21. sajandi geniaalseim pangarööv

19 minutit lugemist

See juhtus laupäeval, 6. augusti varahommikul 2005. aastal. Röövlid tungisid 80 meetri pikkuse maa-aluse tunneli kaudu Brasiilia Ceara osariigi pealinna Fortaleza Banko Central do Brasil filiaali ja panid pihta umbes 164 miljonit reaali (u 55 miljonit eurot). Kõik rahatähed olid 50-reaalistes kupüürides. Röövitud paberrahad kogukaaluga 3,5 tonni tassiti sama tunneli kaudu teisel pool tänavat asuvasse majja, kust raha hiljem autodega edasi toimetati. Üle tänava asuvast majast oli tunnel kaevatud täpselt nii, et see lõppes kahe meetri paksuste betoonseintega rahahoidla ruumi all, kus hävitamisele määratud raha hoiti. Ruumi pääsenud mehed oskasid puust aluseid enda ette tõstes jääda videokaamerate eest varjatuks.

Vaade Banko Central do Brasil Fortaleza filiaalile.

Isegi uurijad ja ajakirjanikud olid hiljem sunnitud tunnistama, et see pangarööv oli kriminalistika ajaloo üks geniaalsemaid ja läbi viidud meisterlikult. Kuid samas oli ka selge, et poistel pidi pangas olema informaator, kes teadis täpselt ruumide asukohta. Ka pidid vargad teadma, et just tollel nädalavahetusel oli pangas suur hulk sularaha. Asi oli selles, et see tohutu kogus kulunud reaale olid toimetatud panka, et need hiljem põletada. Seoses sellega ei märgitud ka üles rahatähtede seerianumbreid, mis tegi nende tuvastamise võimatuks.

Röövlid tegutsesid väga ettenägelikult, nad ei puutunud uusi rahatähti, mis olid kindlasti registreeritud. Kuigi ruumis oli viis videokaamerat, ei jäädvustanud üksi meeste liikumist (või ei tahtnud mängu kaasa teinud valvur liikumist märgata?), samuti ei registreerinud midagi ka ainuke liikumisandur. Nii et 3,5 tonni kupüüride toimetamine tunnelisse läks päris ladusalt.

Kavandatava operatsiooni varjamiseks asutasid röövlid kunstmuruga kaupleva firma Grama Sintética.

Politseil polnud jälitustegevuse alustamiseks mingeid pidepunkte. Hiljem aga hakkas uurimist segama ka politseiorganite sisene korruptsioon, kuid sellest edaspidi.

Uurijad kartsid alguses tunnelisse laskuda, sest seal võis pomm olla. Lõpuks võtsid võmmid julguse kokku ja laskusid tunnelisse. Politseinikele hakkas kõigepealt silma see, et tunnelis oli elektrivalgustus ja õhutamiseks isegi ventilaatorid.

Tunneli põgus ülevaatus näitas, et röövlid olid maha saanud insener-tehnilise meistriteosega. Kõrvalistele isikutele märkamatult olid nad kaevanud 80 meetri pikkuse tunneli, mis asus 4 meetri sügavusel elava liiklusega Dom Manoeli tänava all. Pinnaase tunnelist väljalohistamiseks kasutati poolekslõigatud plastikkanistreid.

Firma Grama Sintética ühes ruumis asus tunneli sissepääs.

Röövlid olid rohkem kui kolme kuu jooksul eemaldanud tunnelist käsitsi mitukümmend tonni pinnast, millest kuus veoautokoormatäit toimetati minema, ülejäänud ladustati kottides maja taha aeda. Ristküliku kujulise läbilõikega 70 cm kõrguse tunneli seinad ja lagi olid laudadega vooderdatud. Vooderdus oli vältimatult vajalik, sest selles piirkonnas on pinnas liivane ja muidu oleks tunnel võinud kokku variseda. Ka oli meistrimeestel küllalt tegemist tunnelisse nõrguva põhjavee väljapumpamisega.

