Islami umbsõlmed

18 minutit lugemist

Islam – ühe amoraalse beduiini absurdne teoloogia on kui mädanenud laip, mis mürgitab meie elu.

                                                          Mustafa Kemal Atatürk

Kes oli kuulus prohvet Muhamed?

Tema ajaloolisuses ei kahelda, ainult sünniaeg pole täpselt teada – see oli kas aastal 570 pärast Kristust või mõned aastad hiljem. Tuli ilmale ta Araabia poolsaarel tähtsas kaubalinnas Mekas (Makkah), kus juba enne teda paiknes püha; peetud, taevast sadanud must Kaaba kivi. Muhamed oli pärli vaesest kaupmeheperekonnast, kuid varakult vanemad kaotanud, pidi ta eluteed alustama karjuse ja kaameliajajana Alles abiellumine endast tublisti vanema, 40-aastase ärimehe lese Hadidžaga viis ta kaupmeheseisusse tagasi.

Vastandina Jeesus Kristusele polnud Muhamed ibn Abd Allah (Allahi poeg) askeet. Ta lubas endale rohkesti naisi ning sai ka lapsi, kuid suurt dünastiat ei tekkinud – ainult tütar Fatimal oli järeltulijaid. Arvatakse, et Muhamed ei osanud kirjutada, lugenudki ta vähevõitu. Ta kannatas mingi langetõvesarnase haiguse käes, mis tekitas hallutsinatsioone. Hüsteerilises meeleolus näinud ta korduvalt ingleid, kes andnud talle edasi Allahi käske ja tekste. Muhamedist sai jutlustaja, kes hakkas looma uut religiooni, mis tugines ühelt poolt araablaste varasematele uskumustele, teiselt poolt judaismile ja kristlusele. Algul kavatsenudki Muhamed kujundada ainult uue kristliku usulahu, kuid järk-järgult tekkisid tal suuremad ambitsioonid. Ta hakkas heebrealasi ja kristlasi süüdistama mitme jumala kummardamises, tõlgendades vääralt õpetust kolmainsusest. Muhamed kuulutas Allahi ainsaks jumalaks ning enda tema prohvetiks, ühelt poolt lihtsustades, teiselt poolt konkretiseerides ja maisemaks muutes mõningaid ristiusu teese.

Ristiusu õpetus hauatagusest elust ja üpris abstraktne paradiis võtsid Muhamedi jutlustes hoopis detailsema ja värvikama kuju. Sensuaalse karakterina, mitme naise pidajana asustas Muhamed usklikele tõotatud paradiisi lahkete mustasilmaliste neitsite huuri’dega, kelle ülesandeks oli õigeksmõistetuile pakkuda naudinguid. Peale selle pidid paradiisis voolama piima-, mee- ja veinijõed (hiljem pandi küll alkohoolsed joogid muhameedlastele keelu alla). Kui seni araablastest karjused ja kaupmehed olid unistanud ainult maistest rõõmudest, siis Muhamed hakkas neid ahvatlema hauataguse õndsusega.

Hulk aastaid polnud Muhamedi õpetusel menu, tema kodulinlased võtsid koguni avalikult vaenuliku hoiaku ning panid ta suguvõsa vande alla. Muhamed otsis toetajaid mujalt ning leidis neid põhjapoolsest kaubalinnast Jatribist, mis tuntuks saanud Mediina nime all. Muhamed muutiski oma tegevuse keskuseks Medina, kuhu aastal 622 koondas oma poolehoidjad ning viis üle oma peakorteri. Põgenemist Medinasse hakati nimetama hedžra’ks ning aasta 622 kuulutati hiljem muhameedliku ajaarvamise nullpunktiks.

Arvatakse, et just Muhamedi ajast pärineb üle maailma levinud vanasõna, et ükski prohvet pole kuulus kodumaal. Kuid Muhamed unistas endiselt usutalituste pidamisest Meka esindustemplis Kaaba kivi juures. Ja selles solvatud uhkuses kaldus Muhamed vääritule teele ning andis rohkesti põhjust kritiseerimiseks.

