Ronald Reagan – kurjuse impeeriumi lammutaja

15 minutit lugemist

Ronald Wilson Reagan sündis 6. veebruaril 1911 Tampicos (Illinoisi osariik) kohaliku pangakontori kohal asuvas korteris. (Muide, selles linnakeses oli tollal kõigest 820 elanikku.) Reagani esivanemad olid saabunud Ameerikasse Iirimaa suure kartulikalduse ajal.

Tulevase presidendi vanemad olid mõlemad algharidusega, isa oli paadunud alkohoolik, ema aga paduusklik. 1920. aastal kolis perekond Dixonisse. Elati suhteliselt vaeselt, kuid lausa nälga ei tuntud. Kohalikus kinos pidid neegrid ja valged istuma lahus, neegrite kohad olid rõdul. Peale neegrite ei sallitud tollal Ameerikas ka juute ja katoliiklastest iirlasi.
Ühel heal päeval ema prille proovides avastas Reagan, et ta äärmiselt lühinägelik. Okulist kirjutas talle välja paksu musta raamiga koledad prillid, mida Reagan vihkas. Hiljem hakkas Reagan kandma kontaktläätsesid ja veel vanuigigi ei nähtud teda enam kunagi prillidega.
1932. aastal lõpetas Reagan kolledži ja hakkas usinalt näitlemist õppima. Oma esimese töökoha sai Reagan 1933. aasta veebruaris WOC teadustajana palgaga 100 dollarit kuus. See töö kulus Reaganile kui tulevasele poliitikule marjaks ära, sest raadios esinedes õppis ta ilmekalt rääkima.

Reagani lapsepõlvekodu Dixonis.

Teine pööre Reagani elus saabus 1937. aasta juunis, kui ta sisenes oma kabrioletiga Warner Brothers’i stuudio väravatest, ise töötahet täis. 26-aastane Reagan jättis hea mulje ja talle pakuti tööd nn B-kategooria filmides.
Legend räägib, et Reagan võlgnes näitlejana läbimurde kahele voodistseenile. 1940. aastal linastunud filmis „Knute Rockne All American“ kehastas Reagan keskkooli jalgpallurit George Gippi. Filmi meeldejäävam hetk oli Gripp surivoodil.
Kaks aastat hiljem ekraniseeriti Reagani kuulsaim film „King’s Row“, kus tulevane president mängis peolooma Drake’i, kelle jalad vajaduseta amputeeriti, sest sadistlik arst kahtlustas teda afääris oma tütrega.
1930. aastate lapsstaar Shirley Temple mängis 1947. aastal linastunud filmis „That Hagen Girl“ koos Ronald Reaganiga peaosa. Tollal 19-aastane naine kommenteeris, et Reagan oli üks parimaid ekraanil suudlejaid.
Reagan mängis ühtekokku 53 filmis, millest 31 valmisid enne ja 22 pärast Teist maailmasõda. Ta mängis alati peakangelase sõpra, kuid mitte kunagi säravat ja meeldejäävat peakangelast. Reagan tüdines sõjajärgsetes filmides „hea kuti“ kehastamisest. 1964. aasta filmis „The Killers“ mängis ta vägivaldset jõuguliidrit. See oli ka viimane film, milles Reagan osales.
Tänapäeval ei suuda ka kõige vanemad inimesed meenutada ühtegi Reagani filmi. Eriti vahva oli aga tollane maksusüsteem. Riik kooris filminäitleja teenistusest tervelt 96 protsenti maksudeks!
Aastatel 1947–1952 ja 1959–1960 oli Reagan ekraaninäitlejate gildi SAG (Screen Actors Guild Awards) president, mida peetakse tema poliitilise tegevuse alguseks. Mingi aeg oli ta Hollywoodis FJB informaator, alustades FJB informeerimist 1947. aastal. Tema eesmärk oli föderaalpolitseile teatada Hollywoodis tegutsevatest kommunistidest. Tollane FJB direktor J. Edgar Hoover aitas Reaganit ka tema poliitilises karjääris. Olgu siinkohal öeldud, et paranoiline kommunismihirm kestis USAs kuni N. Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal.