Valmis tunneli lõpus tuli läbistada otse rahahoidla all meetripaksune raudbetoonpõrand. Et suruõhuvasaraga töötades mitte põrgulärmi tekitada, purustati viimane kiht raudbetooni auto tungraua abil. Samal ajal jätkasid politseinikud rahahoidla uurimist, et välja selgitada, kuidas röövlitel oli õnnestunud valveseadmeid üle kavaldada.

Kuulus tunnel, mille kaudu röövlid panka tungisid.

Selgus, et kuriteo toimepanemist oli lihtsustanud veel üks asjaolu: seina ja rahakonteinerite vahel oli 1,5 meetrit vaba ruumi, mis võimaldas sissetungijatel segamatult askeldada, raha plastikaatkottidesse toppida ja tunnelisse visata. (Loomulikult selgusid kõik need asjaolud alles palju hiljem.)

Samal ajal kui uurijad tunnelis müttasid, jõudis teade eduka pangaröövi kohta meediasse. See oli avalikkusele tõeline pommuudis!

Vahemärkusena olgu öeldud, et Brasiilias on neli jumalust: katoliku usk, sambakarneval, jalgpall ja kuritegevus. Seoses narkobandede peaaegu et piiramatu võimuga ja kuriteoohvrite suure arvuga on Brasiilial juba ammugi vägagi halb maine. Kuigi Brasiilia kuulub paljude tootmisnäitajate poolest üheksa rikkama riigi hulka, on seal keskmine palk kõigest 320 eurot. Tohutu kuristiku tõttu rikaste ja vaeste vahel on seal kuritegevus normaalne äriajamise vorm. Brasiilia suurlinnad on kuritegevuse taimelavad …

Kui Brežnevi puhmaskulmudega uurija Luiz Dantas sündmuspaigale jõudis, olid pangaröövlid juba kõigi nelja ilmakaare poole kadunud.

Kui politseinikud tunneli lõpus 4 meetri kõrguse vertikaalšahti kaudu teisel pool tänavat, aadressil Rua 25 De Marco 1071 asuvasse väiksesse kahekorruselisse majja jõudsid, lõi neile ninna kipsi lõhn. Röövlid olid seda kõikjale puistanud, sest nad teadsid, et see teeb pea võimatuks sõrmejälgede fikseerimise. Veel leiti majast kunstmuru ja tunneli rajamiseks kasutatud tööriistu. Kavalad röövlid olid maja rentinud ja seal jälgede segamiseks asutanud kunstmuru müüva firma Grama Sintética. See oli esimene jälg. Kuid kes oli selle maja rentinud? Leiti koopia maja rentinud Paulo Sergio passist. Kummalisel kombel kandis ta passipildil kootud mütsi (teatavasti pole peakate passipildil lubatud). Kes oli see salapärane fantoom.? Kummaline oli seegi, et tema sünnipäev oli sama, mil pandi toime pangarööv – 6. august. Kuid see selleks.

Röövlid tegid ettevalmistusi erilise hoolega. Silmakirjaks asutatud firma ei tohtinud oma maskeeriva tegevusega kuidagi silma paista, ümbruskonna elanikel ei tohtinud tekkida vähimaidki kahtlusi. Samuti ei tohtinud juhuslikult sinna kanti sattunud nuhk-nuuskurid midagi aimata. Meeste vahel pidi olema asjalik tööjaotus, kuid keegi pidi ka kogu ettevõtmist finantseerima, sest kulutused olid üsna suured.

José Charles.

Vahepeal levis kuuldus sajandi pangaröövist nagu kulutuli. Imestati sedagi, et röövlid olid saanud läbi ilma ainsagi inimohvrita. Mõned ajakirjanikud ja isegi pangatöötajad ütlesid hiljem sajandi pangaröövi meenutades, et sellise hulljulge tembu eest oleks tulnud gangstereid autasustada, aga mitte karistada …

Nüüd hakkas politsei otsima mehi, kes olid suure summa eest ostnud sõiduautosid. Juba järgmisel päeval tahtsid tundmatud mehed osta ühe automüüja käest 10 autot (aga võib-olla ka rohkem) ja maksid nende eest umbes üks miljon reaali sularahas, mis nii suure ostu puhul on ebatavaline. Röövlid olid kasutanud autode ostmiseks vahendajat, kelleks oli keegi José Charles, kes tegeles kasutaud autode müügiga. Politsei tahtis Charlesi kinni nabida, kuid mees oli 8. augusti hommikul kella kuue paiku, veel enne pangaröövi avastamist, minema sõitnud.