Ta hakkas kättemaksuks röövima mekalaste kaubakaravane, pidas raitu lahingut sünnilinna vastu ning hilisematele veresaunadele teetähiseid püstitades hävitas Beni Qureiza juudihõimu. Kuid jõud on alati olnud mõjurikas argument nii religioossetes kui ka poliitilistes võitlustes. Ka Qureiza veresaun ei kukutanud Muhamedi autoriteeti. Kui ta 700 mehega ei suutnud Mekas maksma panna oma voli, kogus ta 10 000 meest ning siis juba Meka alistus talle – Muhamedist sai Kaaba preester. Kuid jõuga, mitte sõnaga alistatud Meka tundus Muhamedile ikkagi vaenulikuna ning oma elupäevad lõpetas ta aastal 632 Medinas oma lemmiknaise Aisa majas, mille asemele püstitati hiljem uhkete sammaskäikudega mošee.

Muhameedliku riigi rajamine jäi aga prohvetil pooleli, ent seda jätkasid edukalt tema teovõimsad järelkäijad. Võimu hakkasid keskendama Mekast põgenenud ja uusaadliks muutunud muhadžruna’d ning nende abistajad ansari’d.Jumalariigist ei piisanud, vajati karmikäelist maapealset valitsejat: kaliifiks – jumala saadiku asemikuks – sai Muhamedi äi Abu Bekr, kes surus maha naaberhõimude vastuhaku, alistas Araabia poolsaare ning alustas sõjategevust koguni Pärsia ja Bütsantsi riigi vastu. Abu Bekrilt päris muhameedliku riigi a. 634 kaliif Omar, kes pidas vajalikuks arendada ususallimatust ning määras Araabia poolsaarelt väljaajamisele kõik need isikud, kes ei võta vastu islami usku.

Võiksime resümeerida: 7. sajandil päevakorda kerkinud araabia hõimude ühendamine vajas liitvat ideoloogiat ning vastavalt sellele vajadusele sündis Aasia ja Aafrika piirialal kristluse kõrvale uus religioon – islam, et areneda järgmiste sajandite jooksul üheks maailma tooniandvaks usundiks.

Koraanist sai islami pühakiri, mille nimetus on tulnud araabiakeelsest sõnast al-kuran (lugemine, retsiteerimine, ka ilmutus). Muhameedlased väidavad, et koraani tekst pärinevat jumal Allahailt endalt, kes inglite vahendusel andnud selle teada oma prohvetile Muhamedile. Muhamed on neid käsusõnu ja retoorilisi laule esitanud oma jutlustes nii Meka kui ka Medina perioodil ning dikteerinud kirjutajatele. Võib arvata, et peale Muhamedi eksisteeris teisigi autoreid – koraan nagu piibelgi tundub kollektiivse teosena. Mitmele autorile osutab koraanis leiduvate õpetuste ja eeskirjade sagedane kordamine ja varieerimine. Osalt võib see tulla küll sellest, et Muhamed ise ei kirjutanud oma jutlusi üles ega korraldanud neid raamatuks, vaid algul olid need käibel paljude üksikute käsikirjadena. Alles kaliif Othman (valitses aastatel 644–656) määras kindlaks koraani kanoonilised tekstid ning laskis ülejäänud käsikirjad hävitada.

Kuid Othman polnud kirjamees ega õpetlane, suuremat vaeva ta selle kogumiku kokkuseadmisel ei näinud; õigupoolest korrastasid koraani tema käsul teised – kroonuliku pealiskaudsusega. Ja nii ongi koraan jäänud üpris kaootiliseks ja halvasti kokkupandud religioossete eeskirjade ja laulude koguks, mis on järjestatud formalistlikul viisil. Peale lühikese esimese, sissejuhatava suura (peatüki, laulu) on järgmised järjestatud pikkuse järgi: kõige ulatuslikum on minikoraaniks nimetatud 286 salmist koosnev 2. suura, koraani viimane, 114. suura pakub aga ainult kuus värssi. Hiljem on küll koraani uurijad ja kommenteerijad koostanud registreid, eraldanud vanemaid (Meka) ja uuemaid (Medina) suurasid ning lahterdanud neid muudegi tunnuste järgi. Kõige vanemaks peetakse 96. suura algust, kus Muhamedil kästakse kuulutada Allahi tahet.

