Poistetapja Sergei Golovkin – boamao jälg

Sergei Golovkin sarnaneb mitmeti nende maniakkidega, kes igapäevaelus mitte millegi poolest normaalsetest inimestest ei erine. Golovkin esindab sarimõrvari tüüpi, kellel on meeldiv välimus, kes on seltsivad, abivalmis, lahedad vestluskaaslased ja pealtnäha heasüdamlikud…

Teisalt on Golovkini kui seksuaalmõrvari juhtum klassikaline, olles samal ajal üks arvukatest näidetest omaaegse nõukogude miilitsa ebaprofessionaalsuse kohta.
Sergei Golovkin sündis 26. novembril 1959 peresse, kus elati mitte just kõige õnnelikumat elu. Isa jõi palgaraha enamasti maha. Kui ta koju tuli, said kõik kuulda perekonnapea roppu sõimu ja tunda tema rasket rusikat. Isale meeldis poega alandada, selleks kohta ja aega valimata. Pole raske arvata, kuidas selline käitumine alaealisele poisile mõjus: poiss kalgistus ajapikku.

Sergei Golovkini tervis oli kehv juba sünnist saati. Arstid tuvastasid poisil kaasasündinud vea rinnakus ning tal oli probleeme ka põie, kopsude ja seedetraktiga. Golovkini vanemad uskusid, et tervise parandamiseks pole midagi paremat kui karastus. Seega ei käinud nad pojaga arsti juures, vaid kallasid igal hommikul noorele Sergeile kaela pangetäie jääkülma vett. See mingit kasu muidugi ei toonud, hoopis vastupidi. Sergei hakkas vett kogu hingest vihkama ning püüdis ka täiskasvanuna end võimalikult vähe pesta.
Vaiksel ja endassetõmbunud Sergeil oli keeruline ka koolis. Tema õppeedukus polnud kiita ning ta sattus nahaprobleemide ja kahtlase oleku tõttu tihti kaasõpilaste pilgete ohvriks. Klassivennad andsid talle vahel isegi peksa. Ka tüdrukud ei pööranud Sergeile mingit tähelepanu. „Tüdrukutele meeldisid kutid, kes olid hästi riietatud ja nautisid muusikat. Tema oli aga kühmus, vinniline ja keegi ei pannud teda tähele,“ kirjeldas noormeest üks tema koolivend. Eriline viha tekkiski Sergeis eakaaslastest poiste vastu. Kõike seda arvestades veetis ta suurema osa koolipäevast omaette ega liitunud kaaslaste ühistegevustega.
Teismelisel Sergeil tekkisid ka mitmed pahed. Näiteks hakkas ta varakult suitsetama. Esialgu korjas ta tänavalt konisid, et tõmmata neist veel paar viimast mahvi. Peagi ei suutnud ta enam nikotiinita elada. Poisil tekkis ka ebatavaline huvi Natsi-Saksamaa sõjakuritegusid kujutavate filmide vastu – eriti nautis ta piinamisstseene, kus gestaapo ametnikud põhjustasid erinevatel viisidel oma ohvritele valu.
Keskkooli lõpuklassis tabas Sergeid intsident, mis võis määrata kriteeriumi, mille abil ta hiljem oma ohvreid valis. Nimelt ründasid teda alla 14-aastased tänavahuligaanid, kes peksid Sergei läbi, murdsid ta nina ja lõid välja mitu hammast. Sellest ajast peale tekkis Golovkinil tahtmine kõigile varateismelistele poistele kätte maksta.
Just murdeeas kõik algaski. Golovkini lapsepõlvesõbrad meenutavad, kuidas 13–14-aastase Sergei kireks sai kasside tapmine ja loomadelt naha nülgimine. Golovkin püüdis kassi kinni, poos looma üles, lõikas tal pea maha ning adus nii esmakordselt, et tal „saabus lõdvestus, kadus pinge, hingel hakkas kergem”. Hiljem hakkas ta unistama laiba ekshumatsioonist ja tükeldamisest.