Ronald Reagani ja Nancy pulmad 4. märtsil 1952.

4. märtsil 1952 abiellus Reagan Nancy Davisega. Tühjas kirikus oli kõigest viis inimest. New Yorgist pärit Nancy Davis oli äsja oma esimesest abikaasast Jane Wymanist lahku läinud Ronaldiga tutvudes ja abielludes endale nime teinud filmi- ja telenäitlejana. Ometi ohverdas ta oma karjääri Hollywoodi näitlejast abikaasa poliitiliste pürgimuste hüvanguks, et Ronnie’st saaks esmalt California kuberner ning hiljem USA president.
Stardipaugu poliitikasse sai Reagan 1954. aastal, kui MCA televaldkonna juht Taft Schreiber tegi talle ettepaneku esineda General Electricu ette valmistatud saadetes. Kaheksa aasta jooksul kogus Reagan piisavalt esinemiskogemusi, mida läks hiljem vaja kuberneri ja presidendi ametis.
Reagan sai alles 1962. aastal vabariiklaseks. Igal presidendivalimistel, mis toimusid aastatel vahemikus 1932–1948, hääletas Reagan demokraatide poolt, kuna Franklin D. Roosevelti New Deal oli 1930-ndatel leevendanud ameeriklaste rasket olukorda. Hilisem demokraatide maksupoliitika pani teda meelt muutma.
aasta novembris valiti Reagan California kuberneriks, kogudes 58% häältest, tema vastaskandidaat Pat Brown sai 42% häältest.
Sacramentos said Reagan ja Nancy teada, et kõrgel ametikohal töötamise paratamatuid varjukülgi on isikliku julgeoleku küsimus. Tapmisähvardused ja turvamehed said elu lahutamatuks osaks.
3. novembril 1970 toimunud kubernerivalimistel valiti Reagan tagasi teiseks ametiajaks 52,8 protsendiga häältest.
Kubernerina tegutsemise ajal, eriti 1960. aastate teisel poolel, kasvasid protestid Vietnami sõja vastu, eriti Californias. Kubernerina oli Reagan tuntud meeleavaldajate karmi hoiaku pärast ega kartnud neid avalikes avaldustes verbaalselt rünnata. Aastal 1969 lahutas ta Rahvuskaardi abil vägivaldselt üliõpilaste meeleavaldusi Berkley California ülikoolis.

Noors on ilus aeg: Nancy (43) ja Ronald Reagan (53) 1964. aastal.

1974. aasta novembris toimunud kubernerivalimistel Reagan kolmandat korda tagasi ei kandideerinud, ehkki põhiseaduse järgne kolmas ametiaeg oleks olnud võimalik (kuni 1980. aastani). Jaanuaris 1975 astus ta tagasi ning tema asemele tuli tema eelkäija poeg demokraat Jerry Brown. Reagan kaalus presidendiks kandideerimist pärast karjääri lõppu kubernerina.
Ta sai USA presidendiks alles kolmandal katsel. 1968. aastal jäi Reagan vabariiklaste seas Richard Nixoni selja taha ning 1972. aastal sai nende partei kandidaadiks Gerald Ford (presidendiks valiti demokraat Jimmy Carter). Kolmandal korral – 1980. aasta valimistel – õnnestus Reaganil esiteks võita lähim vabariiklaste rivaal George H. Bush ning hiljem alistada ka demokraat Jimmy Carter.
Viimaseks kaalukeeleks sai Reagani ja Carteri televäitlus 28. oktoobril 1980. Kui Carter väitis, et ta on vastu Medicare’i laiendamisele sotsiaaltoetuste saajatele, lajatas Reagan: „Jälle hakkab pihta…“
Pole võimalik unustada, kui totra näoga jäi Carter Reaganile otsa jõllitama. (Vt. Youtube: 1980 Presidential Candidate Debate: Governor Ronald Reagan and President Jimmy Carter – 10/28/80)
Reagani 70. sünnipäevast puudus tema ametisse pühitsemisel vaid kaks nädalat. Eelmine vanim president oli USA 9. riigipea William Henry Harrison. 2017. aastal lõi Donald Trump selle rekordi üle, olles ametisse pühitsemisel 70 aastat ja 220 päeva vana.
20. jaanuari keskpäeval 1981 vannutati Ronald Reagan USA 40. presidendiks. Juba oma inauguratsioonikõnes pillas Reagan geniaalse killu: „Riik ei lahenda ühtegi probleemi. Riik ongi meie probleem.“

20. jaanuar 1981. Ronald Reagan annab ametivande.

