotland Yard ja sellest hetkest alates ei lastud kliinikut, kus proua Daly lamas, minutikski silmist. Kui John, arstikittel seljas, pärast ettenähtud külastusaega abikaasa üles otsis, tundis üks meditsiiniõena majas olev kriminaalametnik ta ära ning gangster arreteeriti.

Võidusõitja Roy James üüris endale vale nime all luksusliku maja Londoni edelaosas. Õnnetus seisnes selles, et ta ei suutnud loobuda autovõidusõitudel saadud auhindadest. Mees saatis abikaasa neid vanast kodust, mis oli loomulikult politsei valve all, ära tooma. Naist jälitasid kaks detektiivi ja nii oli ka tema tund löönud. Siiski andis võidusõitja arreteerimine välja veel hea kriminaalfilmi mõõdud. Kui mõlemad härrad Yardist majaukse taga helistasid, ronis Roy James pööningule, puges läbi luugi välja ning püüdis üle katuste põgeneda. Kohalekutsutud tugev politseiüksus piiras aga elamubloki sisse ja James’ile ei jäänud vähimatki pääsemislootust. Seepeale libistas võidusõitja end resigneerunult piksevarrast mööda alla ja laskis end kinni võtta. Tema taskutest leiti 12 041 naelsterlingit, mis ta oli kiiruga kaasa võtnud. Koos sellega tõusis postiröövist tagasisaadud rahasumma 330 000 naelani, mis ei tee välja isegi 13 protsenti.

Roy James oli ka viimane, kelle nime McArthur 10. detsembril 1963. aastal tagaotsitud postiröövlite nimekirjast maha tõmbas. Vabadusse jäid vaid Bruce Reynolds, James White ja Buster Edwards. Nende nimed saadi teada eeluurimise käigus, kuid asukohast polnud kellelgi aimu. Saabus vaikus ka ajakirjandusse.

Huvitavaid asju sünnib

Esmaspäeval, 20. jaanuaril 1964 algas Lõuna-Inglismaa linnas Aylesbury’s postiröövlite kohtuprotsess. Kui varem oli see väike unine linnake tuntud ainult partide poolest, siis nüüd võis tema nime lugeda maailma ajakirjanduse veergudelt. Peale asjaosaliste istus süüpingis veel seitse kaebealust, keda süüdistati kuriteo varjamises. Kuigi asja arutamine kestis 86 päeva (pikim Briti kohtu ajaloos), pettusid mitmed sajad sulepeade ja kaameratega kohalerutanud turistid ja reporterid oma ootustes. Harva on ühel protsessil nii vähe kaebealuste kuritegudest räägitud, õigemini, nii palju vaikitud, kui seal. Ükski postirongiröövist vahetult osavõtnutest ei tunnistanud end süüdi ja targu hoidusid nad kas või poole sõnagagi reetmast, et postiröövist midagi rohkem teavad, kui ajalehtedes kirjutati. Süüdistaja toetus ainult kahele asjaolule: kõik kaebealused olid viimasel ajal raisanud ülisuuri summasid ja Leatherslade’i farmis olnud lauamängul leiti nende näpujäljed. Et aga ei teatud postirongist röövitud rahatähtede numbreid, siis seisis esimene süüdistuspunkt õige nõrkadel jalgadel. Kui suurt kahtlust sellise rahahulga olemasolu ka ei äratanud, ei suutnud isegi prokurör tõendada, et raha on röövitud. Teisiti oli lugu sõrmejälgedega. Hoolimata kõigi puhtsüdamlikest kinnitustest, et nad pole Leatherslade’i farmis viibinud ning sellest ainult ajalehtedest lugenud on, ei vähendanud see sõrmejälgede tõendusjõudu sugugi. Ja seetõttu, vaatamata usinale salgamisele, oli gangsterite olukord alates esimesest päevast kaunis täbar.

Pärast poja sündi 1974. aasta augustis keeldus Brasiilia Ronald Biggsi Inglismaale välja andmast. Teda aastaid innukalt jahtinud Scotland Yardi inspektor Jack Slipper jäi pika ninaga.