Samas oli Sergei eeskujulik õpilane, kelle tunnistusel ilutsesid ainult väga head hinded. Ta lõpetas keskkooli hõbemedaliga. Tulevase maniaki perverssetele kalduvustele poleks olnud raske jälile jõuda, kui õpetajad oleksid märganud, kui ükskõikselt suhtus Sergei tüdrukutesse ja millise kirega ta jälgis alasti suplevaid poisse. Imelik on ka see, et keegi teda tundnud täiskasvanutest ei pööranud tähelepanu Sergei kirele loomi tappa.
Pärast kooli lõpetamist astus Golovkin Timirjazevi-nimelisse põllumajandusakadeemiasse, mille lõpetas 1982. aastal. Tema esimeseks töökohaks sai Moskva lähistel valitsuse suvilate rajoonis Odintsovos asuv 1. hobusekasvandus. Sergei oli ülemuste juures heas kirjas, sest ta armastas loomi ega peljanud rasket tööd. Ta spetsialiseerus tõuhobustele. Arreteerimise ajaks 1992. aasta oktoobris oli ta jõudnud ametiredelil juba vanemzootehnikuni tõusta.
Kolleegide jaoks oli Sergei pikka aega suurepärane spetsialist ja konflikte vältiv inimene. Ta oli meeldiva välimusega, pikka kasvu, sihvakas ja sümpaatne. Küll aga pandi tähele, et noor zootehnik ei tundnud mingit huvi naiste vastu.
Paljud märkasid, et oma töökohustusi täites innustus Golovkin vahel ülemäära: hobuste läbivaatamisel ja kunstlikul seemendamisel hoidis kätt liiga kaua looma tupes, samas kui tema pilk muutus häguseks. Kui taolisel hetkel pöörduti tema poole mõne küsimusega, ei paistnud ta midagi kuulvat. Kui Golovkin kompas mära suguelundeid, tundsid mõned naised tema erutunud ilme pärast lausa piinlikkust. Juba kooliajal masturbeerides kujutles Golovkin, et on seksuaalvahekorras klassivendadega, piinates neid seejuures, praadides paljalt pannil ja põletades lõkkel. Hiljem, kohtuekspertiisi ajal tunnistas ta psühhiaatritele, et kujutles end noores eas fašistina, kes piinab kangelaspioneere. Sadistlike fantaasiate ajal kujunes tal pikkamööda välja ihaldatava poisi ideaalkuju – kõhnuke, keskmist kasvu ja mitte üle 16 aasta vana. Väärastunud teadvus nõudis üleminekut fantaasiatelt tegudele.
Sadistlike soovide rahuldamise objekti otsimine muutus Golovkinil peaaegu igapäevaseks. Sobivat ohvrit otsides luuras ta väsimuseni pioneerilaagrite lähikonnas. Kogemused ütlesid talle, et kõige ohutum on tungida kallale nendele poistele, kes väljuvad laagri piiridest, et suitsetada. Nii hakkaski ta aiaaukude juures vahti pidama.
Rohelise kuuega tundmatut nähti mitte ainult pioneerilaagrite ümbruses, vaid ka lagendike lähedal, kus poisid jalgpalli mängisid, ja jõe ääres, kus lapsed ujumas käisid. Tavaliselt otsis ta oma saaki binokliga, kuid teinekord juhtus ka, et ei suutnud ennast valitseda ja tuli poiste juurde, riskides sellega, et teda oleks võidud hiljem ära tunda.

Esimest roima üritas Golovkin sooritada 1982. aastal. Toona 23-aastane Sergei kohtas metsas jalutades 12-aastast poissi ja hakkas temaga rääkima. Õnneks tajus poiss, et midagi on valesti ja jooksis minema. Intsidenti põhjalikult vaagides jõudis Golovkin otsusele, et ohvreid tuleb rünnata ootamatult. Peagi ründas ta samas metsas 14-aastast seenelist – too hakkas ründajale vastu ning kuna lähedusse ilmusid ka teised seenekorjajad, pidi Golovkin teismelise poisi vabaks laskma. Kaks ebaõnnestunud katset tekitasid mehes tuska, mistõttu sooritas ta järgmise rünnaku alles kaks aastat hiljem.
1984. aasta suvel läks Sergei Golovkin taas metsa „jahile“. Sel korral oli tal kaasas ka nuga. Ta märkas kohaliku pioneerilaagri lähistel poissi, kes oli lipsanud metsa veerule, et rahus suitsu kimuda. Golovkin ilmus ühtäkki pahaaimamatu poisi selja taha ning viis ta noaga ähvardades sügavamale metsa. Ühel hetkel sidus mees ohvrile köie kaela ja vedas ta suure puu juurde. Poiss oli ilmselt nii hirmunud, et ei suutnud vastuhakule mõeldagi. Golovkin viskas köie ühe otsa üle puuoksa ja tõmbas seda nii, et ohvri jalad kerkisid maast lahti. Poisi kramplik tõmblemine pakkus roimarile rahuldust. Kui ohver enam ei liigutanud, laskis Golovkin ta alla ja jättis puu kõrvale lamama. Arvates, et poiss on surnud, lahkus mees sündmuskohalt. Selgus, et poodud teismeline oli jäänud ellu. Ärgates tormas ta läbi metsa ja jõudis viimaks koju. Juhtunust ta palju ei mäletanud – arstid tuvastasid tal ajukoe kahjustuse.
Esimese reaalse mõrva sooritas Sergei Golovkin 1986. aasta kevadel. Saabunud oli puhkepäev ja Golovkin sõitis rongiga Moskvast välja. Ta astus maha pealinnast põhja pool asuvas Katuari jaamas. Sealt suundus ta sihitult kõndides metsateele. Peagi märkas ta 16aastast poissi, kes kogus kasemahla. Golovkinil oli muidugi nuga kaasas. Ta lähenes noormehele, surus talle noa kõrile ja ähvardas teda tappa. Ähvarduse viis ta ka ellu, ent tapmisele eelnes vägistamine ja piinamine. Lõpuks rüvetas roimar ka teismelise ohvri surnukeha. Samal õhtul alanud otsingu käigus leidis poisi moonutatud laiba tolle isa.
Järgmine rünnak toimus aasta hiljem Ugrjumovo küla lähedal metsas. Toona osutus Golovkini ohvriks 14aastane pioneer. Tollel õnnetu saatusega noormehel otsustas mõrtsukas maha lõigata pea, mille ta otsekui trofeena kaasa võttis. Siiski mõtles ta paarisaja meetri kaugusel ümber ja viskas pea põõsasse. Viimane metsas toimunud mõrv leidis aset vaid kuu hiljem. Kolmanda veretöö järel otsustas Golovkin muuta strateegiat – ta kartis, et kunagi võib keegi talle sündmuskohal juhuslikult peale sattuda.