Tema inauguratsioon vallandas majanduses optimismi. Dollar ja aktsiahinnad tõusid. Reagan järgis järjekindlalt uusliberaalset majanduspoliitikat, kärpis tulumaksu 30 protsenti kuni 1981. aasta juulini, kergendas uute tegevusrajatiste tööstuslikku amortisatsiooni ja näis olevat Ida-Lääne konflikti tugevdaja; ta propageeris ka Ameerika perekonna ideaale, kristlust ja vabadust. Järsult vähendati riigi sekkumist majandusse ning innustati vaba konkurentsi. Riigis teravnesid küll sotsiaalsed vastuolud, kuid majandus asus taas tõusuteele. 1980. aastate maksupoliitika, mida tuntakse ka reaganoomika nime all tähendas ümberkorraldusi, mis aitasid USA-l majanduskriisist üle saada. 1981. aastal ta langetas, kuid järgnevatel aastatel tõstis osasid makse rekordiliselt.
Pärast Reagani presidendiks saamist süvenes NLKP ja KGB juhtkonnas veendumus, et USA valmistub alustama N. Liidu vastu tuumasõda. Seda näis kinnitavat Reagani otsustavus astuda vastu N. Liidu ekspansioonile. Loomulikult oli tegemist kommunistliku N. Liidu juhtkonna paranoiaga. Tegelikult ajas imperialistlikku poliitikat ka N. Liit. Reagan meenutab oma memuaarides: „Vastavad plaanid olid kommunistidel juba ammu valmis. Kuuldavasti olevat Lenin öelnud: „Kõigepealt võtame Ida-Euroopa, seejärel organiseerime Aasia hordid … seejärel võtame ette Ladina-Ameerika; Kui Ladina-Ameerika on võetud, ei pea me enam Ameerika Ühendriikide, selle kapitalismi viimase bastioni pärast võitlema, sest ta langeb meie väljasirutatud peole kui üleküpsenud vili.““
Kuid küsime siinkohal hoopiski, milline mõju võib olla esimesel leedil, seda tõestas veenvalt Nancy Reagan. See õbluke naine oli võimekas ja võimukas niiditõmbaja, kes hiljem esimese leedina palkas ja vallandas inimesi ning suunas abikaasat mitme raske otsuse langetamise poole. Ta oli alati oma mehe kõrval. Tõsi, tema roll Ronald Reagani kihutuskõnede ajal oli üsna tagasihoidlik. Põhiliselt vaatas ta kogu aeg armunud näoga kõnelevat Ronaldit ja puhkes viimaste naljatuste peale alati naerma nagu kuuleks neid esimest korda. Kahtlemata oli Nancy ka Reagani lähimaks nõuandjaks viimase presidendiks oleku ajal.

Reaganile meeldisid väga hobused ja ta ei jätnud kunagi juhust kasutamata, et oma Californias asuvas Del Cielo rantšos ratsutada.