Allahi nimi esineb pealetükkivalt sageli, kogu aeg varustatud mitmesuguste ülistavate epiteetidega. Kui koraani pidada Allahi dikteerituks, siis jääb küll sellest jumalast eemalepeletav mulje: see näib olevat äärmiselt egotsentristlik, edev ja auahne isik. Kui aga koraani autoriks arvata Muhamedi, siis saaks mõndagi vabandada selle kaupmehepoja harimatusega, aga ka vajadusega kirjatundmatutele karjakasvatajatele uue usu kõige tähtsamaid eeskirju rohkelt korrates pähe taguda. Koraan ongi ilmselt määratud harimatu kuulajas- ja hiljem lugejaskonna jaoks – tema peamiseks propagandistlikuks meetodiks on korrutamine. Lahkuminevalt piiblist, eriti Vana Testamendi tüsedast eepilisest stiilist, ei oska koraan jutustada, ei konfliktseid sündmusi dramaatiliselt esitada. Koraani kõlblusõpetus on esitatud käsklevate paragrahvidena. Samalaadselt, ilma detailideta, tutvustatakse ka ajaloolisi ja müütilisi süžeesid. Siin on koraan tuginenud Vanale Testamendile, juba 2. suuras tullakse välja Aadamaga, tihti meenutatakse ka Moosest, Aabramit, Iisakut ning veel mõnda muudki piibli tegelast, ei minda mööda ka neitsi Maarjast ja Jeesusest, keda samuti arvatakse Muhamedi eelkäijateks ja teerajajateks.

Nii on Herbert Wellsil põhjust irooniliselt nentida: „Kirjandusliku või filosoofilise ürikuna koraan kahtlemata ei vääri talle omistatud jumalikku päritolu.“ Religiooniajaloolane V. Barthoid on Muhamedi teosele ka koodeksina andnud halva hinnangu: „Koraan kaelakohtuliku seadustikuna oli äärmiselt puudulik.“ Ometi näib koraani juriidiliste ja eetiliste normide kogu olevat selle raamatu tooniandev osa. Ülejäänu koosneb pool-proosalisest või värsilisest luulest, millel võiks mõju olla elavas ettekandes. Usklike manitsemiseks pakub koraani retooriline, nüüd juba ka arhailine stiil vaimulikele deklamatoorseid võimalusi.

Stiili näitena olgu siin esitatud koraani 1, suura:

Allah’, halastaja, armuliku nimel. Kiitus olgu Allah’le, maailmade isandale, Halastajale, armulikule, Viimsepäeva vürstile! Sind me palume, Sind me appi hüüame. Juhata meid õigele teele. Nende teele, kellele Sina oled armulik, Mitte nende, keda kohtab Su viha, ega mitte nende, kes rändavad eksiradadel.

Kui võrrelda muhameedlaste esisuurat kristlaste meieisa-palvega, siis torkab silma esimese üldsõnalisus – puudub „issameie“ oluline eetiline õpetuslause „anna andeks meie võlad, kui me anname andeks oma võlglastele“.

See pinnalisus on tunnuslik kogu koraani tekstile, mis pakub vähe edasimõtlemiseks. Siiski, päriselt mööda filosoofilistest probleemidest koraan ei pääse. Üks kõige vaidlusalusemaid, muhameedlasi sektideks lahutanud küsimus on probleem inimese vabast tahtest. Koraan rõhutab üpris tihti Allahi kõikvõimsust, näiteks:

Allahile kuulub kõik, mis on taevas ja maa peal. Ta andestab, kellele tahab, ja karistab, keda tahab. Allah on andestav ja armuline!

(3. suura, 124. (129.) salm.)

