Yukio Mishima – Jaapani viimane samurai

Üks kõige loetumaid jaapani kirjanikke Yukio Mishima mõtles välja, lavastas ja mängis oma elu dramaatilise lõpu nagu etenduse, milles olid statistid, publik ja peaosas tema, Mishima, ise.

Aga alustagem algusest. Aastal 1908 määrati Jaapani Karafuto prefektuuri (Lõuna-Sahhalini) juhiks Sadatarō Hiraoka. Aastapäevad hiljem võttis Sadatarō naiseks vanast samuraisuguvõsast neiu, kõrgelt haritud ja peene maitsega Natsuko Nagai. See seisuslikult ebavõrdne liit sai teoks ainult tänu sellele, et Natsuko oli lapsest saadik paistnud silma tasakaalutusega ning pere kibeles hüsteerikust lahti saama, seda enam, et Natsuko oli 12 lapsest vanim ja jaapani kommete kohaselt oli noorematel ebasünnis abielluda enne teda.
Aastal 1914 saadeti Hiraoka erru teenistusalase väärteo eest – ta püüdis Sahhalini puiduga spekuleerida. Riigiteenistusest lahkunud, hakkas ta ärimeheks, kuid omamata selleks võimeid, läks ruttu pankrotti.
Sadatarō ja Natsuko abielust sündis üksainus laps – poeg Azusa. Iseloomult ei sarnanenud ta ei elurõõmsa isa ega tasakaalutu emaga. Azusa kasvas üles vaoshoitud pragmaatikuna, kellel ei olnud inimestega head klappi. Saanud hariduse samas Tōkyō Keiserliku Ülikooli õigusteaduskonnas, kus isagi, asus ta tagasihoidlikku ametisse põllu-, metsa- ja kalamajanduse ministeeriumis. Aastal 1924 abiellus Azusa Hiraoka haritud neiu Shizue Hashiga, kelle isa oli õpetlane ja koolidirektor.
Tõenäoliselt oli see mõistuseabielu. Ehkki Shizue polnud paha partii, ei tundnud Azusa naise vastu ei hellust ega kaastunnet. Põhjust kaasa tunda oleks aga olnud – ämmaks sai vaikne Shizue kõrgi ja pöörase Natsuko. Lisakoormaks olid noorele perele Sadatarō võlad, kellele alkohol ja hasartmängud ei olnud sugugi vastumeelt ning kes suri alles 1942. aastal.

Armastuse nappusest hoolimata sünnitas Shizue Hiraoka 14. jaanuaril 1925 poja Kimitake, kellele oli määratud saada Yukio Mishima pseudonüümi all kogu maailmale tuntuks.
Seitse nädalat pärast lapse sündi võttis vanaema Natsuko lapse oma tuppa elama, põhjendades seda sellega, et beebil on ohtlik elada teisel korrusel. Tulevik näitas, et Kimitake noorema õe Mitsuko ja noorema venna Chiyuki pärast vanaema niisugust muret ei tundnud – need lapsed kasvasid üles täiesti normaalselt koos vanematega. Esiklapsega tohtis ema Shizue aga jalutama minna alles siis, kui see kolmeaastaseks oli saanud. Möödus veel paar-kolm aastat ja ema sai loa käia lapsega väljas üksi, ilma teenijateta.
Malbe Shizue võimuses ei olnud ämmale vastu seista. Nii elas Kimitake 12. eluaastani vanaema täieliku kontrolli all. Natsuko kiivus oli piiritu: mistahes kiindumuse väljendust ema suhtes tõlgendati kui lugupidamatuseavaldust vanaema vastu. Kimitake püüdis leida tasakaalu, püüdes mitte teha haiget armastavale emale ja mitte kutsuda välja maniakaalsest vangivalvurist vanaema raevu. Ta õppis varakult varjama oma tõelisi tundeid ega kurtnud kunagi millegi üle.
Vanaema keelas Kimitakel peaaegu täiesti ära õues käimise ning õe ja vennaga suhtlemise. Ta võttis ära mänguasjad, millest suuremat osa pidas ohtlikeks. Lapsele jäi ainult üks asi – fantaasiad. „Räägitakse, et elu on teatrilava,” kirjutas meie loo peategelane 24-aastasena romaanis „Maski pihtimused”, jätkates avameelselt: „Kui mu lapsepõlv lõppes, olin juba raudselt veendunud selle tõe vääramatuses ja olin kindlalt nõuks võtnud mängida seda osa, mis mulle oli määratud, mitte mingil juhul ilmutada oma tõelist loomust.”
Kuueaastasena pandi Kimitake kõrget päritolu laste kooli nimega Gakushūin, rahvasuus „aadlike kool”. Esimesed õppeaastad olid rasked: isoleeritult üleskasvamise tõttu ei osanud Kimitake üldse eakaaslastega suhelda. Lisaks oli ta igerik ja häbelik. Pole ime, et teda hakati pilkama ja kiusama.
Veidi enne VII klassi minekut toimus rõõmus sündmus – vanaema lubas Kimitakel hakata elama koos vanematega, kes peagi kolisid ruumikamasse ja mugavamasse majja. Siiski jätkas Natsuko pojapojaga aktiivselt suhtlemist ja jõudis enne oma surma 1939. aastal ära teha suure heateo: tutvustada poissi kabukiteatriga. Tulevane kuulus kirjanik jäi elu lõpuni kirglikuks teatriskäijaks ja kirjutas ka ise palju lavastusi.
Seitsmenda klassi õpilasena astus Kimitake 1937. aasta kevadel kirjandusklubi liikmeks. Seda soovitas poisile kirjanduse õpetaja, kes tema kirjandites oli märganud vaieldamatut annet.

