Vandenõu Hruštšovi vastu * Mille eest „maisikasvataja” maha võeti?

Kindlasti püüdis Nikita Sergejevitš Hruštšov teha oma riiki paremaks, rikkamaks ja võimsamaks. Ent tekib veider tunne, et tema peamiseks teeneks said tegemised, mis ei loonud, vaid midagi hoopis peatasid. Hruštšov pani seisma stalinlike repressioonide hooratta, peatas Kariibi mere kriisi ega lasknud valla pääseda kolmandal maailmasõjal,  Esimese pretsedenditu juhtumi NSVL ajaloos, mil riigi esimene isik kõrvaldati võimult veretu, läbinisti legitiimse protsessi käigus, lõi samuti Hruštšov…

Vead ja ebaõnnestumised
Nikita Sergejevitši peamised ebaõnnestumised kuuluvad majandusvaldkonda. Tema valitsemise ajal (1956–64) langes tööstuse arengu kasv ja inimeste elatustase Nõukogude Liidus kolmekordselt. Tohutud vahendid, umbes 400–500 miljonit dollarit aastas, raisati „kolmanda maailma” aitamisele, peamise teenena oma rahvale hakati ehitama 5-korruselisi „hruštšovkasid”. (Miks just 5-korruselisi? Sest eeskirjad nägid ette, et alates 6. korrusest peab majas olema lift.)

Esmakordselt üle hulga aja tuli leivavilja hakata kulla eest ostma välismaalt – isegi oma strateegiliselt vastaselt – USA-lt, isegi pärast võidukaid ettekandeid 42 miljoni hektari uudismaa rajamisest. Võimu majanduslikest ebaõnnestumistest andis rahvale aimu tasuta leiva kadumine töölissööklates juba 1962. aastal.
Hruštšovi voluntaristlikud lahendused nõukogude riigi juhi postil kutsusid esile rahuolematuse kõigis rahvakihtides. Ka töölistes, kes valisid Novotšerkasskis avaliku protesti; kolhoosnikutes, kes vandusid Nikita Sergejevitši maa põhja tema valla päästetud kampaania pärast eramajapidamiste vastu. Ei hellitanud Hruštšov eriti intelligentsigi, ja see hakkas talle tasuma samaga. Rahulolematutele lisandusid veel usklikud – pärast seda, kui terves riigis hakati sulgema kirikuid. Armee, miilits ja KGB polnud temaga rahul reorganiseerimiste ja massiliste koondamiste pärast.
Ent Nikita sülgas juba ammu rahva rahulolematusele, olles veendunud, et tema võimu ei ähvarda miski, kuni partei talle truuks jääb. Riigi parteiline juhtimine moodustas sellise süsteemi, et Hruštšov võis teha ja rääkida mida iganes. Käskis külvata maisi, tähendab – kogu riik hakkas üksmeelselt seda tegema, rahulolematutel pandi kiiresti suud kinni.