Tähelepanuäratavale protsessile väärilise sensatsiooni tõi siiski vähemalt esimene kohtupäev. Tunnistajakohale astus esimesena süüpingis istuva Brian Fieldi abikaasa. Seda nõudis Briani kaitsja. kuid muidugi mitte selleks, et ta jutustaks postiröövlite põgenemisest farmist. Karin Fieidi etteaste ainus eesmärk oli viia segadusse ja heidutada vannutatud mehi. Ta rääkis, et üks võõras mees. keda ta esimest korda nägi ja kes postiröövist küllaltki palju teadma pidi. oli lubanud anda ühele vandekohtunikest 3000 naela altkäemaksu, kui see tema mehe puhul „süütu“ ütleks. Millist vaevatasu võõras selle eest temalt nõudis, seda Karin kohtu ees igatahes ei avaldanud. Kohtusaalis ei taibanud esialgu keegi selle tunnistuse tähtsust ja prokurör palus Karin Fieldi istet võtta, sõnades, et tunnistaja tahab protsessi kasutada ainult enese tähtsaks tegemiseks. Teistsuguseid järeldusi tehti sellest tunnistusest alles paar päeva hiljem, kui John Daly kõigile ootamatult vabaks lasti – tõenditest ei piisanud süüdistuseks.

Koos teistega leiti lauamängult ka tema sõrmejäljed. Daly aga kinnitas häbematult, et mõni nädal enne postirongi röövimist olla ta mõningate sõpradega, kes võib-olla ehk sellest osa võtsid ja kelle nimesid ta seepärast ei taha nimetada, oma korteris seda mängu mänginud ja jätnud sellele oma sõrmejäljed. Arvatavasti on mõni sõpradest tema teadmata mängu farmi viinud.

Et Daly selle muinasjutu põhjal süüdistusest vabastati ja otsemaid priiks lasti, näitab ainult seda, et kulisside taga leidus tõepoolest inimesi, kel raha või võimu oli kohtuotsust mõjutada. Lõpuks oli Daly üks Reynoldsi lähemaid usaldusmehi ja šefil oli juba alguses otsustatud, kes pääsema peab, kes mitte.

Kohtuotsusega püstitati selle superloo viimane rekord. Kaheteistkümnele postiröövist vahetult osa võtnud kaebealusele mõisteti ühtekokku 307 aastat vanglakaristust. Kõrgeim karistus – 30 aastat – määrati Charles Wilsonile, Roy Jamesile, Thomas Whisbey’le, Ronald Biggsile, James Hussey’le ja Brian Fieldile. Ülejäänud said 20 kuni 25 aastat. Veel kunagi varem pole Inglismaal ühe protsessiga kokku saadud sellist karistusaastate summat.

Palju kära ei millestki

Kes uskus, et Aylesbury’ kohtuprotsessiga lõpeb ebameeldiv peatükk „Postirööv“, veendus õige pea vastupidises. 13. augustil 1964 kirjutati sellest jälle kõikjal. Uus sensatsioon: „Inglise postiröövlite uus vemp! Ikka veel tabamata Bruce Reynoldsi lähimal usaldusmehel ja parimal sõbral, 30 aastaks vangi mõistetud 32-aastasel Charles Frederik Wilsonil õnnestus varajastel hommikutundidel oma kongist Birminghami vanglas põgeneda. Pimeduskatte all tungisid tundmatud abimehed läbi ehitustööliste ajutise ukse vanglasse, lõid öövahetuse valvurid uimaseks ja aitasid Wilsoni köisredeli abil vabadusse. Kuigi Scotland Yard viivitamatult jälitamise organiseeris ja isegi Interpoli appi kutsus, õnnestus Wilsonil ja tema päästjatel jäljetult kaduda!“

Tabamatuks jäänud Ronald Biggs Rio de Janeiros. Taamal kuulus Suhkrupea mägi.

Nädal pärast salapärast sissetungi vanglasse pidi Scotland Yard Wilsoni jälitamiseks alarmeerima isegi Briti laevastikku. Nimelt varastati 20. augustil sadamast luksusjaht „Wild Venture“. Kogu Inglismaa oli veendunud, et sellel suurtööstur Edward Marshile kuuluval jahil püüab põgeneda Charles Wilson. Kõmu juhtumi ümber oli nii suur, et paljud Londoni ajalehed saatsid oma parimad reporterid lennukitel „Wild Venture’t“ otsima. Iiri merele saadeti allveelaev „Olympus“, fregatt „Russel“ ja üks lennukikandja.

