Tutanchamoni needus

10 minutit lugemist

Selle legendi teke võlgneb tänu lord Carnarvoni surmale pärast tema osavõttu Tutanchamoni hauakambri lahtikaevamisest. Lordi hammustas moskiito ja ta suri pärast kolmenädalast piinlemist 6. aprillil 1923. Kohe hakkas liikuma kuuldusi kättemaksust pühaduse rüvetamise eest.

Kumuga hangeldav ajakirjandus pasundas rasvaste pealkirjade all kogu maailmale: „Lord Carnarvon – vaarao needuse ohver!“ Ajaleheteadete järgi olevat Tutanchamoni hauakambris nähtud raidkirja: „Surm tabab peagi igaüht, kes häirib vaarao rahu!“ Lord Carnarvon olevat hoiatust trotsinud…

Tee algus Kuningate orgu, kus on avastatud 62 hauakambrit.

Kõigepealt peab ümber lükkama raidkirja olemasolu: sellist ei ole Tutanchamoni hauakambris ega mujal. (Saksa egüptoloog professor Georg Stelndorff kinnitas 1933. aastal sedasama, millele oli juba varem osutanud H. Carter, nimelt, et „…Egiptuse matmisrituaalides ei leidunud niisugust needust elavatele, nagu tsiteeritud, vaid surnule anti kaasa vagad ja heatahtlikud soovid.“
Pole ka õige, et kaks päeva pärast hauakambri avamist hammustas lordi surmatoov putukas, nagu väideti – kättemaksu tööriist. Teeba kuninglike hauakambrite lahtikaevamist alustas lord Carnarvon koos oma kaastöölise Howard Carteriga 1906. aastal, Tutanchamoni haua avastas Carter 1922. aastal ja moskiito hammustas lordi aasta hiljem. Sel ajal oli Carnarvon juba põdura tervisega vanamees. Vahetult enne ekspeditsiooni tehti talle kaks rasket operatsiooni ning nõrgestatud organism ei suutnud võidelda hammustusega kaasnenud nakkuse vastu.
Kõmureporterite psühholoogiat teame hästi. Lõpuks pole ju lugejad rahul, kui neid pannakse pikaks ajaks igapäevaste juhtumite dieedile. Aeg-ajalt peab kätte andma üllatusmenüü ja kui fakte pole, tuleb need välja mõelda. Tähtsusetuid sündmusi ilustatakse laest võetud detailidega, sensatsioonilised pealkirjad aga pidavat alati avaldama vastupandamatut külgetõmbejõudu. Putuka surmav hammustus pole üldiselt märkimisväärne haruldus, kuid „vaarao needus“ annab sellele pikantse maigu.
Idee osutus viljakaks edasiselgi ekspluateerimisel. Legend paisus nagu Niilus juunis. Veel üks ekspeditsiooniliige juhtus surema ja see kutsus välja uusi sensatsioonilisi pealkirju nagu näiteks „Tutanchamoni needuse uus ohver“.
Järgnesid teised „ohvrid“. Lõpuks tabas kurjakuulutav needus Howard Carterit, kes esimesena astus vaarao hauakambrisse.

Arheoloog Howard Carter Tutanchamoni hauakambris (koloreeritud foto).

