Suured lumetormid

„Tuul peksis mulle otse näkku, nii et ma ei näinud enam kõige vähematki… Ma koperdasin edasi, kukkusin pea igal sammul ning ajasin end suuri vaevu üles ainult selleks, et jälle kukkuda. Iga kord, kui ma kukkusin, vandusin ja tagusin rusikatega vastu lund,” nii kirjeldas oma elamusi üks Jersey City elanik, kes tahtis 12. märtsil 1888 minna paar kvartalit eemal elava sõbra juurde.

Lumetorm märatses tohutul maa-alal Põhja-Virginiast Maine’ni. Lumetorm lõikas Washingtoni, Baltimore’i, Philadelphia, New Yorgi, Bostoni ja paljud teised linnad välismaailmast ära ning mattis lume alla sajad väikelinnad ja külad.
New Yorgi osariigi kaguosas ja Uus-Inglismaa edelaosas ulatus lumikatte paksus 75–125 cm-ni ning üksikutes kohtades ajas tuul kokku 9–12 m kõrgusi lumehangesid. Tervelt kaks päeva oli riigi tihedalt asustatud piirkondades rekordiliselt madal temperatuur.

Mehed, naised ja lapsed külmusid surnuks suurlinnade tänavatel, väljakutel, toppamajäänud rongides ning jäävangi sattunud laevades. Hukkus rohkem kui 400 inimest, neist 200 New Yorgis. Kogu kirdepiirkonnas vangistas lumetorm rongid ning mõnedel juhtudel olid reisijad terve nädal või isegi kauem välismaailmast ära lõigatud. Paljud lahkusid külmadest vagunitest, et toitu ja peavarju otsida, mõned kaotasid sealjuures elu. Torm uputas, ajas madalikule või kahjustas 200 laeva alates Chesapeake’i lahest kuni Uus-Inglismaa veteni. „Suure valge hurrikaani” ajal hukkus vähemalt 200 meremeest. Kuigi põhjas ja idas sadas kaks korda rohkem lund, muutus just New Yorgi lumetorm legendaarseks.
Laupäev 10. märts oli New Yorgis soe päikeseline päev. Sünoptikud lubasid „New York Times’i” veergudel järgmiseks 24 tunniks „ilusat ja sooja ilma”. Keegi ei teinud numbrit sellest, kui laupäeva pärastlõunal hakkas sadama vihma. Esmaspäeval kell 0.10 muutus vihm lumeks ning sadas kella 15-ni 2,5 cm/h. Tugevad loodetuuled ajasid lund kokku ning uuemate uuringute järgi pidi tuule kiirus ulatuma 60 km-ni tunnis. Keskööks langes temperatuur –13 °C-ni ja teisipäeva hommikuks alla –15 °C.
Enamik tööl käivatest inimestest said lumetormi tugevusest aru alles siis, kui nad hakkasid esmaspäeva hommikul tööle minema. Torm paiskas palju tööleruttajaid pikali, nii et nad pidid sõna otseses mõttes käpuli edasi liikuma. Teised jällegi said vigastada õhus lendavate reklaamplakatite, klaasikildude või muude esemete läbi. Lumi sundis inimesed hobutrammidest lahkuma. Need, kes kasutasid tööle sõitmiseks rongi, tunglesid perroonidel ja ootasid ronge, mis jäidki saabumata.
Brooklynis leiti tänavatelt üle 20 teadvuse kaotanud postiljoni. Paljud vaesed pered, kes külmetasid oma kütmata korterites, tuli toimetada politseijaoskondadesse, mis juba keskpäevaks olid ülerahvastatud. Pealegi olid baarid, hotellid, teised ühiskondlikud hooned ja isegi eramajad täis tormi eest kaitset otsivaid inimesi.
Kuna kogu linnatransport oli rivist väljas, siis üritasid mõned inimesed üle Brooklyni silla töölt koju pääseda. Nad liikusid käsikäes vaevaliselt edasi, klammerdudes käsipuude külge, samal ajal kui tormi-iilid nende peakatteid jõkke paiskasid. Lõpuks sulges politsei silla kartuses, et mõni jalakäija kurnatuse tõttu ära külmub või paiskab tuul ta sillalt jõkke. Õhtuks oli New York muutunud ebatavaliseks arktiliseks lumeväljaks. Tänavad olid nagu väljasurnud. Kesklinna jäänud mehed ei teadnud, kuidas nende peredel kodus läheb, naised ja lapsed said vaid oletada, mis perekonnapeadest on saanud. Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, kuid nii mõnigi hättasattunu leidis ulualust vanglas. Jõukad ärimehed aga läksid lõbumajadesse sooja otsima. Teisipäeval hakkas sadu nõrgenema, kuid pärastlõunal ja kolmapäeval sadas veel paar sentimeetrit lund. Vahepeal oldi City tänavatel harjutud kelkude, suuskade ja uiskudega. Ühe naise sõnul oli üsna koomiline vaatepilt näha aknast teise korruse kõrgusel kelgutavaid inimesi.
Kummaline kombinatsioon püsivalt tugevatest tuultest, ebatavalisest külmalainest ning ennenägematust lumesajust sööbis jäädavalt tormi läbielanute mällu. Rohkem kui 40 aasta vältel tulid suure lumetormi üleelanud iga aasta 12. märtsil kokku, et heietada ühiseid mälestusi.

