Une ja tõelisuse köitev piir

Elas kord Chuang Chou. Ta nägi unes, et on siia-sinna lendlev liblikas, õnnelikus teadmatuses ümbritsevast maailmast. Äkki ta ärkas ning taipas, et oli vaid raske astumisega ja aeglane Chuang Chou. Ent nüüd ei teadnud ta enam, kas ta oli liblikas-olemisest unistanud Chuang Chou või liblikas, kes kujutlusmängus muutus Chuang Chouks.

Ärkveloleku ja une vahelise piiri ebaselgus on läbiv teema 4. sajandil eKr elanud filosoofi Chuang Chou võluvas ning omapärases loomingus. Chuang Choud tuntakse ka Chuantzuna – Meister Chuangina.
Une ja tõelisuse piir on läbi aegade inimesi köitnud. On rahvaid, kes usuvad tänini, et unenäod on sama tühised kui mistahes ärkvel olles kogetud sündmused. Mõnelegi meist on tuttav see hämmeldav tunne, kui, ärgates tõelisusena näivast unest, on raske taibata, kus parasjagu ollakse, kas ümbritsev on reaalne või veel kummitav öine nägemus.

Unenäod on kõigile inimestele tuttavad võimsad ja universaalsed kogemused. Nad võivad olla nii varjulikud kontuurid kui ka pikad keerulised lood, mis filmina me sisepilgu eest läbi libisevad. Nad võivad olla mahedad ning rahustavad, aga põhjustada ka hirmutunnet ja panna südame ärevalt pekslema. Unes võivad ilmuda meile kallid inimesed ja ka hirmsad koletised.
Unenäod võivad meenutada üsna igapäevast tegelikkust ning neis võib valitseda täiesti sürrealistlik meeleolu. Nad võivad meile anda tarka nõu ja samahästi viia täielikku hämmingusse.
Kuigi selle kõigile tuntud nähtuse – unenägude – põhijooned on üldteada, jääb siiski terve hulk põnevaid küsimusi. Mis on unenägu? Mis unenägusid põhjustab, mida nad unenägija elus tähendavad või on nad hoopis tähenduseta? Neile küsimustele eri aegadel antud vastustes peegelduvad erinevate kultuuride sotsiaalpsühholoogilised väärtushinnangud ja tähendused.
Muinasrahvad, nende seas egiptlased ning kreeklased, arvasid, et unenäod on teated jumalailt, millest surelikud saavad teadjaks magades. Kaasaegse psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud oli arvamusel, et inimaju sünnitatud unenäod võivad toimida psüühika aknana ja lasevad vaadata inimese täitumata soovide varakambrisse. Freudi järgijaile ongi uned ühed psühhoanalüüsi tähtsamad töövahendid. Teisalt on mõned teadlased esitanud teooria, et unenäod on tarbetu informatsioonipuru, mis pühitakse ööga inimese mälust, samuti nagu tarbetud teated kustutatakse arvuti andmepangast. Üleloomulike nähtuste uurijate käsitlusis taasilmnevad teataval moel vanad arusaamad, et unenägude psüühilised elemendid väljendavad inimese saatust ja näitavad seda, mis vältimatult saab toimuma.
Uskumustest ja teooriatest sõltumata on inimesed aina püüdnud unesid seletada ja otsinud neis sümbolismi, võrdpiltidesse kätketud loogikat. Heebrealaste Talmudis on kirjutatud: „Tõlgendamata uni on kui lugemata raamat.“ Minevikus oli unenäoseletaja küllaltki edukas ametimees ja neist aegadest pärit meisterlikult kirjutatud unenäoraamatuis on rikkalikult igasuguste unenägude seletusi. Meie ajal analüüsivad huvilised oma unesid terapeudi diivanil või osalevad „unetööks“ nimetatavas rühmateraapias. Innukamate pühendunute meelest võime tegelikkust mõista ainult oma unesaladuste paljastamise abil. Nad armastavad toonitada, et mitmedki mineviku mõjukad isiksused – Aleksander Suur, Rene Descartes, Elias Howe ja Robert Louis Stevenson, kui nimetada vaid üksikuid – on väitnud, et unenäod on nende tegusid juhtinud. Teised kõnelevad öistest illusioonidest kui piletist teise dimensiooni, teise tegelikkusse.