Politsei informeeris kohe kõiki liikluse kontrollpunkte kogu riigis. Kontrolliti ka kõiki sadamaid ja lennuvälju. Kui Charles oleks tabatud, oleks see pangaröövi uurimisel palju kaasa aidanud. Politsei uuris välja Charlesi mobiiltelefoni numbri. Telefoni positsioneerimisel selgus, et Charles viibis Minas Geraisi osariigis. Ta oli teel koos autojuhiga ja treileril asuva 11 autoga. Ühes politseikontrollpunktis auto peatati. Charlesi treileril asuvate autode uste sisse oli peidetud 4,5 miljonit reaali.

Advokaat Erbenia Rodrigues.

Charles väitis, et ta ei tea rahast midagi, ta olevat pidanud toimetama autod Sao Paulosse. Charlesi sugulased võtsid kohe ühendust Fortalezsas elava kogenud advokaadi Erbenia Rodriguesiga, kes oli varemgi pangaröövleid kaitsnud ja isegi ühe endise kurjategijaga abiellunud. Automüüjal oli raske tõestada, et ta ei teadnud autodesse peidetu rahast midagi, kuid sama raske oli uurijatel vastupidist tõestada. Treileril oli ainult kolm oletatavat autot, mida röövlid olid põgenemiseks kasutanud. Kuhu olid kadunud seitse autot ja mis oli saanud ülejäänud röövitud rahast? Seda välja selgitada ei õnnestunud.

Charles tunnistas siiski, et autod oli tellinud keegi Paulo Sergio, rohkem ei teadvat ta midagi. José Charles vabastati 2006. aasta mais kautsjoni vastu.

10. augustil 2005 konfiskeeriti kahelt vennalt, kes olid Charlesi vahendusel autode müügist saadud miljon reaali. Mõlemad vennad kinnitasid, et nad ei teadnud raha päritolust midagi. Ka nemad tuli süütõendite puudumise tõttu vabastada.

Selle auto treilerilt leiti kolm autot, millesse oli peidetud ühtekokku 4,5 miljonit reaali. Kas see raha oli röövlite kaval pettekäik või tasu automüüjatele nende vaikimise eest?

Kuid siis leiti üles keegi moskiitoinspektor, kes oli käinud Grama Sintética firmas mõni nädal enne pangaröövi mürki panemas. (Selline kontroll on Fortalezas kohustuslik, sest igal aastal sureb seal moskiitopalavikku vähemalt 70 inimest.) Inspektor tundis fotol ära Paulo Sergio, samuti tuntud pangaröövli Antonio Jussivan Alves dos Santose, kelle hüüdnimeks oli „Sakslane“, kuna ta oli heleda nahaga. Ka pani inspektor tähele, et meeste riided olid väga määrdunud ja ruumid tolmused.

15. augustil selgus Fortaleza lennuvälja videosalvestiste uurimisel, et Sakslasega sarnanev mees ja veel kuus meest olid 7. augustil ostnud lennukipletid Sao Paulosse ja maksnud 50-reaaliste kupüüridega. Järelikult viisi jälg röövitud rahast sellesse linna. Nende meeste hulgas oli ka Moises Teixeira da Silva, kelle üheks hüüdnimeks oli „Suur Mutt“. Viimane oli osalenud 2001. aastal Sao Paulo kurikuulsast Carandiru vanglast tunneli kaudu põgenemises osalemises. Tollal pani plehku108 vangi.

Uurimise käigus meenus võmmidele, et analoogiline pangarööv oli 1999. aasta juulis 110 meetri pikkuse tunneli kaudu toime pandud Sao Paulos Banespa panga filiaalis. 20 hambuni relvastatud gangsterit tegid relvituks 15 valvurit ja põgenesid koos 39 miljoni reaaliga. Kas oli tegemist sama bandega? Kas kõigi kolme juhtumi vahel oli seos?

