Unustamatu „Helisev muusika“ (1965)

Edelweiss, Edelweiss, every morning you greet me
Small and white, clean and bright
You look happy to meet me…

Igaüks teab unepealt, et need sõnad on pärit laulust „Edelweiss” unustamatust filmist „Helisev muusika” (The Sound of Music). See laul sai omal ajal nii tuntuks, et linnalegendi järgi olevat olnud tegemist Austria vastupanuvõitlejate lauluga või koguni hümniga. (Kõige vähem oli Austrias küll vastupanuvõitlejaid, kui 99% austerlastest – kui uskuda tollaseid saksa andmeid – hääletas Saksamaaga ühinemise poolt.) Ei seda ega teist, „Edelweissi” kirjutas Oscar Hammerstein spetsiaalselt selle muusikali jaoks, ja see oli tema luigelaul. Kui USA presidendiks oli Ronald Reagan, siis peeti laulu „Edelweiss” mingil hetkel Valges majas Austria riigihümniks. Nii esitati seda laulu 1984. aastal Washingtonis Austria presidendi Rudolf Kirshlägeri riigivisiidi auks. Valge maja õhtusöögi üheks aukülaliseks oli paruness Maria von Trapp, keda see eksimus arvatavasti lõbustas. Vastupidiselt sellele, mida öeldakse laulus „My Favorite Things” – shnitzel with noodles, ei söö Austrias keegi šnitslit nuudlitega, vaid ikka kas prae- või keedukartulitega.
Ka ländler (Austrias ka Landler), mida filmis esitasid teineteisesse kõrvuni armunud Maria ja kapten von Trapp, ei ole n-ö puhas austria rahvatants, vaid kokku seatud ländleri erinevatest elementidest. Kuid see selleks. Maailma menukaima muusikali filmiversiooni „Helisev muusika” esietendus toimus USA-s 2. märtsil 1965.

1966. aastal autasustati filmi viie Oscariga: parim film, parim, režii, parim montaaž, parim filmimuusika, parim heli. Filmi võib pidada mitte ainult Hollywoodi, vaid maailma kõige edukamaks muusikafilmiks ja üheks enimvaadatud linateaoseks, eelkõige aga USA-s, Kanadas, Ladina-Ameerikas ja Jaapanis, kus film on lausa Austria sünonüümiks.
Kuid Saksamaal oli filmi menu üsna kesine ja paljudele sakslastele tänini tundmatu. Kogu maailmas on seda filmi käinud kinos vaatamas vähemalt 1,2 miljardit inimest. Saksamaal oli kõige napakam see, et filmist (saksa variandi pealkiri „Meine Lieder – meine Träume“) roogiti välja kõik natside võimule pürgimisele viitavad stseenid ja film lõppes Maria ja kapten von Trapi laulatusega. Ajapikku said sakslased oma natsikompleksist siiski üle ja filmi demonstreeriti täispikkuses. Samuti on filmi täisversioon DVD-l tänapäeval Saksamaal müügil.
Nõukogude Liidus pääsesid välismaised filmid ekraanile alles mitu aastat pärast esilinastust filmi kodumaal, sest nii saadi film odavamalt kätte. Ka „Helisev muusika” jõudis N. Liidu kinoekraanidele alles 1971. aastal.
„Helisevale muusikale“ kuulub kinokülastajate absoluutne rekord Eestis ja on täiesti kindel, et seda enam kunagi ei ületata. Filmi näidati Tallinna kinos Kosmos (ainuke kino Eestis, kus sai näidata 70-mm laifilme) 6. detsembrist 1971 kuni 16. aprillini 1972 järjest 132 päeva 525 seansil (pilet maksis 1,40 rubla). Kui arvestada saali täituvuseks 80%, vaatas filmi umbes 420 000 inimest. Tallinnasse sõideti filmi vaatama busside ja rongidega kogu Eestist (Kord oli kino Kosmos taga parkimas 30 bussi!). Esimese aasta arvestuses on see kolmas populaarne film „Viimse reliikvia“ ja „Kevade“ järel. Esimese aastaga kogus „Viimne reliikvia” Eesti kinodes umbes 772 000 vaatajat, terves Nõukogude Liidus aga sama ajaga 44,9 miljonit vaatajat.  Ja ikkagi kuulub „Helisevale muusikale” külastatavuse rekord, sest filmi näidati ju ainult ühes kinos, teisi filme aga ühel ajal paljudes Eesti kinodes. Filmi „Helisev muusika“ näidati veel 1973, 1974, 1975. ja 1978. aastal 258 seansil. (Ühtekokku 783 seanssi!) Kokku saaks arvestuslikke vaatajaid 626 400. Vaatajate tegelik arv on küllaltki tinglik, sest paljud fännid käisid seda filmi vaatamas 5–8 korda.