Kui tal veel autot ei olnud, ründas ta oma alaealisi ohvreid metsas. Kurja kättemaksu ähvardusel sidus ta neil silmad kinni, vägistas ja seejärel tappis. Esimene laip avastati 1986. aasta aprillis. Sama aasta juulis toimus taas alaealise elajalik tapmine, mõni päev hiljem veel üks. Kuue aasta jooksul leiti Moskva oblasti Odintsovo rajoonis üheteistkümne tükkideks raiutud poisi surnukehad. Käekiri oli kõikidel juhtudel sama.
Pärast esimest verd tarretama panevate kuritegude seeriat saabus kolmeaastane vaheaeg. Järgmine mõrvaseeria jõudis lõpule 1992. aastal.
Pärast esimesi mõrvu tundis Golovkin „uute elamuste janu”, aga metsas, kus igal hetkel võis välja ilmuda seeneline või lihtsalt juhuslik möödakäija, ei olnud võimalik ennast täiesti vabalt tunda. Peale selle oleks põhjaliku piinamise jaoks olnud vaja teatud mugavusi, sest Golovkin soovis, et tema nauding ei kestaks minuteid, vaid tunde.
Nii seadis ta sisse „statsionaari”.  1987. aastal ostis Golovkin Žiguli, sai hobusekasvanduse territooriumil garaažikoha.  1989. aastal kaevas ta garaaži alla keldri. Väljast oli tegemist täiesti tavalise ja tagasihoidliku ehitisega. Ta betoneeris põranda, kattis seinad betoonplaatidega, seadis sisse valgustuse, kinnitas seintesse rõngad ja ostis laste tsinkvanni. Elajalikku piinamist ette valmistades „tundis ta rõõmu eelaimust”, kuna oli veendunud, et „nüüd ometi teeb, mida tahab”, kartmata, et keegi vahele segab või teda takistab. Sinna garaaži hakkaski Golovkin mitmesugustel ettekäänetel meelitama 10–15-aastaseid poisikesi. Ta alandas neid, vägistas ja seejärel tappis.
Muutus ka poiste valik. Nüüd võttis ta sihikule kodunt põgenenud, keda vanemad kohe üles ei leidnud või keda koguni ei otsitudki. Ohvrite otsimine autoga oli tunduvalt mugavam ja ohutum. Kõige sagedamini sõitis Golovkin raudteejaama perrooni lähedale, ootas, kuni ilmus välja mõni jõnglane ja läks autoteele hääletama. „Juhuslikult” möödasõitev Golovkin võttis poisi peale.
Maniaki unistused hakkasid täituma. Algul õnnestus tal peibutada poisse kahe-, siis aga koguni kolmekaupa.
Vene Föderatsiooni peaprokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija, vanemjustiitsnõunik Jevgeni Bakin jutustab, kuidas nabiti kinni see hirmus maniakk, keda ta nimetab Boamaoks.
„Ma võtsin selle asja menetlusse 2. aprillil 1992. Kriminaaltoimikus oli kümneid köiteid ja nad käsitlesid kolme episoodi: alaealiste tapmist 1986. aastal ning sarnaseid tapmisi aastatel 1989, 1990 ja 1991. Ma ühendasin need kõik üheks kriminaalasjaks. Esimese kolme mõrva asjaolude väljaselgitamisel tehti väga palju tööd. Kriminaalasja ei peatatud, kuid aktiivne uurimine käis vaid 1988. aastani, siis aga sumbus. Boamadugi oli tegutsemise katkestanud. Pealegi langes Odintsovo mõrvari tegutsemise aeg kokku Rostovi maniaki omaga. Ka meetod – tapmine, tükeldamine, laiba teotamine – langes suuresti kokku, ent ohvrite valik oli erinev.