Tutanchamoni vaim jätkas niisiis kogu maailma ajakirjanduse kummitamist. Suurematest ajalehtedest leidis „vaarao needus“ tee provintsilehtedesse ja okultistlikku kirjandusse, kusjuures lugu võeti üle vähimagi kriitikata ning trükiti ikka ja jälle ümber. Ometi võis iga ajakirjanik kätte saada tõeseid fakte, tuli ainult otsida. Kahekümne kuuest mehest, kaasa arvatud arheoloogid, assistendid, kaastöölised ja abijõud, oli surnud seitse. Kuid mitte fataalses seerias, vaid seitsmeteistkümne aasta jooksul. Välja arvatud Carnarvon, põhjustasid surma kopsupõletik, ateroskleroos ja teised tavalised haigused või siis lihtsalt vanadus.
Howard Carter suri 1939. aastal 67-aastaselt ja need, kes lahkusid enne teda, ei olnud palju nooremad, mõned aga vanemad. Oleks piisanud ainuüksi harjumatust kliimast, raskest tööst väljakaevamistel ja malaariast Niiluse üleujutatud orus, et viia hauda mitu korda rohkem inimesi, kui oli ekspeditsioonis, pealegi tunduvalt lühema ajaga ja, mõistagi, vaarao „abita“.
Lugu väärib kriitilist analüüsi. Milline üleloomulik jõud võimaldas Egiptuse preestritel luua läbi sajandite mõjuva needuse? Päikesejumal Amon või Osiris – surmajumal? Võib-olla Isis – Osirise naine, või Horus – nende poeg? Jumalatelt informatsiooni ei saa. Kaasaegsed müstikud otsivad seepärast teist lahendust. Nad väidavad, et Egiptuse preestrid olid maagid, müstilise võimega jagada õnnistusi või needusi. Niisiis – nad laadisid hauakambri needusega, nagu laetakse patareisid. Needus talletati hauakambri avamiseni.
Okultismi eksperdid jäävad hätta, kui neilt küsida selliste vallandatud maagiliste jõudude toimimisest tegelikkuses. Muide, protsessi võib kujutleda ehk järgmiselt.
Needuse energiaga laetud müstiline jõud kutsub usaldatava moskiito ja, kirjeldanud talle Carnarvoni, käsib hammustada lordi võimalikult tundlikust kohast. Müstilise jõu kiirgus mõjutab samal ajal ohvri organismi, nõrgendades selle vastupanuvõimet… Kõik see võib tunduda keerutamisena, kuid mõnele inimesele paistab ilmselt usutavana.

Arheoloog Howard Carter Tutanchamoni hauakambris (koloreeritud foto).

Seejärel läkitab müstiline jõud needuse üle Atlandi ookeani ja heidab selle ameerika egüptoloogi Lythgoe ihule. Sest ka Lythgoe viibis hauakambri avamise juures. Pärast 11-aastast rassimist õnnestub salapärasel jõul lubjastada teadlase arterid nii põhjalikult, et need viimaks lõhkevad, põhjustades „fataalse“ verevalumi. Ka see needus näib olevat efektiivne ainult kõige juhuslikumal kombel. Miks müstiline jõud ei saatnud teele teist putukat? Moskiitode varud on ju ammendamatud ja neid oleks võinud vaevata kasutada kõigi hauakambri avamisega seotud isikute karistamiseks. Oleks tulnud kõige mõjukam kättemaksuparaad!
Needus ei tabanud kõiki asjasse segatuid võrdselt. Mõne aja eest teatas New Yorgi Egiptuse muuseumi direktor Herbert Winlock, et ta viibis Tutanchamoni hauakambri avamisel ja koos üheksa teise teadlasega jälgis vaarao muumia lahtimähkimist. Ta lõpetas oma teate sõnadega: „Kõik kümme oleme veel elus ja parima tervise juures.“
Nii kõnelevad faktid „vaarao needusest“ ja kui sellele vaatamata miljonitele inimestele meeldib uskuda midagi muud kui tõde, olgu see nende endi asi. Muidki õudusjutte võetakse puhta kullana. Igal juhul näib, et Egiptuse preestridki töötasid needuse – rumaluse needuse mõju all. Polnud ju kuigi arukas oodata hauakambri rüvetamist ja alles siis kätte maksta. Moskiitod oleks tulnud mobiliseerida õigel ajal, 1906. aastal, kui kaks inglise arheoloogi alustasid Teeba nekropoli lahtikaevamist. Sel juhul poleks tekkinud mingit küsimust rüvetamisest ja keegi poleks saanud häirida noorelt surnud vaarao rahu.
Miks egiptuse maagid kaitsesid oma needusega üsna tähtsusetu noore vaarao rahu? Lühikese valitsemisaja jooksul ei saatnud too korda midagi märkimisväärset. Miks ei kasutatud võimsat jõudu’ tõeliselt suurte valitsejate, nende hulgas Ramses II hauakambri kaitsmiseks? Selle silmapaistva vaarao muumia puhkab praegu rahumeeli – „kätte maksmata“ – Kairos, Egiptuse muuseumis, klaaskastis kõrvuti Sethos I, Ramses III, Amenophis I, Tutmosis II ja Tutmosis III maiste jäänustega. Mitte ükski neist pole tänini teinud midagi halba ei endi avastajaile ega kellelegi muule. Rohkemgi: kõik nad osutavad teeneid Egiptuse riigikassale, millesse laekub iga aasta kenake summa muuseumipiletite müügist.