Pedro José da Gruz, hüüdnimega Pedrao (politseifoto).

Kaks päeva pärast pangaröövi leidsid uurijad tunnelist midagi sellist, mida nad sealt leida poleks tohtinud – telefonikaardi, mis oli ilmselt ühe röövli taskust välja kukkunud. Nüüd oli röövlite tabamine vaid ajaküsimus. Telefonikaart viis bande kolmanda ninameheni, kelleks oli jõukas narkodiiler Luis Fernando Ribeiro, hüüdnimega „Boss“.

27. septembril 2005 jälgisid politseinikud Fortalezase äärelinnas, Mondubimi linnaosas asuvat maja. Maja ees peatus Sao Paulo numbrimärgiga massiivne must Pajero maastur. Kui keegi mees avas suure värava, tundis politsei temas ära ammugi tagaotsitava pangaröövli Moises Teixeira da Silva. Siis väljusid majast kaks meest, kes olid samuti kahtlusaluste nimekirjas. Politseinikud tormasid nende juurde, väänasid käed selja taha ja tungisid siis majja, kus tabati veel kolm meest, kes olid palavikuliselt ametis 50-reaaliste kupüüride pakkimisega. Kõikide rahapakkide ümber oli Fortaleza keskpanga panderollid. Politsei kätte langes 12,5 miljonit reaali. Vahi alla võeti viis meest.

Automüüja José Elizomarte Vieira seotust pangarööviga ei õnnestunud tõestada.

Alguses tunnistasid kolm meest, et nad olid osalenud tunneli kaevamises, kuid hiljem võtsid oma tunnistuse tagasi. Kõige tähtsam tabatu oli Moises Teixeira da Silva, kellel oli ühes varasemas pangaröövis osalemise eest mõistetud 80 aastat vabadusekaotust ja kes oli vanglast põgenenud. Advokaadi soovitusel võttis ta oma esialgse tunnistuse tagasi. Viie mehe vahistamine aitas uurijaid pangaröövi tagamaade väljaselgitamisel tükk maad edasi. Nüüd hakkas politsei otsima meest, kes oli kogu ettevõtmist finantseerinud.

Oli ju ilmselge, et raha oli vaja nii kunstmuru firma loomiseks, maja rentimiseks kui ka tunneli rajamiseks vajalike tööriistade muretsemiseks. Ka oli maja elektriarve üsna kopsakas, sest tunneli rajamisel kasutatavad lõikurid ja muud tehnilised vahendid tarbisid kõvasti elektrit. Uurijate hinnangul läks operatsioon „tunnel“ maksma vähemalt üks miljon reaali. Fernando olevat ettevõtmist toetanud 500 000 reaaliga. Finantseerijaks olevat olnud toosama Fernando, kellest juba eespool juttu oli. Ta oli ettevõttesse kopsaka summa investeerinud ja pidi miljoneid tagasi saama. Esialgu puudusid politseil aga edasised pidepunktid.

Antonio Jussivan Alves dos Santose, hüüdnimega „Sakslane“.

8. oktoobril 2005 oli mees nimega Luis Fernando Ribeiro koos sõpradega teel ühte Sao Paulo ööklubisse. Kui ta autost välja astus, tulid tema juurde kaks meest, haarasid tal kõrist kinni, surusid oma auto tagaistmele ja kihutasid minema. Röövijad teadsid väga hästi, et just see 26-aastane mees oli olnud Fortaleza pangaröövi finantseerija. Mõne tunni pärast nõudsid röövijad Ribeiro perekonnalt mitu miljonit reaali lunaraha. Perekond ei tahtnud politseid asjasse segada ja nõustus lunaraha maksma. Advokaat Marcio Chim, Ribeiro sõber, pidi lunaraha äärelinnas ühes bensiinijaamas üle andma. Chim ütles, et ta annab lunaraha üle ainult siis, kui Ribeiro välja ilmub. Musta autoga saabunud kaks väljapressijat sellega ei nõustunud. Saanud raha, sõitsid nad minema. Halba aimav Chim ootas siiski kella kuueni hommikul. Keda ei tulnud, see oli Ribeiro. Järgmisel päeval teatas Chim politseile Ribeiro kadumisest. Alles nüüd taipasid uurijad, et too röövitud mees oligi pangaröövi finantseerija.