Niisiis on Allah kõikvõimas ja kõiketeadev, ta teab, mis on olnud minevikus ja mis tuleb tulevikus, kõik maailmas sünnib tema tahtmist mööda. Ja ometi võib inimene mitte täita Allahi käskusid, pattu teha ning selle eest langeda Allahi karistuse alla. Allahi õiglust rõhutab koraan eriti, kuid säärane karistamine tunduks õiglane ainult juhul, kui inimesel oleks vaba tahe, kui ta võib omatahtsi teha tegusid ja kanda nende eest vastutust. Üleskutsed patukahetsemisele ja meeleparandusele eeldavadki inimese vaba tahet. Kuid eriti hilisemates, Mediina perioodi suurades on Muhamed rõhutanud, et inimesele on kõik ette määratud – mingu sõjamehed kartmatult lahingusse, sest neid hoiab Allah, kellel on saatuseraamatus inimese surmahetk ette määratud. Ja niisiis propageerib islam õigupoolest fatalismi.

Vaba tahte ja ettemääratuse dilemma esineb küll ka piiblis, kuid kristlaste hulgas on ajapikku siiski maksvusele pääsenud inimese vaba tahte idee. Pühakuks ülendatud kirikuisa Augustinus 5. sajandil viis küll mõneks ajaks võidule ettemääratuse printsiibi, kuid juba 7. sajandil Damaskuse Johannes suutis asetada ettemääratuse vastu teesi vabast tahtest.

Ka muhameedlaste hulgas on märgatud seda koraani vastuolu ning kadariitide sekt püüdis domineerima nihutada õpetust inimese vabast tahtest. Kuid kadariidid jäid vähearvulisteks ega pääsenud mõjule, võitsid suured konservatiivsed usulahud, kes nõudsid tähttähelist kinnipidamist koraani tekstist.

Islam rõhutab ainujumala printsiipi, vastandades end mitme jumala ja jumalakujude kummardajatele. Teiste uskude vastu on muhameedlased üldse väga sallimatud. Kui apostel Paulus lubas kristlaste abielusid mittekristlastega, siis Muhamed keelab need selge sõnaga:

„Ärge abielluge mitme jumala kummardajatega seni, kuni nad on uskmatud; isegi usklik orjatar on parem mitme jumala austajast naisest, ehkki see võib teid vaimustusse viia. Ärge andke oma tütreid mehele mitme jumala kummardajatele, seni kuni nad on uskmatud; ka usklik ori on parem mitme jumala austajast, ehkki see võib teid vaimustusse viia.“ (2. suura, 220. (221.) salm.)

Islam sütitab oma pooldajais ägedust ja fanatismi, külvab sallimatust, nõuab kuulekust. Ta ei valgusta mõistust, ei ava teid välja, vaid pöördub enesesse. Usklikele esitatud nõuetes on palju formaalset ja just seda kommete poolt seatakse esiplaanile. Nii peaks usklik paradiisi ära teenima nelja käitumistavaga: 1) on vaja järjekindlalt palvetada (viis korda päevas, nägu pööratud Meka poole); 2) paastuda (kuukalendri järgi rändaval ramadaanikuul); 3) anda vaestele armuandi ja 4) käia palverännakul. Peamiseks palverännaku kohaks on Meka oma Kaaba templiga, ent väga pühadeks loetakse ka mošeesid Medinas ja Jeruusalemmas.

Eurooplasi on muidugi irriteerinud muhameedlaste mitmenaisepidamise õigus (tavalisele surelikule kuni 4 naist, Muhamedile ja sultanitele piiramatul arvul), kuid õigupoolest pole see põhiline printsiip islamis ning on arenenumates islamimaades, sealhulgas ka Türgis, hakanud hääbuma, õpetus hauatagusest elust, võimalusest sattuda nii paradiisi kui ka põrgusse on lähedane kristluse vastavale käsitusele.

Kuid üldiselt seisab islam lähemal judaismile kui kristlusele, Vana Testamendi kuri Jahve on Allahi sugulane, mitte aga andestav Kristus. Muhamedi õpetus rõhutab õiglust, Jeesuse õpetus halastust ja andestust.