Ootamatult suutis Briti merejõude vaksavõrra edestada vana raudteepraam, mille kursile jaht kogemata sattus. Praami kapten Georg Davy saatis „Wild Venture’“ pardale hambuni relvastatud mehed. Metsikut tulistamist aga ei järgnenud. Jahi kajutist ronisid tekile kaks 14-aastast poisikest, kes ülelendavaid lennukeid ja lähenevaid sõjalaevu nähes kohmetult oma nina pühkisid. Õige vaiksel häälel tunnistasid poisid lõpuks, et nad lastekodust põgenesid ja jahi ainult selleks varastasid, et võimalikult kaua vabadust nautida.

Võimalik, et Wilson teadis, kus on Reynolds ja kus asub puuduv raha ning valmistas põgenemise ise ette. See oleks ainult üks võimalus varjata kriminalistika ajaloo suurima kuritöö selgitamata jätmise häbi. Pärast röövi viis aastat jooksus olnud Reynolds lõpuks tabati ja mõisteti 25 aastaks vangi. 1979. aastal ennetähtaegselt vabastatuna kirjutas Reynolds oma kuulsa loo üles teoses „Varga autobiograafia“.

Varastatud 2 631 684 naelast saadi kätte umbes 300 000; 146 000 leiti Boali ja Cordrey juurest nende arreteerimisel Bornemouthis. 100 900 naela leiti ühelt metsalagendikult, 47 245 naela ühest telefoniputkast ja 36 000 Jimmy White autoelamust.

Koheselt legendiks saanud röövist on tehtud kaks filmi, aastal 1966 ning 1990.

Epiloog

Bruce Reynolds põgenes Lõuna-Prantsusmaa kaudu Mehhikosse, kus ta elas mõnda aega koos Buster Edwardsiga. 1968. aastal vahistati ta Inglismaal, kuhu ta oli lolli peaga tagasi tulnud ja istus kuni 1978. aastani vanglas. Buster Edwards oli aga juba varem kojuigatsusest Inglismaale tagasi pöördunud, kus ta loomulikult trellide taha pisteti. Pärast vabanemist pidas ta Londoni südalinnas lillekauplust.

9. juulil 1965 õnnestus Ronald Biggsil tundmatuks jäänud meeste abiga vanglast põgeneda ja ta mängis kuni 1974. aastani Scotland Yardiga kassi ja hiirt. Iga kord, kui superintendant Jack Slipper uskus, et nüüd kohe-kohe tabab ta Biggsi, oli too jõudnud juba seitsme maa ja mere taha kaduda. Mehel jätkus häbematust saata politseile südamlikke kaarditervitusi kogu maailmast. Räägitakse, et ta olevat postiröövi kompensatsiooniks saatnud ka naelaseid rahakaarte.

Pärast seda, kui Biggs oli Pariisis muretsenud endale valepassi ja lasknud näole plastilise operatsiooni teha, sõitis ta koos abikaasa Charmiani ja kahe pojaga Austraaliasse. Sealt sõitis ta üksinda Brasiiliasse Rio de Janeirosse, kuhu jõudes oli tal taskus veel ainult 200 naela.

1974. aastal õnnestus Briti võimudel tema asukoht välja nuuskida. Aga võta näpust! Brasiilia võimud keeldusid Biggsi Inglismaale välja andmast, seda enam, et Brasiilia kodanik, ööklubitantsija Raimunda de Castro ootas temalt last. Kuna Biggsil oli Brasiilias kurjategija staatus, ei tohtinud ta seal ka töötada, küll kasutas ta aga ära oma populaarsust, müües postirongiröövi temaatikaga T-särke ja kohvitasse. Iga soovija võis 60 USA dollari eest temaga koos einestada. Pärast mitut insulti ja südameinfarkti oli 71-aastane Biggs nõus 2001. aasta mais Inglismaale tagasi pöörduma, hoolimata sellest, et see oleks tähendanud tema vahistamist. Brasiilia politsei nõudmisel pidi ta andma allkirja, et lahkub riigist vabatahtlikult. Oma poja Michaeli ja lapselapse Ingridi jättis ta Brasiiliasse.

Pärast seda, kui kõmuleht „The Sun“ maksis tema tagasisõidu eest eralennukiga 20 000 naela ja veel muudki vajalikud kulud (loomulikult kõmulehele kasulike vastuteenete ja intervjuude avaldamise ainuõiguse eest), pöördus kuulus rongiröövel kodumaale tagasi.