Järgnevatel aastatel trükiti ära mõned võimeka poisi luuletused ja jutud. Miks avaldas ta oma teosed Yukio Mishima pseudonüümi all? Väga lihtsalt põhjusel – kartes isa viha. Naasnud vanaema tiiva alt vanemate hoole alla, sai poisile osaks armastust ja mõistmist ainult ema poolt. Kui isa Azusa nägi oma vanimat poega raamatuga, rebis ta selle tükkideks. Sama saatus tabas igat käsikirja, mille isa leida suutis. Ometi jätkas poiss salaja kirjutamist.
Kooli lõpetas Kimitake-Yukio 1944. aastal klassi parima õpilasena. Peagi nägi trükivalgust tema esimene raamat: jutukogumik „Õitselepuhkenud mets”. Edasi õppima läks noor kirjanik isa nõudmisel Tōkyō Keiserliku Ülikooli õigusteaduskonda. Mõne kuu pärast sai ta sõjaväekutse, kuid arstlik komisjon tunnistas ta väeteenistuskõlbmatuks.
Pärast Teist maailmasõda oli Tōkyō varemetes. Peavarjuta jäänud inimesed surid tuhandete kaupa 1946. ja 1947. aasta halastamatutest talvekülmadest. Yukio Mishima hakkas 1946. aasta jaanuaris kirjutama oma esimest romaani „Vargad”, lugu noorpaarist, kes pulmaööl enesetapu teeb. Raamat jäi tähelepanuta. Novembris 1947 sai kirjanik õigusteaduse diplomi ja hakkas tööle Panganduskomitees. Umbes 9 kuu pärast läks ta erru, taibanud, et tema kutsumus on olla kirjanik, mitte ametnik. Lahkumisavaldus rahuldati 13. septembril 1948 ja sellest päevast kasutas ta nime Kimitake Hiraoka ainult dokumentidele all kirjutades. Ise tundis ta ennast kirjanik Yukio Mishimana.
Kauaoodatud kuulsuse tõi romaan „Maski pihtimused” (Kamen no Kokuhaku), mis sai 1949. aastal bestselleriks. See oli halastamatu, oma olemuse šokeeriv eksponeerimine hämmeldunud lugejate silmade ees. Isegi need kriitikud, kelles raamatu avameelsed episoodid vastikust tekitasid, olid sunnitud tunnistama, et kirjutatud oli see hiilgavalt.
Avaldanud veel kaks romaani, siirdus Mishima 1951. aastal pikale reisile USA-sse, Brasiiliasse, Prantsusmaale, Inglismaale ja Kreekasse. Viimane võlus teda sel määral, et 1952. aasta jaanuaris Jaapanisse naastes läks ta isegi kreeka keele kursusele. „Kreeka ravis mind terveks enesevihkamisest, üksindusest, ja äratas tahte tervisele,” kirjutas Mishima. Kreeka-innustusest sündis romaan „Lainete mühin”, helge armastuslugu õnneliku lõpuga. See on Mishima ainuke romaan ilma vere, surmade ja kannatusteta. Raamat avaldati 1954. aasta suvel ja purustas kohe kõik müügirekordid. Ülipopulaarseks sai ka raamatu järgi vändatud film.
Järgmine vaatus Yukio Mishima eludraamas oli otsus „muuta end oma vastandiks”, „luua võrratuid kunstiteoseid ja saada võrratukska ise”. Asi oli selles, et kirjanik oli kõhn, ilmetu, halva koordinatsiooni ja täiesti arendamata lihastega. Oli tulnud aeg seda parandada. Ehtsa jaapanlasena tegi Mishima tõeliselt titaanlikke jõupingutusi, saavutamaks oma eesmärki. Hea füüsiline vorm tuli talle kätte kujuteldamatu tööga. Ta vaevas end ujumise ja tõstmisega, tegeles poksi, karate ja kendoga. Kõige paremini tuli välja kendo, vanadel samuraitehnikatel põhinev mõõgavõitluskunst, kus ta saavutas 5. dan-järgu. Vääriliseks tasuks spordisaalides valatud higi eest oli kutse poseerida kulturismiajakirjas. Mishima tunnistas ühele sõbrale, et see oli üks tema elu õnnelikumaid hetki.