Koraan nii oma kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt jääb kaugele maha piiblist, tema mahtu on arvatud võrdseks kahe kolmandikuga Uuest Testamendist (venekeelses tõlkes ilma kommentaarideta 485 lehekülge), koosnedes 114 suurast, mis sisaldavad üle 6000 värsi (usklike poolt esitatud maagiline arv 6666 osutub siiski ülepakutuks).

Koraani olevat Allah ilmutanud klassikalises araabia keeles ja selle jumalikku vormi ei tohtivat muuta – seega on koraani tõlkimine keelu all. Kuid muu-usulised pole kartnud Allahi kättemaksu ning on koraani tõlkinud prantsuse, saksa, vene ja muudesse keeltesse. Vene keelde tõlgiti koraan juba ammugi, praeguseks eksisteerib seitse tõlget, neist viimane I. J. Kratškovski elutööna ilmus aastal 1963 NSVL Teaduste Akadeemia Aasia Rahvaste Instituudi toimetatuna – tõlget on kontrollitud mitme araabiakeelse väljaande järgi, viimastest peetakse kõige autoriteetsemaks 1928. aasta Kairo editsiooni.

Kuidas sai islamist (araabia verb aslama tähendab: täielikult anduma) laia regiooniga religioon?

Küllap Araabia poolsaare kirjaoskamatutele kõrbekarjustele ja karavanikaupmeestele sobis lihtsakoeline ja kurja käsuga jumal, neil polnud eeldusi filosoofilisema maailmamõtte arendamiseks. Siia polnud ulatunud kreeka keerukas jumalate hierarhia ega mitmekihiline hellenistlik kultuur, ka egiptuse religiooni mõju oli olnud ajutine ja osaline. Küll oli siia küündinud teine karjakasvatajate hõimude usund – judaism – ning mingil määral selle pärijana ka kristlus. Vististi osutusid needki kõrbeelanikele liiga keeruliseks – oli ju judaism arenenud ikkagi Vahemere rannamaal, kuhu ulatusid teiste rahvaste teadmised ja kujutlused.

Kui kristlusel kulus paar sajandit, enne kui toimus ühinemine maise võimuga, siis Muhamed oli kohe alustanud Araabias oma islamiriigi loomisega. See jätkus edukalt tema võimupärijate poolt – Araabias oli riiklik vaakum, kakaugemad suurvõimud olid nõrgenenud: Lääne-Rooma riik hiljuti langenud, Ida-Rooma riik sisse võtnud kaitsepositsiooni pärast seda, kui ta Ninive lahingus aastal 627 oli tagasi löönud Pärsia pealetungi. Ja kümme aastat hiljem (ainult viis aastat pärast Muhamedi surma) suutis araablaste armee ka ise Kadessa juures hävitavalt lüüa pärslasi ning tungida kaugele kirdesse, Niisamuti edukad olid muhameedlikud araablased Põhja-Aafrika alistamisel ning islamiriigist sai kiiresti impeerium.

Esialgu ähvardasid küll muhameedlikku ühiskonda sisetülid ja dünastiate vaheline rivaliteet, pealegi puudusid kõrbekarjustel riiklikud kogemused. Teine kaliif Omar tapeti aastal 644 pärslaste poolt ning uueks valitsejaks sai Muhamedile vaenuliku Omaijaadide suguharu esindaja Othman. Mõned ajaloolased on pidanud seda paganluse reaktsiooniks islami vastu. Kuid see opositsioon oli kas nõrk või ebateadlik, sest Othmangi tugevdas islamiriiki (koraani tekstide kanoniseerimine, kohtupidamise reformimine). Othmani tapmise järel läks võim Muhamedi väimehele Alile, kelle lühike viieaastane valitsusaeg tekitas hoopis ohtlikuma lõhe islamis. Ali kui Muhamedi kõige lähem sugulane tunnistati seaduslikuks järglaseks ning sellega püüti üldse võidule viia päritavat, monarhistlikku võimuprintsiipi. Othman ja tema pooldajad esindasid suguharude vana ülikkonda ning pooldasid kaliifi valitavust. Ali oli uute, muhameedlike tõusikute esindaja. Hoolimata koraani keelavast sõnast toimus noore islami religiooni lõhenemine.