* * *

Inimesed on harjunud mõtlema, et atmosfääriprotsessid ja kliima mõjutavad peamiselt põllumajandust. Kuid see ei ole nii. Eriti tundlik kliimamuutuste suhtes on just tänapäeva äärmiselt keeruka tehnoloogiaga tööstus, tihe kommunikatsioonivõrk ja kogu terviklik majandussüsteem üldse.
Käre pakane oli USA-s 1975/76. aasta talvel. Kõik sai alguse sellest, et merehoovuse suunamuutus Vaikses ookeanis tõi ebatavaliselt soe merevee USA Vaikse ookeani rannikule, takistades kõrgrõhkkonna tavapärast liikumist lõunasse. Kõrgrõhkkond jäi püsima kontinendi läänerannikule, „painutades” jugavoolu loodesse – Alaska suunas. Koos jugavooludega muutsid suunda ka vihmapilved, mis tavaliselt vabanesid sademetest läänerannikul. Nüüd muutis jugavool taas suunda lõunasse, kuid liikus poole väiksema kiirusega kui tavaliselt. Jugavool tõi endaga kaasa jäist arktilist õhku, mis põhjustas tugevat pakast USA idaosas. Riigi mõnes rajoonis muutus ebatavaline pakane tõeliseks rahvuslikuks õnnetuseks. Külma tagajärjel hukkus vähemalt 100 inimest, sajad toimetati külmakahjustustega haiglatesse. Nii madalat temperatuuri, mis kohati oli –40 kuni 44 °C, registreeris ilmateenistus viimati 1916. aastal Lisaks külmale olid sel talvel tohutud lumesajud ning  riik kannatas mitme miljardi dollarini ulatuvat kahju.
1978/79. aastal põhjustas erakordselt karm, paukuva pakase ja rohke lumega talv Suurbritannia maksumaksjatele lisakulutusi poole miljardi naelsterlingi ulatuses, millest pool kulus elamute ja ettevõtete tugevamale kütmisele. 100 miljonit naelsterlingit tekitasid kahju tööseisakud, töötempo aeglustumine, tehnoloogia rikkumine ning kaupade ja tooraine veotempo langemine lummetuisanud teedel.
Palju tüli tõi USA-le ka 1981/82. aasta karm talv: teedel jäid lumevangi miljonid bussid ja sõiduautod, terved piirkonnad jäid gaasita, külmalaine jättis Florida farmerid ilma tsitruseliste saagist, andes neile vastutasuks täiesti ebahariliku nähtuse – valge lumevaiba. Termomeetrinäit oli viimaste aastakümnete madalaim, aga 75 linnas, sealhulgas ka suurlinnas Chicagos purustasid külmapügalad kõik varasemad rekordid. See talv tõi kahju miljardeid dollareid ning 230 inimest hukkus. Uus külmalaine haaras Ameerika Ühendriike ka järgmisel 1983/84. aasta talvel. See talv oli väga külm ka Suurbritannias. Kuid nüüd teeme järgnevalt jutt selle sajandi kahest suurimast lumetormist USA-s.
Ööl vastu 14. märtsit 1993 veetsid paljud autojuhid öö tuulistel täistuisanud tänavatel rooli taga. Kolm tuhat inimest magas Atlanta Hartsfieldi lennuväljal. Kodudes külmetasid miljonid inimesed voolukatkestuse tõttu. New Yorgi lähedal hukkus üks mees, kes püüdis oma autot lumest vabastada ning mattus lumelahmaka alla. Teine mees jäi oma koduaias lumelaviini alla. Neli inimest hukkus Floridas, kui kiirusega 130 km/h puhuv tuul uputas nende paadid. Ülejäänud külmusid surnuks, viibides vabas looduses. Lumetorm nõudis ühtekokku 270 inimelu. Suur hulk inimesi sai hiljem lund rookides südameataki.
