VARIG-i Boeing 707 kukub alla Pariisi lähedal (1973)

6 minutit lugemist

Päikeselisel pärastlõunal 11. juulil 1973 alustas Biskaia lahe kohale jõudnud Brasiilia lennukompanii Viacao Aerea Rio Grandense (VARIG) Boeing 707-345C laskumist, et maanduda Pariisi Orly lennuväljale.

Reisi RG 820 sooritava lennuki pardal oli 117 reisijat ja 17 meeskonnaliiget. Ligi 11 tundi tagasi oli Boeing startinud Rio de Janeirost ja nüüd rõõmustasid kõik, et pikk ja tüütu reis kohe lõpeb.
Kell 14.43 käskis Orly lennujuhtimiskeskus lennukil laskuda 17 000 jala kõrgusele. Ilm oli suurepärane ja reisijad nautisid akendest avanevat vaadet.
Kell 14.55 anti käsk laskuda 8000 jala kõrgusele. Kulus mitu minutit, enne kui vastati. Kell 14.58 teatas kapten: „Meil on pardal tulekahju, palume luba hädamaandumiseks.”

Boeingu telik purunes, kõik neli mootorit eraldusid, tiivad raksatasid katki. Pärast poole kilomeetri pikkust rappuvat maandumist jäi Boeing lõpuks seisma ja põles rusudeks.

Juhtimiskeskuses üritati teha kõik, et juhtida lennuk lähimale maandumisrajale. Selleks sobis rada 07, kuhu hädas olev Boeing 707 oleks saanud maanduda isegi kurssi muutmata. Puhus küll kerge taganttuul, kuid säärases olukorras ei olnud tollel asjaolul mingit tähtsust. Igaks juhuks küsis dispetšer, kui hull olukord on.
Kapten vastas: „Pardal on totaalne tulekahju!”
Sel hetkel asus Boeing kõigest 15 km kaugusel lennuväljast edela pool. Kell 15.01 andis juhtimiskeskus loa laskuda 2000 jala kõrgusele. Reisi 820 kapten kinnitas teate saamist, ja see jäi ka viimaseks sõnumiks Boeingu pardalt.
Kapten mõistis, et sellises olukorras ei tule enam kõne allagi Orly lennuväljale maanduda ja tuleb viivitamatult maanduda esimesele ettejuhtuvale lagendikule.
Saulx-les-Chartreux’ küla elanikud ei uskunud oma silmi, kui nad nägid sinises taevas üha madalamale laskuvat tohutut lennukit, mis jättis enda taha võimsa suitsusaba. Väljalastud tagatiibade ja telikuga Boeing laskus kiiresti küla lähedal asuva lagendiku suunas. Pärast kerget pööret vasakule oli reis 820 lõppenud. Boeingu tiivad niitsid ühe väikese õunaaia õunapuude latvu, seejärel lendas lennuk üle külavahetee ja prantsatas otse selle kõrvale maha. Kuna piloodid ei saanud täpselt näha kaugust maapinnani, ei jäänud neil enam aega, et veel viimasel hetkel laskumise kiirust vähendada.
Löök vastu maapinda oli väga tugev. Lennuki telik purunes, kõik neli mootorit eraldusid, tiivad raksatasid katki. Pärast poole kilomeetri pikkust rappuvat maandumist jäi Boeing lõpuks seisma. Suitsusammas näitas juhtimiskeskuse töötajatele ja päästemeeskondadele kätte lennuki asukoha. Päästemeeskonnad ja tuletõrjujad olid 5 kilomeetri kaugusel asuva Orly lennuvälja maandumisraja 07 ääres kohad sisse võtnud. Nüüd kihutasid nad oma võimsate masinatega õnnetuspaigale. Tuletõrjujad jõudsid kohale kõigest 6 minuti pärast ja alustasid kohe süttinud kütuse kustutamist. Hoolimata kõvast maandumisest oli lennuki kere terveks jäänud, mis lubas oletada, et see hädamaandumine ei nõudnud inimohvreid.
Kümme meeskonnaliiget jõudsid omal jõul lennukist väljuda. Kaheksa neist ronisid välja kokpiti akendest (neli vasa­kult ja neli paremalt) ja hüppasid alla. Üks stjuardess hüppas välja vasakust uksest, teisel õnnestus pageda parempoolse ukse kaudu. Pardainsener, kes ei olnud ennast turvavööga kinnitanud, sai maandumisel surmavalt vigastada. Päästjatel õnnestus lennukist ainult üks reisija välja tuua. kes ka kohe haiglasse saadeti. Kolm reisijat saadi veel kätte, kuid nemad olid juba surnud.
Kui mõne tunni pärast õnnestus tulekahju kustutada, avanes päästjatele kohutav vaatepilt: hukkunud oli 123 inimest, paljud neist istusid endiselt turvavöödega kinnitatuna oma toolidel. Kõik nad oli surnud vingugaasi või mitmesuguste materjalide põlemisel tekkinud mürgiste gaaside sissehingamise tagajärjel.
Sündmuste käigu taastamine näitas, et tuli oli alguse saanud tagumisest parempoolsest tualettruumist kraanikausi lähedalt. Prantsuse ekspertide arvates põhjustas tulekahju kas lühis või mõne reisija hooletus. Viimane variant tundus tõenäolisem.
Oli ja on tavaline, et nii mõnedki reisijad tahavad vahetult enne maandumist tualetti minna, teades, et niipea selleks võimalust ei tule. 1970. aastatel ei võetud suitsetamiskeeldu lennukites nii tõsiselt kui praegu. Oli tavaline, et nii mõnigi nikotiinik kasutas juhust, et veel enne maandumist tualettruumis salaja suits ette panna, hoolimata sellest, et hoiatustuled „No smoking” juba põlesid.