Mõnele filosoofile märgib Chuang Chou liblikas unenägude olulisimat probleemi. Ka teised Vana-Ida mõtlejad on arutlenud une ja tegelikkuse vahel kulgeva piiri olemuse ja selle üle, kummal pool seda piiri me ükskord asume. Chuang Chou kombel olid need filosoofid arvamusel, et unes ja ärkvel kogetud elamused on ühtmoodi tõelised. Üks neist tarkadest oli Li Yuan chuo, Lõuna-Songi dünastia õitsenguaegse (ca 1200–1300) keiserliku akadeemia professor. Liblika-unenägu käsitlevas essees väitis Li, et kuna unes- ja ärkvelolek on olemas ühes ja samas inimeses, on nende kahe seisundi vahel seos. Siiski lisas ta, et kumbki seisund loob oma maailma ja üks on niisama tõeline – või mittetõeline – kui teine. Li kirjutas: „Kuigi me unes ei ole tegelikkusest teadlikud, pole uni viirastus. Samamoodi ei taju me ärkvelolekus uneseisundit, millest johtuvalt – ärkvelolek ei ole tõeline.“
Muinas-Hiina kirjanduses on ohtralt vihjeid unenägudele ning nende seosele teadvusega. Budistide jaoks olid unenäod reaalsuse osa. Aastail 1368–1644 valitsenud Mingi dünastia ajast pärit teoses kirjutab Lian ehi Ba shi: „Me teame vanasõna: selles maailmas elamine on kui üks pikk unenägu. Kui vaatame maailma, siis on see une sarnane.“ 16. sajandi romaanikirjanik Feng meng lõng lähenes unenäo ja tegelikkuse vahekorra probleemile maisemast perspektiivist. Romaanis „Hsiaofu“ („Naeru maja“) kirjutas Feng: „Paadunud joodik nägi und heast veinist. Aga kohe, kui ta mõtles veini kõigepealt soojendada ja alles siis maitsta, ärkas ta võpatades ja nähvas pahaselt: „Oleksin pidanud seda jooma külmana!““
Unepiltide ja tegelikkuse segunemine on oluline motiiv ka kuulsates hindude müütides. Lugu Krišnast (Viinu inkarnatsioon) ja Yasodast (Krišna surelik ema) algab sellest, kui ema noomib Krišnat, et see olla pori suhu pistnud. „Ma ei ole pori söönud,“ seletas noor Krišna. „Poisid aina valetavad… vaata oma suud! Tee suu lahti!“ käskis Yasoda inimlapseks rõivastunud jumalat. Krišna kuulekalt avatud suus avanes Yasodale kogu maailma- kõiksus, kauged taevarannad, tuul, äike, mägine ja meredega kaetud maakera, Kuu ja tähed ja kosmos. Yasoda nägi ka oma küla ja iseend. Ta hakkas kartma: „On see uni või Jumala loodud meelepete või mu oma segadusse aetud meel?“ Yasoda mõtiskles, milline oli tema tõeline olemine – kas see, mida ta harjumuspäraselt tegelikkuseks pidas, või see teine, mis ainult hetkelise unenäona end poja suus ilmutas.
Ka Antiik-Kreeka filosoofid analüüsisid tõelise ja uneillusiooni vahelist erinevust. Platoni teoses „Theaetetus“ küsib Sokrates: „Mida sa vastaksid, kui keegi küsiks meilt praegu, just sel hetkel, kas me näeme und ja meie mõtted on uni või oleme ärkvel ja vestleme teineteisega ilmsi?“ Kui Theaetetus möönis, et on täiesti võimalik, et nad mõlemad und näevad, jätkas Sokrates: „Selgub, et on võimalik isegi vaielda selle üle, kas oleme ärkvel või näeme und.“

Universaalsed sümbolid
Unenägude keel on sageli täis sümboleid – tuttavaid nähtusi, mida tavatsetakse käsitleda viiteina hoopis teisele tegelikkuse tasandile. Kõigis, igasuguse tehnilise arengutasemega kultuurides on leida sümboleid: unenägudes, müütides, uskumustes, kunstis. Mõned kujundid on levinud vaid ühe kultuuri piires, teised on jälle niisugused, millele peaaegu kõik maailma rahvad omistavad transtsendentaalseid tähendusi. Need on näiteks madu, tuli ja vesi.