Kui õnnelik paar kolis Valgesse Majja, lõi Nancy tõusiklik loomus välja kogu oma ereduses.
Alati hästi onduleeritud Nancy Reagan pööras suurt tähelepanu välisele vormitäitmisele. Reagani-ajastu algul käitus ta nagu kuninganna. Kalli portselani kokkuostmisega (4372-osaline serviis, mis maksis 200 000 dollarit ja mille eest tasus tegelikult Knappi fond) ja Valge Maja kuluka ümbersisustamisega tekitas esimene leedi ikka ja jälle pahameelt. Võimukas ja auahne Nancy ei säästnud aega ega vaeva, et end igal moel esile upitada ja oma seisundit üle tähtsustada…
„Mu elu algas alles siis, kui tutvusin Ronnie’ga,“ armastas Nancy õhata.
„Ilma Nancyta poleks olnud kuberner Reaganit ega president Reaganit,“ ütles kunagi Valge Maja kauane kantseleiülema asetäitja Michael Deaver.
„Ehk sellepärast olidki Reagani vaenlased Nancy suhtes nii mürgised ning hüüdsid teda kaheksal esileediaastal põlglikult kuninganna Nancyks,“ märkis „New York Post“.
Ameerika üldsus oli Nancy vastu palju heatahtlikum. Elegantset esileedit peeti stiili-iidoliks, ehkki ta rikkus seadusi ja võttis tippdisaineritelt vastu kümnete tuhandete dollarite väärtuses rõivaid ja ehteid.
Ameerika imetletumate naiste edetabelis oli Nancy Reagan tihtipeale kas päris tipus või vähemalt tipu lähedal. USA praegune riigipea Barack Obama ütles oma järelehüüdes, et Nancy Reagan sõnastas esileedi rolli ümber.
Just Nancy teeneks peetakse seda, et Reagan palus oma teisel ametiajal andestust salajase relvamüügi eest Iraani kontratele. Vastasel juhul võinuks skandaal ta võimult kukutada.
Nancy oli see, kes sõitis uimastite ja alkoholi kuritarvitamise vastase kampaania „Just Say No“ („Ütle lihtsalt ei“) raames läbi sadu tuhandeid kilomeetreid.
„Kui suudate päästa kas või üheainsa lapse, on vaev end ära tasunud,“ kuulutas USA esileedi.
Ent Nancy oli ka see, kes veenis Reaganit kasutama kaalukate otsuste langetamisel astroloogide abi. Ta tunnistas oma elulooraamatus, et oli presidendi tööplaanide koostamisel astroloog Joan Quigleylt nõu küsinud, millised päevad on head, millised neutraalsed ja milliseid tuleks vältida.

2. mai 1992. Mihhail Gorbatšov Ronald Reagani külalisena tolle rantšos. Selleks ajaks olid mõlemad juba eraisikud.

Quigley tunnistas, et presidendi lennuk tohtis startida alles siis, kui tema oli selleks loa andnud. Astroloogi soovitatud olid ka Nõukogude Liidu liidri Mihhail Gorbatšoviga peetud tippkohtumiste ning Reagani teiste välisvisiitide ajad.
Sama lähedasi suhteid kui Nancyl olid oma mehega, polnud tal paraku oma lastega. Reaganitel oli kaks ühist last – tütar Patricia Ann (Patti Davis) ja poeg Ronald juunior. Presidendil oli esimesest abielust näitlejanna Jane Wymaniga tütar Maureen ja poeg Michael.
Tütar Patti oli noorena aastaid narkomaan, ei käinud oma vanematega ligi 20 aastat läbi, kirjutas neist sapiseid raamatuid, poseeris 41-aastasena erootikaajakirjas „Playboy” ning kasseeris hiljem publikult 39 dollarit piletilt rääkimaks, kuidas ema teda peksis. Alasti poseeris ta ka veel 58-aastasena.
Ronald juunior kuulutas 12-aastaselt vanematele, et on ateist, ja keeldus kirikus käimast. Maineka Yale’i ülikooli jättis ta ühe semestri järel pooleli, et saada balletitantsijaks.
Michael ei sallinud kasuema Nancyt silmaotsaski. Vaen oli nii suur, et Michael lubas Nancyt oma tütart Ashleyd vaatama alles siis, kui tirts oli juba peaaegu aastane. Kõige soojemad suhted olid Nancyl hoopis oma kasutütre Maureeniga, kes suri 2001. aastal.
Esileedi kahetses, et polnud oma lastele parem ema. „Nagu selgub, tundsid nad kõik ühel või teisel hetkel, et Ronnie ja mina olime teineteisele nii pühendunud, et nende jaoks meie kiindumust ei jagunud ning et vahel jäid nad kõrvale,“ kirjutas Nancy Reagan 1989. aastal ilmunud mälestusteraamatus „My Turn“ („Minu kord“).
30. märtsil 1981 pidas Reagan kõne Washingtoni Hiltoni hotellis ehitusfirmade esindajatele. Hoonest lahkumisel tulistas teda kuus korda külje pealt vaimhaige John W. Hinckley, üks kuul tabas rikošetiga Reaganit vasakusse kaenlaauku. Kiire operatsioon päästis presidendi elu, tema populaarsus rahva hulgas aga tõusis kõrgustesse…

Õnnelik paar – Nancy ja Ronald Reagan Valges Majas 1981. aaastal.