Kõige suuremateks usulahkudeks kujunesid sunniidid ja ššiiidid. Sunniidi nimetus on tekkinud sõnast surina (käitumine, eeskuju, tava) ning vastavanimeline raamat Muhamedi tegude ja tema loodud pretsedentide kirjeldusega kujunes koraani järel sunniitidele teiseks eeskirjade koguks. Sunniidid toetasid Omaijaadide dünastiat.

Muhamedi lellepoja ja väimehe Ali partei pidas sunnat vähem tähtsaks ning luges võimu seaduslikeks pärijateks ainult Ali järeltulijaid. Ali pooldajaid hakati kutsuma süitideks, nad pidasid tähtsaks imaami institutsiooni. Imaamiks nimetati muhameedliku koguduse eespalvetajat – esimeseks imaamiks arvati Muhamedi ennast. Kaliif Ali positsiooni tugevdamiseks levitati legendi, et Muhamed polegi surnud ega kellelegi imaami ametit üle andnud, vaid elab edasi Mediina lähedal Radva mäel ning ilmub uuesti, kui Allahi määratud tund tuleb; seni tohivad imaami ametit pidada aga ainult Muhamedi sugulane Ali ja tema järeltulijad. Sellest algselt propagandistlikust kuuldusest kasvas välja islami õpetus messiast (mahdi), kes peab „täitma kord maailma õiglusega“.

Šiiidid omakorda on jagunenud paljudeks sektideks (araabia uurija al-Hasan ibn Misa an-Haubahti esitab tabeli koguni 76 šiiitide sektiga!). Lahknemisi on põhjustanud peale võimuvõitluse ja rivaalitsemise tühised erinevused rituaalides või pärimustes. Hoopis vähem on põhimõttelisi, ideelisi erinevusi ning seetõttu kõrvaltvaatajale tunduvad islami usulahud oma krillimistega väiklased ega tekita huvi süveneda sektide tunnustesse.

Osa šiiitidest, eeskätt ismailiitide sekt, on omaks võtnud idamaise, eriti India usundites esineva õpetuse hingede rändamisest. Selle järgi jumal esineb „maailma hingena“, mis tunnetust püüeldes on võimeline ümber asuma ning uuesti kehastuma. Inimhing olevat maailma hinge osa ning püüdlevat osasaamisele „jumalikust tõest“, selleks on tal aga vaja kehastuda paljudes inimestes, enne kui hing võib jõuda paradiisi. Põrgus viibimine tähendavat õigupoolest hinge madalat astet ning saavat olla seetõttu ajutine. Selliste väärteele sattunud, patuste inimeste hinged saavad algul ümber kehastuda loomades, enne kui nad uuesti võivad inimeseks muutuda. Ismailiitide õpetuse järgi kehastub „maailma hing“ kõige täiuslikumalt imaami hingena.

Kuid sellise keerukama suuna järelkäijaid on muhameedlaste hulgas vähe. 90% musulmanidest kuulub sunniitide hulka, peale Iraani moodustavad nad kõigis teistes islamimaades muhameedlaste enamuse. Šiiidid on koondunud peamiselt Iraani, Lõuna-Iraaki ja Jeemenisse.

Muhameedlikku ideoloogiat arendasid ja koraani vastuolusid hakkasid seletama 10. sajandil mošeede juurde tekkinud teoloogilised teaduskonnad, mis kasvasid islami kõrgkoolideks medressee’deks (medersa – õppimiskoht). Kuulsamad medresseed rajati Bagdadis (11. sajandil), Kairos (12. saj.), Marokos (14. saj.) ja Buhaaras (15. saj.), õpetatud teoloogil Abu’l Kasim Samarkandil (surnud 953. aastal) õnnestus mõnel määral lepitada koraani põhilist vastuolu vaba tahte ja ettemääratuse vahel. Ta kuulutas, et õigus pole ei kadariitidel (inimese vaba tahte uskujatel) ega ka džabriitidel (jumaliku ettemääratuse pooldajatel), kuna esimesed peavad Allahi jõuetuks, teised aga õigustavad patustajaid. Samarkandi rõhutas, et usu vastuvõtmine või tagasilükkamine sõltub inimesest; heade tegude puhul jumal aitab inimest, halbade puhul jätab aga jumal inimese maha, asudes passiivsele vaatleja positsioonile.