Kui Rostovi Tšikatilo oli „kõigesööja” – ta ründas nii naisi, poisse kui ka tüdrukuid, siis olemasolevate andmete põhjal valis Boamadu oma ohvriteks ainult üsna kindlas vanusevahemikus poisse. Tol perioodil käis uurimine paralleelselt. Versioon, et Rostovi oblastis ja Moskva oblasti Odintsovo rajoonis tegutseb üks ja sama kurjategija, ei olnud välistatud.”
Uurides poiste tapmisi ajavahemikul 1986–1992, tegi Jevgeni Bakin järelduse, et need on toime pannud üks ja sama isik. Peale selle märkas ta, et kurjategija elus olid toimunud tõsised muutused. 1986. aastal  ei olnud tal peidupaika – kindlat kohta, kus laipu tükeldada. Esimestel „jahiretkedel” oli juhuslik iseloom: Boamadu valis  esimese ettesattunud lapse. Nimetatud aastal tappis Boamadu sealsamas, kus ründas. Esimeste ohvrite surnukehi ei vaevunud ta peitma, sest tema liitlaseks oli tihe mets.
Hiljem, ohvreid garaažis tappes, viis mõrtsukas nende jäänused metsa ja mattis kõrvalistes kohtades maha. Seega ei olnud matmiskoht sama mis tapmise ja tükeldamise koht.
Maniaki võikad meelelahutused kestsid sageli õhtust hommikuni. Golovkini hilisemate tunnistuste järgi sai ta just siis aru, et armastus on see, kui sümpaatia ohvri vastu teda lausa lämmatada tahtis. Kuid see tunne avaldus kõige ebardlikumal viisil: „Mida rohkem ohver mulle meeldis, seda suurem tahtmine oli temaga manipuleerida, temast tükke välja lõigata.” Kõige „armsamad” jättis Golovkin viimasteks, tappis nad aeglaselt ning isegi sundis teiste piinamisel ja tapmisel kaasa tegutsema.
Moraalset rahuldust pakkus Golovkinile oma jõu, üleoleku ja vägevuse tunnetamine. Naudingut valmistasid ka ohvrite tõotused täita iga tema soov, kas või tuua enda asemele kohale keegi teine. „Iga tapmise järel oli mul selline meeldiv tunne, et ma olen midagi head korda saatnud, justkui oma kohuse täitnud,” rääkis Golovkin eeluurimise ajal psühhiaatrile. Ja ikkagi jäi Boamaol tema enda sõnade järgi täielikust õnnest veel üht-teist puudu. Näiteks ei maitsenud talle inimliha.
Järjekordsele ohvrile otsa peale teinud, valis Golovkin endale välja mälestuseseme  (näiteks ohvri kaelas olnud endatehtud rist) ja silmitses seda tundide kaupa. See rahustas teda, kui tal tekkis soov uute elamuste järgi, kuid ei olnud nende hankimiseks võimalust. Oma kujutlustes maalis ta järjest uusi pilte, mis pidid järgmisel korral reaalsuseks saama. Golovkini armsaimaks suveniiriks oli poisi kolp, mida ta vahtis „täieliku eneseunustamiseni”.
Sel ajal, kui Boamadu oli hõivatud oma tundmuste ja elamustega, kitsenes kahtlusaluste ring.
15. septembril 1992 kaotas elu kolm poissi korraga. Too kolmikmõrv oli Golovkini epopöas viimane, sest oli veel neljas poiss, keda Golovkinil oma autosse meelitada ei õnnestunud ning just too oskaski miilitsale mõrvarit kirjeldata. Kauaaegne karistamatult tegutsemine oli Golovkini hooletuks muutnud, ta oli kaotanud valvsuse.

