Tehke järele, tattninad, – 35 aastat „Maajat”! (galerii hingusele läinud väljaannetest)
Erootikaväljaande väljaandmise jumalavallatu idee tekkis Matti Loogal 1989. aasta alguses. Huvi seksiteema vastu oli suur. Selle rahuldamist takistas aga nõukogulikult variserlik kirjastuspoliitika. Erootikateemalisi ajakirju polnud, praegu laialt levinud netist rääkimata. Paar raamatukest (eelkõige 1974. aastal ilmunud „Avameelselt abielust”) oli, kuid ka neis käis jutt rohkem läbi lillede.
Õnneks oli 1989. aastaks ilmunud mitmeid sotsialismi alusmüüre õõnestavaid märke. Üks neist oli kooperatiivide seadus, mis lubas eraisikutel teeninduskooperatiive asutada. Matti leidis seadusest, et kooperatiiv võib anda välja ka infolehte, kuid mitte iseseisvalt, vaid mingi ametiasutuse n-ö tiiva all. Veel tuli nõusolek saada rajooni parteibüroolt, mille eesotsas oli Jaak Allik. (Seega võib Jaak Allikut pidada „Maaja” ristiisaks, elagu ta veel tuhat aastat!) Tänu Alliku tolerantsusele õnnestus ka see takistus ületada. Viimasena pidi oma „dabro” andma Glavliti (tsensuur) Eesti esindaja.
Talle sai rõhutatud tulevase väljaande üldkultuurilembust, erootika osa mainis Matti mokaotsast ja muuseas. Ja vanahärra jäi nõusse. Praegu tunduvad sellised probleemid tobedatena ja noorematele vast üldse arusaamatutena. Oleks kasvõi üks instants vastu olnud, poleks „Maarja” niipea ilmavalgust näinud. Järgmine peavalu tekitav probleem oli see, millele trükkida. Paberit polnud ametlikult kuskilt võtta. Tuli korda saata lausa varustamise imesid. See paberijama käis kuni iseseisvusajani välja. Praegused väljaandjad ei kujuta sellist probleemi ettegi, kuid sellal võttis see suurema aja kui väljaande sisulise poolega tegelemine.
Esimese, juunis 1989 ilmunud „Maarja” tiraaž oli 40 000 ja kaanehind 50 kopikat. Kogu tiraaž müüdi ära, nagu ka enamus järgmisi selle väljaande algaastatel.
Probleeme tekkis ka ajakirja nimega. Esialgne variant „Maarja” sai valitud lihtsalt kui ilus naise nimi, ilma mingi usulise tagamõtteta. 1992. aastal, seega kolm aastat pärast „Maarja” esimese numbri ilmumist, avastasid kristlikud usutegelased, et selline nimi pole erootikaväljaandele kohane. Soovimata tühjast tüli, pasa pärast pahandust, sai vaikselt „r” täht nimest kõrvaldatud (nime täiesti muuta ei tahtnud, sest „Maarja” oli Eestis juba väga tuntuks saanud) ja nii sai probleem Jumalale meelepärasel viisil lahendatud. Ega paljud lugejad seda väikest nimemuutust kohe märganudki.
Esialgu tuli piirduda tõlkematerjalidega, millest näiteks järjejutuna ilmunud „Ühe Viini hoora elulugu” sai lugejate hulgas ülipopulaarseks (on praegu täismahus üleval ka internetis „Maaja” kodulehel). Tasapisi hakkas tulema lugusid ka kohalikelt autoritelt. Suureks mureks oli aga kirjutiste tase, erootikateema oli ju uudne ja eesti keeles vähe lahti kirjutatud. Nii mõnigi lugu sai avaldatud lihtsalt n-ö eestimaist eelistades. Kohalikest autoritest võiks ainsana esile tõsta Raul Kaasikut (kirjutas Andres Voolpuu nime all), kes ilma mingi kirjandusliku ettevalmistuseta oskas kirjutada väga põneva süžee ja puändiga lugusid. Eelistasimegi avaldada selliseid, kus oli ka huvitav „stoori”. Kahjuks enamik autoreid pakkus lihtsaid, vaid sugutamist kirjeldavad lugusid, mis rändasid joonelt prügikasti.
„Maaja” on ainuke erootikaväljaanne, mis on seni vee peale jäänud. Proovijaid olid järgmised: „Huvileht,” „Pille”, „Maarjo” (ilmus ainult üks number), „Mr. Alex”, „Erotica”, „Lilith”, „Tete-a-tete”, „mr.alex” (ilmus ainult üks number), „Eeva”, „Hustler” ja „Playboy”. Kõik 11 väljaannet on oma ilmumise juba ammugi lõpetanud ja läinud kaduviku teed. Kõige kauem pidas vastu „Sexer”, kuid ka tema läks looja karja.
