Suudlus kinolinal
Üsna levinud arusaama kohaselt õpitakse suudlema kinos. On üsna raske ette kujutada, kuidas inimesed õpetasid üksteist selles mõttes enne Edisoni. Filmikunst oli alles aasta vana, kui John C. Rice suudles filmikaamera ees kolm korda May Irvinit – see oli esimene filmisuudlus. Tulemus oli rabav: keegi filmikriitik jooksis politseisse kaebama, et on näinud filmilinal äärmiselt vastikut stseeni. Kriitikut polnud häirinud mitte suudlus ise, vaid see, et ta pidi seda vaatama kolm korda järjest, mis kriitiku meelest ületas igasuguse piiri. Nii oli esimese filmisuudluse tulemuseks kohtuprotsess.
Vabamaks muutus suudlemine filmilinal alles alates 1909. aastast. Aastatel 1930–32 Hollywoodis vändatud filmides loeti kokku 741 suudlust. Kuid tegemist oli nn. neutraliseeritud suudlustega: USA sideminister William H. Hays oli andnud korralduse, et suudlusele peab eelnema või äärmisel juhul järgnema armuavaldus, vallaliste osaliste puhul abieluettepanek. Filmid olid allutatud eeltsensuurile, kinodesse ei tohtinud jõuda midagi amoraalset. Produtsentidel, kes seda seadust rikkusid, tuli maksta trahvi 25 000 dollarit. Kuid loomulikult rikuti seda seadust päris tihti. On riike, kus suudlus pole filmilinal aktsepteeritud isegi praegu, näiteks India. Nõukogude filmikunsti esimese suudluse kohta pole päris ühest seisukohta. Grigori Tšuhrai arvamuse kohaselt filmiti esimene filmisuudlus a la sovietique 1950. aastate keskpaiku tema filmis ,,Neljakümne esimene”, ja just selle suudluse pärast ei olevat filmi ligi kahe aasta jooksul kinodesse lubatud…
Suudlustega ei jääda filmilinal rahule ka tänapäeval. Näiteks filmis ,,L. A. seadus” kvalifitseeriti Harry Hamlini ja Susan Dey suudlusi ,,mäletsemisena”. Tom Cruise’ile on heidetud ette liigset ,,keele partnerile suhu toppimist” ja Sean Pennile liigset süljeeritust.
Kõige hullemaks suudlejaks filmilinal peetakse Woody Allenit, kes teeb kõiki näotuid asju – näksimisest kuni matsutamiseni. Woody Allen tundub seda ka ise teadvat – tsiteerigem Andrea Marcoviccit: ,,Enne kui me hakkasime filmi „The Front” jaoks suudlusstseeni filmima, tuli Woody Allen minu juurde ja ütles: ,,Ma kavatsen sind ainult ühe huulega suudelda. Sest kui ma teen seda kahega, siis ei pruugi suudlemine teistega sulle pärast enam mingit naudingut pakkuda.””
Kõige isuäratavamaks suudlejaks peetakse Robert Redfordi, kelle suudlemistavasid püüavad miljonid filmivaatajad matkida.
Kõige akrobaatilisem suudlus kuulub filmis ,,Laul vihmas” Gene Kellyle, kes tantsides tõstis partneriks olnud Cyd Charisse’i 20 cm kõrgusele ning siis suudles teda.
Kõige musikaalsem suudlus kuulub Bing Crosbyle, kes filmis „Haute sociéte” suudles vägivaldselt Grace Kellyt, ise samal ajal pilli puhudes. Ilma ainsagi valenoodita!
Kõige niiskem suudlus on Burt Lancesteri ning Deborrah Kerri suudlus, mis jäädvustati filmis ,,Niikaua kui veel mehi on” merelainetes.
Kõige keerulisema suudluse autorlus kuulub Hitchcocki filmis „Kokkuseotud” mänginud Ingrid Bergmannile ning Cary Grantile, kel tuli suudelda teineteist käies, helistamise ning õhtusöögi valmistamise ajal. Filmilinal oli tulemus suurepärane, kuid võtete ajal polnud staaridel sugugi kerge stseeni teineteisega kokkuseotuina mängida.
Kõige märjem suudlus on pärit 1942. aastast, kui väike Elizabeth Taylor (tal olid kõik abielud alles ees!) raiskab õrnusi šoti lambakoerale filmis ,,Truu Lassie” – kutsu lakub Lizi nägu väga pikalt.
Kõige verisema suudluse sai Isabelle Adjani filmis ,,Nosferatu”, kui teda embas vampiir Klaus Kinsky.
Kõige abitum suudleja oli filmis ,,Vihmamees” Dustin Hoffman. Esimese õppetunni andis talle Valeria Golino.
Kõige tulisemaks filmisuudluseks peetakse Sharon Stone’i ja Michael Douglase suudlust filmis „Ürginstinkt” (1992). Huuled puutuvad kokku, kahe tantsija kehad tõmblevad basseinis, ning nende hingeõhk seguneb. Hiljem saab Michael Douglase keel magamistoas hakkama tõeliste kangelastegudega…
Tunnuspildil: Filmiajaloo üks kuulsamaid suudlusstseene. Unustamatud Vivien Leigh ja Clark Gable filmis „Tuulest viidud”, 1939.
©Peter Hagen