Nüüd leidis miilits, et tegutsemisega viivitada enam ei saa. Jevgeni Bakin jutustab: „Boamao elukohas olime selleks ajaks juba täiesti kindlad. Mis puutub aga tagaotsitava elukutsesse, siis mulle tundus kõige tõenäolisem, et ta töötab meditsiini alal. Oletasin, et ta on kas velsker, sanitar, aga võib-olla ka surnukambri töötaja, sest tükeldamiste põhjal võis öelda, et ta tundis mingil määral inimkeha anatoomiat. Me ei välistanud ka versiooni, et Boamadu töötab põllumajanduses, täpsemalt öeldes loomakasvatuses. Teadsime juba, et ainus loomakasvatusettevõte selles rajoonis on hobusekasvandus. Uurimisel väljaselgitatu ei välistanud võimalust, et kurjategija töötab just nimelt seal. Oli ka selge, et Boamaol on auto, sest muud moodi olnuks tal väga raske tapetute mitte just kergeid jäänuseid ära vedada. Ta viis laibad vanadesse, juba 1986. aastast tuttavatesse kohtadesse.
Silmus hakkas lõplikult kokku tõmbuma. Meile oli selge ka see, et kui tal poleks isiklikku transpordivahendit – autot või mootorratast –, ei oleks tal poisse millegagi enda juurde toimetada. Kõik kolm viimast ohvrit elasid Gorki asulas. Tol päeval olid nad koduteel sõitnud Žavoronki jaama, kust saab bussiga edasi Gorkisse. Kuid elektrirongide sõidugraafik on busside omast tihedam. Intervallid ei lange kokku. Kui poisid oleksid jäänud bussi ootama, poleks nendega midagi juhtunud. On selge, et nad läksid maanteele hääletama. Koju nad ei jõudnud ja vanemad hakkasid kohe otsima.
Kui leiti laibad, oli selge, et nad olid langenud sama kurjategija ohvriks – tapmise käekiri oli sama. Õnnestus välja selgitada, et päev enne kadumist olid poisid rääkinud noore meesterahvaga.”
Oma viimastest ohvritest jutustas Golovkin: „Ma ütlesin konksu otsa ülesriputatud J-le, et põletan nüüd talle leeklambiga rinna peale ebatsensuurse sõna. Põletamise ajal J. ei karjunud, ta ainult sisises valust. Ma rääkisin neile kolmele, et nendega koos on minu arvel üheteistkümne poisi elu. Määrasin kindlaks, mis järjekorras nad surevad, ja ütlesin seda neile. Š-i lõikasin ma J-i silme all tükkideks, näidates talle siseelundeid ja andes anatoomilisi selgitusi. Poiss elas selle kõik rahulikult üle, ilma hüsteeriata, ainult aeg-ajalt pööras pilgu ära.”

Kinnivõtmist Boamadu ei oodanud. Ta oli oma karistamatuses kindel. Kui aga tema randmete ümber klõpsatasid kinni käerauad, oli ta šokis. Golovkini arreteerinud militsionääride sõnul olid silmad maniaki näo kõige erilisem osa. Need meenutasid kunagise kuulsa imeravitseja Kaspirovski silmi. Ülekuulamisel andis Golovkin ühesõnalisi vastuseid – jah, ei.
Vahistamisjärgse päeva hommikul hakkas Golovkin tunnistusi andma. Kahetsust ta aga ei tundnud.
Küsimusele, miks ta perekonda ei soetanud, vastas Golovkin: „Kartsin, et teen oma pojaga sama mis nende poistega.”
Pärast arreteerimist võttis Golovkin süü omaks vaid 11 mõrvas, kuigi neid võis olla ka rohkem. Igatahes pandi uurimise tulemusel maniakile süüks 40 mõrva. Selle peale teatas Golovkin: „Ega ma loll ole, et hakkan teisi kuritegusid üles tunnistama. Tahan oma elupäevi pikendada. Võtan süüdistused omaks järgemööda, et mu toimik saadetaks järeluurimisele.” Siis aga muutis Golovkin oma taktikat, asus uurijatega koostööd tegema ning näitas üksteise järel kätte kohad, kuhu oli oma ohvrite laibad matnud. Kohtumeditsiinieksperdid tunnistasid Golovkini süüdivaks. Kohtusaalis käitus ta rahulikult ja kinnitas uurimise käigus antud tunnistusi. Kohus tunnistas Golovkini süüdi.
19. oktoobril 1994, kaks aastat pärast arreteerimist mõisteti zootehnik surma ja hukati 2. augustil 1996 kuklalasuga. Temast sai Venemaal viimane hukatud surmamõistetu, sest kohe pärast tema hukkamist kaotasid võimud surmanuhtluse.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Poistetapja Erwin Hagedorn
Skaudijuht John Joubert
Anatoli Slivko