Aastaks 1958 oli Yukio Mishima juba täiesti tuntud kirjanik, kellelt oli trükis ilmunud romaane ja lavastusi. Nüüd otsustas ta naise võtta. Raske on öelda, mis võis teda sellele sammule tõugata. Võib-olla andis ta järele isa pealekäimisele. Oli ju noorem vend Chiyuki juba abielus, seega oli häbilugu, et vanem vend seda veel ei olnud. Võib arvata, et Azusa Hiraoka soovis ka teha lõppu kuulujuttudele, et tema poeg on homo.
Mishima väljavalituks sai 19-aastane tudeng Yōko Sugiyama, tuntud kunstniku Yasushi Sugiyama tütar. Ilus tark neiu kohanes ruttu proua Mishima rolliga, ehkki ema Shizue minia olla ei olnud kerge. Yōko pidi Yukio eest võitlema samamoodi nagu Shizue ise omal ajal ämmaga.
Yōko sünnitas kaks last: tütre Noriko ja poja Iichirō, kellele Mishima sai hoolitsevaks ja tähelepanelikuks isaks. Kahtlemata suhtus ta ka naisesse täieliku austusega, kuid tema süda kuulus teisele – mitte kellelegi, vaid millelegi. Juba pärast kirjaniku surma leiti tema paberite seast märge: „Mu armastatul ei ole teist häält ega nägu peale minu oma. Ta on osa minust. Võimalik, et tema keha on peidetud minu omasse. Ma lähen ära, et teda leida. Tema nimi on Surm.”
Romaani „Kyōko maja” kirjutamine nõudis Mishimalt suurt pingutust ja täielikku pühendumist 15 raske kuu jooksul. Ta pani raamatule suuri lootusi. Lugejatele romaan meeldis, kuid kriitikud nimetasid seda peaaegu üksmeelselt Mishima esimeseks tõsiseks ebaõnnestumiseks. Mishima võttis üldse väga valulikult vastu negatiivseid hinnanguid oma töödele, veel enam selle raamatu puhul, millesse oli panustatud nii palju hingepiinu ja unetuid öid. Püüdes leevendada solvumist romaani ebaedu üle, sukeldus Mishima, pea ees, uude tegevusalasse: 1960. aastal mängis ta peaosa gangsterifilmis „Surmahirm”, hiljem proovis kätt režissöörina, lavastades Oscar Wilde’i „Salome”.
Kahjuks tegid kirjanduskriitikud maha ka Mishima järgmised kolm romaani. Nende tiraažidki osutusid eelmiste raamatutega võrreldes väga väikesteks. Sai ilmseks, et Mishimal on saabunud loominguline kriis.
Aastal 1965 asus kirjanik romaaniseeria „Viljakuse meri” kallale. Ta unistas Nobeli preemiast ja esitatigi 1968. aastal selle kandidaadiks koos veel kahe jaapani kirjanikuga. Parakui sai preemia Yasunari Kawabata. Mishima lausus kibestunult:

