Kas ümberlõikamine on vajalik?

Ümberlõikamine (circurmicisio) on ammune religioosne tava peaaegu kogu Ees- ja Lõuna-Aasias ning Aafrikas, samuti Austraalia ja Okeaania pärismaalaste hulgas. Judaismis ja islamis kuulub see kohustusliku rituaali alla, kuid selle tekkepõhjused pole selged tänini. Ümberlõikamine on saanud moeasjaks ka Lääne-Euroopas, eelkõige aga USA-s, kus 80% meestest on nende vanemate soovil eesnahast ilma jäetud. See Ameerikas laialt levinud komme on seletatav eelkõige juutluse suure mõjuga Ühendriikides kui ka omakasupüüdlike juudiarstide agara propagandaga.
1979. aastal tehti USA-s 1 325 000 ümberlõikamist, mis läks maksumaksjatele maksma 54 miljonit dollarit. Vastupidiselt üldlevinud arusaamale pole tänapäeval ümberlõikamine meditsiinilisest ega hügieenilisest aspektist ei põhjendatud ega vajalik.
Asi on selles, et kui loodus on loonud mehe suguti koos eesnahaga, siis on sellel ka oma kindel otstarve. Eesnahk hoiab sugutiluki (ka glans penis) niiske ja tundlikuna ning kaitseb seda vigastuste eest. Eesnaha kaitsev toime avaldub juba vastsündinul. 2.–3. eluaastani liibub eesnahk tihedalt ümber sugutiluki, hoides ära selle kokkupuute uriini või väljaheitega. Ümberlõikamise korral aga see looduslik kaitseabinõu kõrvaldatakse, pealegi peab tekkinud haav paranema sageli ebahügieenilistes tingimustes!
Ümberlõikamine võib olla põhjendatud vaid fimoosi või parafimoosi korral, mida esineb väga harva. Selle all kannatab umbes 1% poisslastest.
„Kaheksandal päeval lõigatagu ümber poeglapse eesnaha liha,” on öeldud Moosese Kolmandas raamatus. Kui omal ajal eristasid juudid ümberlõikamisega ennast uskmatutest (sama argumenti kasutavad ka araablased), siis tänapäeval ei kannata ümberlõikamise kasuks esitatavad argumendid mitte mingisugust kriitikat.

VASTUARGUMENDID ON JÄRGMISED:

* Varasematel aegadel arvati, et ümberlõikamine takistab onaneerimist. Praegu aga teame, et see nii ei ole ja et eneserahuldamine partneri puudumisel on igati soovitatav ja täiesti normaalne nähtus.
* On väidetud, et ümberlõigatud liikme sugutilukk muutub pükstega pidevalt kokku puutudes vähem tundlikuks, mis võimaldab partneri huvides suguakti pikendada ja aitab vältida enneaegset seemnepurset. See ülimalt totakas seisukoht on kahjuks väga laialt levinud. Iga terve potentne mees on võimeline (omades kogemusi ja elementaarseid eelteadmisi seksuaalfüsioloogiast) reguleerima suguakti pikkust. Kui ta seda ära ei õpi, siis pole mingit kasu ka ümberlõikamisest.
* Ümberlõigatud mehed kaebavad sageli, et nende suguti(lukk) on tundetu. See on seletatav sellega, et koos eesnahaga on eemaldatud ka tundlikud närvid.
* Viimastel aastatel on nii ajakirjanduses kui ka erialases kirjanduses ikka ja jälle väidetud, et eesnaha all moodustuv smeegma võib põhjustada vähki nii mehel kui ka tema partneril. Selline kaduvväike võimalus on tõesti olemas, kuid märksa tõenäolisem on, et vähki ei teki! Pealegi ei ole üleliigne meelde tuletada, et vesi, millega end pesta, ei ole veel maa peal otsa saanud. Seega pole ümberlõikamine seksuaalhügieeni seisukohast põhjendatud. Võib-olla äärmisel juhul kõrbes, kus vett napib ja inimesed hügieenile erilist tähelepanu ei pööra.
* Barbaarne ümberlõikamine ei ole sugugi nii ohutu, kui arvavad võhikud. 6000 ümberlõigatu kohta tuleb üks surmajuhtum. Kõige ohtlikum aeg ümberlõikamiseks on kuni 12 kuu vanuseni. Vanemate laste puhul väheneb surmajuhtumite arv 50% võrra. 1979. aastal kaotas USA-s 229 vastsündinut selle operatsiooni tagajärjel elu, komplikatsioonidest rääkimata.
* Ümberlõigatud mehed ei tohi alasti päevitada vältimaks sugutiluki valulikku ja ohtlikku päikesepõletust.
* Ja lõpuks kõige tähtsam ümberlõikamise vastane argument: mehel endal ainult temal, mitte aga tema poolearulistel vanematel, on õigus otsustada selle üle, kas ja mida ta lubab endal ära lõigata! Vastsündinu või väikelapse ümberlõikamine on räige vägivald, kuna beebi pole võimeline iseenda eest seisma ega oma soove välja ütlema.

Ümberlõikamine muutus Ameerika Ühendriikides 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses populaarseks:
Victorianlik moraal ja hügieen: Tollal usuti, et ümberlõikamine aitab vähendada „ebamoraalseid harjumusi“, nagu masturbatsioon, mida peeti tervisele kahjulikuks.
Arstid ja haiglad hakkasid seda soovitama kui üldist hügieenimeedet.
Kui haiglates hakati sünnitusi rohkem meditsiiniliselt juhtima, sai ümberlõikamisest automaatne protseduur vastsündinud poistele.

Hügieeniargumendid
Ameerikas juurdus arusaam, et ümberlõigatud peenis on:
kergem puhtana hoida (eriti enne, kui kraanivesi ja dušid olid igapäevased mugavused),
ja et see võib vähendada infektsiooniriski (nt eesnahapõletik või kuseteede nakkused).
Kuigi tänapäeval on need argumendid vaieldavad, on hügieeniline kuvand jäänud osaks USA kultuurist.

Meditsiinilised põhjendused
sajandi keskpaigas levisid uuringud, mis väitsid, et ümberlõikamine:
vähendab HIV– ja teiste sugulisel teel levivate haiguste riski,
vähendab eesnaha- ja peenisevähi riski,
kaitseb osaliselt naisi emakakaelavähi eest.
Need uuringud said palju tähelepanu USA tervishoiusüsteemis ja aitasid tava juurdumist.

Traditsioon ja sotsiaalne norm
Kuna ümberlõikamine muutus tavaliseks, siis:
paljud vanemad lasevad oma poegi ümber lõigata lihtsalt „sest kõik teevad nii”,
ja paljud mehed soovivad välja näha nagu teised, ehk see on muutunud osaks normaalsusest ja esteetikast.
Praegu on hinnanguliselt umbes 55–65% (tõenäoliselt siiski tunduvalt rohkem) USA meestest ümber lõigatud, kuid see protsent on langustrendis, eriti nooremate põlvkondade seas ja läänerannikul.
Euroopas, sh Eestis, ümberlõikamist tehakse harva, välja arvatud religioossetel (juudi või islami) põhjustel või meditsiinilise näidustuse korral.
Seega Ameerika tava on pigem kultuuriline ja ajalooline nähtus, mitte bioloogiline vajadus.

Tunnuspildil: Eesnaha eemaldamine kivinoaga. Vana-Egiptuse fresko.

MAAJA