Häbitunne läbi aegade

3 minutit lugemist

Prantsuse ajaloolane ja kirjanduskriitik Jean Claude Bologne vaatleb oma raamatus „Häbi ajalugu” suhtumist alastusse ja seda, kuidas see sajandite jooksul on muutunud, missugune on olnud eri aegadel ühiskonna suhtumine paljastatud kehasse. Autor leiab, et häbitunne on lõputu võitlus instinkti ja mõistuse, teadvuse ja alateadvuse, isiksuse ja ühiskonna vahel.

Meie aastatuhande alguses käidi saunas ja supeldi veekogudes ilma ainsagi ihukatteta, naised ja mehed segamini. Keegi ei häbenenud kedagi ega tundnud vähimatki piinlikkust sõprade-sugulaste, alamate ega ülemate ees. Ent tasapisi hakkas tekkima siivsusetaju: eri soost inimeste ristimisel hakati kasutama eraldi ristimisvanne ja veekogusid. Ristiusku kõikjal ja kõigile kaela määrivad pühad isad kinnitasid, et ristimine on inimese teine sündimine, ja seejuures peab ta olema ihualasti, nii nagu ta siia ilma tulnud on.

Keskajal juhatati külaline alati pesemisruumi mitte ainult ihu harima, vaid ka teekonnast puhkama. Kui perenaine või peremees külalise tulekul parajasti ise vanniruumi kasutas, siis peeti tema tervitamist seal külalisele suureks auks.

16.–17. sajandil hakkas juba juurduma häbelikkus kui oma soo eripära tunnetamise ilming, alasti suplemise komme säilis veel 19. sajandi alguseni. Sellest ajast pärinevad näiteks Pariisi linnavalitsuse otsused, milles nii meestel kui naistel keelatakse suplemise vaheajal Seine’i kaldal alasti patseerimine. Siis hakati kandma ka erilisi suplemiseks ettenähtud särke, mis aja jooksul supelkostüümideks kujunesid.

16. sajandil muutub meeste ja naiste riietus silmanähtavalt erinevaks. Naisterõivas läheb üha pikemaks, meeste oma lühemaks. Meeste kintspükstel rõhutab pinguldatud klapp suguti piirjooni. Õrnema soo dekoltee muutub maksimaalselt sügavaks, seelikud tõstetakse aga võimalikult kohevile, et näidata pükste- ja sukapaelu. Meeste püksiklapid muutuvad suuremaks, neid hakatakse kaunistama tikandite ja pärlitega ning neisse tehakse koguni taskud, milles kantakse raha, taskurätte ja kingitusi daamidele.

Samal ajal hakkab häbelikkus mängima märkimisväärset rolli arsti ja haige suhetes. 17. sajandil aga juurdub kombelisus eriti naiste seas nii, et lõpeb mõnelegi tuntud aukandjale fataalselt. Kastiilia Isabella suri hirmsates piinades süütusse haavandtõppe ainult seepärast, et keeldus kategooriliselt arstidel end puudutada lasta. Burgundia printsess Maria sai hobuselt kukkudes tõsise vigastuse, ent ei lasknud seda ravida, kuna haav oli nii intiimses piirkonnas, et selle näitamine tohtritele ei tulnud kõne allagi. Vannitoad, saunad ja magamistoad jäid aga endiselt ühiseks. Ühised olid ka voodid kõikide ühiskonnakihtide kodudes. „Tristanis ja Isoldes” kõneldakse sellest, et Tristan, kuningas Marcuse vennapoeg, magas kuninga ning Isolde magamistoas. Sealsamas ööbisid ka paaž ja toapoiss. Võidi magada lausa ühes voodis, kuid sel juhul tingimata riietatult. Kui keegi kellegagi alasti koos magas, siis tähendas see kindlasti armuühendust. Kui midagi taolist tuli aga ilmsiks külalise ja pererahva vahel, peeti seda enneolematuks patuks ja võõrustaja solvamiseks, ükspuha, kas pattu langes siis perenaine või peremees.

Mis puutus kuninglikesse persoonidesse, siis neile olid ette nähtud mitte üksnes privileegid, vaid ka kohustused. Etikett nõudis troonile pühitsemist üksnes särgis, esiklapse sünnitamist õukonna silme all, pulmaöö veetmist hulga sugulaste ja aukandjatest majarahva juuresolekul.

Otsustavat võitlust kehakatete vastu alustasid naised meie sajandi keskpaiku ning on praeguseks väga palju saavutanud. Paljudel plaažidel on juba jõutud sinnasamasse, kus oldi tuhat aastat tagasi, ja arvata võib, et iidsed tavad mitte ainult Seine’i kaldal taas ellu äratatakse.

©MAAJA