„… spetsiaalselt väljaõpetatud SS-üksused heitsid sinihappepomme õhutoru avade kaudu“
Esimesed suured transpordid saabusid Prantsusmaalt ja Slovakkiast. Füüsiliselt terved mehed ja naised – lasteta naised või täiskasvanud laste emad – viidi Bircenau laagrisse, ülejäänud, s. t. vanad või nõrgad mehed ja naised väikeste lastega ja kõik töövõimetud, viidi Birkenwaldi (Brzezinki) ja surmati sinihappegaasiga. Selleks otstarbeks olid ehitatud spetsiaalsed gaasitamisbarakid. Neis olid suured, õhutihedalt suletud saalid ja neisse ulatusid õhutorud, mida sai vajaduse järgi avada või sulgeda. Ruumide sisustus oli selline, et pidi jääma sauna mulje. See oli selleks, et vange petta, et nad oleksid rahulikud. Likvideerimine toimus järgmiselt: igas surmatranspordis oli umbes 8–10 veoautot, millele olid kuhjatud „eraldatud“; transporti ei valvatud, kuna kogu see hirmus draama toimus laagri maa-alal.
Veoautode taga sõitis laagriarst eraautos. Ta pidi olema iga massilise hukkamise juures. Kahekordse okastraataiaga piiratud gaasitamisasutusse jõudmisel pidid mehed, naised ja lapsed end alasti võtma. Igaühele anti käterätik ja tükk seepi. Siis aeti nad barakki, kuni ruum oli tulvil. Kõik avad suleti hermeetiliselt, ja spetsiaalselt väljaõpetatud SS-üksused heitsid sinihappepomme õhutoru avade kaudu ruumi. Umbes 10 minuti pärast avati uksed ja erikomando, mis koosnes peamiselt juutidest, pidi surnud ära koristama ja uute „eraldatute“ vastuvõtmist ette valmistama. Krematooriume ei olnud veel ehitatud; Ošwiecimis oli küll üks väike krematoorium, kuid seda ei kasutatud veel laipade põletamiseks. Sel ajal kaevati massihaudu, kuhu laibad lihtsalt sisse visati. Nii toimus see kuni sügiseni 1942. Sel ajal kiirustati gaasitamisega. Aja puudusel ei jõutud isegi massihaudu kaevata. Mõrvatud juutide laibad olid rida rea järel kaetud õhukese mullakihiga, laipu oli täis kogu ümbrus. Maapind oli lagunevate laipade tõttu peaaegu soiseks muutunud. Väljadelt tõusev hais oli väljakannatamatu. Sügisel 1942 tuli laipade jäänused uuesti välja kaevata ja kondid kokku korjata ning krematooriumis põletada (vahepeal oli 4 valmis ehitatud). Teine võimalus oli see, et õnnetute ohvrite jäänused korjati hunnikusse, valati bensiiniga üle ja tragöödia lõpetamine jäeti leekide ülesandeks. Sel viisil saadi tohutul hulgal tuhka, mis kärutati igasse suunda ja puistati põldudele laiali, kus märtrid lõpuks rahu leidsid.
Vahepeal olid krematooriumid valmis ehitatud ja saabujate arv kasvas pidevalt. Rekordkiirusega toimusid gaasitamised ja põletamised. Kuid laipu saadeti niivõrd sageli, et vahel tuli jälle laipu vabas õhus põletada. Arvatakse, et sel viisil likvideeriti ligikaudu 1,5 miljonit juuti. Peale Poola juutide ei teadnud keegi, missugune saatus neid Ošwiecimis ootab.
Väljavõte Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollidest
Kaheksast põletusahjust ei piisanud – sellepärast „heideti elusad lapsed tuleriitadele“
Ošwiecimis oli kaheksa põletusahju. Kuid alates 1944. aastast nendest enam ei jätkunud. SS-lased käskisid vange kaevata suuri auke, kus nad bensiiniga ülevalatud haod süütasid. Nendesse aukudesse heitsid nad siis laipu. Nägime oma blokist, et umbes tund või kolmveerand pärast transpordi kohalesaabumist paiskusid põletusahjudest leegid ja taevas helendas põlevate kraavide kumast.
Ühel ööl äratas meid hirmus kisa. Järgmisel päeval kuulsime nende erikomando meeste käest, kes gaasikomandos töötasid, et nad olevat eelmisel õhtul elusaid lapsi tuleriidale visanud, kuna ei olnud küllaldasel hulgal gaasi.
M. Dubost: Kas te, palun, räägiksite talve algul toimunud väljavalimisest?
Vaillant-Couturier (tunnistaja): Igal aastal hilissügisel toimus suur väljavalimine. Süsteem oli vist järgmine. Seda, mida ma nüüd ütlen, kogesin ma Ošwiecimis isiklikult ja teised isikud, kes minust veel kauem Ošwiecimis olid olnud, kogesid sedasama.
Kevadel aeti kogu Euroopas naisi ja mehi kokku ning toodi Ošwiecimi. Ainult need jäeti paigale, kes olid küllalt tugevad, et töötada suve läbi. Sel ajavahemikul esines iga päev surmajuhtumeid. Kõige tugevamad, kes oleksid võib-olla kuus kuud vastu pidanud, olid selle aja jooksul nii kurnatud, et ka need tuli haiglasse saata. Sel ajal toimusid suured sügisesed väljavalimised. Talvel ei tahetud toita ühtki kasutut inimest. Kõik naised, kes olid liiga kõhnad või pikemat aega haiged, saadeti gaasikambrisse. Kuid juudi naisi gaasitati kõige tühisematel põhjustel. Näiteks gaasitati sügelisi põdevate blokis kõik inimesed. Igaüks ju teab, et vastava hoolitsuse juures võib sügelistest kolme päevaga terveks ravida. Ma mäletan, et 500 paranevast tüüfushaigest naisest gaasitati 450. Jõulu ajal 1943, kui me karantiinis olime ja blokk nr. 25 vastas elasime, nägime, kuidas sinna viidi alasti naisi. Siis sõitsid kohale lahtised veoautod, milledele laaditi naisi nii palju kui vähegi mahtus. Ja iga kord, kui veoauto sõitma hakkas, jooksis kurikuulus Hessler, kes oli Lüneburgi protsessil süüdi mõistetud, veoautole järele ja peksis malakaga surmasõitvaid alasti naisi. Nad teadsid, et neid saadetakse gaasikambrisse ja nad püüdsid põgeneda. Põgenejad tapeti. Naised katsusid veoautost välja hüpata, ja meie nägime oma blokist möödasõitvaid veoautosid ja kuulsime kõigi nende naiste ahastamist, kes teadsid, et neid viiakse gaasikambrisse. Paljud neist oleksid võinud väga hästi elada, nad olid ainult alatoidetud või sügelistes.
Väljavõte Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollidest
NB! Loe ka:
Mauthauseni koonduslaager
Ošwiecimi (Auschwitzi) koonduslaager
Juutide haiglane tagakiusamine Natsi-Saksamaal
Kui palju oli tegelikult natslikul Saksamaal koonduslaagreid?
