Ameerika lahendamata probleemid

USA oli ja on arenenud tööstusriikide hulgas mõrvade arvu poolest järjekindlalt esikohal. Oma osa selles mängib kunagiste kolonistide järeltulijate lausa erootiline kiindumus tulirelvadesse…

1989. aastal suri USAs vägivaldsesse surma 21 500 inimest, kellest umbes 60 protsenti tapeti tulirelvaga. Kui vanal heal ajal selgitati arusaamatusi rusikatega, siis nüüd lähevad üha sagedamini käiku automaattulirelvad. Samal aastal oli New Yorgi vanglates karistust kandvast 18 740 vahialusest 91% neegrid või Ladina-Ameerika päritoluga. Nn. värvilised ei ole enamuses mitte ainult seaduserikkujatena, vaid ka ohvritena. Hukkumine kurjategija käe läbi on noorte neegrite surmapõhjuseks number üks. Tõenäosus, et neeger tapetakse enne 21. eluaastat on kuus korda suurem kui valgete meeste hulgas. 1986. aastal tapeti USAs umbes 22 000 inimest. Iga teine ohver oli neeger, kuigi nad moodustasid tollal USA elanikkonnast ainult 12 protsenti.
1989. aasta 21. detsembriks jõuti Washingtonis teise ilma saata 419 pealinlast (1988. aastal 369). Philadelphias pandi toime 481 mõrva. Esikoht kuulus aga New Yorgile. 24. novembriks oli parematele jahimaadele saadetud 1773 inimest. Politsei arvates oli tapmiste arvu suurenemine kõige otsesemas seoses üha laiemalt leviva narkomaaniaga. Ainuüksi Washingtonis oli 60 protsenti mõrvajuhtumitest nii või teisiti seotud meelemürgi pruukijatega. 1988. aastal tapeti USA-s 20 675 inimest.
Kuni 1990. aastani hukkus USAs tulirelvade läbi rohkem inimesi, kui USA relvajõud kaotasid kogu Teise maailmasõja jooksul (292 000). Politsei statistika järgi on USA elanike riidekappides, kirjutuslaua- ja köögisahtlites 150 miljonit tulirelva – paljud neist on omandatud illegaalselt. 1990. aasta esimese kuue kuuga sooritati New Yorgis 1077 mõrva, mis oli tervelt 28 protsenti rohkem kui 1989. aastal samal ajavahemikul. 1989. aasta mõrvaohvritest olid ainult 10 protsenti valged. 35 protsenti tapetutest olid ladinaameeriklased ja 51 protsenti vägivalla ohvreid olid neegrid, kellest enamik tapeti nende rassikaaslaste poolt. 30 protsenti ohvritest olid nii või teisiti seotud narkoäriga.

Tapmine ja tagaajamine ei ole au sees mitte ainult New Yorgis, vaid ka teistes USA linnades. Puhtstatistiliselt võttes – polegi New York mõrvade poolest USAs esikohal. Selles linnas on kõik lihtsalt rohkem avalikustatud, tele- ja ajalehereporterid nobedamad kui kusagil mujal. Politsei arvates ei peegelda ametlik statistika mõrvade tegelikku arvu õigesti, sest paljudest tapmistest ei teatata politseile. Hiigellinnas ei ole haruldane, et ohver kaob jäljetult…
1989. aastal tuli 100 000 valge njuujorklase kohta 26 mõrva, sama suure arvu neegrite kohta koguni 56 mõrva. Sama suhe on ka nendes USA linnades, kus elanike enamuse moodustavad neegrid. Nii tuli Detroidis 100 000 elaniku kohta 57 mõrva, Washingtonis aga koguni 70. Olgu märgitud, et USA pealinna elanikest moodustavad neegrid 70 protsenti. Võiks küll mõelda, et valged moodustavad ju elanikkonnast 60% ja neegrid vaid 13%. Kahjuks panevad neegrid toime ebaproportsionaalselt palju kuritegusid valgete vastu. Neegrid, kes moodustavad kuus protsenti elanikkonnast, panevad toime 44% mõrvu selles riigis. Aga 60% moodustavad valged 50% mõrvadest.
Kuritegevus on kõrgel järjel ka Dallases, Seattle’is, San Antonios ja Bostonis. Kõige rohkem seaduserikkumisi sooritatakse New Yorgis, kuid arvestades elanike ja kuritegude arvu suhet, oli see linn kuritegevuse poolest alles 13. kohal.
Ühendriikide valitsus kulutab võitlusele kuritegevuse vastu tohutuid summasid. Ameerika politsei on kiiresti kohal, kui on vaja kellegi käsi raudu panna. 1989. aastal võeti vahi alla 7,3 miljonit ameeriklast. USA vanglad on puupüsti täis. 3,7 miljonit ameeriklast (pea kaks protsenti USA täiskasvanud elanikkonnast) on vangla- või politseiametnike alalise järelevalve all.