„Heliseva muusika“ fenomenaalse menu taustal on lausa naeruväärne, kuidas meie tattninadest filmikommentaatorid aeg-ajalt teadustavad, et Tallinnas käis seda või teist USA filmi nädala jooksul vaatamas ja popkorni mäletsemas mingi tuhatkond noort. Eriliseks kinomagnetiks peetakse aga asjaolu, et see või teine film oli Oscari nominent. Tühja sellest, et film ühtegi Oscarit ei võitnud, aga ainuüksi sõnapaaril „Oscari nominent“ peaks totule popkorni nämmutajale olema lausa maagiline mõju. Tegelikult ei ole…
Tollal, 1970-ndate aastate alguses mõjus „Helisev muusika“ eesti kinokülastajale nagu tubli sõõm puhast hapnikku, tõeliselt helge, ilusa ja särava filmimuinasjutuna.
Ja kuna see film päästis tollal filmikompanii 20th Century Fox pankrotist, kas see pole siis muinasjutt? Pärast filmi „Cleopatra” rahalist ebaõnnestumist oli 20th Century Fox peaaegu pankrotti minemas. „Helisev muusika” oli aga nii edukas, et ületas kassatulult filmi „Tuulest viidud”. Tänaseks on „Helisev muusika” inflatsiooni arvesse võttes kõigi aegade kolmas enim tulu teeninud film.
Kuid teeme siinkohal väikese kõrvalepõike, näitamaks veenvalt, kuidas ka filmitegijad üksteiselt vargsi ideid näppavad. Meenutagem „Heliseva muusika“ alguskaadreid: täielikus vaikuses ilmuvad läbi rünkpilvede nähtavale mäed, kostub tuule müha, esimesed muusikahelid, vaiksed, sugereerivad, kõlab filmi tunnusmeloodia avaakord… Kes on aga näinud YouTube’s Leni Riefenstahli propagandafilmi „Tahte triumf“ (Triumf des Willens), veendub, et „Heliseva muusika“ tegijad on filmi haarava ja vaatemängulise alguskaadrite idee ilmselgelt näpanud Riefenstahli filmist.
Muide, „Helisev muusika“ on ainuke muusikal, mis on ajaproovile vastu pidanud ja toob heldimuspisara silma isegi 1990.–2000. aastatel sündinud kapitalismist kalestunud noortele eesti meestele. Paljud inimesed on häbenemata tunnistanud, et ükski teine film pole neile avaldanud nii sügavat muljet kui „Helisev muusika“…

Mäletan, kui käisin nõukogude ajal kinos vaatamas Leonard Bernsteini muusikali „West Side’i lugu“, (West Side Story, 1961). Kõige südantliigutavama koha peal hakkas publik saalis naerma – ilmselge märk sellest, et filmitegijad olid vaatajate sügavatele ja õilsatele tunnetele mängides üle pakkunud ja totaalselt puusse pannud. Eriti kummaline oli ka osatäitjate valik. Sõna otseses mõttes vanaaegsete nägudega ja kaugeltki mitte fotogeenilised tegelased oleksid sobinud külapoe õuele õllekaste tassima, aga mitte loodetavasse kassafilmi.
Filmi „Lauldes vihmas“ (1952) vaadates võib tänapäeva kinokülastajat tabada vaid iiveldushoog – mage, imal ja lihtsalt ajast ja arust.
Omal ajal vaatas nõukogude inimene suu ammuli – ja mitu korda! – USA muusikali „Seitse pruuti seitsmele vennale“ (1954), kuid tänapäeval ei tahaks keegi seda filmi ka tasuta vaadata!
Prantsuse-Saksa LV halearmsa ühisfilmi „Cherbourg’i vihmavarjud“ (1964) toomine ekraanidele tänapäeval tähendaks kinole kindlat pankrotti. Või kes meist mäletab enam isegi sellist muusikali nagu „Minu veetlev leedi“ (My Fair Lady, 1964). Okei, imeilus Audrey Hepburn sobis oma osasse suurepäraselt (miinuseks oli asjaolu, et tema eest laulis Marni Nixon), aga tema filmipartneriks oli juba tollal „parim enne möödas” koomik Rex Harrison (tollal 56-aastane). Kuigi film võitis 8 Oscarit, pole ta ajaproovile vastu pidanud. Ja kõige lõpuks „Naljakas tüdruk“ (Funny Girl, 1968), mille peaosas esines oma kuulsa suure ninaga Barbra Streisand, kes polnud tollal selle rolli jaoks veel küps. Pisut asjatundlikumale kinokülastajale on aga kindlasti mällu sööbinud „Kabaree” (1972) Liza Minelliga peaosas. „Kabaree” on üks väheseid filme, kus on suudetud meisterlikult edasi anda natside võimule pürgimise ajastu olustikku ja hõngu…