Kõik hukkunud olid langenud ohvriks tuultemöllule, mis hõlmas 7,68 miljonit ruutkilomeetrit. Torm uputas Mehhiko lahes 60 m pikkuse kaubalaeva, seejärel 180 m pikkuse laeva Nova Scotia poolsaare lähedal. 15,5 m kõrgustes lainetes hukkus 33 meremeest. Lained uhtusid minema rannikudüünid ning hävitasid Floridas ja Kuubal hulga rannale ehitatud maju. Mehhikos Reynosas tekkis tornaado, mis jättis peavarjuta 5000 inimest. Argentinas Tortugases puhus tuul kiirusega 174 km/h ja Kanadas ulatus tuule kiirus 210 kilomeetrini tunnis. Lund sadas kaks korda suuremale maa-alale kui 1888. aasta lumetormi ajal. Floridas oli lumikatte paksus 15,5 ja Ontarios 40 cm. Torm kattis idapoolsed alad lumega, mis sisaldas niisama palju vett, kui Mississippi jõgi 40 ööpäevaga endaga kaasa viib.
1993. aasta suur lumetorm algas äikeseilmaga Mehhiko lahe lääneosas. Äikesefrondi suunas liikus Vaikselt ookeanilt torm ning Arktikast väike lumetorm. Kolm tormi kohtusid 13. märtsil Mehhiko lahe kaguosas.
Seoses kontrastiga, mis valitses keskel oleva hurrikaanitaolise madalrõhkkonna ja tormi ümbritseva kõrgrõhkkonna vahel, tekkisid tugevad tuuled. Talvine külm suurendas temperatuurikontrasti frondis, mille tulemuseks oli tohutu tormikatel maa ja mere piiril.
1996. aasta jaanuaris halvas lumetorm elu USA idarannikul, kuhu on koondunud suurem osa Ühendriikide majandusest. Georgia ja Maine’i osariigis sadas 30 cm lund ning peaaegu 60 cm paksune lumevaip kattis Washingtoni tänavaid. Osariigi valitsus katkestas ligi nädalaks oma töö ning passiametis jäi paremat ilma ootama 200 000 avaldust. Põhja pool Philadelphias sadas rekordkogus lund – 80 cm. Esimest korda oma eksisteerimise 166 aasta jooksul ei ilmunud ajaleht „Inquirer”. Peaaegu nädal aega ei veetud prügi ning postiljonid ei kandnud posti laiali. USA kirdeosa maanteedel seisid hüljatud autod ning tohutud lumehanged seiskasid rongiliikluse. Hangedesse mattunud lennuväljad suleti, paljud lennukid suunati teistele lennuväljadele ja tuhanded reisijad sattusid vastu tahtmist kaugesse kuuma ja päikesepaistelisse Los Angelesse. 60 cm lund sadas maha ka New Yorgi lennuväljal, kus tuul ajas kokku kuni 6 m kõrguseid lumehangesid. Kui lumesahad olid kaks päeva stardiradasid puhastanud, anti lõpuks taas stardiluba. Tokyosse startiv lennuk sõitis aga lumehange ja jäi sinna lootusetult kinni. 264 pahast reisijat pidid rohkem kui seitse tundi lennukis veetma ja tagatipuks jäi lend ära.
Rohkem kui miljon New Yorgi last tähistas külmapüha pärast 18-aastast vaheaega! Sallidesse mähitud jalakäijad poseerisid Manhattanil keset lumme mattunud Broadwayd fotoreporteritele. Viiendal avenüül tõusid suletud kaupluste tõttu igavlevad turistid 3,5 m kõrguse lumehange otsa, et nautida ümbruses valitsevat ebatavalist rahu. „See on halb ja see on ilus,” olevat üks turist öelnud. USA majanduslik närvikeskus oli lumme mattunud. Hukkus rohkem kui 100 inimest ning lühikese aja jooksul tekkinud majanduslikku kahju hinnati mitmele miljardile dollarile.

Tunnuspildil: New York pärast suurt lumetormi 12. märtsil 1888.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Kus on maailma kõige külmem paik?
Tappev kuumalaine Prantsusmaal (august 2003)
Tornaadod
Galvestoni hurrikaan 1900
Hurrikaan Andrew (august 1992)
Hurrikaan Katrina, USA, august-september (2005)