2. juuni – rahvusvaheline prostitutsioonipäev

1 minutit lugemist

Mis tähtpäevi kalendris ei leidu: ülestõusmispüha, taevaminemispüha, nüüd siis ka veel rahvusvaheline prostitutsioonipäev. Kuigi suurem osa prostituutidest ja sutenööridest eelistab varju jääda, leidub ka neid, kes üritavad selle eest välja astuda, et avalikkuse tähelepanu lõbunaisteprobleemidele juhtida.

2. juunil tähistati 26. korda rahvusvahelist prostitutsioonipäeva. 2. juunil 1975 hõivasid Lyonis sada lõbunaist St. Nizieri kiriku, et juhtida tähelepanu lõbunaiste armetule olukorrale ja panna alus oma sotsiaalsele liikumisele. Saksamaal on selle liikumise keskuseks Berliin, kus igal aastal 2. juunil toimub lõbunaiste meeleavaldus. Mida siis lõbunaised prostitutsioonipäeval nõuavad? Ei tohi unustada, et prostitutsioon on tähtis majandusharu. Näiteks Saksamaal teenindavad 400 000 prostituuti päevas umbes miljon kundet. Aastakäive on rohkem kui 5 miljardit eurot! Statistika väidab, et iga kolmas saksa mees on vähemalt kord intiimteenuseid kasutanud. Armurõõmude hind on väga varieeruv. Lõbunaised nõuavad riigilt pensioni-, haigekassa-, ja õnnetusjuhtumitekindlustust. Samuti tegutsemisvabadust sutenööridele, intiimteenuste reklaami- ja tööpiirkondade piirangute kaotamist ning nn. roheliste kaartide (välismaalaste tööluba) andmist välismaistele lõbutüdrukutele. Veel on nõutud ametialaste saavutuste tunnustamist, suuliste kokkulepete kehtivust ja töötingimuste parandamist.