Londoni lähedal Northolti sõjalennuväljale olid haiget vanainimest tulnud arreteerima 60 (!) Scotland Yardi ametnikku ja politseinikku. Võib arvata, et selle suure, üksmeelse ja julge politseikamba kangelaslik ettevõtmine lõppes edukalt ja Biggs õnnestus lõpuks ometi trellide taha saata. Kõrge kohus leidis, et Biggs peab veel oma 28 aastat ära istuma.

2002. aastal abiellus Biggs vanglas oma endise elukaaslase Raimunda de Castroga Michaeli, Ingridi ja mõne fotograafi juuresolekul.

Kaks päeva enne Biggsi 80-ndat sünnipäeva, 6. augustil 2009 andis Inglise justiitsminister Jack Straw rongiröövlile seoses tema üha halveneva tervisega amnestia.

28. veebruaril 2013 lahkus parematele jahimaadele Inglismaa omaaegse suurima rongiröövi eest 25 aastaks vangi mõistetud jalgrattur ja rongiröövel Bruce Reynolds. 81-aastane Reynolds suri oma kodus une pealt vaid viis kuud enne poolsajandi täitumist 1963. aasta kurikuulsast postirongi röövist.

Mis meie loo teistest kangelastest saanud on?

Ronald „Buster“ Edwards, elukutseline kurjategija, põgenes Mehhikosse, kuid andis ennast 1966. aastal üles. Istus 9 aastat vanglas, hakkas hiljem Lononis Waterloo raudteejaama lähedal lilli müüma. Oletatakse, et tema oli see, kes vedurijuhile obaduse andis. 1994. aastal leiti ta ühes garaažis pooduna.

Charlie Wilson, hüüdnimega „Vaikija“. Ta ei lausunud kohtus ühtegi sõna, mõisteti 30 aastaks vanglasse, kuid põgenes sealt juba nelja kuu pärast, kuid tabati hiljem Kanadas. Sai 12 aastat. 1990. aasta aprillis lasti Marbellas oma maja lähedal maha.

Roy James, võidusõitja, hüüdnimega „Nirk. Sai 30 aastat. James juhtis autot, millega põgeneti sündmuskohalt. 1993. aastal mõisteti oma äiapapa tulistamise ja oma naisele kallaletungimise eest kuueks aastaks trellide taha. Suri 1997. aastal, lühikest aega pärast vanglast vabanemist.

Brian Field, advokaat. Tema hoolitses maja eest, kus bande redutas. Sai 25 aastat, hukkus autoõnnetusel 1979. aastal.

Thomas Wisbey, köitja. Sai 30 aastat, kuid vabastati 1976. aastal. 1989. aastal mõisteti kümneks aastaks vanglasse kokaiiniga äritsemise eest.

Robert Welch, ööklubi omanik. Sai 30 aastat, kuid vabastati 1976. aastal. Seoses ebaõnnestunud jalaoperatsiooniga jäi invaliidiks.

Gordon Goody, juuksur. Sai 30 aastat, kuid vabastati juba 1975. aastal. Neli aastat hiljem asutas Hispaanias Rannabaari.

James Hussey, maaler. Sai 30 aastat, vabastati 1976. aastal. 1981. aastal mõisteti kehalise vigastuse tekitamise eest ja 1989. aastal narkoäri eest seitsmeks aastaks vanglasse.

Roger Cordrey, lillemüüja. Sai 20 aastat selle eest, et tema peatas vale signaaliga rongi. Hiljem lühendati karistusaega 14 aastale. Vabanes 1971.

James White, enidne langevarjur ja bande tehnik. Tal õnnestus põgeneda, kuid tabati 19666. aastal ja sai 18 aastat. Vabanes 1975. aastal ja elab Sussexis.

William Boal, insener. Sai 24 aastat, kuid karistusaega lühendati hiljem 14 aastale. Suri 1970. aastal vanglas ajukasvajasse.

Leonard Field, meremees. Sai 25 aastat, mida hiljem lühendati viiele aastale. Vabanes 1967. aastal ja elab kuulu järgi Londonis.

John Wheater, advokaat. Sai kolm aastat selle eest, et takistas menetlust. Vabanes 1966. aastal, elab koos naisega Londoni lähedal.

Politsei oletab, et postirongi röövis osales veel kaks meest, kuid neid pole tänini õnnestunud tabada.

©Peter Hagen