MADU
Madu – või draakon – on viljakusejumala kõrval vanimaid sümboleid, mida on leitud maailma kõige varasemates kultuurides loodud nikerduste hulgast. Oma kuju ja eluviisi tõttu on maol kaheseid omadusi. Maapinnal roomava olendina on ta eluandva maa sümbol, kuid esindab ka manala tundmata ohte. Ristiusk toonitab mao süngemat tähendust ja kristlikel piltidel on madu paradiisiaia igavene ahvatleja ning inimvaimule ohtlik. Mõned põlisameeriklaste hõimud aga kummardavad ussijumalat ja india joogad peavad madu isegi vaimseks õpetajaks. On muinasrahvaid, nende seas kreeklased, kes uskusid, et maol on ravivõime. See uskumus kajastub tänapäevalgi arstide ametisümbolis. Psühhoanalüütilisest vaatenurgast võib mao maapealne ja -alune kaksikloomus märkida teadvuse ja mitteteadvuse ühtesulamist, mis juhatab uuele kasvamisele ning küpsemisele.

TULI
Maa, õhu ja vee kõrval on tuli üks igivana olemise põhielement. Tule esmane olemus ja paradoksaalsus teevad tast kindlakujulise, kuigi paljutähendusliku ja universaalse unesümboli. Tuli soojendab ja valgustab, ta võib ainet käsitada, muuta ja ka puhastada. Tuli on sõber ja vaenlane, lohutus ja ähvardus, pääsemine ja hukatus. Tuli oma taltsutamatu energiaga on elu mõjus sümbol, kuigi ennustab ka igavesi põrgupiinu ning vintsutusi. Põledes mõnusalt praksuv või tööstuses inimesi teeniv tuli on metsik olend, keda leidlik inimene on vaid ajutiselt taltsutanud.
Tuli unenäos võib sõltuvalt olukorrast märkida mingit elumuutust, puhastumist, hingelist valgustumist, armastust, kirge ja seksuaalsust. Väike taltsutatud tuli tähendab rahu ja rahulolemist, taas valla pääsenuna on tuli ennekõike hävingu sümbol. Maja limpsavad leegid märgivad hädaohtu ja surma, haigestumist või piinu „põletavas tules“. Tuli päikese asemel tähendab soojas kliimas elavale unenägijale meeldivat südamlikkust ning hoolitsust, ekvaatori läheduses elavatele inimestele on see aga millegi ohtliku, isegi elu ohtu seadva jõu märk. Suur tuli võib tähendada vaid mingit suurt stiihiat, mida unenägija ei suuda teadlikult valitseda.
Mõnes pärimuslikus müüdis anastab kangelane tule jumalatelt. Kuigi see on elu jätkav tegu, liitub sellega ka kahetsus ja süütunne, sest tule vallutanu on mässanud jumala või – psühholoogilise analüüsi seisukohast vaadates – vanemate vastu.
Unenägude tõlgendustes märgib tule omastamine uut arusaamist või uue küpsustaseme saavutamist, vanast loobumist. See sümboliseerib muutumisprotsessis peituvat julguse-hirmu-süü tundekompleksi.

VESI
Vesi on elu allikas. Kõikjal, kus on elu, on ka vesi. Nagu tulel on veelgi kaksikloomus. Ta on üsk ja haud, hoidja ja hävitaja, puhastaja ja ärarikkuja. Jões või meres voolav vesi varjab pidevaid muutusi ja liikumist, aga ka püsimist. Vesi on tule kombel elu põhimine eeldus, ent raskem, aeglasem ja lõhutavam. Et tuli puhastab hüvitamata, siis on tal oma osa mitmetes religioossetes kujutelmades. Eriti baptistidele sümboliseerib vesi uuestisündi, uue elu algust.
Kuigi vesi mõjub passiivse ja alistununa – traditsiooniliselt on need naistega seostuvad omadused – ei saa teda siiski pidada jõuetuks. Taoistlikus mõttemaailmas on vesi nõrkuse, mugandumise ning voolavusse varjunud väe kehastus: vesi põikleb kividest ojapõhjas kõrvale, kuid ometi suudab oma lakkamatu voolamisega kulutada suuredki kivid olematuks.
Tasane vesi unenägudes sümboliseerib üsa turvalisust ja õndsust; purustavad lained võivad tähendada välist jõudu, mida unenägija ei suuda talitseda, või seksuaalseid tunge. Ujumisbassein – see on jõudeolek või võistlussituatsioon. Avar, saladusi varjav veepind on mitteteadvuse sümbol. Siinjuures on vee kaksikloomuse esiletõstmine tabav: kaootilise ja vägivaldsust sisaldava jõuna on mitteteadvus teatavasti ka teadliku elu võimas algallikas. Vette sukeldumine võib tähendada elu eesmärgi otsimist, vee ületamine muutusi või uude arengujärku jõudmist.

MAAJA

NB! Loe ka:
Unenägude seletaja