Panus partei nomenklatuurile
Nii et Nikita Sergejevitši peamiseks hooleks oli mitte rahva, vaid oma võimu garantii – kapriisse parteinomenklatuuri juhtimine, mida hellitas ja hoidis. Partei privileegid oli Nõukogude Liidus tabuteema, ent teistes riikides räägiti sellest vabalt. Näiteks juulis 1964 tegi Hiina juhtkond isegi spetsiaalse avalduse, nimetusega „Hruštšovi pseudokommunismist ja tema ülemaailmsest ajaloolisest õppetunnist”. Selles osutati, et nõukogude ühiskonnas on välja kujunenud privilegeeritud kiht, kes, omandades nõukogude rahva töö vilja, saab reatöölistest ja talupoegadest kümneid, isegi sadu kordi suuremaid tulusid. Lisaks tegelevad selle kihi esindajad veel kõikvõimalike kuritarvitustega, korruptsiooni, altkäemaksude ja riisumisega. Muide – et nomenklatuur talle truuks jääks, oli Hruštšovil tolle jaoks varuks mitte vaid präänik, vaid ka piits. 1963. aastal lõi ta Riigi- ja parteikontrolli komitee, mis pidi kõrgetel ametipostidel istuvatel ülikutel silma peal hoidma, et nood liialt hoogu ei läheks.
Vaibaaluste intriigide osas oli Hruštšovil hea nina juba Stalini lähimasse kaaskonda kuulumise ajast. Tänu sellele ei jäänud ta mitte üksi ellu, vaid tõusis pärast Suure Juhi surma koguni troonile. Ja mitte üksi ei tõusnud, vaid jäi sinna ka pidama, kui tema kaasvõitlejad „stalinlikust kaardiväest” – Molotov, Malenkov ja Kaganovitš, püüdsid 1957. aastal teda sellelt tõugata. Võib öelda, et siis päästis Hruštšovi kaitseminister, ülistatud marssal Georgi Žukov. Ent juba mõni aasta hiljem sai Žukov Nikita õnnitusel diskrediteeritud ja erru saadetud.
Oma lähikonna valimisel juhindus Hruštšov printsiibist „jaga ja valitse”, sellepärast ümbritses ta end nii „vana kaardiväe” (Brežnev, Podgornõi, Suslov, Kossõgin) kui „noorusega” – Šelepini ja Semitšastnõi isikus, veendumuses, et need kaks gruppi ei ühine. „Vanakesed” juhtisid parteid, „noored” hoidsid neil silma peal, kuna Semitšastnõi oli KGB juht, Aleksandr Šelepin küllalt mõjuka parteilise-riikliku kontrollkomitee pea. Aga tuli välja nii, et faktiliselt võttis Hruštšovi maha just tema lähim kaaskond.

Vandenõu paradoksaalsus
Igal vandenõulastest olid oma põhjused Hruštšovi kukutamiseks. Ent peamist paradoksi nende salategevuses riigi esimese isiku vastu nähakse selles, et neid kõiki liitis üksmeelne tuhin. Isegi need, kes üksteist ei armastanud, sõbrunesid Nikita Sergejevitši vastu. Pinnast NLKP KK esimese sekretäri kukutamiseks valmistati ette ligi aasta. Vandenõust oli teadlik suur hulk inimesi, ent kõik vaikisid! Šelepin meelestas aktiivselt Hruštšovi vastu noort nomenklatuuri, komsomolist tulnut, Brežnev ja Podgornõi töötlesid „vanu”. Nad ei meelitanud enese leeri mitte üksnes iga Keskkomitee Presiidiumi liiget ja KK sekretäri, vaid viisid läbi vestlusi isegi liiduvabariikide KK sekretäride jt suuremate organisatsioonidega, linnakomiteedeni välja. See tähendas juba kokkuvõttes tuhandeid inimesi, ja ometi ei reetnud vandenõulasi mitte keegi!