Omajagu soodustas islami esiletõusu ja levikut keskaja lõpul Euroopas valitsenud ülimalt sõjakas katolitsism, kes oma kurikuulsa inkvisitsiooniga mõneks ajaks ületas sallimatuses muhameedlased. Kuid kristlusel õnnestus 16. sajandil oma dogmaatilistest äärmustest jagu saada ning reformatsiooniga usku uuendada ja kaasaja vajadustele lähendada.

Islami mahajäämine aja nõuetest, tema takistav mõju kultuuri arengule sai selgeks hiljemalt 19. sajandi esimesel poolel. Türgis 1840-ndail aastail alanud tansimat’i ajajärgu reformid ei suutnud aga kaasajastada islamit. Ka noortürklaste liikumisel läks korda piirata ainult sultani absoluutset monarhiat ning mõnevõrra demokratiseerida valitsemissüsteemi, kuid usundit ennast ei õnnestunud uuendada. Panislamistid koguni toetasid muhameedlikku religiooni ning nägid just selles Türgi tugevust. Sellevastu pantürkismi esindajad rõhutasid edasiviiva jõuna rahvuslikke traditsioone, kuid viimaseid oli vähe uuritud: oli õigupoolest selgusetu, mis türgi ideoloogias on natsionaalne, mis aga on araabialik või pärsialik. Kolmas ideoloogiline liikumine seadis eeskujuks Lääne-Euroopat ning see osutuski kõige edukamaks. Lüüasaamine Esimeses maailmasõjas kõigutas tugevasti Türgis islami autoriteeti, ajast ja arust olev sultanaat pidi teed andma vabariigile. Esimene president Kemal (Atatürk) lahutas küll kiriku riigist ning söandas koraanigi lasta trükkida ladina kirjas, kuid isegi tema pidas islamit türklastele vajalikuks. Atatürk tahtis ainult islamit reformida ning mitte lasta mahajäänud religioonil takistada ühiskonna ja riigi moderniseerimist. Islami mõjuvõim Türgis vähenes, aga ta jäi uuendamata. Muidugi on edumeelse intelligentsi esindajad mõistnud islami takistavat rolli idamaade arengus, kuid nende seisukoht pole veel domineeriv. Nii kirjutab Türgi ajakirjanik Yasar Nabi: „Mahajäänud Ida peab omandama Lääne kultuuri, kuid see ei tähenda lahtiütlemist oma rahvuslikest traditsioonidest.“

Kuid Türgi rahvuslik kultuur on tihedalt läbi põimunud islami traditsioonidega. Ei saa muidugi eitada islami kõlblusõpetuse mõnede külgede suuri teeneid Lähis-Ida asukate elus. Muhameedlik alkoholi pruukimise keeld on tulnud palju sajandeid kasuks türklaste ja teiste idamaade rahvaste tervisele ja pärilikkusele.

Veel 21. sajandi alguses pole euroopalik joomahullustus kuigivõrd suutnud türklaste elulaadi tungida. Mitmetes teistes Lähis-Ida maades on islamipositsioonid veel tugevamad ning seal põhjustab ajastust mahajäänud ideoloogia rahvastele suuri kannatusi.

PEALETÜKKIV ISLAM

* Ükski teine religioon Euroopas ei esine nii pretensioonikalt.

* Ükski teine immigratsioon, nagu moslemite oma, ei ole niivõrd tugevalt seotud sotsiaalriigi pakutava tarbimise ja kuritegevusega.

* Ükski teine grupp ei rõhuta nii palju ja avalikult oma erinevust, seda eriti naiste riietusega.

* Üheski teises religioonis ei ole üleminek vägivallale, diktatuurile ja terrorismile nii sujuv.

Vt ka internetis: List of Islamic Terror Attacks (al 2001. aastast)