Kui 1975. aastal viibis kinnipidamiskohtades 250 000 inimest, siis 1989. aastal juba 750 000. New Yorgis toimub iga 4,5 tunni järel mõrv, iga 6 minuti järel rööv ja iga 4 minuti järel ärandatakse auto. Tuletõrje- ja politseisireenid huilgavad nii päeval kui öösel.
Kuritegevus suureneb USA linnades sedamööda, kuidas suureneb kuristik vaeste ja rikaste vahel. USA olevat piiramatute võimaluste maa Jah, võib juhtuda, et nõudepesijast saab miljonär, kuid on palju tõenäolisem, et nõudepesijast saab töötu, töötust hulgus ja hulgusest kurjategija. Kes on vaesena sündinud, see ka vaesena sureb. Vaesel on väga vähe väljavaateid omandada korralik haridus. Harimatul inimesel pole aga võimalik leida tulusat töökohta, rääkimata mingi eriala omandamisest. Selliste ühiskonna heidikute „karjäär“ lõpeb paremal juhul kodutute varjupaigas, halvemal juhul vanglas või elektritoolil. Iga sajas njuujorklane on kodutu, iga kolmedsajas on nakatunud AIDSi. New York ei lagune mitte ainult kõlbelises mõttes. Hiigellinna elamute ja kommunikatsioonide remondiks oleks vaja 5000 miljardit dollarit. Sellist summat kokku ajada ei ole reaalne. Ja nii ongi tekkinud paradoksaalne olukord: samal ajal kui valmivad uued uhked pilvelõhkujad, muutuvad tuhanded hooned elamiskõlbmatuks.
Kunagi lubas president Lyndon B. Johnson oma kaasmaalastele „suurt ühiskonda“: esmaklassilised koolid, kindlustatud vanadus, inimväärne eluase ka vaestele jne., jne. Raha nende ilusate lubaduste elluviimiseks kulus sõjale Vietnamis. Karm tegelikkus on toredatele plaanidele kriipsu peale tõmmanud. Rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. 1990. aasta septembris avaldas USA Statistikaamet andmed, mille järgi 5 protsendi elanike sissetulekud suurenesid kümne aasta jooksul 120 253 dollarist aastas 148 438 dollarini. 20 protsendi kõige vaesemete elanike sissetulekud aga vähenesid 9990 dollarilt 9431 dollarini.