Info siiski lekkis, ent mitte nomenklatuurilt. Tuntuim on lugu sellest, kuidas Hruštšovi püüdis hoiatada endine tšekist Vassili Galjukov. Kunagi too oli KK Presiidiumi liikme Nikolai Ignatovi ihukaitse ülem. Ent kui Ignatov sai Venemaa Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, võttis ta Galjukovi enese juurde – „puhtale töökesele” majandusosakonda. Galjukovi sammusse võib suhtuda mitmeti: ühest küljest tegi ta oma heategijast Ignatovist nagu patuoina, kes mängis juhtivat rolli Hruštšovi-vastases vandenõus, teisalt oli tema vaat´ et ainus, kes käitus parteiliselt ausalt.
Septembris 1964 õnnestus Galjukovil mingil kavalal kombel helistada Hruštšovile otse koju, edastamaks talle erakordselt tähtsat infot. Ent Hruštšov oli siis Kasahstanis, toru võttis ta poeg Sergei. Galjukovi ära kuulanud, soostus Sergei temaga kohtuma, ja sai sel kokkusaamisel teada, et tema isa vastu küpseb vandenõu. Tõsi küll – midagi täpsemat Galjukov ei teadnud, osutades vandenõule vaid kaudsete märkide põhjal. („Ignatov paistab viimasel ajal väga närvis olevat, kukub sageli karjuma. Eriti teeb teda rahutuks, miks Nikita Sergejevitš puhkusele ei lähe.”)
Ent Sergei suhtus kuuldud infosse täiesti tõsiselt, ja jutustas isa naastes talle kõik ära. Nikita Sergejevitš sellele aga erilist tähelepanu ei omistanud. Ta valmitus puhkuseks Pitsundas ja oli sellest elevuses. Soovitas pojale: „Sa vii see tšekist kokku Mikojaniga – kogenud inimesena teeb too asjad selgeks.”
Mikojan tegigi. Kohtus koos Sergei Hruštšoviga Galjukoviga, pani kõik tollelt kuuldu kirja ja peitis paberipaki teabega kummutisse pesu alla. Ning pole välistatud, et kohe samal päeval andis sellest vandenõulastele teada. Galjukov polnud ainus, kes tahtis Hruštšovi vandenõu eest hoiatada. Ent edastada infot Kremli ülikutele oli tavainimesele üpris problemaatiline. Ei õnnestunud see isegi Ukraina kompartei KK sekretäril Olga Ivaštšenkol, kes püüdis Hruštšovile Pitsundasse helistada valitsuse liinil. Teda ei ühendatud – polnud kooskõlas subordinatsiooniga.

Otsustav staadium
Kuni Hruštšov Mikojaniga Pitsundas puhkas, Hruštšovi ja Brežnevi naised aga Tšehhoslovakkias Karlovy Varys, jõudis vandenõu otsustavasse faasi. Selle peamisteks initsiaatoriteks oli neli inimest: Aleksandr Šelepin, kes sihtis riigijuhi kohta, kaks Kremli vana intrigaani Podgornõi ja Ignatov, kes samuti ihkasid suuremat võimu.

Ja Brežnev, solvunud Hruštšovi peale sellepärast, et too ta NLKP Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe postilt maha võttis. Ent põhiline koormus vandenõulaste plaani elluviimiseks lasus KGB esimehe Vladimir Semitšastnõi õlul. Hulk aega hiljem näitas solvunud Semitšastnõi Leonid Iljitši oma mälestustes vandenõu loos väga ebasoodsas valguses. Nagu oleks Brežnev temaga arutanud Hruštšovi likvideerimise plaani tema visiidi ajal Soome. Kui KGB juht keeldus, otsustas tegutseda veretu stsenaariumi kohaselt, tunnistades, et sattus ajuti paanikasse. Umbes nagu Mironov filmis „Briljantkäsi” – ringutas meeleheites käsi ja haaras peast, hüüatades: „Kõik on kadunud, Nikita tapab meid kõiki!” Semitšastnõi solvumist võib mõista – jõustruktuuride toetuse organiseeris vandenõulastele just tema. Nimelt tema läks 13. oktoobril 1964 lennujaama vastu Pitsundast saabuvatele Hrustšovile ja Mikojanile. KK Presiidumi liikmete puudumine lennujaamas võis Hruštšovis äratada kahtlust – tavaliselt oli neid terve jõuk teda vastu võtmas. Ent Semitšastnõi veenis teda, et nood peavad Kremlis istungit, kuhu ka riigipea saabumist ootavad. Nii suundus mitte midagi kahtlustav Hruštsov otse lennujaamast KK Presiidiumi istungile, sattudes nagu laevalt ballile, aga faktiliselt enese poliitilisele hukkamisele.
Kõik sõnavõtjad rääkisid Hruštšovile ebameeldivatest asjadest. Veel eile tundis ta end peaaegu kõikvõimsana, nüüd sattus äkki olukorda, milles alluvad sarjasid teda kui üleannetut koolijütsi. Raske isegi kujutleda, mida Nikita Sergejevitš sel Presiidiumil tundis. Ta võis enesele lubada kingaga vehkimist ÜROs, ent siin sundisid parteilise distsipliini ahelad tal end vaos hoidma ja kuulama, mida räägivad võitluskaaslased tema isemeelsusest ja vigadest. Talle hõõruti nina alla, et kolm korda viis ta riigi sõja piirile – Suessi, Berliini ja Kariibi kriiside ajal. Et sokutas poeg Sergeile teenimatult Sotsialistliku Töökangelase ja Riikliku Preemia Laureaadi nimetuse. Ja iga esineja pani ette kõrvaldada Hruštšov juhatusest. Too püüdis esialgu vaimutseda, siis olukorda siluda, poetades repliigi „oleme siin kõik ju sõbrad…” Ent Vene NFSV Ministrite Nõukogu esimees Gennadi Voronov lõikas järsult: „Siin pole teil sõpru!” Nikita Sergejevitš mõistis, et see on lõpp, ja vajus norgu. Oma lõppsõnavõtus isegi nagu kahetses: „Ma ei mäleta paljut, millest siin räägiti, ent mu peamine viga seisneb selles, et ilmutasin nõrkust, ei märganud pahelisi ilminguid.”
Järgmisel päeval, 14. oktoobril 1964 algas Keskkomitee Pleenum. Selle avas Leonid Brežnev, siis esines pika, NLKP KK esimest sekretäri Hruštšovi kritiseeriva ettekandega Suslov. Hruštšovi errusaatmise küsimuses hääletati parimate nõukogude traditsioonide kohaselt – ühehäälselt!