Preestrinna tembutab
Teine muumiatega seotud lugu erineb eeltoodust selles suhtes, et ta pole üldse seotud faktidega. Asi mõeldi välja nagu mõni detektiivjutt. Kuid arvukas lugejaskond võttis selle „küpsetuse“ soojalt vastu. Tuntakse koguni kaht varianti. Esimese kohaselt põhjustas muumia ise õnnetuste ahela. Teise järgi polevat teda enam kirstus olnud, aga just kirstul olevat üleloomulik jõud. Kahtluse tekitamiseks loo usutavusse peaks aitama juba kahe erisuguse versiooni olemasolust. Kuid… Keegi inglane omandanud Teeba preestrinna muumia või selle kirstu (oleneb variandist). Lihtsuse mõttes vaatleme muumia ostu.

Tutanchamoni surimask, mille Carter leidis 1925. aastal hauast KV62. Mask on 54 cm pikk, 39,3 cm lai ja 49 m sügav. Surimask on vormitud kahest kihist väga peenest kullast, mille paksus on vahemikus 1,5–3 mm, ja mis kaalub 10,23 kg. Mask sisaldab kahte kulla sulamit: heledam 18,4-karaadine toon näo ja kaela jaoks ning 22,5-karaadine ülejäänud maski jaoks.