Eri riikides (eelkõige aga USAs) on aastate jooksul vändatud palju muusikale, mis tänapäeval tunduvad mitte ainult igavate, vaid lausa tobedatena. Paljude filmimuusikalide (tele)ekraanidelt kadumist võib seletada ka vaatajate maitse muutumisega. Siiski on üks muusikal – „Lili” (1953) – tähelepanuväärne, et mitte öelda kummaline.
Ülimalt naiivse peategelase suhtumine rändtsirkuse nukuteatri nukkudesse – ta arvas, et nukud ise räägivad –, tekitas filmis skisofreenilise atmosfääri. Filmi lõpp on aga lausa paranoiline, kuid iga vaimuhäiretest huvitatu peaks leidma võimaluse seda filmi vaadata (katkendeid leiab ka YouTubest). Filmi sisuga saab tutvuda internetis päris mitmes keeles. 2004. aastal paigutas „New York Times” filmi „Lili” „auväärsele” 1000. kohale. Muide, sellele eriskummalisele filmile – tegemist ei ole küll muusikaliga – sekundeerib veel teinegi. Ameerika režissööri Richard Attenboroghi filmis „Magic” (1978) tekib peaosalisel kõhurääkijal Corkyl skisofreeniline suhe oma elusuuruses nukuga. Filmi lõpus lõikab Corky nuku „nõudmisel” endal veenid läbi, et Corky ei saaks enam uusi kuritegusid sooritada. Corkyt mängis äärmiselt usutava sarimõrvari silmavaatega Anthony Hopkins. Kuid tagasi „Heliseva muusika” juurde.

* * *

Film „Helisev muusika” sai hitiks kõigis riikides, kuid ühe erandiga. Austrias jooksis film 1965. aastal vaid kolm nädalat ja televisioonis näidati seda alles 2000. aastal. On mitu versiooni, miks Austrias film põrus. Austerlastele ei meeldinud nende kultuuri amerikaniseeritud kujutamine muusikalis. Teised väidavad, et muusikalis kujutati natside okupatsiooni, mis on austerlaste jaoks valuliseks teemaks, sest tänapäeval ei taha enam keegi meenutada, millise vaimustusega Hitler 1938. aastal Viinis vastu võeti.
Siiski on „Helisev muusika” isegi Austrias endiselt nii kuulus, et tänini korraldatatakse ekskursioone filmi võttepaikadesse. Mõnes Austria hotellis lastakse erikanalil filmi ööpäevaringselt.
Filmi võtted toimusid järgmistes kohtades: Marktschellenberg, Salzburg (Schloss Frohnburg, Schloss Leopoldskron, Nonnberg, Mirabellgarten, Schloss Hellbrunn, Petersfriedhof, Felsenreitschule…), Werfen, Mondsee, Schafberg ja Rossfeld (seal filmiti lõpukaadrid).

Huvitav teada!
Ilmar Laasi ja Udo Ivaski projekteeritud kino Kosmos, kus oli võimalik näidata ka 70-mm laifilme, valmis 1964. aastal. Saalis oli 1015 kohta. Ekraani mõõtmed 24×9,5 meetrit. Kõlarite süsteem tagas kvaliteetse stereoheli.

Christopher Plummer, Kanada päritolu filmi- ja teatrinäitleja on ise hiljem tunnistanud, et talle ei meeldinud „Helisevas muusikas” mängida ning seepärast jõi ta võtete ajal üsna kõvasti, olles näiteks Salzburgi festivali stseeni filmimise ajal üsna purjus. Koostööd filmi peaosalise Julie Andrews’ga on Plummer võrrelnud suure valentinipäevakaardiga päevast päeva vastu pead tagumisega. See sarkastiline kommentaar ei takistanud näitlejaid siiski jäämast väga headeks sõpradeks.
Julia Andrews on öelnud: „Kui lapsed küsivad minult, milline minu filmidest on mu lemmik, siis vastan: „Kujutage ette, et teil on korvis kümme imeilusat uut kutsikat ja te peate ütlema, milline neist on teie lemmik. Te lihtsalt ei saa seda teha, sest nad kõik on teile erinevatel põhjustel armsad.” Ja ühes intervjuus lisas: „Tollal oli raske aru saada sellest, mida olen nüüd mõistma hakanud – „Helisev muusika” oli parim šanss, mille keegi kunagi üldse saada võib.”

