Kui Saksamaal maksis liiter piima 340 miljardit marka

7 minutit lugemist

1923. aasta sügisel saavutas hüperinflatsioon Saksamaal oma haripunkti. Võimetuna pidid inimesed vaatama, kuidas raha nende sõrmede vahel väärtusetuks muutus. Kui 1914. aastal võis sakslane osta 1 marga eest tosin kanamuna, siis 1923. aasta suvel maksis üks muna 5000 marka, sama aasta novembris aga 80 miljardit marka. Hinnad saavutasid 1923. aasta novembris lausa astronoomilise taseme. Üks tuletikk 900 miljonit marka, kilogramm leiba 680 miljardit marka (sama aasta oktoobris „ainult” 580 miljardit marka), kilo loomaliha 2,6 biljonit, liiter piima 340 miljardit ja meesteülikond 90 biljonit marka. Kuidas võis selline hullumeelne olukord tekkida?

Selle ajaloos enneolematu hüperinflatsiooni peapõhjuseks oli Saksamaa riigivõla järsk kasv. Tööstuse ümberkorraldamine sõjaaja vajadustelt rahuaja oludele paiskas majanduselu täiesti segamini. Liitlaste nõutud tohutud reparatsioonid käisid Saksamaale üle jõu ning igasugune lootus nendega toime tulla kadus, kui prantslased ja belglased okupeerisid 1923. aasta jaanuaris Ruhri ettekäändel, et Saksamaa ei maksa reparatsioone korrektselt. Töötuid oli tollal küll suhteliselt vähe, kuid deviisid muutusid varsti väga kalliks. Hinnad, mis olid sõja lõpust saadik pidevalt tõusnud, hakkasid järsult kasvama. Maksudest ei piisanud, et selles kaoses ots otsaga kokku tulla. Hinnakarussell hakkas pöörase hooga keerlema.

1923. aastal valitses Saksamaal majanduslik kaos. Plakatile on kirjutatud: „Seoses kivisöe puudumisega palutakse patsiente vastuvõtutoa kütmiseks igal visiidil üks brikett kaasa võtta. Dr. Wagner.”

Ettevõtjad maksid töölistele palka iga päev, et nad jõuaksid endale midagi osta, sest juba järgmisel päeval oli raha väärtus tunduvalt langenud. Üha kiiremini hakkasid töötama rahatrükkimismasinad. Kuid ka sellest ei piisanud. Riigipank laskis käibele üha suurema nominaalväärtusega kupüüre. 1922. aasta algul ilmus 10 000-margane, 1923. aasta veebruaris aga esimene miljoniline rahatäht, sama aasta septembri alguses lasti käibele miljardiline paberraha, mille väärtus vastas umbes 200 kuldmargale – seitse nädalat hiljem oli selle kupüüri väärtus ainult 35 penni! Kõige suurem rahatäht oli väärtusega 100 biljonit marka – 1 ja 14 nulli! Sellest summast piisas, et osta näiteks 1200 kanamuna.

Kuna inflatsioon oli kiirem kui uute rahatähtede trükkimine, nappis pidevalt maksevahendeid. Enam kui 30 paberivabrikut spetsialiseerusid ainult rahapaberi valmistamisele. 132 eratrükikoda pidid Riigipangale appi tulema, et lasta välja tohututes kogustes kiiresti väärtust kaotavat paberraha.

1923. aasta sügisel töötas 1700 trükipressi kolmes vahetuses, kuid raha ikkagi ei jätkunud. Et olukorda kuidagi leevendada, hakkasid linnad, maakonnad, ettevõtted, pangad, tööstus- ja kaubanduskojad hädaraha välja andma.

Kuigi 17. juulil 1922 oli antud välja seadus, mis keelas igasuguse hädaraha valmistamise, jäi see seadus paberile, sest hädaraha trükkimine käis täie hooga edasi. Riigipank oli kaotanud olukorra üle igasuguse kontrolli.