„Järgmise jaapanlaseni läheb neil vähemalt kümme aastat.” Nii kaua Mishima elada ei kavatsenud. Ta oli oma elukäigu valmis mõelnud ja teadis juba, millal see lõpule jõuab.
Aastal 1966 oli Mishima hakanud suhtlema natsionalistidest noortega, kes tahtsid, et Jaapan keelduks USA eestkostest, rahvas pöörduks tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde ja keiser saaks rohkem võimu. Yukio Mishima lubas neile igakülgset toetust.
Teades, millest vaimustust Mishima oli seni tundnud läänemaailmast, on hämmastav, et ühtäkki hakkasid teda köitma üleskutsed „kõige lääneliku väljaajamiseks” Jaapani kultuurist. Põhjus oli selles, et Mishima soovis keisri nimel dramaatiliselt surra. Selleks oli aga vaja enne saada keisri innuka pooldaja maine. See oligi Yukio Mishima elulavastus. Tema etendused läksid teatris alati suure menuga. Nüüd lavastas ta omaenda elu viimase vaatuse.
Aastal 1968 tegi kirjanik läbi 46-päevase sõjalise algõppe Jaapani Maakaitseväes. Ajal, mis vasakpoolsete organiseeritud korratused Jaapani ühiskonda üha rohkem destabiliseerisid, tuli Mishima välja ideega luua 10 000-liikmeline Jaapani Rahvuskaart, midagi meie Kaitseliidu taolist. „Kaardiväelasi” pani ta ette värvata eelkõige ülikoolitudengite seast. Paraku ei soovinud seda organisatsiooni keegi finantseerida. Seepärast võttis Mishima ette tagasihoidlikuma plaani. Ta otsustas leida ja ette valmistada nii palju sõjamehi kui ta ise oma rahadega varustada ja väljaõppele saata suudab. Selleks arvuks arvas ta 100. Novembris 1968 oli tal koos 40 tudengit, kellega koos ta asutas organisatsiooni nimega „Kilbiühing”. Planeeritud sada inimest olid leitud ja välja õpetatud 1970. aasta märtsiks.
„Sõdurite mängimine”, nagu tutvusringkonnas Mishima uut harrastust nimetati, ei viinud tema tähelepanu kõrvale põhitegevuselt – romaaniseeriaga töötamise kõrvalt kirjutas ta artikleid, poliitilisi esseid, balleti „Miranda”. Ta mängis samurai rolli filmis „Raiuja” ja lavastas kabukiteatris näidendi „Poolkuu nagu pingul vibu”.
Keisri eest surma minek ei olnud kerge ülesanne – polnud ju keiser rahuajal mingis ohus. Seepärast oli Mishimal vaja võtta initsiatiiv enda kätte, organiseerida sündmused ja juhtida neid.
Ühel „Kilbiühingu” koosolekul 1970. aasta mais pakkusid Mishima ja tema parem käsi üliõpilane Masakatsu Morita liikmetele välja plaani vallutada parlamendihoone ja nõuda muudatuste tegemist Teise maailmasõja järel vastuvõetud põhiseadusse, milles sätestati, et „Jaapani rahvas keeldub igaveseks sõjast kui riigi suveräänsest õigusest”.
Esimese sammuna kavatseti tungida Ichigaya sõjaväebaasi (see oli Jaapani kaitseväe idaringkonna komandopunkt Tōkyōs), võtta pantvangi diviisikomandör Mashita, esitada oma nõudmised ja loota, et sõjaväelased aitavad parlamendi hõivata. Relvadeks otsustati võtta ainult traditsioonilised samuraimõõgad. Aktsiooni toimumispäevaks määrati 25. november 1970.
Sel päeval ilmusid Mishima, Morita ja veel kolm „Kilbiühingu” liiget Ichigaya baasi, kus kindral Mashita võttis nad oma teise korruse kabinetis vastu. Yukio Mishimat tunti baasis hästi, seepärast ei palutud külalistel mõõku ooteruumi jätta. Mishima märguande peale seoti kindral tooli külge.

