Maja, kus võimutses kurjus

3 minutit lugemist

Roim pani alguse võikale needusele

Igas maailmanurgas leidub kohti, mis millegi poolest erilist tähelepanu ei ärata, kus aga korduvalt juhtub õnnetusi ja kuritegusid, esineb seletamatuid nähtusi. Ajast-aega nimetatakse neid neetud paikadeks. Tihti on need vanad ehitised, kus aastate eest on traagilised sündmused aset leidnud. Ja kuhu seoses sellega on nagu igaveseks asunud kurjuse hingus, mis end aegajalt ilmutab. Halva auraga ruumid ei pea aga tingimata asuma iidvanades ehitistes. Pealiskaudne küsitlus tallinnlaste hulgas paljastas, et isegi näiteks Mustamäe paneelmajades on üllatavalt palju kortereid kus kummitab.

1870. aastatel tuli Charles Wright Congileux Texasest Pittsburghi koos oma mehhiklannast noore naise ja indiaani päritolu teenijannaga ning ehitas endale maja.

1871. aastal, kui nooruke teenijanna kord perenaise kutse peale kohale ei ilmunud, läks too teda ise otsima. Ukse tagant kuulis ta tütarlapse ja oma mehe iseloomulikke häälitsusi, tormas kööki, et sealt nuga haarata ja truudusetuse eest kätte maksta. Mõlemad patused surid kümnetesse noahaavadesse.

Paar päeva pärast tragöödiat leiti madame Coneileux elutoa suure akna all kiiktoolis, süles komps, mis te kk i mähitud beebit meenutas – see oli tapetud teenijanna pea. Naine viidi hullumajja ja maja jäi tühjaks. 1892. aastal taheti see ümber ehitada tööliste barakiks, aga loobuti. Käisid kuuldused, et majast kostab öösiti nuttu ja oigeid.

1900. aastal ostis maja lõpuks ära dr Brunrichter. Aasta hiljem – 12. augustil, tormasid naabrid maja juurde kokku sellest kostnud kohutavate karjete peale. Läbi suletud aknaluukide paistis, kuidas majas midagi sähvatas, katusest hakkas kerkima suitsu. Kohal e kutsutud tuletõrjujad peremeest ei leidnud, aga magamistoas avanes jube pilt: voodipesu oli verest läbi imbunud, sellel lamas äralõigatud peaga noore naise laip. Keldris leiti veel viie naise laibad. Juurdlus jõudis järeldusele, et dr Brunrichter oli oma ohvrite pead maha lõiganud ja neid elus hoida püüdnud. Ta kadus jäljetult. 1920. aastal lõpetas gaasikompanii müstilise maja naabruses gaasimahuti ehitamise. Seda hakkasid teenindama itaallased, kellele majast ühiselamu tehti.

Ühel õhtul ilmutas üks töölistest rahutust, sest tema venda, kelle ülesandeks oli olnud mustad nõud kööki kanda, polnud juba mitu tundi kusagil. Varsti märgati ka tema enese puudumist. Kõik suundusid kööki. See oli tühi, keldrisse viiv uks paokil. Süüdatud laterna valgel nähti üht vendadest juhtmetes rippumas, teist põrandal, trepi all. Politseinikud järeldasid, et üks neist komistas juhtmesse ja murdis keldritrepist kukkudes kaelaluu; teine, kes teda otsima tuli, tormas ehmunult alla, talle jäi kaela juhe, mille ta kiirustades kogemata ise hukutavaks silmuseks tõmbas.

Sellega maja õudused aga veel ei lõppenud. 1927. aasta septembris pidas New Yorgi politsei kinni purjus vanamehe, kes end Adolf Brunrichteriks nimetas. Talle esitati süüdistus reas kuritegudes, kaasa arvatud Pittsburghi Rich-avenüül. Mees võttis kõik omaks. Ajakirjandus edastas tema üksikasjaliku jutustuse orgiatest, piinamistest ja mõrvadest, mis majas toimunud. Aga kuu aega hiljem lasti ta vabaks, sest tekkis tõsiseid kahtlusi tema identsuses dr Brunrichteriga. Vanamees läks ja kadus, jättes kongi seinale verega kritseldatud mõistatusliku fraasi: Hoidu Saatana sepitsuste eest!

Kaks nädalat hiljem toimus Pittsburghi gaasihoidlas tohutu plahvatus. 20 inimest hukkus, üle 600 sai vigastada, ümbruskonna majad langesid rusudeks. Neetud maja kohale tekkis sügav auk, majast enesest ei jäänud jälgegi. Nagu oleks ära haihtunud.

0

Your Cart