Kuid kes oli Luis Fernando Ribeiro ja kuidas temast sai sajandi pangaröövi üks finantseerijatest?

Sao Paulos ilmavalgust näinud Fernando pärines puruvaesest perekonnast. Juba lapsena tõmmati teda uimastiärisse. Oma esimese mõrva olevat Fernando sooritanud 12-aastselt. See ei jäänud tema viimaseks tapatööks. Noorukina hakkas ta kohalike narkobosside palgamõrvariks ning sai hüüdnimeks Boss. Tema arvel olevat rohkem kui sada mõrva. Kuid Fernando ei tahtnud ainult teiste heaks oma käsi määrida. Ta tahtis ise bossiks saada. 18-aastaselt oli ta saanud favelade (portugali k favela – vaestekvartal) kuningaks. Samal ajal pidas ta ennast ülal nagu tõeline Robin Hood – aitas rahaga vaeseid nende raskes olukorras. Maal, kus puuduvad sotsiaalsed tagatised, on bandiitide omakasupüüdmatu abi omal kohal.

Julmuse abil oli Fernando oma staatuse saavutanud. Kuid ta vajas ka kogukonna toetust, et ennast rivaalitsevate bandede või politsei liigse tähelepanu eest kaitsta. Selleks et oma positsioone narkobossina kindlustada, lasi Fernando ennast pehmeks rääkida ja nõustus suurejoonelist pangaröövi finantseerima, soovides vastutasuks osa saagiks langenud rahast (pole täpselt teada, kui suurt summat ta nõudis). Kuid pangaröövi finantseerimisel olid tema enda jaoks fataalsed tagajärjed. Esiteks polnud pangaröövlid polnud sugugi huvitatud sellest, et Fernandole tema osa välja maksta. Teiseks said ka teised Fernandot tundnud kurjategijad tema tehingust haisu ninna.

Marcio Chim andis lunaraha üle, kuid bandiidid lasksid ta üle ja tapsid Fernando.

13 päeva pärast röövimist leiti Fernando laip Sao Paolost mitmesaja kilomeetri kaugusel asuvalt põllult. Sajandi pangarööv oli nõudnud oma esimese ohvri. Politsei oletas põhjendatult, et tapjateks võisid olla pangaröövi ninamehed. Siis võttis aga uurimine ootamatu pöörde. Selgus et Fernando olid röövinud riikliku politsei kaastöötajad. Sao Paulo ajakirjanik Josmar Josino („Jornal da Terde“) arvates oli Fernando tapmine tüüpiline politsei korruptsioonijuhtum.

Tegelikult tahtsid ka mendid raha ja nad teadsid väga hästi, milliste summadega tegemist oli. Muidugi võib võmme ka mõista, sest esimest aastat töötava politseiniku keskmine palk on kõigest 1000 reaali kuus, millest ei jätku ei elamiseks ega suremiseks. Ka polnud välistatud, et kurjategija tapnud politseinikud tegutsesid koostöös kohalike pättidega, kes Fernandot seoses pangarööviga tema äkilise rikastumise pärast kadestasid. Kuid Fernandot tappes olid tema mõrvarid astunud Brasiilia võimsaima maffiaorganisatsiooni PPC (Primeiro Comando da Capital – pealinna esimene komando) varvastele. Fernando oli PPC-le korralikult „makse“ tasunud, sellpärast peeti temast lugu. PPC tahtis Fernando tapmise eest kätte maksta. Brasiilia allmaailmas kehtib reegel: silma silma, hammas hamba vastu. Üks Fernando röövijatest tapeti elajalikult, mõned jäsemed olid isegi elektrisaega küljest lõigatud. Laip põletati ja jäänused peideti ära. Kulus aega, enne kui laiba jäänused õnnestus tuvastada.

Üks sajandi pangaröövi peamisi organisaatoreid Paulo Sergio on tänini vabaduses.