Ründajad barrikadeerusid kabinetis. Kindrali adjutandid kuulsid müra ja püüdsid kabinetti siseneda, aga osav vehkleja Mishima peatas nad. Mishima ja Morita tekitasid kergeid vigastusi seitsmele inimesele. Mishima käskis ohvitseridel kaduda, ähvardades vastasel korral kindrali tappa. Natukese aja pärast pisteti kabineti ukse alt välja paberileht nõudmistega: rivistada kõik baasis olevad sõdurid staabi ette üles, katkestamata ära kuulata Mishima pooletunnine kõne, mitte takistada teistel „Kilbiühingu” liikmetel baasi sisenemist ja mitte püüda komandöri vabastada. Kõikide nende nõudmiste täitmisel lubati kindralile mitte viga teha. Auastmelt vanim ohvitser ütles, et annab sõduritele kogunemiskäsu.
Keskpäeval väljus hachimaki‘t (traditsioonilist peapaela tõusva päikese embleemiga) kandev Yukio Mishima rõdule ja pöördus sõdurite poole kõnega. Need aga ei saanud aru, mida see imelik inimene neist saada tahab ja miks ta komandöri kinni hoiab. Nad vilistasid, irvitasid ja karjusid: „Väärakas! Tule sealt alla! Lase kindral lahti!” Tuleb tunnistada, et isegi kui sõdurid oleksid tahtnud kirjaniku kõnet kuulata, ei oleks nad seda saanud, sest baasi kohal hõljus selleks ajaks kolm helikopterit, mis tegid põrgulärmi. Nimelt olid sel ajal, kui sõdurid staabi juurde kogunesid, komandöri adjutandid juhtunust politseisse teatnud. Vaevalt viis minutit rääkida püüdnud, taipas Mishima, et jätkata pole mõtet. Ta hüüdis koos Moritaga kolm korda: „Elagu tema majesteet keiser!” Visanud alla pataka oma manifesti eksemplare, naasid nad kabinetti.
Mishima tegi hõlmad lahti ja istus põrandale. Morita seisis, mõõk käes, tema selja taha. Mishima kavatses teha rituaalse enesetapu seppuku (ehk argikeeles harakiri) ja Morita ülesanne oli olla tema kaishakunin – abiline, kes pärast seda, kui abistatav on oma kõhu lõhki lõiganud, raiub tal pea maha enne kui valu nii suureks läheb, et enesetapja seda enam väärikalt taluda ei suuda.

Samuraid kannavad kahte mõõka, üks on pikk ja teine lühike. Mishima võttis kätte lühema mõõga, torkas selle endale külge, tegi lõike ja kukkus näoli põrandale. Morita närveeris nii, et ei suutnud pead maha raiuda. Pärast kolmandat ebaõnnestunud katset kaotas teine tudeng Hiroyasu Koga kannatuse, haaras ise mõõga ja raius Mishimal ühe hoobiga pea maha. Seejärel laskus Morita omakorda põlvili ja lõikas endal kõhu lõhki. Koga lõi vastavalt saadud käsule ka temal pea maha.
Ülejäänud mässajad kummardasid hukkunute ees. Algselt olid nemadki soovinud lõpetada oma elu nagu samuraid, aga Mishima oli keelitanud neid seda mitte tegema. Nad vabastasid kindrali, viisid ta koridori ja lasksid end kinni võtta.
Vandenõulased mõisteti neljaks aastaks vangi ja vabastati mõni kuu enne karistusaja lõppu. Mishima surnukeha tuhastati testamendi kohaselt „Kilbiühingu” munder seljas ja mõõk käes. Yōko pani mehe hauda käsikirja ja täitesulepea. Järgmisel päeval Mishima mälestuseks korraldatud vastuvõtul ütles tema ema Shizue: „Esimest korda elus tegi Kimitake seda, mida alati oli soovinud teha. Rõõmustagem tema pärast.”

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Harakiri – lahkumine Jaapani moodi
Rainer Werner Fassbinder – meeleline intrigant
Pier Paolo Pasolini – näljane armastuse järele
Rudolf Nurejev – hüpe vabadusse
Pjotr Tšaikovski hukatuslik kirg
Wilhelm von Gloeden – fotograaf paradiisis (galerii)
Friedrich W. Murnau – filmipioneer, kes armastas poisse
Raivo Kaer. Varjatud elu