Kuna tualettides ei olnud tuhatoose, siis tõenäoliselt viskas reisija põleva koni prügikasti. Lühikese aja jooksul süütas hõõguv koni paberist käterätikud. Reisijatele ja meeskonnale märkamatult täitus tualettruum peagi piimja suitsuga, tungides lõpuks uksepragude vahelt salongi. Mingil hetkel süttisid tualettruumi seinakatted. Lõpuks märkas suitsu üks naisreisija ja teatas sellest stjuardessile. Viimane tõttas kohe piloote teavitama. Pardainsener üritas küll koos ühe stjuuardiga leeke kustutada, kuid meestel ei õnnestunud tulekoldest jagu saada, sest lämmatav suits sundis neid taganema. Peagi jõudis suits kliimasüsteemi kaudu kokpitti, nii et piloodid olid sunnitud hapnikumaskid pähe panema. Suits oli nii tihe, et piloodid ei näinud enam isegi oma väljasirutatud käsi. Kõik nende ees olevad näidikud kadusid suitsupilve.
Äkki paisati uks lahti ja läbi suitsuvine ilmus nähtavale vanemstjuardessi nägu. Ta teatas erutatult, et salongis on olukord õige hull. Paljud reisijad on juba teadvuse kaotanud. Samal ajal jõudis mürgine suits turistide klassist esimesse klassi. Teades, et suitsu-hapniku segu on ka hapnikumaskidesse jõudnud, jättis kapten need välja laskmata. Selleks ajaks oli suurem osa reisijatest teadvuseta. Sellises olukorras oli lennu jätkamine selge surmasõit. Viimases hädas avasid piloodid kokpiti külgmised aknad. Nüüd summutas väljast kostev mootorite müra kõik helid. Et oma asukohast mingisugustki ettekujutust saada, pistsid piloodid aeg-ajalt pea aknast välja.
Vahetult enne hädamaandumist kogunesid kõik veel teadvusel olnud lennusaatjad kokpitti. Peale neljaliikmelise meeskonna olid seal veel kaks asenduspilooti ja neli stjuardessi. Kõik peale pardainseneri pääsesid eluga.
Selle katastroofi tagajärjeks oli see, et nüüd hakati tsiviillennunduses tuleohutusele väga suurt tähelepanu pöörama. Edaspidi püüti maksimaalselt vähendada tuleohtlike materjalide kasutamist salongides, et vähendada tulekahju korral mürgiste gaaside tekkimist. Tualettruumid muudeti tulekindlaks, samuti paigutati kõikidesse WC-desse suitsuandurid, et salaja suitsetajaid teolt tabada. Paraku kulus kõigi nende meetmete kasutuselevõtmiseks palju aastaid.
Öeldakse, et keegi ei upu kaks korda. 30. jaanuaril 1979 kukkus pärast starti Tokyo lennuväljalt Vaiksesse ookeani VARIG-i kaubalennuk Boeing 707-320C, mis oli asunud teele Buenos Airesesse. Lennukis oli maale ja muud kaupa 10 miljoni dollari väärtuses. Lennuki kapteniks oli aga saatuse tahtel sama mees, kes kuus aastat tagasi tegi Pariisi lähedal hädamaandumise.

©Peter Hagen

0

Your Cart