Tappev kuumalaine Prantsusmaal (august 2003)
Kuumalained on regulaarselt korduvad nähtused, eriti Lõuna-Euroopas. Aeg-ajalt esineb kuumalaineid ka Euroopa loodeosas, kuid igatahes oli 2003. aasta kuumalaine keskmiste temperatuuride poolest rekordiline Prantsusmaal, Saksamaal ja Šveitsis.
Tuleva kuumuse kuulutaja oli erakordselt ohter vihmasadu juulikuus Lääne-Aafrikas. See põhjustas kõrgrõhkkonna, mis liikus Lääne-Euroopasse Põhja-Aafrika kaudu, kus seda soojendas Sahara kõrbe õhk.
Püsivad suvised kõrgrõhkkonnad võivad vahel nädalateks blokeerida tsükloneid, mis toovad vihma ja jahedamat õhku. Nii löödi augusti esimesel kahel nädalal kogu Euroopas üks rekord teise järel. Auxerre’i linnas Põhja-Prantsusmaal registreeriti seitse päeva maksimumtemperatuur üle 40 °C, Šveitsis registreeriti esmakordselt ajaloos temperatuure üle 40 °C ja Inglismaal lõi Favershami linn Kenti krahvkonnas kõik briti temperatuurirekordid, kui seal registreeriti temperatuuri 38,5 °C.
1. ja 5. augusti vahel tõusid päevased maksimaalsed temperatuurid Prantsusmaal 25 kraadilt 37-le. Sel ajal polnud keegi veel eriti mures võimalike terviseohtude pärast. Prantsuse ajakirjanduse tähelepanu oli peamiselt kuumalaine negatiivsel mõjul põllumajandusele, õhusaaste ja metsatulekahjude ohul ning elektrikatkestuste ohul tuumajaamade jahutusvee nappuse tõttu. 6. ja 7. augustil tõusis keskmine õhutemperatuur veel 2 kraadi Celsiuse järgi. 8. augustil andis tervishoiuministeerium välja keskmise astme hoiatuse, mis oli suunatud peamiselt väljas töötavatele ja füüsilist tööd tegevatele inimestele ning mitte suurimale riskigrupile, vanuritele.
Ohvrite arv kasvab
10. augustiks oli kuumusest põhjustatud surmajuhtumite arv juba 300 protsenti kasvanud. Kuumus kestis ja kõige kõrgemad temperatuurid registreeriti 12. augustil. Vahepeal ei suutnud haiglad toime tulla ägeda hüpertermia (liigsoojuse) sümptomitega patsientide tulvaga, surnukuurid aga olid mahtuvuse piirini laipu täis. Tuli kasutada ajutise õhukonditsioneeriga telke ja tühje oksjonisaale, et hoida surnukehi lagunemast.
Esmaspäeval, 11. augustil andis tervishoiuminister oma suvilast välja pressiteate, kutsudes üles säilitama rahu ja väites, et probleem ei ole tõsine. Minister polnud ainuke, kes puhkusel viibis; peaminister Raffarin ja president Chirac puudusid samuti, nagu suur osa teisi prantslasi – Prantsusmaal võtavad peaaegu kõik puhkuse välja augustis, kaasa arvatud haiglate personal. Mõnes haiglas oli kiirabiosakond olnud personalipuuduse tõttu suletud koguni terve kuu – ja normaalolukorras ka patsientide puudumise tõttu. Polnud tehtud varuplaane äärmise kuumaperioodi ja sellega seonduvate laste, vanurite ja hingamisraskustega inimeste terviseprobleemide puhuks.
Peaaegu mitte ühelgi haiglal ja vanadekodul Prantsusmaal polnud õhukonditsioneeri; enamikul inimestest kodus samuti mitte. Prantsusmaa oli selles suhtes teistest Euroopa riikidest kaugel maas, mitte ainult võrreldes lõunapoolsete riikidega nagu Kreeka ja Hispaania, kus kuumusega rohkem arvestatakse, vaid ka paljude Põhja-Euroopa riikidega.
„Valge plaan”
Alles 13. augustil reageeris Prantsusmaa valitsus olukorrale. Peaminister Raffarin kuulutas välja „Valge plaani” (Plan Blanc), mille hulka kuulus haiglate personali tagasikutsumine puhkuselt, sõjaväehaiglate avamine abivajavatele tsiviilelanikele ja külmutusautode kasutuselevõtt, kus inimesed võisid kuumuse eest „varjuda”. Oli aga liiga hilja. Selleks ajaks polnud mitte ainult paljud inimesed surnud, vaid ka kõige hullem kuumalaine oli reedeks, 13. augustiks möödas. Kogu selle aja jooksul polnud president Chirac kuuldavale toonud ainsatki sõna – tema oli läinud kolmeks nädalaks Kanadasse puhkama. Pärast naasmist 21. augustil pidas ta kõne, milles kahetses ohvrite kaotust ja väitis, et prantslased olevat oma üksikutele vanaldastele naabritele liiga vähe tähelepanu pööranud.
Septembris teatati, et kuumalaine ajal oli Prantsusmaal surnud 14 802 inimest rohkem kui sellisel ajal keskmiselt. Prantsuse valitsus mattus kriitikalaine alla.
Ehkki Prantsusmaa probleemid olid kõige silmatorkavamad, oli ka teistel maadel inimohvreid. Enamik neist olid Saksamaal, Hispaanias ja Itaalias. Hollandis arvutati välja, et oli olnud 1400 surma rohkem kui augusti esimesel kahel nädalal keskmiselt. Ohvrite koguarv terves Lääne-Euroopas oli erinevate hinnangute kohaselt 22 000 kui 35 000. Rahalist kahju, mida eelkõige põhjustas saakide ikaldumine, hinnati umbes 10 miljardile.
Veel kuumalaineid
2006. aasta juulis seisis Lääne-Euroopa taas silmitsi kuumalainega. Meteoroloogilisest seisukohast oli tegelikult kaks kuumalainet, mis kiiresti üksteisele järgnesid. Prantsusmaal võeti erakorralised meetmed kasutusele ja vabatahtlike meeskonnad käisid iga päev vanurite olukorda kontrollimas. Vahepeal olid palju rohkematesse haiglatesse ja vanadekodudesse paigaldatud konditsioneerid.
Globaalne kliimamuutus tundub põhjustavat otsest kuumalainete arvu kasvu Euroopas. Kogu 20. sajandi jooksul oli 32 kuumalainet, aga 21. sajandil on juba olnud 6. Samal ajal peab Lääne-Euroopa tulema toime vananeva elanikkonna ja kasvava põetajate puudusega. Seetõttu hoiatavad asjatundjad, et tuleb võtta tarvitusele lisameetmeid, vältimaks asjatuid surmasid tulevaste kuumalainete ajal.
NB! Loe ka:
Kui suurt kuumust inimene talub?