Pärast errusaatmist
Mitte ainult Kremlis, vaid ka terves riigis ei leidunud ainsatki inimest, kes oleks põlualuse Hruštšovi eest välja astunud. Muide – vandenõulased kindlustasid end juhuks, kui keegi peaks tahtma neid kuidagi takistada.

Vaevalt oli Hruštšov KK Presiidiumisse jõudnud, kui Semitšastnõi hoiatas tema ihukaitset, et too mingil tingimusel ei sekkuks. Samal ajal piirati Nikita Sergejevitši eramu Vorobjovi mägedes ümber. Vandenõulased arvestasid ka 1957. aastal Hruštšovi mahavõtmise nurjunud katse kogemust. Nad võtsid meisterlikult kontrolli alla massimeedia, organiseerides komandeeringud selle juhtidele. Näiteks Hruštšovi väimees Adžubei, „Izvestija” peatoimetaja, viibis ringsõidul riigis, Gosteleradio esimees Harlamov saadeti väliskomandeeringusse.
Nii et Hruštšovi mahavõtmine läks nagu õlitatult. Kahjutasuks nähti talle ette 500-rublane pension, suvila ja korter, ka personaalauto. NLKP KK uueks esimeseks sekretäriks valiti enamikku rahuldav kompromissfiguur Leonid Brežnev. Too tänas vandenõukaaslasi mitmesuguste soodustustega, millest peamine oli võimalus püsida surmani riigi poliitilisel olümposel. Selles osas on väga kõnekas Mikojani näide. Kunagi aitas tema Stalinil saada lahti „oportunistidest” – Kamenevist, Zinovjevist ja Buhharinist, siis väärata Hruštsovil „malenkovlaste” parteivastane grupp, seejärel Brežnevil maha võtta Hruštšovi. Tänu sellele jäi Mikojan peaaegu 80. eluaastani NLKP KK ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi liikmeks, ja sai kokku 6 Lenini ordenit. Vaid võimule pürgiva Šelepini Brežnev taltsutas ja taandas ta teisejärgulistesse rollidesse, kus tollel vähenes kui mitte ambitsioone, siis võimalusi. Huvitav, et Hruštšov mainis talle hüvastijätuks: „Sinuga käituvad nad veelgi hullemini…”
Koos Šelepiniga sattus põlu alla ka tema soosik, KGB esimees Semitšastnõi, kelle toetuseta Hruštšovi kukutamine vaevalt oleks õnnestunud.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Miks Hruštšov oma maisikasvatusega persse kukkus
Nikita Hruštšovi imeline reis läbi Ameerika (1959)

Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962

NB! Vaata ka YouTube
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)