Reagani vaimne pagas kõrgele ametikohale asudes koosnes elus kogetud anekdootlikest juhtumustest, veerandsajandi jooksul populaarseist väljaandeist ammutatud andmeist ning moraalist, mille olid kujundanud kuuldud hirmulood. Reagani ebakompetentsus ja vähene lugemus ei takistanud tal kogumast rahva hulgas populaarsust, nii et ta valiti presidendiks veel teisekski ametiajaks. Reagani prestiiži aitas üleval hoida otsatu hulk nõuandjaid ja abilisi. Kuid avalikel esinemistel tuli tal loota iseendale ja nii tekitas endisest filminäitlejast president oma ebaõnnestunud formuleeringutega korralistel pressikonverentsidel Valges Majas sageli piinlikke momente. Näiteks nimetas Reagan 1982. aasta oktoobris Poola valitsust „jumalast mahajäetud hulguste karjaks”.
Mõnede presidendina peetud kõnede puhul kasutas ta oma vana kiirkirjas märkmete süsteemi 10×15 cm suurustel kaartidel. Kuid tähtsamate kõnede puhul kasutas ta enamasti suflööri, mille puhul tekst jookseb publiku jaoks varjatud ekraanil ja jääb mulje, nagu loeks esineja kõnet peast, sest ta vaatab otse kaamerasse. Muide, tänapäeval kasutavad suflööri kõik poliitikud ja telediktorid. Probleem võis tekkida siis, kui suflöör läks rikki, selleks puhuks oli Reaganil alati varuks kõne tekst paberil.
14. juunil 1982 kuulutab Reagan Valges Majas selle päeva Balti vabaduse päevaks ning kirjutab välisbaltlaste organisatsioonide ja USA senaatorite juuresolekul alla sellekohasele avaldusele, avaldades lootust, et kõik Balti riigid saavutavad rahumeelsete vahenditega enesemääramisõiguse.
Kõigest aasta hiljem 29. juulil 1983 rikkus Reagan taas Moskva tuju, kinnitades veel kord, et USA pole kunagi tunnistanud Baltimaade vägivaldset N. Liitu inkorporeerimist ega kavatse seda teha ka edaspidi.
7. novembril 1984 toimuvad USAs järjekordsed presidendivalimised, mille võidab ülekaalukalt Ronald Reagan, kelle poolt hääletab 58,8% valijaist.
1985. aastaks on selge, et N. Liitu ootab ees täielik majanduslik ja poliitiline pankrot, mida ei ole enam kuidagi võimalik ära hoida, isegi siis kui tugineda majanduse turgutamisel marksismi-leninismi geniaalsele ideoloogiale. Kahjuks ei mõistnud seda ka Gorbatšov, kui ta asus reformima seda, mida polnud enam võimalik reformida.
6. juunil 1986 ütles Reagan Valges Majas kohtumisel Ühendatud Balti Ameerika Komitee liikmetega: „See on meie ajastu tragöödia, et paljud rahvad elavad veel Nõukogude impeeriumi barbaarse totalitaarse võimu all. Reagan lubas toetada Balti rahvaid nende vabadusvõitluses ka edaspidi. See oli selge sõnum Moskvale, et USA ei kavatse taluda võimalikku vägivalda Balti riikide iseseisvumisliikumise lämmatamisel.
Võitluses kommunismiga oli USA võimsaimaks relvaks raha, mida N. Liidul polnud. Võidurelvastumist ta ei saanudki võita, sest USA-l oli alati võimalik venelastest rohkem kulutada. Tööstuse areng aga võimaldas jäädavalt hoida tehnoloogilist edumaad.
Reaganilt küsiti aastaid: „Kuidas saab näitleja olla president?“ Mõnikord Reagan imestas, kuidas saab president olla inimene, kes ei ole näitleja. 1987. aastal avastati Nancyl rinnavähk, ta valis masketoomia ja päästis oma elu.