Aastatel 1916–22 valmistasid 4000 institutsiooni umbes 30 000 liiki paber-hädaraha. Rahavajadus aga kasvas järsult. 1922. aasta detsembri lõpuks oli käibel 32,9 miljardit marka! 1923. aastal trükiti 10 miljardit paberraha nominaalväärtusega 3877 triljonit marka! Värvika pildi tollest ajast annab juhtum tuhandemargasega. 15. detsembril 1922 trükitud rahatäht muutus nii kiiresti väärtusetuks, et ringlusesse jõudis ta diagonaalse ületrükiga „üks miljard marka”. Veelgi kiiremini langes aga Saksa marga väärtus teiste valuutade suhtes.

1923. aasta juunis vastas ühele dollarile 100 000, juulis 200 000 ja augustis 5 miljonit marka. 23. oktoobril, marga lõpliku kokkuvarisemise päeval, võis ühe dollari vastu saada pangas 40 ja mustal turul 60 miljardit marka. Berliini oskustöölise päevapalk oli 3 biljonit marka.

Paberraha nominaalväärtusega 200 miljardit marka.

Välismaiste spekulantide ja ülesostjate jaoks oli aeg ülimalt soodne. Võileivahinna eest osteti Saksamaal kokku aktsiaid, kinnisvara, kaupu ja tooteid. Saksamaal valitses kirjeldamatu kaos, enneolematu viletsus ja nälg. Inflatsioonist tingitud majanduslikud raskused jaotusid ebaühtlaselt, mis põhjustas palju paksu verd. Marga kukkumine tabas valusalt pensionäre ja keskklassi, kellele maksti väärtuseta markadega. Jõuka mehe elukindlustussumma sulas inflatsioonis nii kiiresti, et ta võis selle eest veel vaid pool pätsi leiba osta. Nelja lapsega politseiametniku lese kolme kuu pensionist piisas kolme toosi tuletikkude ostmiseks. Pensionärid, õpetajad ja arstid olid eriti raskes olukorras ning nad pidid oma isiklikke asju toiduainete vastu vahetama. Inimesed andsid ära oma riided, mööbli, ehted ja väärtasjad. Kellel enam midagi anda polnud, pidi nälgima.

Vabrikandid seevastu teenisid inflatsiooni pealt, samuti talupojad, kelle toodangut hädasti vajati. Nad müüsid põllumajandustooteid soolase hinnaga ning ostsid vaesunud inimestelt odavalt kokku väärtesemeid.

Kõige paremas olukorras olid need, kes pääsesid valuutale ligi. Müncheni hotelliportjeed, kes said jootraha välisvaluutas, võisid endale lubada kohta ooperiteatri loožis. Keegi naiskokk sai kingituseks ühe dollari. See oli tollal selline varandus, et ta pidi palkama advokaadi, kes nõustas selle tohutu summa kasutamist. Majanduslik olukord oli nii absurdne, et sedalaadi lood olid üpris sagedased. Mees, kellel oli taskus 5000 marka, läks kohvikusse, et tassikese kohvi juua. Kui ta tunni aja pärast lahkuda tahtis, oli tassitäie hind tõusnud juba 8000 margale.

Populaarseim anekdoot oli lugu kahest naisest, kes tassisid rahaga täidetud pesukorvi. Nad panid korvi hetkeks maha, et puhata. Kui nad taas ümber pöördusid, nägid nad, et raha oli alles, korv aga läinud.

Lapsed rahapakkidega mängimas.

Just need rasked 1920-ndate algusaastad andsid hiljem natsidele trumbid kätte. 9. novembril 1923 tegi Hitler Münchenis esimese ebaõnnestunud mässukatse. 1930-ndate aastate majanduskriisi aegu olid inimesed valmis ühinema „pruuni liikumisega”, kuna neil oli hästi meeles läbielatud inflatsiooniõudus. Pealegi on rahvale alati hästi peale läinud äärmuslike liikumiste forte fortissimo.