2005. aasta oktoobri lõpuks oli politsei saanud kätte kõigest ühe kaheksandiku röövitud rahast. Selleks ajaks ei olnud vahistatud veel ühtegi sajandi röövi organiseerinud bande ninameest. Sakslane oli peitu pugenud, Fernando mõrvatud, Sergio kui kogu operatsiooni tegeliku eestvedaja identiteet endiselt teadmata. Sellest hoolimata tegi politsei edusamme. Oli selge, et sellist pangaröövi poleks saanud läbi viia ilma pangas töötava informaatorita. Kahjuks või õnneks ei õnnestunud seda salapärast informaatorit leida. Oktoobri alguses sai politsei anonüümse vihje (nii et ainult mitte eestlane pole paadunud kituja): keegi panga endistest turvameestest olevat suuri summasid välja andnud. Lõpuks too endine turvatöötaja vahistati. Olgu siinkohal märgitud, et Brasiilias avastab politsei umbes 80 protsenti kuritegudest ainult tänu anonüümsetele vihjetele ehk siis pealekaebajatelt saadud infole.

Mees tunnistas, et ta oli saanud kahe mehe käest 200 000 reaali. Selle raha eest pidi ta põhjalikult kirjeldama panga keldris asuva rahahoidla asukohta ja täpseid mõõtmeid. Kuid turvatöötaja oli ainult väike kala.

13. novembril 2005 saadi uus vihje (no neid pealekaebajaid ikka jätkub). Seekord oli helistajaks mees, kes andis infot Pedro José da Cruzi, hüüdnimega „Pedrao“ kohta, kes omal ajal oli organiseerinud põgenemist Carandiru vanglast ja kes nüüd rahaga laias. Ta oli esimene, kes tunnistas, et oli osalenud tunneli kaevamisel Fortaleza panka. Pealegi kirjeldas Pedrao kohtunikule üksikasjaliselt, kuidas kogu operatsioon oli läbi viidud.

Talle maksti osalemise ja abi eest 50 000 reaali. Kui talle kohale jõudis, mis teoksil, oli juba hilja taganeda. Oli selge, et pangaröövi organiseerijad teda niisama lihtsalt minema ei lase. Pedrao rääkis, et tunneli toestamiseks läks vaja 900 puupaneeli, igaüks kaaluga 1 kilogramm. Ainuüksi nende puupaneelide kohaletoimetamine ja paigaldamine oli ränkraske töö. Tööjaotus oli täpselt paigas. Sakslane viis läbi kõik geodeetilised mõõtmised. Paulo oli büroošeff, kes hoolitses ka ninaesise ja vajalike materjalide muretsemise eest. Kord kolme nädala tagant asutus läbi Fernando, kes tõi meestele jooksvate kulutuste katteks sularaha.

Panga keldrisse tungimise päeval ütles Paulo, et Pedraol on aeg uttu tõmmata, tema töö on tehtud ja tema edasine kohalolek võib ohtlikuks muutuda, sest keegi ei tea, kuidas panka tungimine võib lõppeda. Pedrao sai lõpparve, lennukipileti ja talle sooviti head reisi. Pedrao lendas Sao Paulosse ja jäi seal ootama talle lubatud osa. Pedrao tunnistus oli politsei jaoks äärmiselt oluline. Ta ei kirjeldanud mitte ainult insener-tehniliselt andekalt rajatud tunneli rajamist. Tema tunnistused aitasid ka teisi kaasosalisi tuvastada. Edasi oletasid uurijad, et kogu aktsiooni taga võis olla PCC, kelle mõjuvõim oli nii suur, et ilma tema sanktsioonita ei toimunud ühtegi pangaröövi. Ka tahtis PCC iga röövi pealt lõivu. Kuid milline oli nimetatud kuritegeliku organisatsiooni roll sajandi pangaröövis? 2006. aasta jaanuaris oli uurimine ummikusse jõudnud. Politsei ei suutnud tõestada PCC osalust pangaröövis, ka oli endiselt mõistatuseks Paulo Sergio idenditeet. Tõsi, selleks ajaks oli vahistatud 30 kahtlusalust (nende hulgas ka automüüja José Elizomarte Vieira), kellest 13 anti kohtu alla.