„Paraadfoto” president Reagnist 1981. aastal.

Kuid iga pidu saab kord otsa ja saabus päev mil Ronald Reagan astus viimaseid kordi Valgesse Majja. 18. jaanuaril 1989 jätsid Reagan ja Nancy hüvasti Valge Maja töötajatega, kes olid nende eest kaheksa aastat hoolitsenud. Kohal olid kõik alates uksehoidjatest ja aednikest kuni santehnikute ja kokkadeni. Hüvastijätt oli pisarateni liigutav. Nancyl paluti midagi öelda, kuid ta kaotas meeleliigutusest kõnevõime. (Vt. Youtube: President Reagan’s Farewell Remarks to White House Staff on January 18, 1989)
20. jaanuaril 1989 saabusid Valgesse Majja George ja Barbara Bush ning Kongressi juhtpoliitikud, kes pidi Reaganit saatma ametissevannutamise tseremooniale.
Kell 11 asus seltskond piki Pennsylvania avenüüd teele Kapitooliumi poole. Keskpäeval vannutati George Bush USA 41. presidendiks. Kui tseremoonia läbi sai, saatsid George ja Barbara Bush Reagani ja Nancy Kapitooliumi suure kupli juurde, mille idaküljel ootas helikopter.
5. novembril 1994 teatas Reagan avalikus kirjas et põeb Alzeimeri tõbe. Rohkem ta enam avalikkusse ette ei ilmunud. Nancyst sai tema hooldaja. Ronald Reagan suri kopsupõletikku 5. juunil 2004, olles kõige vanemaks elanud USA president. 94-aastane Nancy lahkus südamepuudulikkuse tõttu siit ilmast 6. märtsil 2006.
Loo lõpetuseks tahaks ära tuua ühe kommentaari Youtubes: „The one, The only President Ronald Reagan. A true American Patriot. He Loved God, Loved Our Military, and Loved Our Country.

©Peter Hagen

Reagani pomminali

Reagani kõige kõmulisem temp oli seotud Nõukogude Liiduga. 11. augustil 1982 tegi Ronald Reagan oma Californias asuvas Santa Barbara rantšos enne iganädalast raadiokõnet mikrofoniproovi (oletades, et seda ei lindistata), öeldes järgmist: „I’m pleased to tell you today that I’ve signed legislation that would outlaw Russia forever. We begin bombing in five minutes.” („Mul on rõõm teile teatada, et just äsja kirjutasin alla seadusele, mis kuulutab Venemaa igaveseks lindpriiks. Pommitamine algab viie minuti pärast.”)
Moskvas võeti Reagani mõtteavaldust kui kindlat tõendit selle kohta, et president ei soovi parandada suhteid Nõukogude Liiduga. Läänes suhtuti vahejuhtumisse aga kui anekdooti.

* * *

Ronald Reagani parimaid pärleid

7.07.1970: Sotsiaalabi eesmärk peaks olema nii palju kui võimalik teie eksistentsi vajalikkust kõrvaldama.
11.03.1981: Valitsus on nagu beebi. Ta on isuga seedimiskanal ühes otsas ja ilma igasuguse vastutuseta teises otsas.
17.05.1981: Lääs ei tõkesta kommunismi. Ta kestab kommunismist kauem. Kapitalism eemaldab kommunismi kui veidra peatüki, mille viimaseid lehekülgi praegu kirjutatakse.
12.08.1986: Härra Gorbatšov, avage see värav! Härra Gorbatšov, rebige see müür maha!
15.08 1986: Valitsuse vaate majandusele saab lühidalt kokku võtta: kui see liigub, kata ta maksudega. Kui ta ikka edasi liigub, reguleeri seda. Ja kui see lõpetab liikumise, siis subsideeri teda.

 

0

Your Cart