„Maaja” edu rajaneb aga kõigi traditsiooniliste pornoajakirja tabude ja reeglite rikkumine ja asjaolu, et on suutnud igaühele midagi pakkuda. Või nagu üks naislugeja aastaid tagasi tabavalt ütles: „„Maajas” on alati midagi lugeda.” 30 aasta jooksul on mustvalgest ajalehekesest saanud omas valdkonnas tõsiselt võetav rohkete värvipiltide ja mitmekülgse lugemismaterjaliga ajakiri, põhimõttel seinast seina. See pole ainult meie lugejate arvamus. Tunnustust on jaganud ka Soome ja Läti kolleegid. Viimased peavad „Maajat” üldse Baltimaade parimaks erootikaajakirjaks. (Kes selles kahtleb, ostku Lätis ajakiri „Žirafe”.)
Oli õnnelik juhus, et just minust sai 1993. aasta veebruaris „Maaja” toimetaja. Eks just tänu õhku ja upsakat iseteadvust täis toimetajatele paljud erootikaväljaanded, nende hulgas isegi „Hustler“ ja „Playboy“ hingusele läksidki. Ilma hea dirigendita orkester ei mängi! Ülekantud tähenduses kehtib see iga ajakirja – eriti aga seksiajakirja kohta.
Õnneks ei alustanud ma tühjalt kohalt, sest olin 1993. aastaks teinud juba seitse aastat kaastöid erinevatele väljaannetele. Ka tuli kasuks neli aastat „Maalehes”, kus sain tehnilise toimetajana selgeks küljendamise põhialused ja veel tuhat muud üksikasja, mis kulusid „Maaja” toimetamisel marjaks ära. Jäin oma tundi ootama…
Ja see tuli! 1992. aasta detsembris teatas ühe venekeelse erootikaväljaande toimetaja mulle, et Matti Looga otsib oma ajakirjale „Maaja” uut toimetajat. Kas ma oleksin nõus? Muidugi olin! Mõne nädala pärast kohtusin tema kabinetis Mattiga, läksime Ajakirjandusmaja baari, tellisime konjakit ja lõime käed.
Asjaolu, et olin pikka aega töötanud ka trükkijana ja tundsin peensusteni trükikoja köögipoolt, tuli asjale ainult kasuks, sest trükikojas polnud kellelgi mulle vaja pikalt-laialt selgitada ühe või teise tehnilise probleemi põhjust. Ka teadsin ma täpselt, millised on trükikoja tehnilised nõudmised ja tegelikud võimalused, millest sõltub väljaande kvaliteet või mis tingib praagi. Just tehniline kvaliteet oli „Maa(r)jale” tema algusaegadel mitmesugustel põhjustel suureks probleemiks. Tõeline pööre toimus alles 1995. aasta veebruaris, kui ilmus esimene „Maaja”, mis oli täielikult arvutis kujundatud. Alles arvuti andis piiramatud võimalused ajakirja kujunduse mitmekesisemaks ja värvikirevamaks muutmisel.
Ikka ja jälle on nii mõnigi lugeja leidnud, et „Maaja” pole enam see, mis algusaastatel, fotod on lahjemad, jutud nigelamad jne. Julgen vastu vaielda. „Maaja” ei ole ei lahjemaks ega nigelamaks muutunud. Kurb, aga paljud lugejad on selle pika aja jooksul jõudnud paraku ikka, mil seks ega erootika enam eriti ei huvita… või on nad üldsegi siit ilmast lahkunud. Seksiajakirjaga (nagu ka pornofilmidega) on nagu narkootikumiga – aja jooksul vähenevat mõju peavad korvama üha suurenevad annused…
Igal juhul püüame ka edaspidi pakkuda lugejatele uut, huvitavat, mitmekesist ja üllatavat materjali, sest kõik need teemad on ammendamatud. Tõsi küll, „Maaja” pole avaldanud ühtegi intervjuud ühegi eesti „kuulsusega” ega tee seda ka edaspidi. Nad lihtsalt ei paku huvi!
Ja lõppude lõpuks on „Maaja” sõnavabaduse, poliitilise ebakorrektsuse, rahvusluse ja tõelise demokraatia lipulaev Eestis! Millises väljaandes julgeb keegi veel kasutada sõna „neeger” või „pederast” või pilgata EL arulagedat enesehävituslikku pagulaspoliitikat? Ainult „Maaja” kodulehel! Elagu „Maaja”, sõnavabaduse ja tõeliste konservatiivsete euroopalike väärtuste kandja!
Peter Hagen, juuni 2024
NB! Loe ka:
35 aastat „Maajat”. Oli aeg, kui seks ja porno ajasid eestlase tagajalgadele