31,5 miljonit ameeriklast ehk 13 protsenti elanikkonnast elab allpool ametlikku vaesusepiiri, milleks loetakse 12 675 dollarit neljaliikmelise perekonna kohta aastas. Eriti raske on nn. värviliste olukord. Allpool vaesusepiiri elab 30 protsenti neegritest ja 26 protsenti ladinaameeriklastest. Selliste vaeste hulgas moodustavad valged ainult 10 protsenti. Paljud inimesed, hoolimata sellest, et nad on pidevalt tööga hõivatud, elavad vaesuses, teenides ainult 7000–8500 dollarit aastas. Selliseid inimesi on USA tervelt 7 miljonit. Asi on selles, et tööandjad suruvad palgad alla, makstes sageli töötajatele seadusega ettenähtud miinimumi – 3,80 dollarit tunnis. Rikaste sissetulekutel pole aga mingeid piire. Praegu elab USAs 1,5 miljonit miljonäri, nende hulgas 800 kõige paremini tasustatud majandusjuhti. Need 800 väljavalitut teenisid 1989. aastal kokku rohkem kui miljard dollarit, peale selle oli nende valduses aktsiaid 32 miljardi dollari väärtuses.

USA mänedžeride sissetulekud suurenesid viimase nelja jooksul umbes 100 protsenti. 1980. aastal ületas mänedžeri töötasu 40 korda tööstustöölise palga, 1989. aastal aga juba 93 korda. Samal ajal langes tööstustöölise töötasu. Arvestades dollari reaalset ostujõudu; teenis ameerika tööline 1990. aastal vähem kui 1970. aastal. Ameeriklased maksavad aastas kokku 600 miljardit dollarit ja arstiabi eest, 50 protsenti rohkem kui hariduse eest ja kaks korda nii palju, kui läheb sõjalistele kulutustele. Kahjuks ei ole arstiabile kulutatavad hiigelsummad tulemustega kooskõlas. Laste suremuse ja teiste negatiivsete näitajate poolest on USA seitsme juhtiva tööstusriigi hulgas esikohal. Enamik haiglaid on erakätes ja arstide rahaahnus on mõõtmatu. Lahtise haavaga verest nõretavalt patsiendilt küsitakse kõigepealt: „Millega te maksate: American Expressi, Master Card’i või tšekiga?“
Tõsi, USAs funktsioneerib suhteliselt hästi ainult pensionikindlustus. Et veeta muretult vanaduspäevi, tuleb töötaval ameeriklasel loovutada 20 protsenti palgast. Kuid siingi on oma „aga“. Et saada hea kindel töökoht, on vaja haridust. Nii ühe kui teisega on USAs viimasel ajal suuri probleeme. Üks tähtsamaid põhjusi on see, et koolisüsteem käib alla. 1985. aastal jättis iga neljas õpilane keskkooli pooleli. Neljandik lõpetajatest ei tunne õigekirja ega oska soravalt lugeda. Kui see nii edasi läheb, saab tulevikus kõige rohkem kannatada USA tööstuse konkurentsivõime. 1985. aastal said doktorikraadi arvutite alal ainult 240 põlisameeriklast. Pooled USA kõrgkoolide füüsikadiplomid said välismaalased. Ka teaduslikest assistentidest, kes on alla 35-aastased, on pooled välismaalased. Põliseid ameeriklasi huvitavad eelkõige need elukutsed, mis võimaldavad kerget ja kiiret raha. Sealt siis ka ameeriklaste lausa vanasõnaline võhiklus geograafias ja ajaloos. Eks ole parimaks näiteks president Donald Trump, kes pidas Soomet Venemaa osaks ja arvas, et Inglismaal pole tummarelva.
USA 327 miljonist elanikust elab 2020. aastal täielikus vaesuses 43 miljonit – kaks korda rohkem kui 50 aastat tagasi. 1,5 miljonit last on kodutud – kolm korda rohkem kui 1930-ndate aastate majanduskriisi ajal. Los Angeleses, USA kodutute pealinnas on 55 000 kodutut. Kodutuks ei jääda laiskuse tõttu. Kes kaotab töö, kes koondatakse või kes pole halvenenud tervise tõttu enam endist tööd jätkama. Kes pole võimeline enam üüri maksma, tõstetakse hiljemalt kahe kuu pärast korterist välja.

NB! Loe kindlasti ka:
Miks valged naised tahavad neegritega keppida?

MAAJA