Vt ka YouTube:.
The Sound of Music Tour – HD All Movie Locations in Austria and Germany

* * *

Film „Helisev muusika”

Režissöör ja produtsent: Robert Wise (10.09.1914–14.09.2005)
Laulude tekstid: Oscar Greeley Clendenning Ritter von Hammerstein II (12.07.1895–23.08.1960)
Muusika (ka uued laulud filmile): Richard Rodgers (28.06.1902–30.12.1979).
Koreograafid Marc Breaux ja Dee Dee Woo, muusikaline lavastaja Irwin Kostal, kostüümikunstnik Dorothy Jeakins, operaator-lavastaja Ted McCord.
Algselt teatrimuusikalina loodud „Helisev muusika” esietendus toimus 16. nov. 1959 New Yorgis Lunt-Fontanne’ teatris, kus seda mängiti 1443 korda. Londoni West Endi teatris esietendus muusikal 18. mail 1961 ja seda esitati 2386 korda.

Kaheosalise filmi pikkus 167 min.
Esilinastus USAs 2. märtsil 1965.
Esilinastus Eestis 6. detsembril 1971.
Film läks maksma 8,2 milj. dollarit ja tõi sisse 286,2 miljonit.
1998. aastal paigutas Ameerika Filmiinstituut „Heliseva muusika“ 100 filmi hulgas 55-ndale kohale, 2007. aastal tõsteti film aga ettepoole 40-ndale kohale.
Filmis esitatud laulu The Sound of Music paigutas sama instituut 100 parima filmilaulu hulgas 10-ndale kohale ja laulu Do Re Mi  88-ndale kohale.

Filmi „Helisev muusika“ osatäitjad

Maria – Julia Andrew, s 1. okt 1935
Kapten Georg von Trapp – Christopher Plummer, (13.12.1929–5.02.2021)
Kapten von Trapi lapsed
Liesl – Charmian Carr (27.12.1942–17.09.2016, filmi võtete ajal oli „16-aastane” Liesl 22-aastane)
Louisa – Heather Menzies (3.12.1949–24.12.2017)
Gretl – Kym Karath, s 4. aug. 1958.
Marta – Debbie Turner, s 5. sept. 1956
Brigitta – Angela Cartwright, s 9. sept. 1952
Friedrich – Nicholas Hammond, s 15. mai 1950
Kurt – Duane Chase, s 12. dets 1950

Teised osatäitjad
Kapteni teener Franz – Gilchrist Stuart (19.01.1919–8.06.1977)
Majapidajanna Frau Schmidt – Norma Varden (20.01.1898–19.01.1989)
Paruness Elsa Schröder – Eleanor Parker (26.06.1922–9.12.2013)
Max Detweiler (parunessi sõber) – Richard Haydn (10.03.1905–25.04.1985)
Rolf(e) – Daniel Truhitte, s 10. sept 1943
Kloostri abtiss – Peggy Wood (9.02.1892–18.03.1978)
Õde Bernice – Evadne Baker (19.08.1937–17.01.1995)
Õde Berthe – Portia Nelson (27.05.1920–6.03.2001)
Õde Margaretta – Anna Lee (2.01.1913–14.05.2004)
Õde Sophia – Marni Nixon (22.02.1930–24.07.2016)
Gauleiter härra Hans Zeller – Ben Wright (5.05.1915–2.07.1989)

Filmi laulud ja muusikapalad

Filmi I osa
Preludium (prelüüd)
The Sound of Music
Maria
My Favorite Things
My Favorite Things (repriis 1)
Do-Re-Mi
Sixteen Going on Seventeen
The Lonely Goatherd
The Lonely Goatherd (repriis )
How Can Love Survive
The Sound of Music (repriis )
Edelweiss
Ländler (instrumentaal)
So Long, Farewell
Morning Hymn
Climb Ev’ry Mountain

Filmi II osa
My Favorite Things (repriis 2)
No Way to Stop It
An Ordinary Couple
Gaudeamus Domino
Maria (repriis)
Confitemini Domino
Sixteen Going on Seventeen (repriis )
Do-Re-Mi (repriis)
Edelweiss
So Long, Farewell (repriis )
Finale Ultimo

NB! 2020. aasta novembris ilmus eesti keeles Julie Andrewsi mälestusteraamat „Mälestusi Hollywoodi aastatest”. (Kirjastus Hea Lugu, 352 lk, hind u 26 €.)
Mary Poppinsi ja guvernant Maria kehastamisega võitis nooruke Julie Andrews filmisõprade ja -kriitikute südamed terves maailmas. Kehvadest oludest pärit neiu imeline hääl, võrratu tantsuoskus ja loomulik näitlemisanne lennutasid ta Briti vodevillilavadelt Hollywoodi särasse.
Koos tütre Emma Walton Hamiltoniga kirjutatud autobiograafias meenutab Andrews südamlikkuse ja sooja huumoriga filmi „Helisev muusika” tegemist, sellega seotud põnevaid inimesi ja samal ajal oma eraelus toimunut.

Peter Hagen

NB! Vt ka YouTube:
The Sound of Music Soundtrack – 23 – Escape/Climb Ev’ry Mountain (Reprise)