Kuigi inflatsiooni ohjeldamiseks tehti konkreetseid plaane juba 1923. aasta suvel, kulus tõelise rahareformini veel mitu kuud.

13. novembril 1923 andis kantsler Gustav Stresemann välja seaduse üleminekumarga nn. Rentenmark‘i käibelelaskmiseks. 15. novembril lasti esimesed uued rahatähed käibele. Vana mark jäi esialgu veel kasutusele. 20. novembril kehtestati rentenmarga vahetuskursiks üks biljon vana marka ja USA dollari kursiks 4,2 biljonit marka. Tõsi, novembri viimasel nädalal maksti mustal turul dollari eest kuni 12 biljonit marka.

Inflatsioon hakkas aeglustuma. See saavutati tänu õige mitmele drastilisele abinõule. Riigi majandusliku kokkuvarisemise vältimiseks kasutati meetodit, mida John Law soovitas juba 200 aastat tagasi. Kuna rentenmargal puudus kullakate, kuulutas Saksa Rentenbank maavaldused, loodusrikkused, tööstusettevõtted ja maavarad 3,2 miljardi rentenmarga väärtuses uue raha tagatiseks. Rentenbank tohtis välja anda ainult 2,4 miljardit rentenmarka kupüürides.

Ühe kanamuna hind 1923. aasta paiku.

1924. aastal taastus Saksa marga stabiilsus, kuid vaesunud keskklass oli kaotanud usu Weimari demokraatlikku valitsusse. Galopeeriva inflatsiooni ohjeldamine ei saanud võimalikuks ainult tänu kantsler Stresemanni ponnistustele, talle oli nõu ja jõuga abiks ka Saksa Riigipanga president finantsžonglöör Hjalmar Schacht, kelle karjäär lõppes Nürnbergi protsessil, kus ta aga õigeks mõisteti.

Esimese maailmasõja järgne hüperinflatsioon vapustas Saksamaa majandust alusteni. Toimus varade totaalne ümberjaotamine. Kaost rahanduses kasutasid ära osavad spekulandid. Kes veel mõni kuu tagasi oli tundmatu tegelane, võis osavalt asju ajades õige pea jalad alla saada. Saksa majanduse „õitseng” ei kestnud aga kaua.

25. oktoobril (kuulus Must reede) 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi tagajärjed Saksamaal olid kohutavad. Mõne aastaga langes tootmine peaaegu poole võrra, pea iga teine tööline kaotas töö.

Pärast pangakriisi 1931. aastal hakkas natside partei populaarsus järsult kasvama (1928. aasta valimistel said natsid kõigest 2,6 protsenti häältest!). Kui 1930. aastal said natsid riigipäeva valimistel 6 406 400 häält, siis 31. juulil 1932 toimunud valimistel juba 13 745 781 häält!
Võiks öelda nii: Hitler tuli võimule majanduskriisi harjal. On selge, et kui majanduslik olukord poleks nii vilets olnud, poleks keegi riskinud Hitlerit võimule upitada. Hitleril õnnestus aga mõne aasta jooksul tööpuudust järsult vähendada ja seda eelkõige tänu sõjatööstuse forsseerimisele…
Pärast Teist maailmasõda tuli sakslastel üle elada teine inflatsioon sel sajandil, kuid too ei osutunud enam nii katastroofiliseks kui eelmine.
1923. aasta hüperinflatsiooni kordumine on aga tänapäeval Saksamaal välistatud juba sel põhjusel, et Saksa Liidupank ei tohi riigile krediiti anda. Mis puutub aga üldse paberraha ajalukku, siis on see ainult üks suur majanduslike vapustuste jada.

* * *

NB! 30 miljardit dollarit kaotati USA aktsiaturul 1929. aasta oktoobris üheainsa nädalaga. See oli rohkem kui USA oli kulutanud Esimeses maailmasõjas.

©Peter Hagen

0

Your Cart