10. jaanuaril 2006 algas kohus. Kohtuhoone oli tugevdatud valve all, kuna kardeti PCC võimalikku rünnakut. Kogu kohtuprotsess kujunes vaieldavate asitõendite ja tunnistajate vastuoluliste ütluste segapudruks.

Lõpuks tabati ka Sakslane, kellele mõisteti 50 aastat vanglakaristust, ja 2009. aasta juulis ühes Sao Paulo maa-aluses garaažis Suur Mutt. Davi de Silva saatus pole teada. Isegi kui ta peaks õigeks mõistetama, tuleb tal veel 80 aastat ära istuda. Pedro da Cruzi, hüüdnimega Pedrao, ootab kaheksa aastat vanglakaristust. Sakslane ja Moisés da Silva on endiselt tabamata. Paulo Sergio idenditeet on tänini kindlaks tegemata.

Ühtekokku olevat sajandi pangaröövis osalenud 122 inimest, kelle hulgas oli nii paadunud kurjategijaid, narkodiilereid, panga turvamehi ja ametnikke ning koguni üks linnapea, kes oli samuti pangaröövi finantseerinud. Tänini pole teada, kuhu või kelle kätte sattus suurem osa röövitud rahast. 21. sajandi suurima pangaröövi müsteerium on jäänud lahendamata. Igal juhul oli see kriminalistika ajaloo geniaalseim pangarööv!

Carandiru vangla

Kurikuulsa Carandiru vangla valvetorn.

Carandiru on rahvapärane nimetus Sao Paulo põhjaosas asunud kinnipidamisasutusele, mille ametlik nimi kõlas nii: Casa de Detencao de Sao Paulo. Carandirut kasutati aastatel 1920–2002, ja oli aegu, mil see „majutas“ üle 8000 vangi, olles seega Lõuna-Ameerika suurimaks vanglaks. Carandiru oli kuulus seal valitseva vägivalla, bandede omavahelise kisklemise, narkootikumide, korruptsiooni, eelkõige aga valvurite erakordse julmuse poolest. Kõige traagilisem vahejuhtum leidis aset 2. oktoobril 1992, kui vangide ülestõusu ajal lasti maha 102 vangi ning 9 suri torkehaavadesse, kuna neile ei antud esmaabi. Tulistati ka neid, kes olid juba alla andnud. Selle veretöö korraldaja, sõjaväepolitsei ooberst Ubiratan Guimaraes mõisteti 2001. aasta juunis esimese astme kohtus 102 inimese tapmise eest 632 aastaks vangi, kuid teise astme kohus mõistis ta 16. veebruaril 2006 õigeks. Sellega polnud õiglus veel jalule seatud. 9. septembril 2006 tappis tundmatu mees Guimaraese tema korteris püstolilasuga kõhtu. 2002. aasta septembris kurikuulus Carandiru vangla suleti.

Alates 1956. aastast olevat Carandiru vanglas tapetud ühtekokku 1300 vangi. 1992. aastal toimus järjekordne verine mäss, mille käigus sai surma 111 vangi. Järgmisel aastal asutati Taubaté vanglas kurikuulus bandede organisatsioon PCC, mida võib mõnes mõttes pidada (nii irooniliselt kui see ka ei kõla) isegi kriminaalide ametiühinguks.

PCC ei ole loodud siiski mitte (endiste) vangide inimõiguste kaitseks, vaid eelkõige poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. 2006. aastal hinnati PCC liikmete arvuks 100 000. Organisatsioon ei kohku millegi ees tagasi, et oma mõjuvõimu näidata. Rünnatakse pankasid, kohtuhooneid ja isegi ühiskondlikke transpordivahendeid. Rahvusvahelist tähelepanu äratasid PCC korraldatud aktsioonid Sao Paulos 2006. aasta augustis, mil nelja päeva jooksul pandi toime umbes 100 rünnakut bensiinijaamade, avalike hoonete, julgeolekuametite ja isegi linna raekoja vastu.

© Peter Hagen