Vaevu oli õnnetu mees jõudnud Londonisse, kui teda ja ta perekonda tabasid õnnetused, üks teise kannul. Millised ebameeldivused täpselt tabasid ostjat ennast, sellest vaikib kuuldus diskreetselt. Kuid juhtumistest teistega teatatakse üsna põhjalikult. Esimest sensatsioonilist sündmust ei tulnud kaua oodata. Kirstu kaant taheti pildistada, sest Egiptuse matuserituaalide järgi oli sellele maalitud surnud preestrinna portree. Mõni päev hiljem väitis kohkunud fotograaf, et ta oli pärast pildistamist pannud fotoplaadi kindlasse kohta. Kui see aga ilmutati, polnud plaadil sugugi: preestrinna nägu kirstu kaanelt, vaid hoopis kaasaegse naise õel ja ähvardav pale.
inglane kohkus ja püüdis fataalsest omandist vabaneda. Muumia annetati Briti Muuseumile. Kingi vastu võtnud ametnik suri nädal hiljem. Tema abiline komistas, kukkus ja sai tõsiselt vigasta­da. Muuseumi spetsialistid tahtsid omakorda muumiat pildistada. Kuid oli pime ja fotograaf lükkas töö järgmisele hommikule. Koduteel jäi ta pöial metroovaguni ukse vahele ja lömastus. Vahepeal, kui ta abiline jõudis oma koju, leidis ta ühe oma lastest üleni verisena eest. Laps oli ennast vigastanud purunenud aknaklaasiga. Noor egüptoloog, kes kavatses kirjutada muumia kohta artikli, haigestus ja suri peagi. Keegi muuseumi külastaja tegi muumia kohta naljatava märkuse. Järgmisel päeval ta vallandati töölt. Tema poeg jäi vaimuhaigeks ja saadeti hullumajja. Kontsern, kuhu ta oli paigutanud oma säästud, läks pankrotti…
Niipalju õnnetustest Inglismaal, mille eest kannab täielikku vastutust solvatud muumia.
Seejärel sai teatavaks, et mitu tuhat aastat tagasi surnud preestrinna oli alustanud oma fataalset kättemaksu juba Egiptuses. Muumia avastanud mehel amputeeriti parem käsi. Oks ta kolleegidest sai õnnetult surma, teine ei elanud üle oma varanduse kaotust.
Lõpuks võtsid Briti Muuseumi ametnikud nõuks takistada kuritahtlikku lummust. Nad ei saanud, käed kõhul, lihtsalt pealt vaadata, kuidas kättemaksuhimuline leedi hävitab inimelusid, purustab liigeseid, rüüstab soliidsete firmade finantse. Muumiast tehti vahakoopia ning originaal peideti muuseumi keldri kaugemasse nurka.
Kuid lugu ei lõppenud sellega. Keegi Ameerika egüptoloog ei löönud risti ette, vaid omandas balsameeritud daami. See pakiti hoolikalt ja viidi järgmisele Ameerikasse suunduvale laevale. Selleks oli „Titanic“, mille traagilist saatust tunnevad vist kõik.
Piirdusin ainult loo põhijoontega. Seda aga on täiendatud ja ilustatud lisadetailidega juba tekkemomendist alates. Igal ümberjutustamisel lisati juurde nüansse. Näiteks üks suvalistest täiendustest oli „Titanicu“ lugu. Teatavasti läks laev põhja 14. aprillil 1912. aastal, esimene jutt muumiast ilmus aga ajakirjanduses juba 1904. aastal (esimene korda Saksa ajalehes „Dresdener Nachrichten“ nr. 271 samal aastal).
Loo võtsid vaimustusega vastu müstitsismi harrastajad. Ahnelt neelasid nad verd tarretama panevaid lugusid ja ilmutasid aupaklikku valmisolekut Egiptuse preestrinna alatute tegude uskumiseks.

Tutanchamoni hauakamber (koloreeritud foto).

Kergeusklikkust võib mõnevõrra vabandada. Jutustasime juba Vana-Egiptuse müstilise maailma kummalisest külgetõmbejõust. Isegi üks tunnustatud inglise orientaliste langes selle ohvriks ja õige põhjalikult. Sir Ernest Walles Budge, Briti Muuseumi Egiptuse ja Assüüria kogude kuraator uuris Vana-Egiptuse maagiat. See teema kütkestas teda niivõrd, et ta läks lõpuks segaseks. Kui teda intervjueeris ajalehe „Daily Express“ korrespondent, tegi kuraator erakordse avalduse: polevat mingit põhjust kahelda Egiptuse preestrite üleloomulikes võimetes ega nende tegudes, õpetatud professor väitis täiesti tõsiselt, et ta ise omandas üleloomulikke võimeid. Koos egiptuse maagiga olevat ta teinud järgmise katse oma 25 miili kaugusel elavate ametnikega. Professor ja ta kaastööline kutsunud ametnike astraalkehad enda juurde ning andnud neile mitmesuguseid korraldusi. „Vaimud“ kadunud, ametnikud aga olevat kiiresti ja täpselt täitnud kõik nende astraalkehadele antud korraldused. Veel enam – teisel juhul olevat neil kahel läinud korda muuta inimesed nähtamatuks, isegi mittemateriaalseks. Neist võidud läbi kõndida.
Korrespondent tahtis kuulda üksikasju, eriti viimatimainitud mõistatusliku sündmuse kohta, kuid professor keeldus seletamast ning lõpetas intervjuu tähendusrikka märkusega: „Ma tunnen sügavamaid saladusi, mida keegi surelik on eales teada saanud, kuid ma ei kavatse neid avaldada. Te peate rahulduma kinnitusega, et ma võiksin korda saata tõelisi imetegusid, kui ainult sooviksin.“
Sellega peame meiegi rahulduma.

8-19MAAJA

0

Your Cart